alusel on H.D kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad 1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 1 27.09.2018 otsusega karistati H.D KarS § 56 lg 1, § 63 lg 1 ja § 48 lg 1 alusel liiklusseaduse (
) § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selle eest, et tema 07.09.2018 kell 23.56 Tallinnas Tartu maanteel juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 80 (+/-3) km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Sellise tegevusega rikkus tema
Samuti esmase juhiloa omajana juhtis ta mootorsõidukit, millel polnud ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärki. Sellise tegevusega rikkus ta
lg 3 nõuet, mis on kvalifitseeritav
Järelikult ei ole määratud karistused rahatrahvide näol täitnud oma eripreventiivset eesmärki. Olles eelnevalt toime pannud samaliigilise rikkumise, oleks pidanud kaebaja olema eriti hoolas sõidukiiruse valikul. Menetleja leiab, et 40–50 km/h kiirusega asulasisesel teel liikuv juht peab aru saama, et lühikesel teelõigul möödasõidu manöövrit sooritades, möödudes kahest autost, ületab juht lubatud suurimat sõidukiirust. Eeltoodust tulenevalt on alus väita, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult ning antud juhul ei saa rääkida esmase juhi kogenematusest. H.D puhul, arvestades tema eelmisi samaliigilisi rikkumisi, ei saa rääkida juhusüüteost, vaid tegemist harjumussüüteoga. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamise näol asulasisesel teel nii suures ulatuses on enamohtlik tegu. Enamohtlike süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidiselt õiguskuulekalt käituma. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine motiveerib menetleja hinnangul piisavalt isikut edaspidiselt õiguskuulekalt käituma, st täidab karistuse eripreventiivset eesmärki. Seega on eelnimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud lisaks karistuse eripreventiivsele eesmärgile ka teiste isikute 3 õiguste ja vabaduste kaitseks. Kaebaja ohtlik tegu kõneleb sellest, et ta ei ole endale aru andnud, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid. Isik, keda on varem karistatud samaliigilise rikkumise eest, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise näol võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. Eelviidatud karistuse pinnalt oli H.D juba kogemus karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellest hoolimata pani ta tahtlikult toime uue enamohtliku süüteo. H.D süüd suurendab asjaolu, et ta pani toime teo, mis vastab kahele kvalifikatsiooninormile. See näitab selgelt, et kaebaja suhtus ükskõikselt võimalikku saabuvasse tagajärge, mis võib olla talle takistuseks edaspidi sissetuleku saamisel ja oma heaolu tagamisel. H.D avaldatud eraelulised ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid see ei hoidnud ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Olukorras, kus juhtimisõigus on H.D-le äärmiselt oluline igapäevase toimetuleku tagamiseks, oleks pidanud kaebaja olema eriti hoolas, et mitte järjekordset lubatud sõidukiiruse ületamist toime panna. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt korduvalt ja tahtlikult liiklusnõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel arvestanud H.D poolt avaldatud kahetsusega ning vastulauses toodud selgitustega. Menetleja on hinnanud väljendatud kahetsuse siirust ning asunud seisukohale, et isiku poolt väljendatud kahetsus ei ole siiras ning ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Arvestades isiku selgitusi ja õigustusi oma teole, samuti asjaolu, et tema käitumine lähiminevikus viitab faktile, et ta ei ole oma liikluskäitumist õiguskuulekusele suunanud, on menetleja seisukohal, et avaldatud kahetsus on paljasõnaline. Menetleja leiab, et kui H.D ei soovi kohandada enda poolt juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtiva liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. H.D suhtes on vajalik kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ning arvestades toimepandud teo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huvisid ja isikut iseloomustavaid andmeid, on õigesti määratud
lg 2 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
) § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h.
4
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226– 241 sätestatud väärteokoosseis.
lg 3 kohaselt autol, mida juhib esmase juhiloa omaja, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et H.D 07.09.2018 kell 23.56 ajal Tallinnas Tartu maanteel juhtis mootorsõidukit ja seda tavapärasest kiiremini ehk lubatud kiirust ületades. Kaebaja on ise kaebuses tunnistanud, et sõitis Tartu maanteel Sikupilli mäest üles, et keerata Peterburi teele. Ka väärteoprotokollis on kirjas, et isik liikus Tartu maanteel Peterburi tee suunas, olles Lasnamäe-Peterburi tee tänavate vahel. Kaebuse kohaselt sõitis H.D kuni 50 km/h, kuid soovis seejärel sooritada manöövrit pannes suunatule sisse. Kuna reastuda ei lastud, siis andis gaasi, möödus sõidukitest, misjärel aeglustas. Seega teadis H.D, kus ta teistest kiiremini sõitis. Väärteoasjas puudub vaidlus ka selles, et H.D on esmase juhiloa omaja ning tema poolt juhitud sõidukil puudus väärteo toimepanemise ajal sõidukil nähtaval kohal sõiduki ees ja taga algaja juhi tunnusmärk, milleks on majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määruse nr 50 „Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele1“ lisa 17 kohaselt 150–200 mm küljepikkusega valge ruut, milles on allasuunatud varrega rohelise vahtralehe kujutis. Ruudul on kitsas roheline ääris. Politsei poolt sündmuskohal tehtud fotod H.D poolt juhitud mootorsõidukist xxxx (registreerimismärk xxxx) tõendavad, et nimetatud sõidukil puudusid algaja juhi tunnusmärgid, kuna fotodel on näha, et selliseid märke autol pole. Väärteoasja materjalide hulgas on CD-R plaat videosalvestusega kõne all oleva sõiduki kiiruse mõõtmisest. Videost on näha, kuidas sihik on suunatud tumedale mootorsõidukile, mille number xxxx. Kuigi sõiduki number saab selgeks siis, kui mõõteseade näitab juba 0 km/h, on näha, et mõõteseadme sihik on suunatud järjepidevalt ainult sama auto peale. Kui mõõteseade näitab 80 km/h, on sihik täpselt sama tumeda auto peal, mille number xxxx vahetult pärast 80 km/h kiiruse tuvastamist nähtavaks muutub. Seega pole kohtu jaoks kahtlust, et mõõdeti just mootorsõiduki registreerimisnumbriga xxxx kiirust. Väärteoasja materjalide hulgas on politsei poolt tehtud kaks suurt fotot samast tumedast sõidukist xxxx (registreerimismärk xxxx). Samuti on väärteoasja materjalide hulgas tõendina kiirusmõõtevahendiga LaserCam LE0168 salvestamise statistika leht 07.09.2018 kell 23.56.17 toimunud mõõtmisest. Mõõtmist teostas T L. Sellelt nähtub, et lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, kuid mõõdetava mootorsõiduki maksimaalne liikumiskiirus oli 80 km/h. Nimetatud statistika lehel on toodud ka kaks fotot, millest nähtub, et kell 23.56.17 on mõõtetud tumeda mootorsõiduki kiiruseks 80 km/h ning näha on, et valget värvi sihik on suunatud sõiduki esiosale. Kuigi registreerimisnumber on 80 km/h fikseerimisel hajusalt näha, on see väga sarnane registreerimisnumbrile xxxx. Sama murdosa sekundi jooksul on näha, et kiirusemõõdik näitab samal sõidukil (registreerimisnumber xxxx) 0 km/h. Kohtuväline menetleja on selgitanud, kuidas kiirusemõõteseade toimib: seadmest väljunud ja tagasipeegeldunud infrapunaimpulsside aja põhjal arvutab seade vastava algoritmi abil liikuva objekti kiiruse ja kauguse, mis kuvatakse kasutajale. Kuna videosalvestiselt on näha, et mõõteseadme sihik oli suunatud just sõidukile xxxx (registreerimismärk xxxx), on kohus veendunud, et mõõdeti just nimetatud sõiduki kiirust. Väärteoasja materjalidele on lisatud taatlustunnistus, millest nähtub, et kiirusmõõtur LaserCam 4 numbriga LE0168 oli taadeldud 30.11.2017 ning vastas teo toimepanemise ajal esitatud 5 nõuetele. Samuti on väärteoasja materjalide hulgas väljavõte sõiduki kiirust mõõtnud T Le koolitusest, millest nähtub, et isik oli läbinud 15.03.2017 mõõtealase koolituse. Kaebaja väidab, et temale ei ole teada, kus rikkumine aset leidis, märkides, et väärteoprotokollis on väärteo toimepanemise koht toodud Tartu maanteel Lasnamäe tänava ja Peterburi tee vahel. Dokumendil „Data about recording“ lisatud kaardi väljatrüki kohaselt on auto asukoht Peterburi teel. Seega jääb väärteoprotokollist arusaamatuks, kus oli väärteo toimepanemise koht. Kohtuväline menetleja on selgitanud, et rikkumine toimus Tartu maanteel Lasnamäe tänava ja Peterburi vahelisel teelõigul. Mõõtmise teostamise kohta salvestab seade GPS koordinaadina ning 07.09.2018 toimunud mõõtmisel on mõõtja asukoht paika pandud 7 satelliidi andmete põhjal. Seadme haldustarkvara võimaldab mõõtja asukohta kuvada ka kaardil, millest nähtub, et mõõtja asukoht on Tartu maanteel Peterburi tee silla all. Salvestuse andmete väljatrükil oleval kaardil oli mõõtja asukoht määratud GPS koordinaatide põhjal ja kaardirakendus ei võimalda kuvada mõõtja asukohta satelliitfotona või tänavavaatena. Seetõttu on mõõtja asukoht märgitud kaardivaates. Kuna mõõtja asukoht on täpselt paigas, siis on salvestatud mõõtekaugusest tuletatav ka rikkumise koht. Kiirusmõõteseadme heli- ja videosalvestuse andmete väljatrükilt nähtub, et 07.09.2018 toimunud rikkumise puhul oli suurima fikseeritud sõidukiiruse (80 km/h) puhul sõiduki kaugus mõõteseadmest 83,8 m. Antud väärteo puhul jääb see väärteoprotokollis märgitud tänavate vahemiku piiridesse. Isik sõitis asulasisesel teel. Asulasisesel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Kaebuses on ka H.D ise kirjutanud, et vahetult enne kiire manöövri tegemist sõitis 40–50 km/h. See toetab kohtuvälise menetleja väidet, et isik sõitis teel, mille suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuna kaebuse esitaja on ise kaebuses kirjutanud, et manöövri sooritamiseks andis gaasi, et mööduda sõidukitest, pani ta lubatud sõidukiiruse ületamise toime kavatsetusega KarS § 16 lg 2 kohaselt. See tähendab, et ta seadis eesmärgiks teistest sõidukitest kiiremini sõita lubatud suurima sõidukiiruse ületamise momendil. Kuigi H.D teadis, et on esmase juhiloa omaja ning tema poolt juhitaval mootorsõidukil peab olema algaja juhi tunnusmärk, jättis ta tunnusmärgi nõutud kohale lisamata mootorsõidukil. Kohus leiab, et selline vastavate tunnusmärkideta sõitmine toime pandud vähemalt hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab H.D
15 lg 1 p 2 nõude rikkumise eest
lg 2 järgi ning
lg 3 nõude rikkumise eest
S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt on võimalik süüdlast karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuus kuud.
Kuna ühe teoga on realiseeritud kahe väärteo koosseis, on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätet ning põhikaristusena määranud
H.D ületas sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h. Seega ületas kaebuse esitaja
6 Rikkumine toimus septembri alguses kesköö paiku pimedal ajal, mil nähtavus oli pimeduse tõttu raskendatud, liiklus on aga keskööl võrreldes päevase ajaga hõredam. Algaja juhi tunnusmärgid on vajalikud selleks, et kaasliiklejatele märku anda, et liikluses osaleb suurema ohuallika roolis kogenematu juht. Otsuses on märgitud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebusest nähtub, et H.D üritab oma süüd pisendada, kirjutades, et tema puhul on tegemist algaja juhiga, kes ei taju kiirust. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et sisuliselt ei ole H.D aru saanud oma rikkumise tõsidusest. Enne juhilubade väljastamist toimuvad ka õppesõidud ning sõidueksam, milles tehakse kindlaks, kas juht on võimeline liiklusreeglitest kinni pidama. Seega pidi ka H.D suutma kinni pidada kiiruspiirangutest sõidueksami ajal. Vastasel korral poleks temale juhilube väljastatud. Seega leiab kohus, et hoolikalt liikluses liigeldes on H.D suuteline lubatud sõidukiirust ületamata sõita. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole sõidukiiruse ületamise näol tegemist juhi kogenematusega, vaid tahtliku käitumisega. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et H.D on kaks kehtivat liiklusrikkumist, mis on toime pandud alles 24.08.2018 ja 25.05.2018. Mõlemad rikkumised on olnud lubatud sõidukiiruse ületamised, s.o
järgi kvalifitseeritavad teod, sh
lg 3 järgi kvalifitseeritav tegu, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Seega on ta alles lähiajal sõitnud tunduvalt kiiremini lubatud sõidukiirusest, mis tekitab liikluses teistele tõsist ohtu. Liiklusmärgid ongi paigaldatud ohutuse huvides. Käesolevalt ületas ta taas lubatud sõidukiirust suurel määral, st mitte vähem kui 27 km/h. Kolmanda samaliigilise järjestikkuse liiklusrikkumise pani ta toime 07.09.2018, olles alles karistatud viimase lubatud sõidukiiruse ületamise eest 24.08.2018, st juba kolmeteistkümne päeva pärast. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et tegemist ei ole juhusüüteoga. Selline käitumine näitab ükskõikset ja üleolevat suhtumist liikluskorda. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et isikud, kes ei oska liikluses käituda ja on ohtlikud endale ning teistele, tuleb liiklusest kõrvaldada. H.D on esitanud oma tööandja poolt iseloomustuse, millest nähtub, et ta saab oma tööülesannetega kenasti hakkama, peab kinni distsipliinist, samuti on lisatud Kehtna Kutsehariduskeskuse rühmajuhataja poolt iseloomustus, millest nähtuvalt on ta õppeedukus väga hea ning praktikal ja tundides oli taväga kohusetundlik. Kohus selgitab, on positiivne, et H.D suudab kohusetundlikult tööülesandeid täita ning hästi õppida, kuid sellised head omadused koolis ja tööl pole kandunud edasi liikluskäitumisse, kuna ta on käesolevalt lühikese aja jooksul toime pannud juba kolmanda samaliigilise liiklusrikkumise. Teda on kahel korral karistatud juba kergemat liiki karistustega, st rahatrahvidega, kuid selline karistusviis pole olnud piisav, et isikul ei tekiks tahtmist uut rikkumist toime panna. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et KarS § 63 lg 1 alusel tuleb
lg 2 järgi karistada põhikaristusena raskema karistusliigiga – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Lisaks H.D-le tuleb ka üldsusele anda signaal, et selline järjepidev liiklusrikkumiste toimepanemine on ühiskonnas vastuvõetamatu. 7 Kaebaja leiab, et juhtimisõigus on temale äärmiselt vajalik, seda töökohustuste täitmiseks ning elukohast Laagrisse sõitmisel, koolis käimiseks Tallinna Kutsehariduskeskuses. Ühistranspordi kasutamine oleks äärmiselt tülikas ja ajamahukas. Kohu arvates ei peagi karistus olema mugav kanda, vaid peab süüdlast tõsiselt mõtlema panema oma käitumise tagajärgedele, mõjutamata teda edaspidi liikluses õiguskuulekale käitumisele. Tagatud peavad saama ka õiguskorra tagamise huvid. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kolmandat samaliigilist rikkumist toime pannes pidi H.D aimama, et karistused lähevad karmimaks ning võimalik on ka juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuvälise menetleja määratud karistus vastab kohtu arvates H.D süü suurusele ja on vajalik nii karistuse eri- kui üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks.. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata ja H.D-le mõistetud karistuse muutmata.
alusel on H.D kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 1, 133–134. Külli Iisop kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.