1-17-2865 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2017.a, Pärnu Kriminaalasja number 1-17-2865 (16267000544) Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi se

§ 127

, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel J.U(554.61) viissada viiskümmend neli eurot ja 61 senti H . K. kasuks. Ülejäänud osas jätta varalise kahju nõue rahuldamata. Rahuldada osaliselt H. K. mittevaralise kahju nõue ning välja mõista KrMS § 310 lg 1,

§ 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel J.U-lt (7 000) seitse tuhat eurot H.

K. kasuks. Ülejäänud osas jätta mittevaralise kahju nõue rahuldamata. Rahuldada H. K. viiviste nõue ning 1) välja mõista J.U-lt H . K. kasuks varalise kahju nõudelt viivis seisuga 06.12.2017.a (26.50) kakskümmend kuus eurot ja 50 senti ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis 1 1-17-2865 põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 554.61 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui (528.11) viissada kakskümmend kaheksa eurot ja 11 senti; 2) välja mõista J.U -lt H . K. kasuks mittevaralise kahju nõudelt v iivis seisuga 06.12.2017.a (334.47) kolmsada kolmkümmend neli eurot ja 47 senti ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 7 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui (6665.53) kuus tuhat kuussada kuuskümmend viis eurot ja 53 senti. Välja mõista KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel J.U-lt H . K. kasuks valitud esindajale makstud tasu

§ 1060, mille kohaselt loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest.

Mitteehtsa tegevusdelikti korral on tegemist hüpoteetilise põhjuslikkusega – tuleb mõttes kõrvaldada 1 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne, Juura 2015, lk

1. 3 1-17-2865 eeldatav põhjus, seega mitte tegevus, vaid tegevusetus. Järelikult eeldatakse, et kui süüdlane oleks tegutsenud, ei oleks tagajärg saabunud (RKKK 3-1-1-13-07 p 10). Seega kasutatakse siin pöördvalemit: tegevusetus on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui tegemata jäetud tegu ei saa juurde mõelda, ilma et langeks ära ka tagajärg. Kui nõutava teo juurdemõtlemise korral langeks tagajärg ära, on põhjuslik seoses olemas. Kuivõrd ei ole aga võimalik täiesti kindlalt väita, et tagajärg ära langeks, siis nimetataksegi seda põhjuslikkust hüpoteetiliseks, kusjuures on nõutav, et tagajärje äralangemine oleks kindla teadmisega külgnevalt tõenäoline (nt et õhustusnõuete täitmine oleks välistanud tööõnnetuse ja töötaja surma (RKKK 3-1-1-60-09 p 8). Seega eelpool öeldust järeldub, et käesoleval juhul on vaja tuvastada, kas süüdistaval oli koera, kes ründas kannat anut, suhtes kohustus tegutseda võ i mitte. Juhul, kui J.U oli koera suhtes tegutsemiskohustus, kas selle kohustuse täitmine oleks välistanud kannatanu rünnaku ja selle tagajärjel tekkinud tervisekahjustused. Kohus on seisukohal, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Kriminaalasjas puudub igasugune vaidlus selles, et 05.02.2016.a x x pures koer H. K., mille tagajärjel sai viimane tervisekahjustused. Käesolevas kriminaalasjas on tekkinud vaidlus eelkõige selles, kas koer, kes H. K. ründas, kuulus süüdistatavale või mitte. Süüdistatav väidab, et koer ei kuulunud talle, samas prokurör ja kannatanu on seisukohal, et tegemist oli J.U koeraga. Seega on kohtul esmalt vaja tuvastada, kas H. K. rünnanud koer kuulus J.U-le. J.U väitis kohtus, et ajal, mil H. K . ründas koer, oli tal kaks koera ning sellise välimusega koera, mis väidetavalt H. K . ründas tal ei olnud. Samasisulisi ütlusi andsid kohtus ka tunnistajad E . T., V. M. ja H. R.. E. To. väitis kohtus, et J.U oli kolm koera, kuid kõige suurema koera Timmu võttis t a 2015.a detsembris omale. Umbes nädal aega hiljem läks see koer kaduma. V . M. selgitas kohtus, et veebruaris 20 16.a oli süüdistataval kaks koera ning ühe koera Timmu olid nad andnud tunnistaja õele. H. R. selgitas kohtus, et 2015.a jõulude ajal oli J.U kaks koera Sofi ja Leedi. Samas 2015.a suvel oli süüdistataval tunnistaja sõnul kolm koera. Kohus leiab, et viidatud tunnistajate ütlusi selle kohta, et süüdistataval pidi 2016.a veebruaris olema kaks koera ei saa pidada usutavak s. Näiteks V. M. on kohtus selgitanud, et 05.02.2016.a nägi ta, kuidas H. K. läks kodu poole. Samas on kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, et tunnistaja ei saanud mitte kuidagi näha, kuidas kannatanu kodu poole läks, sest kannatanut ründas koer ning ta viidi kiirabiga Pärnu haiglasse. Seega on tunnistaja oma ütlustes väitnud asju, mis 05.02.2016.a ei juhtunud. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul ka V. M . ütlusi koerte arvu kohta pidada usaldusväärseteks. Samuti on tunnistajal ka ilmselge motiiv anda süüdistatava jaoks soodsaid ütlusi, sest tunnistaja on süüdistatava elukaaslane. Samuti ei saa pidada tunnistajate E. T. ja H. R. ütlusi koerte arvu kohta tõepärasteks või vähemalt ei kajasta need J.U koerte arvu veebruaris 2016.a. Nimelt E. T. on J.U elukaaslase V. M. õde ning H. R. V. M. lapselaps ning süüdistatavat nimetab tunnistaja vanaisaks. Seega on isikutel ilmselge motiiv anda süüdistatava jaoks soodsamaid ütlusi. Samas ei saa ka välistada, et mingil hetkel võis süüdistataval tõesti olla kaks koera ning suurem koer Timmu võis ka tõesti mingi perioodi E. T. juures olla, kuid 05.02.2016.a oli Timmu kindlasti J.U juures. Sellise versiooniga haakuks ka H. R. ütlused, mille kohaselt 2015.a jõulude aeg nägi ta J.U juures kahte koera. Nimelt E. T. väitis, et võttis Timmu enda juurde 2015.a jõulude aeg. Samas väitis tunnistaja, et Timmu läks kaduma. Nimetatut versiooni aga ei pea kohus usutavaks, kuna see ei haaku teiste tunnistajate ütlustega. Kohus leiab, et isegi juhul, kui Timmu oli E. T. juures, siis hiljem viidi see koer J.U juurde tagasi. Ilmselt tunnistaja leidis pärast H. K . juhtunut, et süüdistatava jaoks oleks kasulikum väita, et koer läks kaduma. Kohus on veendunud, et koer, kes H. K. r ündas kuulus J.U-le. Seda seisukohta kinnitavad ka mitmed kohtus ütlusi andnud tunnistajad. R. K. selgitas kohtus, et ta kuulis, et keegi karjub „appi“ ning läks hääle järgi. Umbes 500 m eemal nägi ta H. K ., keda ründasid koerad. H . K. juures oli rünnaku ajal kolm koera ning teda ründas noorem ja suurem koer, kes oli värvuselt tumedam. Tunnistaja sõnul, kes on kohalik, kes töötab samas 4 1-17-2865 läheduses asuvas x ning on ilmselgelt teadliik kohalikest oludest, olid need J.U koerad. Samuti on need koerad varem lahti olnud. Koerad jooksid H. K. juurest J.U maja juurde. Hiljem läks tunnistaja kahe naisega J.U juurde ning viimane tunnistas, et ta koerad olid lahti pääsenud. Samuti nägi tunnistaja J.U juures koera, kes ründas H. K .. Ka selgitas tunnistaja, et J.U koerad on varasemalt lahti olnud, kuid pärast 05.02.2016.a intsidenti ei ole ta süüdistatava koeri näinud. Kaitsja märkis kohtuistungil, et on vähe usutav, et R. K . kuulis, kuidas H. K. “appi“ hüüab. Kaitsja tõi kohtule näite, kuidas Pärnu linna tingimustes ei ole 500 m kaugusele kuuluda, kui keegi midagi karjub. Kohus peab elulisel t usutavaks, et tunnistaja võis kannatanut karjumist kuulda. On üldteada, et maal on heli/häält/müra jms palju kaugemale kuulda kui linnas. Nimelt on linnas erinevat müra (liiklus jms) ja hooneid palju rohkem, mis takistavad heli kaugemale levimist. Maal, kus hooneid ja muud müra (nt liiklus) on minimaalselt, on hääled palju kaugemale kuulda. Seetõttu on suure tõenäosusega kuulda, kuidas keegi umbes 500 m kaugusel „appi“ karjub. Samas on ka tõenäoline, et vahemaa, kust R.K. kannatanu appihüüdeid kuulis, on hoopis väiksem kui 500 meetrit, kuna 500 meetrit on sündmuskohast Lepanina hotelli juurde mööda teed, kuna aga tee ei lähe hotelli juurde mitte sirgjooneliselt, vaid kurviga, on vahemaa hotellist sündmuskohani n.ö. linnulennult tunduvalt vähem kui 500 meetrit. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tunnistaja andis ebaõigeid ütlusi. Nimelt on tunnistaja R. K. ütlustega samasisulisi ütlusi koera rünnaku asjaolude kohta (koerte arv, värv jms) andud ka tunnistajad L. S. ja K. V.. Tunnistaja L. S. selgitas kohtus, et 05.02.2016.a helistati tunnistaja kolleegile, kes ütles tunnistajale, et H. K. on abi vaja, sest koerad ründavad. L.S. ja K. V. läksid H. K. juurde. Samal ajal jõudis sinna ka R. K.. Tun nistaja nägi, et üks teistest suurem koer oli H. K. juures ning kaks väiksemat jooksid heki alla. Tunnistaja viis kehavigastusi saanud kannatanu kiirabisse. Otsest koera rünnakut tunnistaja ei näinud , kuid tunnistaja nägi H. K . juures kahte väiksemat ja ühte suurema t koera, kes jooksid J.U hoovi. Hiljem läks tunnistaja ka J.U juurde ning nägi neid kolme koera s eal. Ka L. S. kinnitas, et J.U ütles, et ta koerad pääsesid aedikust välja. K. V. selgitas kohtus, et 05.02.2016.a helistas talle H. K., et tal on abi vaja, sest koerad ründavad. Tunnistaja K.V. ja L. S. läksid H. K. juurde ning samal ajal jõudis sinna ka R. K.. Kannatanu viidi kiirabisse. Tunnistaja nägi kannatanu juures kolme koera. Kaks olid väiksemad ning üks oli suurem. Hiljem läks tunnistaja koos L. S . ja R. K. J.U juurde. Tunnistaja nägi neid kolme koera, kes olid kannata nu juures J.U juures aedikus. Tunnistaja selgitas, et J.U tunnistas, et „ “ murrab aiast välja. Kannatanu H. K. selgitas kohtus, et 05.02.2016.a läks ta posti tooma ning J.U juurest jooksid välja kolm koera nimedega Leedi, Sofi ja Timmu. Viimane neist, s.o. Timmu on kõige suurem ning tema ründas kannatanut. Koer haaras paremast randmest ja näris seda. Kannatanu kukkus maha ning koer võttis hammastega läbi jope kinni. Samuti kiskus koer kannatanu t säärest. Samal ajal kui üks koer kannatanut pures, siis teised kaks koera jooksid/hüppasid ümber kannatanu segades kannatanu liikumist ning toetasid oma tegevusega suurema koera rünnakut. Kannatanu helistas K. V., et talle appi tuldaks. Samaaegselt jõudsid tema juurde L. S., K. V. ja R. K., kelle saabumise peale koerad jooksid J.U hoovi. Tüdrukud viisid kannatanu kiirabisse ning sealt edasi viidi kannatanu Pärnu haiglasse. Koera, kes kannatanut ründas, ei ole kannatanu pärast juhtumit enam J.U juures näinud. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, kuna need on usutavad ning haakuvad kohtuliku uurimise käigus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kannatanu on kindlalt väitnud, et teda rünnanud koer kuulus süüdistatavale, kes on tema naaber, samuti teadis ta kõiki koeri nimepidi. Tunnistaja M. M. on samuti kinnitanud, et J.U oli kolm koera ning need koerad on sageli lahtiselt olnud. Tunnistaja pidi majast möödudes ettevaatlikult sõitma ja vaatama, et ta teel olevaid koeri alla ei ajaks . Pärast 05.02.2016.a juhtumist ei ole tunnistaja aga J.U koeri enam lahtiselt näinud. 5 1-17-2865 Tunnistaja R. E. selgitas kohtus, et ka tema on näinud J.U kolme koera ning need on varasemalt ka lahti olnud. Tunnistaja pidi mööda sõites vaatama, et ta neid auto alla ei ajaks. Pärast 05.02.2016.a ei ole tunnistaja süüdistatava koeri enam lahtiselt näinud. Samuti tunnistaja L. S. selgitas kohtus, et J.U on olnud kolm koera, üks oli suurem ja kaks madalamat. Süüdistatava J.U eitas kohtus, et talle kuuluv koer oleks H. K. rünnanud. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on üksnes ennast õigustavad, püüdes vabaneda vastutusest. Süüdistatava ütlused ei haaku kriminaalmenetluses tuvastatuga. Seega J.U ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Eelnevast tuleneb, et tunnistajad R. K., L. S. ja K. V. on kinnitanud, et nägid neid samasid kolme koera, keda nad nägid kannatanu juures, pärast ka J.U juures. Samuti nägid nad neid koeri kannatanu juurest J.U aeda jooksmas. Tunnistajate kirjeldused koerte välimuse (eelkõige suuruse) osas on mõneti erinevad, kuid üldjoontes on tunnistajad siiski ühetaoliselt kirjeldanud koerte välimust. Tunnistajad on kinnitanud, et üks oli suurem ja tumedam, teised kaks väiksemad ja heledamad. Tunnistajate ütlustes on mõneti erinevusi koerte kõrguse kohta, kuid samas silmaga hinnatav kõrgus maast võibki inimestele erinev tunduda. Märgitu ei ole asjaolu, mis annaks kuidagi alust kahelda, et tegemist ei olnud J.U koeraga, kes ründas H. K.. Samuti kinnitas süüdistatav tunnistajatele, et ta koerad pääsesid lahti. Hiljem on küll süüdistatav oma versiooni muutnud, väites, et tal oli vaid kaks koera. Samas selline ütluste muutmine on mõistetav, vältimaks kriminaalvastutust. Samuti on kannatanu kinnitanud, et teda ründasid J.U koerad, kellest pures suurem ja tumedam. Väiksemas asulas (maal) on tavapärane, et teatakse, kellel millised koerad on. R.K. puhul on tegemist kohaliku, s.o. x elanikuga, kes tunneb seetõttu hästi kohalikke olusid. Kuna tema töökoht on x, siis möödub ta tööle minnes J.U elamust. Eelnevast tulenevalt oli ta ka teadlik sellest, millised koerad J.U 05.02.2016 a. olid. Samuti on tõenäoline, et ka J.U maja lähedal töötanud L.S. ja K.V. teadsid, millised koerad J.U olid. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et H. K. ründas J.U koer. Neil asjaoludel on ka asjakohatud kaitsja väited selle kohta, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ja nad olid eksimuses . Üldteada asjaoluna on koerad oma välimuselt suhteliselt erinevad, mistõttu on neid võimalik visuaalselt eristada. Tunnistajad käisid J.U juures umbes tund aega pärast juhtunud. On eluliselt usutav, et kui sa oled koera, isegi kui näed vastavat koera esmakordselt, näinud umbes tund aega tagasi, siis sa suudad tuvastada, kas tegemist on sama koeraga, keda sa enne nägid või mitte. Seda isegi juhul, kui koer toetab käppadega vastu võrkaeda. Samuti on tunnistajad M. M., R. K. ja R. E. selgitanud, et nad on ka enne 05.02.2016.a juhtunut näinud J.U koeri lahtiselt. Samas pärast juhtunut koeri enam nähtud ei ole. Teisalt, tunnistajatel V. M., E. T. ja H. R. oli ilmselge motiiv anda süüdistatava jaoks soodsaid ütlusi. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et tõele vastavateks tuleb siiski pidada tunnistajate R. K., L. S. ja K. V. ütlusi. Nemad nägid vahetult kannatanu juures olnud koeri, samuti nägid nad neid koeri mõni aeg hiljem süüdistatava juures. Samuti on mitmed tunnistajad kinnitanud süüdistataval kolme koera olemasolu. Eelpooltoodust tulenevalt on käesolevas kriminaalasjas leidnud tuvastamist, et 05.02.2016.a ründas H. K. süüdistatava koer. Ekspertiisiga (I kd t.l 75-84) on kindlaks tehtud, et 05.02.2016.a koera rünnaku tagajärjel olid H. K. järgmised vigastused: hammustushaavad nahaaluste verevalumitega vasakul õlavarrel, mõlemal küünarvarrel ja labakäel, nahaalused verevalumid paremal reiel ja säärel, vasaku käe IV sõrme lähimise lüli killustunud lahtine murd, traumajärgne vasaku käe
2. -
3. sõrme funktsioonihäire. Ekspert on asunud seisukohale, et H. K. on põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 kuud. Samuti kinnitab H. K. vigastuste esinemist SA Pärnu Haigla epikriis (I kd t.l 69 -72) ning väärteomenetluse materjalid (I kd t.l 66-68). KarS § 118 lg 1 p 2 kohaselt loetakse raskeks tervisekahjustuseks tervisekahjustus, mis kestab vä hemalt neli kuud. Koera rünnaku tagajärjel H. K . esinenud tervisekahjustused olid ilmselgelt rasked, 6 1-17-2865 kuivõrd eksperdi hinnangul kestab tema tervisekahjustus vähemalt neli kuud (t.l 80). Eelnevast tulenevalt on käesolevas kriminaalasjas tuvastatud, et 0 5.02.2016.a ründas H. K . J.U koer ning koera rünnak põhjustas H. K. raske tervisekahjustuse. Järgnevalt on vaja tuvastada, kas J.U oli koera suhtes tegutsemiskohustus, kuid ta jättis selle täitmata. Samuti on vaja tuvastada, kas kohustuse kohase täitmise korral oleks H. K . rünnak tõenäoliselt välistatud. Kohus eelnevalt märkis, et koera omanik on looma garant ning omanik on kohustatud tagama, et koer ei põhjustaks kellelegi kahju. Nimetatud seisukohta toetab ka

§ 1060, mille kohaselt loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest.

Seega J.U oli kohustatud tagama, et tema koer(

1. ad)ei põhjustaks kellelegi kahju, nt. ei hammustaks vms. Samuti Häädemeeste Vallavolikogu 19.03.2003.a määrus nr 10 „Koerte ja kasside pidamise eeskirja“ p 2.1 sätestab, et koera ja/või kassi on lubatud pidada elamus, kinnisel, piiratud või tähistatud territooriumil või ketis nii, et oleks välditud nende lahtipääsemine ja inimestele või loomadele kallaletungimise võimalus. Lisaks iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui ta peab looma (nt koera), siis peab teda pidama selliselt, et oleks välistatud looma poolt kellelegi kahju, sh tervisekahjustuste, tekitamine. Eelöeldust järeldub, et J.U pidi oma koeri pidama selliselt, et oleks välistatud nende lahtipääsemine ja inimestele kallaletungimise võimalus. Järgnevalt peab kohus hindama, kas J.U täitis eelmärgitud kohustuse või mitte. Eelnevalt leidis tuvastamist, et H. K. ründas J.U koer, kes põhjustas kannatanule rasked tervisekahjus tused. Rünnak toimus J.U kinnistu piiridest väljas, üle tee asuva puuriida juures. Mitu tunnistajat kinnitasid, et koerad jooksid J.U hoovi, samuti nähtub sündmuskoht kriminaalmenetluse käigus tehtud fotodelt (I kd t.l 85-90). Mitu tunnistajat kinnitas kohtus, et nad on ka varasemalt J.U koeri korduvalt lahtiselt näinud, s.h tee peal jooksmas. Seega J.U ei pidanud oma koeri selliselt, et oleks välistatud nende lahtipääsemine ja seeläbi inimestele kallaletungimise võimalus. J.U jättis täitmata loomaomaniku kohustuse vältida looma poolt kahju tekitamine. Kohtu hinnangul oli J.U võimalik oma koeri pidada sellisel, et oleks välistatud nende lahtipääsemine ja seeläbi inimestele kallaletungimise võimalus. Nimelt väitsid kohtus mitu tunnistajat, et enne 05.02.2016.a olid n ad korduvalt J.U koeri lahtiselt näinud, kuid pärast 05.02.2016.a ei ole koeri enam kordagi lahtiselt nähtud. Tunnistaja Rein K. näiteks selgitas kohtus, et päras t 05.02.2016.a on ta J.U koeri ainult haukumas kuulnud, kuid lahtiselt ei ole ta neid näinud. Seega pärast 05.02.2016.a on J.U oma koeri pidanud selliselt, et nad ei ole lahti pääsenud. Kohtule ei ole teada mitte ühtegi asjaolu mille tõttu ei oleks J.U ka enne 05.02.2016.a saanud pidada oma koeri selliselt nt ehitada tugevam aed vms, et oleks välistatud nende lahti pääsemine. Eelpoolöeldust järeldub, et J.U jättis 05.02.2016.a täitmata loomaomaniku kohustuse pidada oma koeri selliselt, et oleks välistatud nende lahtipääsemine ja seeläbi inimesele kallaletungimise võimalus. Kohtu hinnangul on enam kui tõenäoline, et juhul, kui J.U oleks täitnud eelmärgitud loomaomaniku kohustuse, ei oleks 05.02.2016.a juhtunut aset leidnud. Kui J.U oleks oma koeri pidanud selliselt, mis oleks välistanud koerte lahtipääsemise, siis ilmselgelt ei oleks 05.02.2016.a H. K. rünnakut toimunud. Seega käesoleval juhul esineb põhjuslik seoses 05.02.2016.a koera kallaletungi ja J.U tegevusetuse (loomaomaniku kohutuse täitmata jätmine) vahel. Eeltooduga on täidetud KarS § 119 lg 1 - § 13 lg 1 sätestatud kuriteo objektiive koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab antud tegu ettevaatamatust nii hoolsuskohustuse kui tagajärje suhtes. J.U oli loomaomaniku kohustuse ja selle täitmata jätmise tagajärgede suhtes hooletu. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud J.U mõistma, et kui ta koerad jooksevad omapäi lahtiselt ringi, siis võib toimuda kallaletung inimesele, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused. Seega on antud tegu toime pandud hooletuse ehk ettevaatamatusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava 7 1-17-2865 poolt talle KarS § 119 lg 1 - § 13 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine. Süü ja karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemiset ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samas esineb karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p -s 3 nimetatud asjaolu, s.o kõrges eas kannatanu. Süüteo toimepanemise ajal oli kannatanu 68-aastane. Sellist vanust tuleb kohtu hinnangul pidada kõrgeks eaks (RKKK 3-1-1-93-12 p 9.2). Kohus leiab, et J.U -le tuleb karistuseks mõista vangistus. Isik on varasemalt küll kriminaalkorras karistamata (I kd t.l 91). Samas tuleb arvestada kannatanul süüdistatava tegevusetuse tagajärjel tekkinud vigastusi ja nende ulatust, kusjuures kannatanu tervislik seisund (nt käe liikuvus) ei ole siiani taastunud 05.02.2016.a eelsele tasemele. Samuti mõistetakse käesoleva otsusega isikult välja ka tsiviilhagi ja menetlus kulud kokku üle 10 000 euro, mistõttu J.U ilmselt ei oleks ka rahalisi vahendeid rahalise karistuse tasumiseks (I kd t.l 92-93). Lisaks esineb antud juhul raskendav asjaolu. Eeltoodud kaalutlustel leiab kohus, et antud juhul on kohaseks karistuseks vangistus, mitte rahaline karistus. J.U süüd antud kuriteos tuleb pidada keskmisest väiksemaks. Niisugust seisukohta toetab esmalt see, et tegu on toime pandu d tegevusetusega. J.U oli hooletu loomaomaniku kohustuse ja selle täitmata jätmise tagajärgede suhtes. Mitteehtsat tegevusdelikti ei saa pidada selliseks rikkumiseks, kus oleks põhjendatud isiku süü hindamine keskmisest suuremaks. Sellist lähenemist toetab ka KarS § 13 lg 2, mis võimaldab mitteehtsa tegevusdelikti puhul karistuse mõista alla sanktsiooni alammäära. J.U -le mõistetav karistus peab olema selline, mis mõjutaks J.U edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Üldpreventiivses mõttes tuleb aga näidata selgelt, et loomaomanikel on kohustus oma loomi pidada selliselt, mis välistab teistele kahju tekitamise võimalikkuse. KarS § 119 lg 1 - § 13 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus leiab, et J.U -le tuleb karist useks mõista kuus kuud vangistust. Antud süütegu on toime pandud hooletusest, samas esineb raskendav asjaolu , s.o kannatanu kõrge iga, samuti tuleb kohtu hinnangul arvestada süüdistatava kõrget iga. Lisaks tuleb arvestada ka kannatanul tekkinud vigastusi ja nende ulatust, kusjuures kannatanu tervislik seisund (nt käe liikuvus) ei ole siiani taastunud 05.02.2016.a eelsele tasemele. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et J.U-le on kohaseks karistuseks kuus kuud vangistust. Kohus leiab, et antud juhul on võimalik jätta vangistus tingimisi KarS § 73 alusel täitmisele pööramata. Süüdistatav on nii kriminaal - kui ka väärteokorras karistamata (I kd t.l 91). Seega on tegemist isiku esmakordse rikkumisega. Seetõttu ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt vangistuse täitmisele pööramine. Samuti ei ole käesoleval juhul süütegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks vangistuse täitmisele pööramist või katseaja määramist kohustusega alluda käitumiskontrollile. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades kuriteo asjaolusid ning mõistetud karistuse pikkust, on kohaseks katseajaks KarS § 73 alusel üks aasta ja kuus kuud, mille algust tuleb arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 06.12.2017.a. Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Tõkend, asitõendid Süüdistatava suhtes tõkendit kohaldatud ei ole, samuti ei ole asitõendeid. 8 1-17-2865 Menetluskulud KarS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõis tetakse toime pandud kuriteos süüdi, siis kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. J.U -le riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasud ja kulud on: 840 eurot (II kd t.l 26-28). Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel J.U-l välja mõistmisele 840 eurot. Käesolevas kriminaalasjas osales 13.11.2017.a kohtuistungil tunnistajana L. S.. Tunnistaja esitas kohtule ka taotluse kulude hüvitamiseks. L. S. taotluse ( I kd t.l 165-166 ) kohaselt jäi tal kohtuistungil osalemisega seoses saamata keskmine päevapalk 46.15 eurot ning tekkisid sõidukulud marsruudi Häädemeetse-Pärnu-Häädemeeste läbimisega summas 15.07 eurot. Tunnistaja taotles kulude hüvitamist summas 61.22 eurot. Keskmise päevapalga suurust on kinnitanud tunnistaja tööandja. Samuti on tööandja kinnitanud, et puudutud päeva eest tunnistajale töötasu ei säilitatud. Tunnistaja elukoht on Häädemeeste, mistõttu oli põhjendatud ka sõidukulude hüvitamise taotlemine. Sõidukulud on tõendatud kütusetšekiga (I kd t.l 171). Kohus rahuldas tunnistaja taotluse, mille alusel riik hüvitas/hüvitab isikule saamata jäänud sissetuleku ning sõidukulud. J.U mõistetakse ta lle etteheidetavates kuriteos süüdi, mistõttu tuleb tunnistaja kulud 61.22 eurot KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel välja mõista süüdistatavalt. Käesolevas kriminaalasjas teostati isiku kohtuarstlik ekspertiis, tuvastamaks J.U terviseseisund. Ekspertiisiga leidis kinnitust, et isik on võimeline kohtumenetluses osalema ja süüdi mõistmise korral karistust kandma. Samuti teostati H . K. ekspertiis, tuvastamaks isikul koera rünnakus saadud vigastused. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 nimetatud menetluskulu. Kuna J.U mõistetakse KarS § 119 lg 1 - § 13 lg 1 järgi süüdi, siis tuleb nimetatud kulu d süüdistatavalt välja mõista. Ekspertiisi kulud olid 542 eurot (I kd t.l 64) ja 84 eurot (I kd t.l 94). Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel J.U-lt välja mõistmisele 542+84=626 eurot. KarS § 119 lg lg 1 - § 13 lg 1 sätestatud kuritegu on tulenevalt KarS § 4 lg-st 3 teise astme kuritegu. Seega vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb J.U-lt välja mõista ka sundraha 705 eurot. Lähtudes eeltoodust, kuulub J.U-lt riigi kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 840+61.22+626+705=2232.22 eurot. Tsiviilhagi
2. a)Varaline kahju Riigikohus on oma 28.10.2010.a lahendis nr 3-1-1-79-09 p-s 8 märkinud, et tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. Esmalt esitas kannatanu varalise kahju nõude 591.29 eurot, kuid kohtumenetluse käigus kannatanu suurendas nõuet, taotledes varalise kahju hüvitamist summas 1106.06 eurot. TsMS § 376 lg 4 p -st 2 tulenevalt on hagi põhinõude suurendamine lubatud.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega.

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 1056

lg 1 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kahju tekitamise eest ka juhul, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 1060

sätestab, et loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128

lg 2 sätestab, et kahju 9 1-17-2865 on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Samas paragrahvi lõike 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 130

lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et süüdistatav põhjustas oma tegevusetusega hageja H. K. raske tervisekahjustuse. Esitatud tsiviilhagi kohaselt hõlmab varaline kahju raviga seotud transpordikulusid, haiglaarveid, ravimite kulusid ning avari is kahjustunud/hävinenud isiklikke esemeid (jope) jms. N õude rahuldamiseks tuleb kohtul hinnata, kas kannatanule tekkinud kahju on koera rünnakuga põhjuslikkus seoses, s.o kas kahju/kulu on tingitud koera rünnakust. Kohus leiab, et varaline kahju haiglaarvete osas on tõendatud järgmises osas. SA Pärnu Haigla epikiisist nähtub, et H. K. viibis haiglas statsionaarsel ravil 05.02 – 12.02.2016.a. Haiglas viibimise eest tasus kannatanu 17.50 eurot (I kd t.l 124 ). Samuti viibis kannatanu ekspertiisiakti (I kd t.l 78-79) kohaselt 23.05 – 04.06.2016.a Tartus haiglas. Haiglas viibimise eest tasus kannatanu 25 eurot (I kd t.l 120). Samuti on kohtule esitatud tõendid selle kohta, et kannatanu on viibinud seoses 05.02.2016.a saadud vigastustega arstide vastuvõtul 23.11.2016.a (I kd t.l 78), millega kaasnes kulu 5 eurot (I kd t.l 127), 23.11.2016.a, millega kaasnes kulu 5 eurot (I kd t.l 136), ning 09.11.2017.a, millega kaasnes kulu 5 eurot (I k.d t.l 136). Muude haiglas ja arstide vastuvõttudel viibimiste kohta, nt 30.06.2016.a (I k.d t.l 128), ei ole kohtule kuludokumente esitatud, mistõttu muus osas ei saa meditsiiniasutustega seotud kulusid pidada põhjendatuks ja tõendatuks. Seega peab kohus põhjendatuks ja tõendatuks meditsiiniasutuste arveid summas 17.50+25+5+5+5=57.50 eurot. Eelmärgitud meditsiiniasutustes viibimised on seotud 05.02.2016.a sündmusega . Juhul, kui koera rünnakut ei oleks toimunud, siis ei oleks kannatanul vastavaid meditsiiniasutuste kulusid tekkinud. Seega eelviidatud osas kuulub varalise kahju nõue rahuldamisele. Kohtu hinnangul on põhjendatud kannatanu varaline kahju seoses kahjustunud jope ja käekoti ostmisega. SA Pärnu Haigla epik riisist (I kd t.l 69-70) nähtub, et kannatanul oli 05.02.2016.a koera rünnaku tagajärjel hammustushaavad, verevalumid, rebimishaavad jms. Ilmselgelt pidi kannatanul 05.02.2016.a seljas olema jope, kuna oli talv. Samuti, arvestades kannatanul esinenud vigastusi, pidi jope juba koera rünnaku käigus kahjustuma (rebenema, määrduma vms). Lisaks peab kohus üldteada asjaoluks, et kui isikul on jäseme vigastus, siis kiirabi võib lõigata riided katki, pääsemaks vigastuseni täiendavat kahju/vigastusi põhjustamata. Seega jope kahjustumine ja koera rünnak on põhjuslikus seoses. Kannatanu kahju seoses jopega oli 59.95 eurot (I kd t.l 139). Märgitud summas peab kohus kannatanu kahju põhjendatuks ja tõendatuks. Samuti peab kohus põhjendatuks kannatanu kulu seoses käekoti soetamisega. Kannatanu on selgitanud, et ta pidi ostma uue koti, sest rünnaku tagajärjel ei saa ta kasutada enam sangadega kotti. Sotsiaalkindlustusameti otsusega (I kd t.l 97-98) on Hilja Kuumal tuvastatud raske puue. Otsusest nähtuvalt vajab kannatanu igapäevast kõrvalist abi nt riietumisel. Seega kohtu hinnangul ei ole välistatud, et kannatanu tõepoolest ei saa kasutada sangadega kotti, mida tuleb kanda käes, vaid pidi soetama koti, mida saab kanda õlal. Seega uue koti soetamine on põhjuslikus seoses 05.02.2016.a juhtumiga. Kannatanu kahju seoses kotiga oli 22.30 eurot (I kd t.l 140). Märgitud summas peab kohus kannatanu kahju põhjendatuks ja tõendatuks. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kannatanu kahju seoses koti ja jope soetamisega kokku summas 59.95+22.30=82.25 eurot. Kannatanu taotleb ka kahju hüvitamist seoses ravimitega. Kannatanul on 05.02.2016.a sündmuse järgselt tuvastatud (I kd t.l 75 -84, 97-98) käe vigastused, samuti kaasusid sellega hüpertooniatõbi ja 10 1-17-2865 raske stressireaktsioon (psüühikahäired). Seega on kohtu hinnangul ilmselgelt 05.02.2016.a sündmusega põhjuslikus seoses kulutused erinevatele rahustitele/depressiooni- ja ärevushäire te ravimitele (nt diazepeks, valdoxan, mirzaten, zalasta), valu- ja põletikuvastastele ravimitele (nt ibustar, keto), haavade ja armidega seotud ravimitele (nt plaastrid, sidemed, armisalv sodermix, saialille salv, lioton geel jms) jms. Samas kohus ei pea põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet kõrvetiste ravimite (nt omep uno, gasec gastrocaps) , kampriõli ja immuunsüsteemi toimimist soodustava toidulisandi (nt lactobex) hüvitamise osas. Kohtu hinnangul ei ole kõrvetiste ravimite, kampriõli ja toidulisandi kasutamise vajadus põhjuslikus seoses 05.02.2016.a juhtumiga. Kannatanul ei ole 05.02.2016.a juhtumist tingituna diagnoositud kõrvetisi või vajadust võtta toidulisandit. Seetõttu ei pea kohus nimetatud osas hagi põhjendatuks. Ravimitega seotud kulude tõendamiseks on kohtul e esitatud erinevad apteekide arved. Võttes arvesse eelmärgitut, leiab kohus, et antud juhul on 05.02.2016.a juhtumiga seoses tõendamist leidnud kannatanu kulutused ravimitele summas 327.58 eurot. Ülejäänud osas ei saa ravimitega seotud kulusid pidada põhjendatuks ja tõendatuks ning need ei ole seotud 05.02.2016.a juhtumiga. Kohus leiab, et massaažipalli (I kd t.l 106) ja voolimispasta (I kd t.l 157) maksumus tuleb kannatanule hüvitada. 05.02.2016.a sündmuse tagajärjel sai kannatanu käevigastused. Nimetatud esemed on abivahendid parandamaks kannatanu käe liikuvust. Seega kulutused massaažipallile ja voolimispastale on põhjuslikus seoses 05.02.2016.a juhtumiga, mistõttu tuleb süüdistataval kannatanule hüvitada nende maksumus 2+5.78=7.78 eurot. Lisaks eelnevale taotleb kannatanu kahju hüvitamist raviga tekkinud transpordikulude (bussipiletite) osas. Kohtu hinnangul on tõendatud transpordikulutused summas 79.50 eurot. Ülejäänud transpordikulude osas on nõue tõendamata. Kohus peab tõendatuks ja hüvitamisele kuuluvaiks järgmisi bussipileteid: 1) 11.04.2016.a kaks bussipiletit kumbki hinnaga 2.30 eurot, kokku 4.60 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus ortopeedi ja neuroloogi vastuvõtul ning vastuvõtud olid seotud 05.02.2016.a sündmusega; 2) 28.04.2016.a bussipilet 2.30 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu psühhiaatri vastuvõtul ning vastuvõtt oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 3) 30.06.2016.a kaks bussipiletit kumbki hinnaga 2.30 eurot, kokku 4.60 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus psühhiaatri vastuvõtul ning vastuvõtt oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 4) 22.05.2016.a Pärnu-Tartu bussipilet 9 eurot, 22.05.2016.a Lepanina- Pärnu bussipilet 2.30 ning 04.06.2016.a Tartu- Pärnu bussipilet 7 eurot, 23.05 – 04.06.2016.a viibis kannatanu Tartus haiglas, mis oli seotud 05.02.2016.a juhtumiga; 5) 06.09.2016.a kaks bussipiletit kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus kohtueksperdi juures ning see oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 6) 23.11.2016.a kaks bussipiletit kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus arsti vastuvõtul ning see oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 7) 04.03.2016.a bussipilet hinnaga 2.30 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 8) 08.11.2016.a bussipilet hinnaga 2.40 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 9) 05.12.2016.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 10) 12.12.2016.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud 11 1-17-2865 kuupäeval käis kannatanu Pärnus ning ostis voolimispasta ning selle soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 11) 03.01.2017.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 12) 02.03.2017.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 13) 27.03.2017.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 14) 16.10.2017.a kaks bussipilet kumbki hinnaga 2.40 eurot, kokku 4.80 eurot, nimetatud kuupäeval käis kannatanu Pärnus apteegis ja ravimite soetamine oli seotud 05.02.2016.a sündmusega; 15) 15.02.2016.a Tallinn- Pärnu bussipilet 4.30 ning Pärnu-Lepanina 2.30, tegemist on kannatanule pärast haiglast koju saamist appi tulnud isiku sõidukuludega. Kannatanul tuvastati 05.02.2016.a käevigastused ning ka käesoleval ajal on isikul raske puue. Seega on ilmne, et kannatanu vajas pärast haiglast koju saamist abilist. Seega on märgitud kulu põhjuslikus seoses 05.02.2016.a sündmusega. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et kannatanule tekkis transpordikulude tõttu kahju 79.50 eurot. Kulutused olid põhjuslikus seoses 05.02.2016.a sündmusega, mistõttu on kannatanu hagi nimetatud osas transpordikulude osas põhjendatud. Ülejäänud osas ei pea kohus transpordikulude hüvitamist põhjendatuks. Näiteks on kohtule küll esitatud 29.04.2016.a Pärnu-Tartu- Pärnu bussipiletid, samas aga ei ole esitatud ühtegi dokumenti (nt visiiditasuarve, vastuvõtu kutse vms), mis kinnitaks kannatanu viibimist nimetatud kuupäeval arsti vastuvõtul. Ainult bussipiletite põhjal ei saa kohus teha järeldust, et kannatanu viibis 29.04.2016.a arsti vastuvõtul ning see oli tingitud 05.02.2016.a juhtumist. Samuti ei pea kohus põhjendatuks näiteks massaažis, SPA -s vms kohtades käimisega seotud transpordikulusid, kuna kohtu hinnangul ei ole massaažis, SPA -s vms käimine põhjuslikus seoses 05.02.2016.a juhtumiga. Kohus ei pea põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet seoses massaažide, SPA -de ja käte keerisvannidega. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud teenused oleks arst kann atanule soovitanud või näidustanud.

§ 130

lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud. Kahjustamisest tekkinud kulud on eelkõige kannatanu tegelikud ravikulud.2 Massaažide, SPA-dega ja keerisvannidega seotud kulusid ei saa pidada

§ 130lg 1 mõttes ravikuludeks.

Seda enam, et kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et viidatud teenused oleks arst kannatanule näidustanud või vähemalt soovitanud. Kohtu hinnangul on antud teenuste puhul tegemist teenustega, mis kannatanu on soetanud, et ennast n.-ö. hästi tunda ning leevendada 05.02.2016.a juhtumiga kaasnenud ebameeldivusi, valusid vms. Kohtu hinnangul kannab sellist eesmärki aga mittevaralise kahju hüvitis. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus kannatanu varalise kahju nõuet seoses massaažide, SPA-de ja keerisvannidega põhjendatuks ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Eelpooltoodule tuginedes leiab kohus, et tõendamist on leidnud kannatanu järgmine varaline kahju: 1) meditsiiniasutustega seotud kulud 57.50 eurot; 2) ravimite, sh massaažipall ja voolimispasta, soetamisega seotud kulud 335.36 eurot; 2 Võlaõigusseadus I: kommenteeritud väljaanne, Juura, 2006, lk 459 12 1-17-2865 3) jope ja koti soetamisega seotud kulud 82.25 eurot; 4) transpordikulud 79.50 eurot. Lähtudes eeltoodut on tõendatud kannatanule varalise kahju tekkimine summas 554.61 eurot. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet summas 554.61 eurot. Lähtudes eeltoodust, tuleb rahuldada osaliselt H. K. varalise kahju nõue ning välja mõista KrMS § 310 lg 1,

§ 127, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel J.U -lt 554.61 eurot H.

K. kasuks. Ülejäänud osas tuleb jätta varalise kahju nõue rahuldamata. b) Mittevaraline kahju Lisaks varalise kahju hüvitamisele taotleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitamist summas 17 000 eurot. Kannatanu märgib, et koera rünnaku tagajärjel pidi ta taluma füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Lisaks on kannatanu kaotanud oma kehalise terviklikkuse. Rünnak on põhjustanud olulisi püsivaid muudatusi kannatanu tegevuses ja elukorralduses. Kannatanu ei saa enam tegeleda käsitöö ja rahvatantsuga.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega.

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 104

lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

§ 1056

lg 1 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kahju tekitamise eest ka juhul, kui ta ei ole kahju tekitamis es süüdi.

§ 1060

kohaselt loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 134

lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-85-08 p- s 11 märkinud, et

§ 1056

lg 1 esimesest lausest järeldub, et

§ 1060

alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui

§ 1056

lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et hageja t H. K. ründas süü distatava tegevusetuse süül viimase koer, mille käigus sai H. K. rasked tervisekahjustused. Kannatanu viibis 05.02 – 12.02.2016.a Pärnus haiglas ning 22.05 – 04.06.2016.a Tartus haiglas. Samuti on saadud tervisekahjustustest tingituna H. K. viibinud hiljem korduvatel arstide vastuvõttudel jms. Samuti on isikul tingituna 05.02.2016.a juhtunust tuvastatud raske puue (I kd t.l 97-98). Seega on antud juhul tegemist õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahjuga. Riigikohtu lahendi 3-2-1-54-07 kohaselt eeldatakse

§ 130

lg 2 kohaselt mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, millest tulenevalt peab hageja tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-34-05 kohaselt tuleb mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel olema kindlaks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb hagejal viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Riigikohus on 12.12.1996.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja mitmetes hilisemates lahendites 13 1-17-2865 asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Seejuures on kolleegium viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et kehavigastuse tagajärjel on talle moraalne kahju tekkinud. 08.02.2001.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 on kolleegium leidnud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kohus peab mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-105-01 kohaselt kahjustab mistahes isikliku õiguse rikkumine inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. H. K. palub süüdistatavalt välja mõista hüvitise 17 000 eurot. Kannatanu märgib, et koera rünnaku tagajärjel pidi ta taluma füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Lisaks on kannatanu kaotanud oma kehalise terviklikkuse. Rünnak on põhjustanud olulisi püsivaid muudatusi kannatanu tegevuses ja elukorralduses. Kannatanu ei saa enam tegeleda käsitöö ja rahvatantsuga. Kohus leiab, et H. K. väited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Kohtule on esitatud 12.05.2016.a Sotsiaalkindlustusameti otsus (I kd t.l 97-98), mille kohaselt tuvastati H. K. raske puue. Kannatanu vajab igapäevast abi hügieenitoimingutel, riietumisel ja suhtlemisel, samuti vajab ta juhendamist ja järel evalvet. Raske puude tuvastamise põhjuseks on 2016.a veebruari toimunud koera rünnak, mille tagajärjel sai kannatanu käe vigastused, samuti kaasusid sellega hüpertooniatõbi ja raske stressireaktsioon (psüühikahäired). Kannatanu vajab igapäevast abi hü gieenitoimingutel, riietumisel ja suhtlemisel. Ka vajab H. K. igapäevast juhendamist ja järelevalvet. Samuti nähtub ekspertiisakti fotodelt (I kd t.l 81-84), et kannatanul on seoses saadud vigastustega mitmeid arme. Lisaks sellele nähtub erinevatest koht ule esitatud tõenditest, et tingituna saadud kehavigastustest on H. K. viibinud kahel korral haiglas, pidanud käima erinevatel arsti vastuvõttudel jms. H. K. tervisekahjustuste ravimine on olnud pikaajaline, mistõttu on tal tulnud taluda pikema aja vä ltel ka raviga kaasnevaid ebamugavusi nt. valu jms. Samuti sai rünnaku tõttu kahjustada kannatanu kehaline terviklikkus ja puutumatus. Saadud vigatuste (luumurdude) tõttu paigaldati kannatanu kehasse metalltugi (varras) (I kd t.l 77). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kannatanu on tõendanud nii endal rünnaku tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele. Kohus, hinnates eelmainitud tõendeid ja asjaolusid kogumis, samuti võttes arvesse, et H. K. tuvastati rünnaku tagajärjel raske puue, leiab, et H. K. on kandnud juhtumi tagajärjel moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest j ärgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju 14 1-17-2865 tekitanu heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1- 01 märkinud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg -s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust Lahendis nr 3-2-1-34- 05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kannatanul tuvastati rasked tervisekahjustused (I kd t.l 80). Samuti on tal tuvastatud raske puue. Kannatanu ravi on kestnud pikka aega, samuti sai rikutud kannatanu kehaline terviklikkus ja puutumatus. Samas tuleb hüvitise määramisel arvestada ka sellega, et iseenesest üldjoontes kannatanul organid töötavad ning kannatanu ei kaotanud jäset või muud kehaosa. Samuti on oluline ka see, et antud juhul ei ole tegemist tahtliku kuriteo tagajärjel tekkinud kahjuga, vaid kuritegu on toime pandud tegevusetusega. Lisaks sellele tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1- 01 hüvitise mõistmisel arvestada ka kahju tekitaja varalist olukorda. J.U on 80-aastane pensionär. Seega, arvestades J.U vanust, on tema võimalused lisasissetuleku teenimiseks siiski piiratud. Maksu- ja Tolliameti teatisest (I kd t.l 93 ) J.U 2015 a . sissetuleku kohta nähtub, et tema sissetulek on olnud 4509 eurot. Kohus leiab, et süüdistatava varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks tal veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb tal kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud. Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab kohus, et H. K. poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 7 000 eurot. Lähtude s eeltoodust, rahuldada osaliselt H. K. mittevaralise kahju nõue ning välja mõista KrMS § 310 lg 1,

§ 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel J.U -lt 7 000 eurot H.

K. kasuks. Ülejäänud osas tuleb jätta mittevaralise kahju nõue rahuldamata. c) Viiviste nõue Kannatanu taotleb lisaks kahju hüvitamisele

§ 113

lg -s 1 sätestatud viivise välja mõistmist kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Kohus märgib, et kohtul puudub pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. jaanuari
4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
5. Seetõttu rahuldab kohus kannatanu esindaja viivise nõude hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni. Kohus võttis tsiviilhagi menetlusse 03.05.2017.a määrusega, mistõttu tuleb ka viivist arvestada nimetatud kuupäevast. 15 1-17-2865

§ 94

nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 03.05.2017.a kuni 30.06.2017.a viivisemääraks 8% aastas. Alates 01.07.2017.a kuni 06.12.2017 .a on viivisemääraks samuti 8% aastas. Seega kogu perioodi 03.05 – 06.12.2017.a on viivise määraks olnud 8% aastas. Perioodil 03.05 – 06.12.2017.a on viivitatud päevi 218. Varalise kahju võlasumma on 554.61 ning viivise määr 8% aastas, mis teeb viivise summaks 26.50 eurot. Mittevaralise kahju võlasumma on 7 0 00 ning viivise määr samuti 8% aastas, mis teeb viivise summaks 334.47 eurot. Seega kohtuotsuse kuulutamiseks on varalise kahju nõudelt kogunenud viivist 26.50 eurot ning mittevaralise kahju nõudelt on viivist kogunenud 334.47 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates 07.12.2017.a tuleb tasuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Eelnevast lähtudes kohus rahuldab H. K. viiviste nõude ning leiab, et tuleb : 1) välja mõista J.U-lt H. K. kasuks varalise kahju nõude lt viivis seisuga 06.12.2017.a 26.50 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 554.61 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 528.11 eurot; 2) välja mõista J.U-lt H. K. kasuks mittevaralise kahju nõude lt viivis seisuga 06.12.2017.a 334.47 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 7 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 6665.53 eurot. d) Kannatanu menetluskulud Kohtule esitatud taotluse ja arvete (II kd t.l 29-32) kohaselt on kannatanu menetluskulud käesolevas kriminaalasjas 1600 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üheks alaliigiks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 16 lg 2 kohaselt on kannatanu kriminaalmenetluses menetlusosaline. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale kriminaalmenetluses osutatud õigusteenuse (sh muud menetlusosalise vajalikud kulud) eest makstes, mõistetakse süüdimõistetult välja kriminaalmenetluse seadustiku sätete alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja esitatud arvest nähtub, et menetluskulu on tekkinud seoses õigusteenuse osutamisega käesolevas kriminaalasjas. Kohus leiab, et kannatanu esindaja õigusteenuse kulud 1600 eurot on mõistliku suurusega ja põhjendatud. Arvetel kajastatud õigusabiteenused on seotud käesoleva asjaga ning vajalikud, samuti on asjale kulutatud aeg mõistlik. Esindajal on kokku asjale kulunud 13.33 tundi. 13.33 tundi tuleb antud asjas pidada mõistlikuks. Kaitsjal on antud asjale kulunud näiteks 17.5 tundi (II kd t.l 26-28), mida kohus pidas samuti põhjendatuks. Järgnevalt hindab kohus, kas taotluses näidatud ühe tööühiku hind on põhjendatud. Advokaadi tunnitasu on olnud 120 eurot, s isaldades 20% käibemaksu. Näiteks on Riigikohus lahendis nr 1-169178 pidanud põhjendatud tööühiku hinnaks 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega leiab kohus, et ka käesolevas asjas tuleb pidada tunnihinda 120 eurot, mis sisaldab käibemaksu, mõistlik uks. Kohus pidas põhjendatuks õigusabile kulutatud 13.33 tundi, mistõttu on põhjendatud kulu summas 1600 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul antud asjas põhjendatud ja vajalikud kannatanu esindaja kulud 1600 (sisaldab käibemaksu) eurot. 16 1-17-2865 Lähtudes eeltoodust, välja mõista KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel J.U-lt H. K. kasuks valitud esindajale makstud tasu 1600 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik 17