S § 66 lg 1 ja 3 alusel kuulub rahatrahv summas 1040 eurot tasumisele 12 kuu jooksul (s.o igakuiselt vähemalt 86.70 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas või arvele EE701700017001577198 Luminor pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
lg 3 nõudeid ning väärtegu o n kvalifitseeritud
Väärtegu on tõendatud tunnistaja ülekuulamise protokolliga, indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, videosalvestuse väljatrükiga Väärteootsuses on välja toodud, et Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada § -is 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud tõenditega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo. Väärteoprotokoll on koostatud õigesti ning väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja ütluste, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri andmete väljatrüki ja patrullsõiduki pardakaamera videosalvestisega. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on 14.08.2018 esitanud vastulause, milles selgitab, et tal ei olnud plaanis kuhugi sõita. Tema sõiduk oli pargitud kohas, kus liikluskorraldusvahend seda keelas ning ta soovis sõiduki vaid 2 meetri kaugusele vabale kohale parkida. isik tunnistab süüd ja avaldab kahetsust. Selle rikkumise eest oli määratud S.S-ile rahatrahv 260 trahviühikut s.o 1040.00 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kohtuväline menetleja on otsuses põhjendanud määratud karistuse kohaldamist järgmiselt: Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 2 Liiklusseaduse § 224 lõikes 2 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Käesoleval juhul võib
lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalset määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur, s.t maksimaalne. Tuvastatud maksimaalne piirmäär on määraks, mille eest on võimalik isikut veel väärteomenetluses karistada. Üksnes 0,01 mg/l võrra suurema määra olemasolul olnuks tegemist KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemisega. See aga omakorda tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras. Menetlusaluse isiku organismis tuvastatud alkoholi kogus oli niivõrd suur, et on välistatud, et isik oma terviseseisundit objektiivselt ei tajunud. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on õigusrikkumised toime pannud teadlikult ja tahtlikult. Kohtuväline menetleja, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud vastulausega, on seisukohal, et menetlusaluse isiku selgitused ei lange kokku patrullsõiduki pardakaamera salvestuselt nähtuvaga. Salvestiselt nähtub, et menetlusaluse isiku sõiduk suundub parklast väljasõidutee poole, peatub ja tagurdab maja nurga taha. Kui patrullsõiduk jõuab parkla sissesõiduteele, on menetlusalune isik oma sõiduki peatanud maja seina äärde, kus liikluskorraldusvahend sõidukite parkimise keelab. Menetlusaluse isiku sõiduki esialgse liikumise koha ja hilisema asukoha läheduses ei nähtu ühtki vaba parkimiskohta, millele isik viitas. Tulenevalt eeltoodust on menetleja arvamusel, et menetlusalune isik on vastulauses toodud selgitused esitanud menetlejale eesmärgiga menetlejat eksitada ning oma süüd väiksemas vormis näidata. Kuivõrd menetlusaluse isiku sõiduk liikus parklast väljasõidutee suunas, siis leiab menetleja, et on alust arvata, et isikul oli plaan liiklusesse suunduda. Tulenevalt eeltoodust on menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt väljendatud kahetsus ei ole siiras ja sellega ei saa karistuse määramisel arvestada. Menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo tõsidusest ja võimalikest tagajärgedest. Otsuses tuuakse viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13 p 11 kus selgitatakse, et Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul on tuvastatud nii alkoholi piirmäära oluline ületamine menetlusaluse isiku organismis, kui ka isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, milline väljendub isiku soovis menetlejat eksitades oma süü suurust varjata. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab tema üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu leiab menetleja, et karistuseks üksnes rahatrahvi määramine ei täida S.S -i puhul karistuse eripreventiivset eesmärki. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lähtudes eeltoodust, õiguskorra kaitsmise huvidest ning karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest tuleb S.S -i suhtes kohaldada 3 lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Menetleja arvates tuleb korduvalt liiklusalaseid süütegusid toime pannud isik tema suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Menetlusaluse isiku käitumises karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, menetluse käigus tuvastatud ei ole. 1.2 Taotlus Kohtule esitatud kaebuses nõustus kaebaja temale määratud põhikaristusega liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel määratud rahatrahvi 260 trahviühiku ulatuses, s.o. 1040,00 eurot, kuid ei nõustu temale määratud lisakaristusega, põhjendades seda alljärgnevalt. Menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et PPA on väärteoasja menetledes ja asjas lahendit tehes rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, mille tulemusel otsustas kohaldada S.S-i suhtes lisakaristust, arvestamata seejuures, et S.S vajab sõiduautot töökohustuste täitmiseks, perekonna ees võetud kohustuste täitmiseks ning laste tervise tagamiseks, isikul puuduvad eelnevad liiklusalased karistused, puudub eripreventiivne vajadus või mistahes põhjus lisakaristuse kohaldamiseks, tegemist on seaduskuuleka isikuga (kelle jaoks oli tegemist esimese eksimusega), isik kahetseb tehtud tegu, isik tunnistas süüd ning on valmis kandma rahalist karistust, nagu ta on seda 03.09.2018. a pöördumises ja ka varem selgitanud. Lisaks esitas kaebaja kahetsust ka eriarvamuses ning tunnistas süüd. 03.09.2018. a seletuskirja kohaselt on S.S selgitanud, et: „ Lisaks avaldas kahetsust ka kaebaja elukaaslane, kinnitades, et kaebaja tunneb end süüdi antud olukorra pärast ja on teinud sellest situatsioonist olulised järeldused. Kaebaja kaitsja viitab
lg 2, mille kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 4 Kaebaja kaitsja selgitab, et
lg 3 kohaselt on kohtuvälisel menetlejal diskretsiooniõigus kohaldada teatud asjaolude ilmnemisel lisakaristust. Nimelt
lg 3 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. S.S selgitab, et tema lisatöökoht sõltub autojuhiloa olemasolust. Lisaks on juhiload hädavajalikud mobiilsuse tagamiseks põhitöökohal, laste kohale toimetamiseks, jne. Seega jääks ilma juhilubadeta S.S äärmiselt raskesse majanduslikku situatsiooni ja kaotaks lisatöökoha, mis toob olulise osa sissetulekust. Samuti toob kaitsja välja argumendi, et on potentsiaalselt võimalik, et S.S kaotab ka põhilise töökoha, kuna ta kaotaks mobiilsuse. S.S selgitab oma kirjalikus pöördumises kohtu poole, et Kaitsja toob välja, et kogumina, ei ole S.S võimalik täita töökohustusi ilma autojuhiloata ja seega teenida endale ja enda perele elatusvahendeid, kuigi ta on peres ainuke töötav isik (toitja), kes peab üleval lisaks abikaasale ka kaht last. Kaebaja ja tema kaitsja hinnangul, on 21.08.2018. a väärteoasjas nr 2315,18,003753 tehtud otsus lisakaristuse kohaldamise osas õigusvastane (väärteootsusega kohaldatakse S.S-i suhtes juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks, mis on põhjendamatu, motiveerimata, õigusvastane ning rikub S.S põhi seaduslikke õigusi). Kaitsja hinnangul ei esine käesolevas asjas asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamist (
lg 3), seega on vastav õigusnorm kohaldatud ebaõigesti, rõhutades, et menetlusalune isik on aru saanud oma rikkumise tõsidusest ni ng teinud sellest tõsised järeldused, viidates , et isik on valmis 5 tingimusteta kandma rahalist karistust, mis on tehtud oluliselt suuremas ulatuses kui keskmises määras (s.o 1040 eurot). Samuti jääb kaebajale ja tema kaitsjale arusaamatuks, millest on menetleja teinud järelduse, et antud juhul on tuvastatud hoolimatu suhtumine oma teosse. S.S-i puhul ei esine ohtu, et ta uuesti alkoholipiirmäära ületades mootorsõidukit juhtima asuks. Samuti ei ole S.S kunagi hoolimatult suhtunud sellesse teosse, kahetsedes tehtud ning olles valmis kandma sellega kaasneva suure rahalise karistuse (s.o 1040 eurot). Menetlusalune on saanud aru oma teo tõsidusest ja selle võimalikest tagajärgedest. Kaitsja rõhutab, et kohtupraktika kohaselt lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhul, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Kohtupraktika kohaselt üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav (seejuures ei ole kohtuväline menetleja expressis verbis tuginenud sellisele ohule väärteootsuses). Kaitsja viitab, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (RKKK 3-1-1-122-13, p 9, 11). Selliseid asjaolusid S.S-i puhul ei esine. Samuti ei saa öelda, et S.S on suhtunud oma teosse hoolimatult. Ta tunnistas oma süüd ja kahetses tehtut, samuti on valmis kandma rahalise karistuse täies ulatuses.
lg -ga 2 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld -ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. Menetlusalusele isikule on võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi (kuni 300 trahviühikut), aresti kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (kuni 12 kuuni). Samuti saab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni esmakordse rikkumise puhul või kuni 12 kuuni korduva teo puhul. Kaitsja juhib tähelepanu kohtupraktikale, ehk väärteoasjas nr 4-17-315 tehtud Viru Maakohtu kohtuotsusele. Kohtuotsuse kohaselt olukorras, kus isikul puuduvad varasemad kehtivad karistused, peaks lisakaristuse kohaldamine olema pigem erand ning lisakaristuse kohaldamist tuleks täiendavalt motiveerida. St põhjendada miks konkreetsel juhul ei ole eripreventiivseid eesmärke silmas pidades ainult põhikaristuse määramine piisav (käesolevas S.S-i väärteoasjas vastavaid põhjendusi 21.08.
o. 1040 eurot - tuleb jätta muutmata. R ahatrahv summas 1040 eurot kuulub tasumisele 12 kuu jooksul KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele ning hindab tõendeid nende kogumis. Otsustamaks S.S-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseisu tunnused ja kontrollib vastavalt kolmeastmelisele deliktistruktuurile kõiki asjaolusid.
lg 3 on sätestatud , et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem
lg 2 järgi karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
toimepandud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kestusega kolm kuni üheksa kuud. Käesoleva kaebuse raames juhtis kaebaja mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0.74 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0.79 +/- 0.05 mg/l, millest tuleneval kohus loeb teo objektiivse kooseisu täidetuks. Väärteo toimepanemine on tõendatud järgmiste tõenditega: tunnistaja ütlused, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri andmete väljatrükk ja patrullsõiduki pardakaamera videosalvestis. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus märgib, et isiku tegu on tõendatud ning ei ole vaidlust asjaolus, et S.S teo toime pani. Vaidlus seisneb süü osas mis puudutab lisakaristuse – juhtimisõiguse peatamist 6 kuuks määramist. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja juht ei ole piisava põhjalikkusega selgitanud otsustust, mis puudutab lisakaristuse – juhtimisõiguse peatamist 6 kuuks määram ist. Kohtuvälise men etleja juhi poolt toodud põhjendused on antud 9 väärteokaebuse lahendamisel asjakohased kuid lisakaristuse määramine sellises ulatuses, nagu seda on tehtud vaidluse all olevas otsuses on piisavalt põhjendamata. Kohtuväline menetleja on selgitanud, et
24 lg 2 toime pandud süüteo eest näeb seadus ette kuni 300 trahviühikulise rahatrahvi, mis on kuni 1200 eurot või aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Samuti on menetleja nõuetekohaselt välja toonud asjaolu, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü . Vaidluse all olevas väärteoasjas ei ole otsuse määramisel arvestatud isiku vastulausena käsitletava kirja sisust tulenevat kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 järgi . Kohtuväline menetleja leidis, et kahetsus ei ole siiras kuna kaebaja selgitas, et tal puudus kavatsus minna liiklusesse sellises seisundis ning et ta soovis sõiduki ümber parkida aga kohtuväline menetleja lähtus pardakaamera videosalvestusest, mis tõendab, et sõiduk liikus sõidutee suunas ning ühtäkki parkis maja kõrvale. Kohus, olles läbi vaadanud kõik tõendid on seisukohal, et pardakaamera salvestusest ei saa teha ühest järeldust, et isik soovis minna liiklusesse. Salvestusel on näha kuidas sõiduk tagurdab ja asjaolu, et sõiduki esiots oli tee suunas ei tõenda, et juht seal sees soovis sõiduteele keerata ja liiklusesse suunduda. Kohtuväline menetleja on teinud järelduse, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo tõsidusest ja võimalikest tagajärgedest menetleja siseveendumuse põhjal. Koh tuväline menetleja kirjeldas otsuses oma sisetunnet, et ja kuna kaebaja ise selgitas vastulauses oma nägemust, mis sündmuskohal toimus on kohtuväline menetleja võtnud seisukoha, et kaebaja üritas teda eksitada ja süü suurust väiksemas vormis näidata , tehes sellest omakorda järelduse, et kaebaja kahetsus ei ole siiras. Kohus selgitab, et nii karistuse põhistamise kui selle põhistuse hindamise muudab keeruliseks see, et karistuse mõistmine sõltub alati suuremal või vähemal määral kohtuvälise menetleja äranägemisest, olles ses osas õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuvälise menetleja ja menetlusaluse isiku vahel ning sõltudes mitte ainult menetlusalusest isikust, vaid ka kohtuvälise menetleja isikust. Teisisõnu, kuigi kohtuväline menetleja peab otsustama, kui suur rahatrahv karistusena mingile teole vastab ning kas kohaldada lisakaristust, ei ole selle jaoks mingeid konkreetseid valemeid, vaid mõõdupuuks on suuresti kohtuvälise menetleja siseveendumus ning praktika. Kohus on seisukohal, et väärteootsusest peab olema siiski jälgitav see, et kohtuväline menetleja on pidanud kinni õiguslikest piiridest, mida sätestavad nii seadused kui ka kohtupraktika. Esiteks tuleb igasuguse süüteo puhul järgida karistuse mõistmise loogilist struktuuri, mille kohaselt tuleb esmalt tuvastada karistusraamid, seejärel määrata süüle tuginedes kindlaks karistuse umbkaudne suurus ning lõpuks panna preventiivsetele kaalutlustele tuginedes paika lõplik karistus. Lisaks koosseisu tuvastamisele, tuleb väärteootsuses näidata ära asjaolud, millele kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel tuginenud, ning see, millise tähenduse (kas konkreetne asjaolu räägib isiku kasuks või kahjuks) ja kaalu kohtuväline menetleja mingile asjaolule annab. Seetõttu peab kohus nõuetekohaseks põhistuseks karistuse määramisel konkreetseid asjaolusid, mis täidavad süüteokoosseisu ja mis isiku süüd või tema isikut iseloomustavad. Selgitusi, kas need asjaolud räägivad isiku kasuks või kahjuks, ei ole tegelikult võimalik kontrollida, mistõttu peaks kohtuväline menetleja lisakaristuse määramise osas põhjendama lisakaristuse kestuse pikkust ja milliseid asjaolusid kohtuväline menetleja lisakaristuse määramisel arvesse võttis just seda isikut ja tema süüd kogumina arvestades . Kohus toob välja, et keskmine sanktsiooonimäär antud väärteo puhul on 150 trahviühikut. Samuti on kohus seisukohal, et esinevad karistust kergendavad asjaolud – isik kahetseb tehtut, ning vastupidiselt kohtuvälisele menetleja arvamusele leiab kohus, et ei ole põhjust arvata, et kahetsus ei ole siiras. Kohus analüüsides lähemalt süü suurust käesoleva kaebuse raames, toob 10 välja asjaolu, et süü suurus oleneb süüteo toimepanemise asjaoludest. Süü suurust mõjutavad asjaolud võivad olla nii objektiivsed kui ka subjektiivsed ning antud kaebuse läbivaatamisel on kohus seisukohal, et süü suuruse puhul tuleb arvestada kergendavana asjaoluna isiku kahetsust toimunu suhtes ning ka isikust tulenevaid asjaolusid, et S.S ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Kohtuvälise menetleja võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest on eripreventiivne prognoos, kus olulisemaks määrajaks on ka süüdlase isik. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki mitte arvestades tema isikut. Veelgi enam, ka põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonna ga kohandatavaks objektiks. Antud kaebuse lahendamise puhul on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole ühelgi viisil põhjendanud, kuidas antud hetkel lisakaristuse määramine on preventiivne ning mõjutab menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Kohus on seisukohal, et positiivne on preventatsioon, mis on eesmärgiga avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normide kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Kohus on seisukohal, et kuna S.S pani toime esmakordse rikkumise ei esine isiku süüs või tema isikus iseloomustavaid asjaolusid, mis muudaksid võimalikuks, et ta võiks toime panna uue rikkumise, mistõttu on lisakaristuse määramine 6 kuuks ebaproportsionaalne. Kuivõrd kohtuväline menetleja on välja t oonud asjaolud ning põhjendanud, miks süü suurus on suur, viidanud liiklusõnnetuste rohkele arvule ning kaebaja teo tegelikule ohule liikluses nõustub kohus rahatrahvi suurusega keskmisest kõrgemas määras, mis on 260 trahviühikut, s.o 1040 eurot. Olukorras, kus isikul puuduvad igasugused varasemad liiklusalased süütegude toimepanemised ja ta kahetseb juhtunut ja esinevad asjaolud, mis pöördumatult võivad halvendada isiku ja ta pere toimetulekut, tuleks lisakaristuse määramine hoolikalt põhjendada ning läbi mõelda. Kuivõrd kohtuväline menetleja on otsuses selgitanud, et , ei ole see kohtu hinnangul piisavaks selgituseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tuleb Kohtu hinnangul ei saa antud olukorras tugineda korduvalt liiklussüütegusid toimepannud isiku eripreventiivsetele eesmärkidele kuna S.S oli esmakordne rikkumine. Ei esine ühtegi asjaolu, mis võiks viidata, et S.S võiks uusi liiklusalaseid süütegusid tulevikus toime panna. Samuti kohtuvälise menetleja selgitused eripreventiivsuse kohta on segadust tekitavad. Kohtuväline menetleja on otsuses kirjeldanud, et Kohtule teadaolevalt ei ole S.S kiirust ületanud. Mõistagi on kohtuväline menetleja ekslikult alkoholi piirmäära ületamist kirjeldanud kui kiiruse ületamist ning mõte, et juhtimisõiguse piiramine on õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg on kohtu hinnangul arusaadav aga ei põhjenda, mis põhjusel just käesoleval juhul on kaebajale määratud lisakaristus juhtimisõiguse peatamise näol ja seda keskmisest rangemas määras – peatada juhtimisõigus 6 kuuks. 11 Võttes arvesse eelpooltoodud asjaolusid, hinnates kogumina teo asjaolusid ja tõendeid on kohus seisukohal, et karistuse suurus ei ole proportsionaalne süü suurusega, mistõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse määramise osas tühistada. Kohus seisukohal, et on piisavalt põhjendatud S.S-ile karistuse mõistmine 260 trahviühiku ulatuses, s.o. 1040.00 eurot ja anda võimalus rahatrahv tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul. Rahatrahv summas 1040 eurot kuulub tasumisele 12 kuu jooksul (s.o igakuiselt vähemalt 86.70 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas või arvele EE701700017001577198 Luminor pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220185096521. Kohus juhindub VTMS § 120 lg 1, § 132 p 2. Piret Liivo kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.