Obsah (6)

§ 337§ 175§ 339§ 7§ 289§ 185

1-11-14026 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-14026 (11260104591) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, M

§ 337lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 18.

aprilli 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-14026 muutmata ja F.I kaitsja apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 249 eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 41 eurot 60 senti vandeadvokaat Valli Murdele tema poolt F.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista F.I-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 249 eurot 60 senti riigituludesse. F.I tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „F.I 1-1114026 kohtukulud“. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. septembril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. septembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. septembrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 18.04.2012 otsusega tunnistati F.I süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 21.06.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 kuud 11 päeva vangistust, mõistes F.I-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust. Maakohus rahuldas K.U. tsiviilhagi ja mõistis F.I-lt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja 3 eurot ja 20 senti. Maakohus arutas F.I-le KarS § 200 lg 1 alusel esitatud süüdistus selles, et tema 21.10.2011 kella 00.55 paiku Tartus Vanemuise 6 asuva Vanemuise teatrimaja ees ajas taga K.U. ja tungis talle selja tagant kallale, lüües K.U. jalgadega korduvalt pea piirkonda nii, et K.U. vajus peksmise käigus põlvili. Samuti F.I võttis ebaseadusliku omastamise 2 eesmärgil ära K.U. kuuluva mobiiltelefoni Samsung väärtusega 30 eurot. Füüsilise vägivallaga põhjustas F.I K.U. füüsilist valu ja otsmikupiirkonna verevalumi. Süüdistatav F.I ei tunnistanud end röövimises süüdi, võttes omaks küll kannatanu peksmise, kuid mitte mobiiltelefoni äravõtmise. Maakohus, hinnanud kogumis kõiki tõendeid (kannatanu ja tunnistajate I.L., H.K. ja M.S.ütlusi ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 21.10.2011 vastuskirja), leidis, et F.I täitis oma tegevusega röövimise objektiivse koosseisu, s.t hõivas vägivalla abil kannatanu K.U. valduses olnud mobiiltelefoni Samsung väärtusega 30 eurot. Asjaolu, et 21.10.2011 kella 00.55 ajal kannatanud rünnanud isikuks oli F.I, leidis maakohtu arvates tõendamist, kuna kannatanu tundis ta teda rünnanud isikuna ära ning sündmust pealt näinud politseinikud pidasid vahetult pärast rünnet F.I kinni. Kuigi sündmuskohal viibinud isikutest keegi otseselt kannatanu taskust mobiiltelefoni võtmist ei näinud, leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et F.I võttis ründe käigus K.U. taskust telefoni, millest soovis pärast politsei saabumist põgenemisel vabaneda ning pani selle Shakespeare’i kohviku ees oleva tooli alla peitu. Maakohus ei leidnud alust kahelda kannatanu K.U. ütlustes, kuna ta selgitas koheselt kõigile sündmuskohale jõudnud tunnistajatele, et tema mobiiltelefon oli peksmise käigus ära võetud. Samuti ei saanud kannatanu telefon muul viisil niivõrd lühikese aja jooksul Shakespeare’i kohviku ette sattuda, kuna kannatanu antud piirkonnas ei ründe eelselt ega järgselt ei viibinud. Tunnistajate ütlustega leidis tõendamist, et pärast kannatanu ründamist jooksis just F.I Shakespeare’i kohviku ette. Seega oli ainult F.I võimalus jätta K.U. võetud telefon kohviku Shakespeare ette. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et F.I hõivas enda jaoks võõra vallasasja ning kannatanu taskust telefoni äravõtmisega lõpetas ta kannatanu valduse asjale ning pööras mobiiltelefoni enda valdusesse, täites sellega varguse objektiivse koosseisu. Samuti asus maakohus seisukohale, et F.I kasutas võõra asja hõivamiseks vägivalda. Süüdistatav viis kannatanut rünnates ja teda pea piirkonda lüües viimase sellisesse seisundisse, et ta ei olnud võimeline oma asju ründaja eest kaitsma. Seega tegi just vägivald võimalikuks ründaja poolt kannatanu mobiiltelefoni hõivamise. Tunnistaja J.S. ja süüdistatava ütluste osas asus maakohus seisukohale, et need ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus leidis, et kui J. S. ütlused vastanuks tõele ja F.I oleks telefoni ainult kannatanu käest ära löönud, oleks telefon pidanud jääma kannatanu vahetusse lähedusse ning kui tunnistaja M. S. sellele helistas, oleks telefonihelin olnud kuulda. Ilma telefoni enda valdusesse võtmiseta poleks see saanud sattuda kannatanu ründamise kohast nii kaugele, s.o Shakespeare’i kohviku ette. Samuti pidas maakohus usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi süüdistatava poolt telefoni äravõtmise kohta. Süüdistatava ristküsitluse käigus antud ütlused luges maakohus ebausaldusväärseteks ka põhjusel, et need olid vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Röövimise subjektiivse koosseisu osas leidis maakohus, et lüües kannatanut jalgadega pea piirkonda, pidi F.I aru saama, et ta tekitab oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ning kannatanul võivad tekkida tervisekahjustused. Asudes kannatanu peksmise järel tema taskutes sobrama, soovis F.I leida sealt väärtuslikke asju, mida oleks võimalik kaasa 3 võtta. Seega soovis ta vägivalla abil viia kannatanu seisundisse, kus viimane ei olnud võimeline tema tegevust peatama ning tal oli võimalik kannatanu vara hõivata. Samuti näitavad teo tehiolud, et F.I omastas kavatsetult kannatanu taskus olnud mobiiltelefoni. Kui ta ei oleks soovinud seda mobiiltelefoni enda valdusesse pöörata, siis ta ei oleks sellega koos jooksnud Shakespeare’i kohviku ette platsile ning peitnud telefoni kohviku ees oleva tooli alla, et seda ei oleks võimalik koheselt leida. Seega oli F.I juba kannatanult mobiiltelefoni äravõtmisel selle omastamise kavatsus, kuid üksnes politsei eest põgenemise tõttu pidi ta selle valdusest loobuma. Samuti sai F.I aru, et võetav mobiiltelefon on tema jaoks võõras ning see on kannatanu valduses. Süüdistatava F.I tuvastanud. süüd ega teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st
7. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid maakohus F.I teos ei tuvastanud. Maakohtus avaldas F.I küll kahetsust toimunu pärast, kuid samas ei võtnud ta talle etteheidetavat tegu täies ulatuses omaks ega andnud toimepandud teo kohta õigeid ütlusi, mis maakohtu hinnangul näitas, et ta ei ole tegelikult toimepandut puhtsüdamlikult kahetsenud. Süüdistatava F.I poolt toime pandud röövis sai kannatanu tervisekahjustusi, mis mõjutasid ühe kuu vältel pärast rünnet tema elukvaliteeti. Maakohtu hinnangul ei olnud aga F.I süü niivõrd suur, et karistada teda KarS § 200 lg-st 1 tuleneva karistusraami alammäära lähedasest karistusest kõrgema karistusega. Samuti tuli maakohtu arvates karistuse mõistmisel arvestada asjaoluga, et F.I puhul on tegemist noore inimesega, kes varem pole reaalset vangistust kandnud ning seetõttu võib pikk vangistus oluliselt mõjutada tema resotsialiseerumise väljavaateid. Arvestades toimepandud kuriteo iseloomu, luges maakohus positiivseks, et F.I on ajavahemikus 18.01.2012–09.04.2012 läbinud vanglas sotsiaalprogrammi Agressiooni asendamise treening, mis võib aidata tal edaspidi toime tulla varem õiguserikkumiseni viinud situatsioonidega ja vähendada agressiivset käitumist. Arvestades eeltoodut, F.I süü suurust, eripreventiivseid kaalutlusi ning õiguskorra kaitsmise huvisid, mõistis maakohus talle karistuseks kaks aastat vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.I kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega F.I süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi õigeks mõista. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale süüdistatava kohtulikul uurimisel antud ütlused. Samuti leiab kaitsja, et maakohtu otsus on põhjalikult motiveerimata, millega maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kaitsja märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus F.I poolt kannatanu ründamise toimumise üle. Vaidlusaluseks asjaoluks on mobiiltelefoni varastamine kannatanu püksitaskust. Viimast eitab F.I kategooriliselt, põhjendades seda sellega, et kannatanule kehavigastuse tekitamise ajal oli ta tugevas alkoholijoobes, mida kinnitavad ka politseitöötajad I. L. ja H. K. Kohtulikul uurimisel kinnitas F.I , et liigse alkoholitarbimise tõttu tekkis tal mälukaotus, mistõttu ei suutnud ta järgmisel hommikul ütlusi andes meenutada kõiki sündmusega seotud asjaolusid, kuid ta on kindel, et mobiiltelefoni ta ei võtnud. Kaitsja hinnangul on väheusutav, et kuritegu toime panev inimene oleks nii ükskõikne, et vaatamata saabunud politseile julgeks ta viimasel momendil hakata kannatanu püksitaskuid läbi otsima, sest kui usaldada kannatanu ütlusi, sai selline mobiiltelefoni äravõtmine toimuda 4 ainult kobamisega kannatanu taskutes. Kaitsja arvates ei ole F.I näol tegemist nii julge ja ükskõikse isikuga, keda üldse ei huvita enda edasine elu, arvestades eriti asjaolu, et kaitsealusel oli teo toimepanemise ajal kehtiv karistus. Kaitsja arvates jättis maakohus alusetult arvestamata F.I kohtuliku uurimise käigus antud ütlused. F.I põhjendas usaldusväärselt, miks ta andis kohtueelsel uurimisel end süüstavaid ütlusi. Kaitsja arvates jättis maakohus F.I ütluste hindamisel siiski arvestamata, et mobiiltelefon ei olnud lihtsalt ära visatud, mis oleks omane olukorrale, kui süüdlane põgeneb politseitöötajate eest, vaid see oli korralikult pandud Vanemuise teatri kohviku ees nurgas olnud tooli alla. Kuna on tuvastatud, et kaitsealune oli teo toimepanemisel tugevas alkoholijoobes ning põgenes politsei eest, siis on kahtlane, et ta olnuks puhtfüüsiliselt võimeline muretsema selle eest, et mobiiltelefon oleks korralikult pandud kohviku ees nurgas oleva tooli alla. Kaitsja arvab, et lähtudes kaitsealuse füüsilisest seisundist ning sündmuskohal valitsenud olukorrast, pidi maakohus otsuses kõrvaldama tekkinud kahtlused mobiiltelefoni varastamise kohta. Kohus jättis aga nimetatud kahtlused kõrvaldamata ja eiras sellega

§ 7

lg-t 3, mille kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Maakohtu põhjendus selle kohta, et F.I võttis kannatanult ära mobiiltelefoni, et ole piisav ning kohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ning palusid maakohtu otsuse tühistada ja F.I temale KarS § 200 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, tema kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus F.I süüditunnistamises KarS § 200 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. Tulenevalt Kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätetest ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Käesoleval juhtumil ei taotle süüdistatava kaitsja apellatsioonis mingite uute tõendite lisamist, vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning põhimõtteliste vastuoludeta. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et F.I pani toime KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning sellest tulenevalt teinud põhjendatud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist F.I poolt. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ei pea kohus tulenevalt

§-st 342 lg 3 p 1 vajalikuks selles toodu põhjendusi käesolevas otsuses 5 korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Esitatud apellatsioonis leiab apellant esmalt, et maakohus on rikkunud

§ 339lg 1 p 7 sätteid ning jätnud F.I Kar

S § 200 lg 1 järgi süüdi mõistes kohtuotsuses esitamata omapoolsed asjakohased põhistused. Ringkonnakohus taolise apellatsioonis esitatud väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates tuleb apellatsioonis esitatud sellekohaseid väiteid vaadelda kui maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kriitikat, mida apellant omakorda käsitleb menetlusnormide rikkumisena leides, et kohtu põhjendused ei ole veenvad (tl 111). Riigikohus on oma korduvates lahendites leidnud, et põhjenduste puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Kriminaalmenetlusliku arusaama kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus ka seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on analüüsinud kohtuotsuses kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, seostanud need omavahel ja sellest tulenevalt teinud omapoolse otsustuse. Seejuures on kohtu poolt otsuses esitatud järelduste alusel võimalik üheselt jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada apellatsioonis esinevale vastuolule. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ning teinud seejuures viite

§-le 339 lg 1 p 7. Samas on kaitsja apellatsiooni taotluslikus osas taotlenud F.I õigeksmõistmist KarS § 200 lg 1 järgi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et juhul kui esineks kaitsja poolt väidetud

§ 339

lg 1 p 7 märgitud rikkumine, puuduks ringkonnakohtul võimalus süüdistatava õigeksmõistmiseks, sest kirjeldatud juhul tuleks ringkonnakohtul kohtuotsus tühistada kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi tuleks saata maakohtule uueks arutamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole F.I süüdi tunnistades rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on jätnud põhjendamatult tõendite kogumist välja F.I enda süüd eitavad ütlused, lugedes need ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis märgitule, nõustub maakohtu nimetatud otsustusega.

§ 289

lg-s 1 märgitu kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb aga tähele panna, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. 6 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus F.I ristküsitlemisel avaldanud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest need erinesid kohtus antud ütlustest (tl 86). Nii on F.I kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et enne seda kui ta sündmuskohalt ära jooksis, märkas ta kuidas kannatanu taskust pudenes mobiiltelefon. Ta haaras selle kaasa, kuid kui sai aru, et teda aetakse politseitöötajate poolt taga, viskas ta telefoni mööda maad endast eemale nii, et see katki ei läheks. Kohtus F.I eitas kannatanult telefoni võtmist. Seega on F.I andnud maakohtus kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamise seisukohalt olulistes küsimustes diametraalselt erinevaid ütlusi. Oma ütluste muutmist põhjendas F.I väitega, et ütlusi telefoni kaasvõtmise kohta andis ta uurija varasematele selgitustele tuginedes. Ise ta nimetatud asjaolu tarbitud alkoholi tõttu üldse ei mäleta. Nüüd, järele mõeldes, võib ta aga kindlalt väita, et tema kannatanult telefoni ei võtnud. Ringkonnakohus, nõustudes täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega, leiab samuti, et F.I esitatud põhjendused ütluste muutmiseks on ilmselgelt otsitud ning ei ole ka eluliselt usutavad. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult jätnud F.I eeltoodud ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja ning ei ole neid süüdistatava süüküsimuse otsustamisel arvestanud. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et F.I näol ei ole tegemist nii julge ja ükskõikse isikuga, keda ei huvita üldse tema edasine elu ning seetõttu on väheusutav, et F.I oleks pärast politsei saabumist sündmuskohale julgenud veel hakata läbi otsima kannatanu taskuid, et sealt ära võtta viimasele kuuluv mobiiltelefon. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide on pelgalt tema subjektiivne arvamus ning see on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega (kannatanu ja tunnistajate ütlused). Seejuures on ringkonnakohtule arusaamatu kaitsja tuginemine väitele, et on vähetõenäoline F.I poolt röövimise toimepanemine seetõttu, et süüdistatav kandis teo toimepanemise ajal juba talle varsemalt mõistetud karistust. Ringkonnakohtu arvates ei välista kaitsja taoline argument kuidagi F.I poolt röövimise toimepanemist, seda enam, et varsemalt mõistetud karistuse kandmine ei takistanud F.I peksmast K.U. , s.o uue kuriteo toimepanemist. Apellatsioonis on kaitsja seadnud kahtluse alla, tulenevalt F.I alkoholijoobest, ka süüdistatava võime võtta kannatanult mobiiltelefon ning sündmuskohalt põgenedes asetada see korralikult Shakespeare kohviku ees asuva laua alla. Ringkonnakohus leiab, et alkoholijoove ei takistanud F.I kuidagi röövimise toimepanemist ning F.I süüd eitavad ütlused on ümberlükatud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Nii on kannatanu K.U. üheselt kinnitanud, et mobiiltelefon läks kaotsi pärast tema peksmist. Ka on kannatanu kinnitanud, et enne seda kui peksja tema juurest ära jooksis, tundis ta kuidas peksja otsis tema taskuid läbi. Kannatanu on enda lööjas ära tundnud F.I. Tunnistajate M. S., I. L. ja H. K. ütluste kohaselt avaldas kannatanu koheselt pärast peksmist, et temalt võeti ära mobiiltelefon. Samas on kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud, et K.U. juures viibis ja teda peksis F.I üksi. 7 Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K.U. kuulunud telefoni leidis, helistades K.U. telefonile, tunnistaja I. L. Shakespeare kohviku ees oleva tooli alt. K.U. kuulunud mobiiltelefoni leidmise koht jääb aga F.I põgenemisteele sündmuskohalt. Ringkonnakohus leiab, et taolised kokkusattumused ei saa olla juhulikku laadi ning maakohus on teinud õige järelduse, et K.U. mobiiltelefoni võttis F.I. Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, kuidas asetses K.U. lt äravõetud telefon Shakespeare kohviku ees oleva tooli all, ebausaldusväärseteks kannatanu ja tunnistajate ühetaolisi ütlusi telefoni ära võtmise asjaolude kohta.

§ 185

lg 2 tulenevalt jäävad menetluskulud, juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleb menetluskulud hüvitada F.I. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Mati Kartau