4-19-2438/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Väärteoasi nr 4-19-2438 20.mail 2019 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg Tõlk Ingrid Oja juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor ja Kaebuse esitanud isiku F.S Isikukood: XXX Elukoht: xxxx Töökoht xxxx Vaatas 20.05.2019 avalikul kohtuistungil läbi F.S-i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant K P 02.04.2019 otsusele väärteoasjas nr 2315,19,001568 lisakaristuse muutmiseks. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant K P 02.04.2019 otsuse väärteoasjas nr 2315,19,001568 kohaselt F.S 14.03.2019 kell 04.35 Tallinnas Laagna teel J.Smuuli silla juures suunaga kesklinna poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg. Rikkus liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. F.S-ile määrati karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 150 trahviühikut s.o 600 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3p1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. F.S vaidlustas 02.04.2019 otsuse väärteoasjas nr 2315,19,001568 paludes tühistada lisakaristus, kuna vajab tööülesannete täitmiseks juhtimisõigust. Kohtuistungil jäi F.S esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu. Kohus uuris järgmisi dokumente: - väärteoprotokoll (lk 1); - indikaatorvahendi kasutamise protokoll (lk 2); - koopia F.S-i juhiloast (lk 4); - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (lk 6); - tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (lk 7-8); - väärteootsus väärteoasjas nr 2315,19,001568 (lk 9-13); - karistusregistri õiend (lk 14-15); - kaebus koos lisadega (kohtutoimik lk 1-9). Kohtuväline menetleja jäi kohtuistungil otsuses toodud seisukohtadele. F.S on väärteo toime pannud teadlikult ja tahtlikult ning kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata. Rahatrahv 600 eurot ja lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks on õiglane ja proportsionaalne. Isiku teod on läinud järjest ohtlikumaks. Liiklusreeglite rikkumine tundub olevat isiku elustiil. F.S selgitas kohtuistungil, et 12-ndal märtsil oli tal sünnipäev. Oli xxxx võõras majas. Jõi punast veini 350g umbes 2,5h jooksul. 23.00 läks magama, ärkas kell 5 hommikul ning hakkas koju sõitma. Hommikust ei söönud, joovet iseseisvalt ei kontrollinud. Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida- Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseinik L E koostas 14.03.2019.a väärteoprotokolli AB1545878 väärteoasjas nr 2315,19,001568 selle kohta, et F.S 14.03.2019 kell 04.35 Tallinnas Laagna teel J.Smuuli silla juures suunaga kesklinna poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg. Rikkus liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Täpselt samal moel on tegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja otsuses. Vaidlust ei ole selles, et F.S juhtis mootorsõidukit 14.03.2019.a kell 04.35 Tallinnas Laagna teel J.Smuuli silla juures suunaga kesklinna poole. Samuti on tõendatud, et isik oli kinnipidamisel joobeseisundis. Lisaks isiku ütlustele, et ta juhtis 14.03.2019 mootorsõidukit ja oli eelmisel õhtul alkoholi tarvitanud kinnitavad teo toimepanemise aega, kohta ja muid isiku süüd kinnitavaid asjaolusid nii indikaatorvahendi kasutamise protokoll, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kui tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 14.03.2019.a kell 04.45 kuni 04.50 kaebuse esitanud isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARBK-0032 (taatlemistunnistuse nr TTRC-18-00181). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,45 ja 0,43 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/-0,05 mg/l kaebuse esitanud isiku kasuks arvestades on lõpptulemus 0,38 mg/l. Tsiteeritud dokumendid näitavad, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja L E, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Mõõtetulemust ja selle seaduslikkust menetlusalune isik vaidlustanud ei ole. Puutuvalt süüteokoosseisu peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt LS § 69 lg 3 sätetele ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli kaebuse esitanud isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,38 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune 2 isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Seejuures selgitas menetlusalune isik ka seda, et jõi eelmisel õhtul punast veini ning hommikul oma joovet ei kontrollinud. Seega oli ta oma seisundist üheselt teadlik ning teadlikult ei teinud ta midagi selleks, et oma kainuses veenduda. Seejuures ei saanud sõiduk kinnipidamiskohale niisama tekkida, vaid menetlusalune isik pidi sellega sinna (isiku enda sõnul Muugalt) sõitma, mistõttu saab järeldada, et sõitu alustades oli kaebuse esitanud isiku organismis alkoholi kontsentratsioon veelgi suurem, kuid sellegipoolest pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega, on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu ja sellega pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja määras F.S-ile LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest rahatrahvi 150 trahviühikut, s.o 600 eurot ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid, sh, et isiku joobe määr on LS § 224 lg-s 2 ettenähtud ülem- ja alammäära suhtes keskmine, hindab kohus F.S-i süüd käesolevas asjas keskmiseks. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistrist nähtuvalt on F.S 11 kehtivat väärteokaristust, neist 10 liiklusalased rikkumised. Kõikidel juhtudel on isikule määratud rahatrahv. Isik on rahatrahvid tasunud, kuid jätkab liiklusrikkumiste toimepanemist. Ka käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud isikule põhikaristusena rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul on määratud rahatrahv põhjendatud ja proportsionaalne. Lisaks on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikule lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmetel on kaebuse esitanud isikul 10 kehtivat 3 liiklusalast väärteokaristust, mis näitab seda, et liiklusalaste süütegude toimepanemine ei ole kaebuse esitanud isiku jaoks ei võõras ega esmakordne, mis omakorda annab aluse asuda seisukohale, et selline asjaolu muudab kaebuse esitanud isiku poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks. Väärteoasjast saab järeldada, et varasematele karistustele vaatamata jätkab kaebuse esitanud isik liiklusalaste ja järjest ohtlikumate õigusrikkumiste toimepanemist, mis näitab, et eelnevad karistused ei ole soovitud mõju avaldanud. Veel enam, F.S selgitas kohtuistungil, et töötab taksojuhina ja on professionaal, kuid karistusregistrist nähtuvalt on ta aastaid rikkunud liiklusseadust ja isik ei asunud varasemalt määratud rahatrahve tasuma enne kui alles detsembris 2018, mis näitab, et isik suhtus aastaid talle karistusena määratud rahatrahvidesse ükskõikselt ja tasus need siis kui leidis, et talle nii sobib või on vajalik. Lisaks palus isik kohtuistungil määrata pigem suurem rahatrahv, et juhtimisõigus alles jääks. Selline suhtumine näitab, et F.S on tekkinud arusaam, et kui ta maksab rahatrahvid ära, siis ta võib jätkuvalt liiklusseadust rikkuda. Liiklusseadus kehtib kõigile (sh professionaalidele ja igapäevastele liiklejatele) ja on kehtestatud kõigi liiklejate ohutuse tagamiseks. Kuivõrd F.S-i käitumise ja suhtumise pinnalt on selge, et üksnes rahatrahvi määramine karistuseks ei mõjuta isikut liiklussüütegude toimepanemisest hoiduma, on kohus seisukohal, et rikkumisele on vaja reageerida rangemalt. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel puudub isikul võimalus valida, millal talle sobib karistust täita, vaid selle täitmise kohustus kaasneb sõltumata isiku tahtest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. F.S on rohkelt väärteokaristusi liiklusalaste rikkumiste eest ning käesolevas asjas on kohtuväline menetleja isikut karistanud joobes juhtimise eest, mis on üks raskemaid liiklusalaseid õigusrikkumisi. F.S-i enda suhtumisest ei nähtu, et isik saaks aru, kui tõsine ja ohtlik tegu on sõiduki joobes juhtimine. Karistuse eripreventiivne eesmärk on F.S-i puhul võimalik saavutada kohtu arvates üksnes tema mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamisega, mis välistaks, et isik seaks oma tegevusega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu. F.S-ile varem määratud rahatrahvid näitavad ilmselgelt, et karistusena vaid rahatrahvi kohaldamine ei mõjuta F.S piisaval määral ega takista uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Menetlusalune isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Asjaolu, et taksojuhina töötamiseks on vajalik juhtimisõigus, oli F.S-ile teada ka enne väärteo toimepanemist, kuid see ei mõjutanud isikut uut ja raskemat väärtegu mitte toime panema. Arvestades F.S-i süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke leiab kohus, et LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja õiglaselt kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks, mis on ühtlasi minimaalne määratav lisakaristus LS § 224 lg-s 2 sätestatud teo eest. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ja lisakaristus põhjendatud ja proportsionaalsed. Arvestades kaebuse esitanud isiku majanduslikku seisundit ning asjaolu, et lisakaristuse kohaldamisel võib isiku sissetulek ajutiselt olla tavapärasest erinev, peab kohus põhjendatuks pikendada rahatrahvi tasumiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus F.S-i kaebuse osaliselt, tühistab kohtuvälise menetleja otsuse üksnes rahatrahvi tasumisi tähtaja osas jättes muus osas otsuse muutmata. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, 4 Otsustas 1. Rahuldada F.S-i kaebus osaliselt 2 Politseiliiklusmenetlustalituse 001568 . politseileitnant K P 02.04.2019 otsus tasuma Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis Luminor pangas 10220195031479. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on kaebuse esitanud isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 10.06.2019 5