Inimõiguste kohtu 3 praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased.
lg 1 p 7 kohaselt on põhjenduse puudumine kohtulahendis käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. VTMS § 148 p 1 sätestab üheks kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsioonimenetluses menetluse ühekülgsuse ja puudulikkuse. Menetlus käesolevas väärteoasjas viitab üheselt toimunud menetluse ühekülgsusele ja puudulikkusele, kuivõrd dokumentaalsete tõendite uurimine on seisnenud vaid nende loetlemises kohtu poolt nagu nähtub kohtuotsusest. Kohtuo tsusest nähtuvalt on kohus uurinud tunnistaja JJ ütlusi (kohtuotsus lk. 2), samas aga kohtuistingi protokollist nähtuvalt JJ`t kohtuistungil ei osalenud. Riigikohus on otsuses nr 3-11-107- 09 asunud seisukohale - VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse d väärteoasjas nr 3-1-1-74-07 - RT III 2007, 43, 346 ja 3-1-1-74-08 - RT III 2008, 52, 362). Kuna kohus ei pidanud tunnistaja. kohalolekut üldse vajalikuks, puudus ka õigustus tema varasemate ütluste avaldamiseks. Eeltoodust lähtuvalt on kohus rikkunud olu liselt väärteomenetlusõigust, kuna kohus avaldas toimiku lk. 8 asuvad JJ ütlused (kohtuistungi protokoll lk 2), kuid samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, kas nimetatud isikut üldse kohtusse tunnistajana kutsuti ning kas tema osavõttu takistasid mõjuvad põhjused. Lisas eeltoodule on kaitsja hinnangul tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmine käsitletav asja ühekülgse ja puuduliku menetlemisena, milline on vastavalt VTMS § 148 p 1 kohaselt aluseks kohtuotsuse tühistamisele apellatsioonimenetluses. Samuti rõhutatakse Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-74-07, et tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
lg 1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesoleval juhul aga on kohus üksnes loetlenud dokumentaalsed tõendid, jättes need vahetult kohtuistungil uurimata. Seega on käesoleval juhul kohus rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kohtuistungi protokollist nähtub, et istungil avaldati üksnes väärteoasja protokoll. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-12 on viidatud - Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et osade tõendite hindamata jätmine, põhistuste puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3 -1-1-3-08, p 12). Kooskõlas VTMS § -ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul ei vasta Harju Maakohtu 27.08.2015 kohtuotsus eeltoodud nõuetele. Kohtuotsus ei ole piisavalt põhistatud ja jälgitav ei ole kohtu poolsete järelduste tegemine seoses asjas tuvastatud asjaoludega, millistest lähtuvalt jõudis kohus tulemile, et apellandi suhtes tuleb kohaldada aresti. Kohus on otsuses väljendanud seisukohta, et apellandile inkrimineeritud väärtegu on NPALS § 15¹ lg 1 on kvalifitseeritud õigesti kuna isik peeti kinni 22.11.2014 kell 16.40 selgete narkojoobe tunnustega, milline asjaolu on hiljem leidnud kinnitust joobeseisundi tuvastamise käigus. Arvestades narkootilise aine tuvastamist organismis loeb kohus tõendatuks apellandi poolt narkootikumide tarvitamise. Samas nähtub hinnangust isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, et isikul ei esine narkootiliste ainete tarvitamise tunnuseid, vaid esinevad jääknähud. Kuivõrd käesoleval juhul ei olnud tegemist kaebemenetlusega maakohtus, vaid maakohus arutas väärteoasja nö esimese instantsina, oli maakohtul kohustus arutada väärteoasja 4 täies ulatuses, kontrollides mh kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu, tuvastades väärteo kvalifikatsiooni, seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti, kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik, teo õigusvastasuse ja süülisuse ning lahendab otsuse tegemisel muud VTMS § -s 108 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-18-08 – RT III 2008, 15, 98, p 8). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 108 p -le 1 muu hulgas välja selgitada, kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 p-d 7 ja 8).
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-75-10 on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis tuleb
lg -s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal. Kaitsja on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus nendele nõuetele ja väärteomenetluse seadustiku sätetele käesoleval juhul ei vasta, sest maakohus on jätnud kogutud tõendid sisuliselt analüüsimata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Kohtuotsuse põhistamata jätmisega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes ja see rikkumine on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Juhul, kui kohus leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu, palub apellant teha kohtul uus otsus, millega kergendada apellandile määratud karistust. Kaitsja on seisukohal, et kohtu poolt apellandile määratud karistus on mittevastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga. Kohus on otsuses väljendanud hinnangut, et apellant on pannud NPALS § 15¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult kuna apellanti on eelnevalt karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine eest väikeses koguses ilma arsti ettekirjutuseta. Sellest tulenevalt pidi apellant olema teadlik, et selline teguviis on väärteokorras karistatav, kuid vaatamata sellele otsustas apellant tarvitada narkootilisi aineid. Kohtu hinnangul on süütegu toime pandud kavatsetusega, kuivõrd apellant on tarvitanud narkootikume teadlikult, seega seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ning teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohus märkis ühtlasi ka, et apellanti on varem samalaadse väärteo toimepanemise eest korduvalt karistatud. Apellant on andnud kohtuistungil selgitusi, et pidi arsti juurde minema ja et marihuaana rahustab teda kuna tal ei olnud ravimeid. Apellant on väljendanud nagu ka kohus on otsuses märkinud, seisukohta, et marihuaanat on tal lihtsam saada, kui pääseda arsti juurde, et retsept saada. Ühtlasi selgitas apellant, et tal oli 2007 aastal insult ning tal on peas lõhkenud veresoon. Samuti on apellandil olnud jalal operatsioon. Peale operatsiooni kirjutati apellandile välja igapäevaseks kasutamiseks insuldijärgsed ravimid. Apellant on 70% töövõimetu. NPALS § 15¹ lg 1 sätestab, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Karistuse määramine on kohtu kaalutlusotsus, kus tuleb igakordselt lähtuda konkreetset isikut iseloomustavatest positiivsetest 5 ja negatiivsetest argumentidest. Kohus on küll otsuses märkinud, et arvestab KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest, kuid ei ole apellandi hinnangul seda siiski teinud. Kohus on otsuses väljendanud, et apellandi karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine, kahetsus. KarS § 57 lg 3 sätestab, et karistust kergendavad asjaolud on süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Käesoleval juhul on apellant oma süüd tunnistanud, kahetsenud, tunnistanud, et tal olid varasemalt probleemid, kuid on kinnitanud kohtule, et nüüd enam neid ei ole. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-77-11 rõhutanud, et tuvastanud kergendavad asjaolud, on kohus kohustatud nendega arvestama, kohtu sellesisuline hinnang peab olema otsuses sõnaselgelt esitatud. Kergendav asjaolu annab kohtule aluse vähendada eriosa sanktsiooni konkreetse karistusraami piiridesse jäävast lähtepunktist allapoole kuni sanktsiooni miinimumini. Kohus on otsuses märkinud, et apellanti on korduvalt karistatud NPALS § 15¹ lg 1 järgi (viimati 17.02.2015). Riigikohus on aga lahendis nr 3 -1-1-33-07 väljendanud seisukohta, et süüteo samaliigiline korduvus iseenesest ei välista puhtsüdamlikku kahetsust konkreetses asjas. Käesoleval juhul on apellant juba väärteoprotokollis avaldanud kahetust ega ole vaidlustanud süüteo toimepanemist. Seega on kohus kohustatud arvestama karistuse määramisel apellandi süüd kergendavat asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Apellandi puhtsüdamlik kahetsus on kontrollitav ja tuleneb konkreetselt asja materjalidest (apellant on kahetsust väljendanud nii väärteoproto kollis kui ka kohtuistungil). Käesoleval juhul on kohus aga määranud apellandile karistuseks aresti. Kohus asus nimelt seisukohale, et apellant ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Isik rikub süstemaatiliselt õiguskorda. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on apellant varasemalt karistatud korduvalt väärteokorras. Kohus leidis, et arvestades apellanti iseloomustavaid andmeid selle kohta, et apellanti on karistatud rahatrahvidega, mis on isikul tasutud, isik jätkab õiguskorra rikkumist, siis ei pea kohus enam võimalikuks karistada apellanti talle etteheidetud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Seetõttu leidis kohus, et ainuvõimalik karistuse liik on arest. KarS § 48 kohaselt kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Arest on kõige raskem füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav karistus, sarnaselt kuriteo eest kohaldatava vangistusega seisneb ka arest süüdlaselt karistusena vabaduse võtmises. Kaitsja on seisukohal, et aresti tuleks kohaldada karistusena väärt eo eest juhul, kui see on vältimatult vajalik ja soovitud seaduslikku eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil. Käesoleval juhul ei ole aresti määramine karistusena vältimatult vajalik ja soovitud eesmärki on võimalik saavutada ka muul viisil. Apellant on tunnistanud oma süüd ja avaldanud kahetsust, on andnud üksikasjalikke selgitusi, miks aine tarvitamine tema poolt sai võimalikuks ning selgitanud ausalt, et temal olid varasemalt probleemid, kuid enam ei ole. Seega on kaitsja seisukohal, et apellandi suhtes oleks tulnud kohaldada karistusena rahatrahvi. Kuivõrd aresti määramise näol on tegemist raskeima karistusliigiga kuna see seisneb isikult vabaduse võtmisega isiku põhiõiguse olulises riives, tuleb konkreetse karistuse kohaldamist väärteoasjas kaaluda äärmise põhjalikkusega. Kaitsja on seisukohal, et kohus peab kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vältimatult vajalikuks apellandilt vabaduse võtmist – aresti määramist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. Käesoleval juhul on kohus üksnes märkinud, et rahatrahvi määramine apellandile karistuseks oleks ilmselgselt eesmärgitu. Kaitsja hinnangul on tegemist kohtu subjektiivse arvamusega ning asjaolu, kas rahatrahvi määramine on eesmärgipärane või mitte, saab hinnata alles pärast karistuse kandmist apellandi poolt. Kuigi apellant ei kavatse enam väärtegusid toime panna ja on seisukohal, et karistusena rahatrahvi määramine käesoleval juhul on temale piisavalt motiveeriva mõjuga käituda edaspidi seaduskuulekalt, seda enam, et apellant oli perioodil 08.04.2015 - 04.05.2015 vahistatud kriminaalasjas nr 1-15-2824. Kaitsja 6 selgitab, et apellant vahistati kriminaalasjas nr 1-15-2824 08.04.2015 Harju Maakohtu kohtumäärusega ning vabastati 04.05.2015 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Seega oli apellant vahistatud peale väärteo toimepanemist kriminaalasjas 27 päeva Lisaks on kohus jätnud karistuse määramisel arvestamata, et apellandil on töökoht (apellant on juhatuse liige OÜ`s R ja osanik ja juhatuse liige OÜ`s P), millised ettevõtted nõuavad apellandi igapäevast töölkäimist. Apellant on ka kohtuistungil avaldanud, et temal on kuhjunud väga palju tööd. Samuti on apellandi ülalpidamisel alaealine laps, kellega apellant igapäevaselt tegeleb. Lisaks eeltoodule toob kaitsja välja asjaolu, et väärteo pani apellant toime 22.11.2014 s.o. ca 10 kuud tagasi ning peale seda ei ole teda narkootiliste ainete tarvitamise eest karistatud, seega puudub ka nimetatud asjaolu arvestades põhjendus isiku karistamiseks arestiga. Seega ei oma aresti kohaldamine enam käesoleval ajal preventiivset mõju kuna apellant on suutnud narkootiliste ainete tarvitamisest hoiduda. Apellant ei soovi asja arutamist istungil ning palub väärteoasi lahendada kirjalikus menetluses. 4. Kuivõrd apellant teatas ringkonnakohtule, et ta ei soovi asja arutamist istungil, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg -le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja palus väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta Harju Maakohtu 27.08.2015.a otsus väärteoasjas nr 4-15-3207 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastustaja ei nõustu apellatsioonis esitatuga ja leiab, et selles esitatud väited on põhjendamatud. Maakohus on vastavalt VTMS § 87 sättest tulenevalt arutanud väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis 1 sätestatud ulatuses. F.H on toime pannud NPALS § 15 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. VTMS § 108 p-st 1 tulenevalt on maakohtul kohustust otsustada, kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteotunnustele vastav tegu. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatavad kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et F.H süü on õigesti kvalifitseeritud, täielikult tõendamist leidnud. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega ja
lg -st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Harju Maakohtu otsuses on kohtu seisukoht F.H süüdi tunnistamise ning karistuse mõistmise osas maakohtu poolt põhjendatud, maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Käesolevas asjas on maakohus põhistanud jälgitavalt, miks F.H tuleb süüdi mõista ja karistada just arestiga. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku uurimise esemeks. Seega ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Maakohus on omapoolse põhjaliku tõendite hindamise ja arusaadava analüüsi tulemil tuvastanud tehiolude pinnalt andnud süüdistatava tegevusele õige karistusõigusliku hinnangu. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitajatele näidata, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1- 99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude 7 toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. F .H karistusregistri õiendist nähtub, et teda on väärtegude toimepanemiste eest korduvalt karistatud, uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli tal juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Samuti ei ole varasemalt määratud rahatrahvid isikule soovitud mõju avaldanud kuigi varasemalt määratud rahatrahvid on käesolevaks ajaks tasutud, ei ole need isikule soovitud mõju avaldanud. Eripreventiivselt aitab 5 (viie) päevase aresti täies ulatuses kohaldamine (ühes osas karistuse kandmine) apellandil vahetult tunnetada oma vastutust ning kujundada ja süvendada endas õiguspärast käitumist, mõista, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamine on keelatud nii tema enda kui ka teiste elu ja tervise säästmiseks. Maakohtu poolt mõistetud karistus omab käesolevas olukorras piisavat preventiivset toimet hoidmaks ära apellandi poolse järjekordse süüteo toimepanemise, seda juba ainuüksi asjaolu tõttu, et apellandile oli teada, et kui ta jätkab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamist ilma arsti ettekirjutuseta võidakse tema suhtes suure tõenäosusega kohaldada aresti. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud F.H 1 poolt NPALS § 15 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemine ja tema karistamine NPALS 1 § 15 lg 1 järgi on põhjendatud. Harju Maakohtu 27.08.2015.a kohtuotsus 4-15-3207 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, kas käesoleval juhul on tegemist maakohtu poolt väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 (
Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine väärteomenetluse normide olulise rikkumise tõttu VTMS § 150 lg 1 p 7 (
Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-6314 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 2 (
lg 2) mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud väärteomenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja 8 kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.1 Apellatsioonis toodud viited VTMS § 150 lg 1 p 3, 4 rikkumiste kohta on asjakohatud, kuivõrd VTMS § 150 lg 1 p 3 rikkumisega on tegemist, siis kui lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta. Käesolevas asjas sellist rikkumist tuvastatud ei ole, kuivõrd menetlusalusele isikule oli teatatud asja arutamise aeg ja koht ning menetlusalune isik viibis maakohutus ka oma asja aruta mise juures. VTMS § 150 lg 1 p 4 sätestab, et oluliselt on rikutud väärteomenetlusõigus, siis kui menetlusalust isikut käesoleva seadustiku § 22 kohaselt määratud korras esindav kaitsja ei ole menetluses osalenud. Selliseid asjaolusid antud väärteoasjas ei esine. 5.2 Kolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et väärteoasja arutamine maakohtus on olnud ühekülgne ja puudulik. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud menetlusaluse isiku F .H ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid (lk 53-54). Seejuures on väär apellandi väide, nagu tugineks kohtuotsus üksnes dokumentaalsete tõendite loetlemises kohtu poolt. Maakohtu otsuses on tõepoolest loetletud tõendid m ida kohus uuris (lk 52-53), kuid nimetatud tõendeid on kohus analüüsinud ka kogumis ning näidanud ära milline tõend antud juhul väärteo toimepanemist tõendab ja kinnitab menetlusaluse isiku poolt toimepandut (lk 53-54) . Maakohtu otsuse põhiosast nähtub nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on otsuse tegemisel tuginenud, seega on kohtuotsus põhistatud. Maakohtu mõttekäik on kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja apellatsioonis tooduga, et kohus on jätnud kohtuistungil vahetult uurimata kohtuotsuses loetletud dokumentaalsed tõendid ning avaldatud on kohtuistungil vaid väärteoprotokoll. Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et avaldatud on nii väärt eoprotokoll (lk 42) kui ka dokumentaalsed tõendid (lk 42 pöördel) , mis asuvad väärteotoimikus (lk 8, 11, 12, 13, 17, 18, 19-22), mistõttu ei ole maakohus rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohus hindas põhjalikult kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et menetlusalune isik on pannud toime temale inkrimineeritava väärteo. 5.3 Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna kohus avaldas toimiku lk. 8 asuvad JJ ütlused (kohtuistungi protokoll lk 2), kuid samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, kas nimetatud isikut üldse kohtusse tunnistajana kutsuti ning kas tema osavõttu takistasid mõjuvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-107- 09 asunud seisukohale VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjas nr 3-1-1-74-07 - RT III 2007, 43, 346 ja 3-1-1-74-08 - RT III 2008, 52, 362). Kuna kohus ei pidanud tunnistaja. kohalolekut üldse vajalikuks, puudus ka õigustus tema varasemate ütluste avaldamiseks. Apellandiga tuleb nõustuda, et käesoleval juhul ei esinenud maakohtul aluseid tunnistaja JJ ütluste avaldamiseks VTMS § 99 lg 8 alusel. Kolleegium kaaludes tunnistaja JJ ütluste kohtukõlblikkust VTMS § 99 lg 8 alusel leiab, et neid ei saa tõendina kasutada, kuna pole täidetud eeldused tunnistaja ütluste avaldamiseks. Seega ei saa kasutada JJ ütlusi tõendina, mistõttu jätab kolleegium nimetatud tõendi tõendikogumist välja. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et 9 õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samas ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, kuivõrd tunnistaja JJ ütlused ei ole ainsaks tõendiks selle kohta, et menetlusalune isik F.H on pannud toime temale inkrimineeritava väärteo. Tunnistaja JJ ütluste avaldamine maakohtus ei toonud kaasa ebaseaduslik ku või põhjendamatut kohtuotsust. Ka ei ole menetlusalune isik F.H seadnud tunnistaja JJ ütlusi kahtluse alla, ei kohtueelses menetluse ega ka maakohtus tema väärteoasja arutamisel. Lisaks ei ole kohtumenetluse pooled ka taotlenud tunnistaja JJ kohtusse kutsumist ning mingitele vastuoludele menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse apellatsioonis esitatud ei ole. Kuivõrd kolleegium jättis tunnist aja JJ ütlused tõendikogumist välja ning väärteoasjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul kogutud muid tõendeid millest nähtuks, et 22.11.2014.a. kell 16.40 ajal Sõpruse pst 179/181 peeti F.H kinni selgete narkojoobe tunnustega, siis tuleb nimetatud asjaolu maakohtu otsuse põhiosast välja jätta.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.