Obsah (7)

§ 209§ 344§ 63§ 345§ 74§ 75§ 57

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2016, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-1403 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 209lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, üldmenetlus Pärnu Maakohtu17.

juuni 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.V kaitsja adv Mihkel Gaver Süüdistatav D.V (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Advokaat Mihkel Gaver Prokurör Indrek Kalda RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu otsus 17. juunist 2016 osaliselt ja nimelt: 1) D.V süüdimõistmises

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja temale

§ 63lg 1 alusel mõistetud karistusmäära osas.

Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega: 1) Mõista D.V-le süüdi

§ 209lg 1 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

2) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. 4) Mõista Eesti Vabariigilt D.V kasuks välja 1320 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 5) Mõista Eesti Vabariigilt XXX valla kasuks välja 480 eurot apellatsioonimenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 17. juuni 2016 otsusega süüdi mõista D.V

§ 209

lg 1,

§ 344

lg 1 ja

§ 345

lg 1 järgi ning kohaldades

§ 63

lg 1 mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui D.V ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75

lg 1 p -des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustada süüdimõistetut katseajal läbima sotsiaalprogramm.

Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuupäev. Jätta läbi vaatamata XXX Vallavalitsuse tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Kohus selgitas, et hageja poolt esitatud nõuet lahendatakse vastavalt haldusmenetluses ja halduskohtus. D.V mõisteti süüdi selles, et tema, olles alates 12.06.2009 töötu ja tema abikaasa ÜU lapsehoolduspuhkusel, kasvatades peres nelja alaealist last ja saades riiklikku peretoetust, olles seega kohaliku omavalitsuse toimetulekutoetuse saaja, samuti olles Eesti Energia AS tarbimiskoha XXX lepingulise kliendi ÜU täisvolitusega isikuks, esitas ajavahemikul juuni 2010 kuni mai 2013 Eesti Energia AS-le igakuiselt ÜU-le kuuluvas majas, asukohaga XXX, elektrienergia kasutamise kohta tegelikkusest suuremad näidud, mille alusel väljastas Eesti Energia AS ÜU nimele valeandmetega arved suuremate summade tasumiseks. D.V , saanud enda kätte valeandmete alusel väljastatud ja suuremat tasumisele kuuluvat summat sisaldava Eesti Energia AS arved, esitas XXX Vallavalitsusele avaldused toimetulekutoetuse saamiseks, kuhu märkis tegelikkusele mittevastavad andmed Eesti Energia AS-le tasumisele kuuluva summa kohta, millega viis XXX Vallavalitsuse ametnikud K-KK, AK ning ES eksimusse selles, et D.V perekonnal kulus kodu majapidamises ja kütmiseks elektrienergiat arvel näidatud ulatuses ja eksimuses vallavalitsuse ametnik arvestas esitatud valeandmete alusel toetuse väljamaksmise süüdistuses toodud tabelis märgitu kohaselt. Eesti Energia AS korraldas esitatud tarbimiskoha XXX arvestinäitude tegelikkusele vastavuse kontrolli ja tegi saadud tulemuste alusel tasaarveldused järgmiselt: 2 - 31.12.2010 fikseeritud tegelike arvestinäitude alusel tehti 03.01.201 1 arve nr 55972888 tasaarvestus 410,94 eurot, millises summas sai D.V 2010 aasta eest XXX vallalt alusetult toimetulekutoetust. D.V jättis XXX Vallavalitsusele esitamata 05.01.2011 ja 02.02.2011 toimetulekutaotluse avalduses tegelikud andmed kütte ja tarbitud kütteenergia kohta; - 27.09.2011 fikseeritud tegelike arvestinäitude alusel tühistas Eesti Energia AS arved: 01.07.2011 nr 82424461397 summas 490,91 eurot; 31.07.2011 nr 82425970433 summas 489,02 eurot; 31.08.2011 nr 82429429593 summas 517,37 eurot, kokku 1497,30 eurot. D.V sai XXX Vallavalitsusele esitatud toimetulekutoetuse taotluse alusel alusetult toetust tarbitud elektrienergia eest tasumiseks 1243,31 eurot ning ei teatanud XXX Vallavalitsusele tühistatud Eesti Energia AS arvetest summas 1497,30 eurot; - 21.02.2013 fikseeritud tegelike arvestinäitude alusel selgus, et kontrollnäidud olid väiksemad D.V teatatud näitudest, selle perioodi arvete kogusumma oli 2312,50 eurot, tasutud oli nende arvete eest 1745,94 eurot ning Eesti Energia AS tegi perioodil 30.09.2012 - 31.01.2013 ümberarvestusi, mille käigus tühistati 31.10.2012 - 31.01.2013 esitatud arved summas 2193,57 eurot. Ümberarvestuse tulemusena jäi ettemaksu 1627,01 eurot, mida kasutati arvete 082424679337, 082421048311, 082427753900 tegemisel. 28.02.2013 tegi Eesti Energia AS ettemaksuarve nr 082427753900 alusel ÜU-le tagasimakse summas 904,87 eurot. D.V sai XXX Vallavalitsusele esitatud toimetulekutoetuse taotluse alusel alusetult toetust 2312,49 eurot tarbitud elektrienergia eest tasumiseks ning ei teatanud XXX Vallavalitsusele tühistatud Eesti Energia AS arvetest summas 2193,57 eurot ega tagasimaksest summas 904,87 eurot; - 30.04.2013 tühistas Eesti Energia AS arve nr 082424149349 summas 696,83 eurot kuna D.V teatas 30.04.2013 suuremaid näite kui 15.05.2013. D.V sai XXX Vallavalitsusele esitatud toimetulekutoetuse taotluse alusel alusetult toetust tarbitud elektrienergia eest tasumiseks ning ei teatanud XXX Vallavalitsusele tühistatud Eesti Energia AS arvest summas 696,83 eurot. D.V ei teatanud XXX Vallavalitsusele, et Eesti Energia AS on teinud tasaarvelduse 410,94 eurot; tühistanud arveid summas 1497,30 eurot, millest toetust on taotletud 1243,31 euro osas, 2193,57 eurot (toetust taotletud 2312,49 eurot, vahe 118,92 eurot) ja 696,83 eurot; tagasimaksest 904,87 eurot. D.V viis XXX Vallavalitsuse ametnikud eksimusse selles, et tema perekonnal kulus kodu majapidamises ja kodu kütmiseks elektrienergiat arvetel näidatud ulatuses ning sai alusetult toetust, tekitades XXX vallale varalist kahju kokku 5449,52 eurot. Sellise tegevusega pani D.V jätkuva kuriteona toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o kelmuse, mis on kuriteona kvalifitseeritav

§ 209lg 1 järgi.

Sama tegevusega pani D.V ülalmärgitud valeandmetega toimetulekutaotluste koostamisega jätkuva kuriteona toime dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise ehk

§ 344

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning sama tegevusega nimetatud dokumentide XXX Vallavalitsusele esitamisega võltsitud dokumendi kasutamise ehk

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Mihkel Gaver on vaidlustanud maakohtu otsuse terves ulatuses, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva lahendi tegemist. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust süüteokooseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel – maakohus on leidnud ebaõigesti, et varakäsutus on tehtud eksimusse viidud isiku poolt. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanut eksimusse viidud. 3 Lisaks leiab kaitsja, et maakohus on eksinud karistuse mõistmise üldpõhimõtete vastu ja kohaldanud sellega ebaõigesti materiaalõigust. Ei ole põhjendatud karistada varasemalt karistamata isikut raskemaliigilise k aristusega selle keskmises määra s. Samuti ei ole põhjendatud varasemalt karistamata isikule raskemaliigilise katseaja kohaldamine (kontrollnõuetega) ja sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse määramine. Kaitsja põhjendused on järgmised. Kaitsja hinnangul puudub käesolevas asjas kuriteo objektiivne koosseis, kuivõrd ei ole täidetud kelmuse üks keskne tunnus – varakäsutus peab olema tehtud just eksimusse viidud isiku poolt. Kaitsja hinnangul e i ole käesolevas asjas XXX Vallavalitsust kui väidetavat kannatanut eksimusse viidud. Kahjuks on maakohus jätnud otsuses sisuliselt analüüsimata kogu eksimusse viimise ja selle mõjul varakäsutuse tegemise problemaatika. Kuivõrd maakohtu lahendis need seisukohad puuduvad, siis analüüsib kaitsja kaasuse seda osa eelkõige süüdistusakti pinnalt, kuivõrd seal on eksimuse ja varakäsutuse küsimust käsitletud. Kaitsja juhib tähelepanu süüdistuse sõnastusele: “kuhu märkis tegelikkusele mittevastavad andmed Eesti Energia AS-le tasumisele kuuluva summa kohta”. Kaitsja on seisukohal, et D.V ei ole vallavalitsusele tegelikkusele mittevastavaid andmeid esitanud, kuivõrd ta kajastas toimetulekutoetuse saamise taotlustel täpselt neid summasid, mis kuulusid taotluse esitamise kuul tasumisele. Eesti Energia oli väljastanud talle sellises summas arve ning D.V oli tekkinud kohustus vastav arve tasuda. Kohus selgitab kohtuotsuse lk 5 kelmuse koosseisu kõige põhilisemaid tunnuseid , mille kohaselt moodustub kelmuse objektiivne koosseis petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju. Kaitsja juhib siinkohal tähelepanu, et kohus on eelnevaga sidunud eksimuses olemise ja varakäsutuse tegemise. Samas ei ole kohus ise kohtuotsuse põhistuste osas samast printsiibist lähtunud. Riigikohtu praktika kohaselt peab esinema seos eksimuses olemise ja varakäsutuse vahel – varakäsutus peab olema tehtud eksimusel mõjul. Nt on Riigikohus asjas nr 3-1-1-124-00 p-s 6.1 sedastanud, et kelmuse objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on „eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele“. Eelnev tähendab kaitsja hinnangul, et kui varakäsutuse tegemine ei ole seotud eksimuses olemisega, siis ei saa olla tegemist kelmusega karistusõiguslikus mõttes, kuivõrd ei ole täidetud üks süüteo objektiivse koosseisu tunnus. Lisaks tuleneb kaitsja hinnangul eelnevast, et samamoodi ei ole kelmusega tegemist siis kui eksimusse ei ole viidud mitte varakäsutuse tegija, vaid kolmas isik. Ka sellisel juhul ei ole varakäsutus seotud otseselt eksimuses olemisega. Kannatanuna on käesolevas asjas menetlusse kaasatud XXX Vallavalitsus. Varakäsutuse on süüdistusakti kohaselt teinud just XXX Vallavalitsus. See tähendab, et eksimusse saab kelmuse koosseisu mõttes olla viidud üksnes XXX Vallavalitsuse esindaja. Süüdistusaktis ongi märgitud, et eksimusse on viidud vallavalitsuse kolm töötajat. Kaitsja hinnangul ei ole vallavalitsuse töötajaid eksimusse viidud. Kaitsja hinnangul on tarvilik analüüsida siinkohal, et kas ja kelle on D.V täpsemalt eksimusse viinud. D.V on iseenesest tunnistanud, et on esitanud Eesti Energiale tegelikust suuremaid elektrinäite (nt 02.05.2016 kohtistungi protokolli lk 4). D.V poolt esitatud näitude alusel on Eesti Energia Infosüsteem väljastanud D.V-le arveid. Selline tegevus võib eneses kanda eksimusse viimise tunnuseid. Samas ei ole arvutisüsteemi eksimusse viimine loogiliselt võimalik - eksimusse saab viia üksnes inimese (vt Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2015, lk 564 p 11.1). 4 Süüdistusaktis on rõhuasetus aga eelnevast erinev – süüdistusakti kohaselt märgiti valeandmeid toimetulekutoetuse saamise avaldusse, mitte ei esitatud valeandmeid Eesti Energiale. Süüdistuse kohaselt olid toimetulekutaotlustes esitatud valedeks andmeteks „andmed Eesti Energia AS-le tasumisele kuuluva summa kohta“. Kaitsja ei nõustu, et toimetulekutoetuse saamise taotluses toodud andmete näol oleks või saakski olla tegemist valeandmetega. D.V-le ei ole tehtud etteheidet, et ta oleks võltsinud Eesti Energia poolt koostatud arveid. D.V kajastas toimetulekutoetuse taotlustel üksnes neid arveid, mis Eesti Energia oli talle väljastanud. Neid arveid ei ole tema modifitseerinud. Kuivõrd Eesti Energia oli väljastanud D.V-le arveid, siis D.V oligi tekkinud kohustus need arved täpselt sellises summas tasuda. Seetõttu ei saa öelda, et D.V oleks esitanud vallavalitsusele valeandmeid – tal oligi tellinud taotluses märgitud suuruses finantskohustus. Kaitsja hinnangul on mh ka süüdistusaktis eneses väljendatud seisukohta, et eksimusse on viidud just Eesti Energia – selline sõnastus nähtub süüdistusakti sõnastusest „saanud enda kätte valeandmete alusel väljastatud ja suuremat tasumisele kuuluvat summat sisaldava Eesti Energia AS arved“. Sellisest sõnastusest nähtuvalt on ka prokuröri hinnangul esitatud valeandmeid just Eesti Energiale. Ebavajalik ja seetõttu ebaloogiline oleks ka tõlgendus, mille kohaselt oleks valeandmeid esitatud nii Eesti Energiale kui ka XXX Vallavalitsusele. Süüdistuses on kaitsja hinnangul sõnastatud etteheide ebaselgelt ja ebajärjepidevalt, mistõttu võib etteheidet tõlgendada ka selliselt, et D.V viis vallavalitsuse eksimusse hoopis tarbitud elektrikoguse osas. Kaitsja märgib, et tarbitud elektri kogus on siinkohal (so kelmuse objektiivne koosseis) ebaoluline asjaolu. Oluline on küsimus elektri enese ja sellega kaasnevate muude teenuste või kaupade maksumusest – arve suurusest. Elektri kogus on arve suuruse kujunemisel üks oluline komponent, kuid on siiski ainult üks mitmest arve suurust mõjutavast faktorist. Sealjuures on oluline, et toimetulekutoetust ei makstud valla poolt mitte tarbitud elektri hulga järgi, vaid just arve alusel. Toetuse suurus ei olnud otseses sõltuvuses tarbitud elektri kogusest. Sealjuures võib tulla ette ka olukordi, kus isikul on sõlmitud elektri ostmiseks kahjulik leping, mistõttu tema arve on väiksema tarbimise juures siiski suurem. Tänane kaasus tekitab küsimuse, kas näiteks ka kallima elektripaketiga liitumine võib olla kvalifitseeritav kelmusena, kui selline arve esitatakse toimetulekutoetuse taotluse lisana. Toetuse määramise reeglistik on kaitsja hinnangul selline, et toetuse suurus on sõltuvuses üksnes isikule esitatud kommunaalarve suurusega. Seetõttu ei ole süüdistuses ja kohtuotsuses toodud etteheide elektritarbimise koguse osas eksimusse viimisest üldse asjakohane. Oluline on ainult arve suurus. Arve suuruse osas aga valda eksimusse viidud ei ole. Ei ole vaidlust selles, et Eesti Energia tõesti esitas arveid taotlustes märgitud suurustes. On küll võimalik, et D.V on esitanud valeandmeid Eesti Energiale. Samas ei ole need andmed aga käesoleva menetluses raames isikule etteheidetavad, kuivõrd Eesti Energia ei ole teinud varakäsutust. Kelmuse koosseisu keskseks tunnuseks on see, et kannatanu teeb varakäsutuse seetõttu, et teda on eksimusse viidud. Käesolevas asjas ei ole aga kannatanut eksimusse viidud. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu sealjuures ka ise seisnud hea oma vara otstarbeka kasutamise eest. Kannatanu ei ole nõudnud näiteks seda, et isik valiks võimalikult sooda elektripaketi. Kannatanu ei ole nõudnud ka seda, et toetuse taotleja esitaks andmeid tarbitud elektri koguse kohta. Kannatanu ei ole nõudnud ka toetuse saajalt kinnitust selle kohta, et arve ei sisaldaks ettemaksu tulevikus tarbitava elektri osas. Kannatanule ei ole D.V kunagi väitnud, et tema poolt toetuse taotlemise alusena esitatav arve sisaldab maksumust ainult juba ära tarbitud elektri eest. Kaitsja juhib veel tähelepanu, et Eesti Energia sõlmib üldteada olevalt ka selliseid lepinguid, kus isikule esitataksegi aasaringselt 5 sama suuri arveid nö prognoosarvetena eesmärgiga tasandada suviste ja talviste arvete suuruste vahet ning seeläbi aidata klientidel kergemini üle elada pingsama eelarvega perioodid. Lepinguvabaduse tingimustes on võimalikud väga erinevad võlaõiguslikud lahendused. Mh on ka teenusepakkujaid, kes müüvad elektrit üldse fikseeritud kuuhinnaga. Kuivõrd süüdistatav ei ole väitnud kannatanule toimetulekutoetuse taotlusi esitades, et Eesti Energia arved kajastavad üksnes reaalselt juba ära tarbitud elektrit. Sellist kinnitust hakati alles hiljem nõudma. Kuigi käesolevas kaasuses on puudutatud kokku kolm osalist (D.V, Eesti Energia ja XXX Vallavalitsus), siis ei ole siin asjas tegemist ka nn kolmnurkkelmusega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-85-11 p-s 36 sedastanud, et kolmnurkkelmu sena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel. Eesti Energia kui ainuke võimalik petetu ei ole käesolevas asjas üldse teinud varakäsutust. Samuti ei ole tegemist ka olukorraga, kus petetu oleks teinud varakäsutuse kolmandale isikule. Kaitsja leiab, et kuivõrd XXX Vallavalitsusele ei ole esitatud valeandmeid, siis järelikult ei ole ka toimetulekutoetuse taotluste näol tegemist võltsitud dokumentidega. Kaitsja leiab eelmistes punktides täpsemalt kirjeldatud ideedest lähtuvalt, et D.V esitas toimetulekutoetuse taotluses andmeid mitte tema poolt tarbitud elektri koguse osas (kohus on selliselt ekslikult väitnud kohtuotsuse lk 11), vaid ta esitas vallavalitsusele andmeid enesele esitatud arvete osas. Kuivõrd tema neid arveid ei modifitseerinud ja need arved vastasid tõele (tal oligi tekkinud vastavas summas finantskohustus), siis järelikult ei ole tema esitanud vallavalitsusele valeandmeid ja ei ole pannud toime võltsimist. Kuivõrd D.V ei ole pannud toime võltsimist, siis langeb ära ka võltsitud dokumendi kasutamise süüdistus. Maakohus mõistis D.V süüdi kolme sätte alusel:

§ 209lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1.

Maakohus käsitles kolme tegu ideaalkogumina ning mõistis nende eest

§ 63lg 1 alusel ühe karistuse raskeima sätte alusel.

Raskeima karistuse neist kolmest sättest näevad ette võrdselt

§ 209lg 1 ja § 345 lg 1.

Mõlema kohaselt on karistuseks rahaline karistus või vangistus pikkusega kuni 3 aastat. Maakohus karistas D.V vangistusega pikkusega üks aasta ja kuus kuud. Kohus määras, et vangistust ei pöörata täitmisele kui D.V ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut kuritegu. Kohus määras, et katseaja kohaldamise aluseks on

§ 74, so katseaja kestel allutatakse isik käitumiskontrollile.

Täiendavalt määras kohus, et isik on katseaja jooksul kohustatud läbima sotsiaalprogrammi. Kaitsja hinnangul on maakohus karistust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Esmalt leiab kaitsja, et maakohus on jätnud põhjendamata selle, miks ei ole isikule võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Juurdunud Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus karistust mõistes kaaluma alati ka kergemaliigilise karistuse mõistmise võimalust. Alles pärast seda kui kohus tuvastab, et kergemaliigiline karistus ei täidaks oma eesmärke, on võimalik kohaldada raskemaliigilist karistust. Nii

§ 209

lg 1 kui ka § 345 lg 1 näevad mõlemad ühe võimaliku karistusena ette rahalise karistuse. Maakohus ei ole lahendis üldse kaalunud võimalust karistada D.V rahalise karistusega. Kaitsja juhib tähelepanu, et ka rahalist karistust on võimalik kohaldada tingimisi juhul kui kohtul peaks olema soov allutada isik katseajale. Kaitsja hinnangul on kohus eksinud ka D.V süü suuruse määratlemisel. D.V näol on tegemist 50 aastat vana varasemalt karistamata isikuga. Kaitsja nõustub siinkohal prokuröriga, et D.V süü tuleb lugeda keskmisest väiksemaks. Kaitsja hinnangul räägivad keskmisest väiksemast süüst summa suhteline väiksus ja hajutatus pikema perioodi peale. Kaitsja nõustub prokuröriga ka selles, et kaasuses siiski esineb 6 karistust kergendava asjaoluna raske isiklik olukord

§ 57lg 1 p 4 mõttes – D.V ülalpidamisel olid naine ja 4 last.

Oht, et selline suur perekond jääb talvel ilma toasoojata, moodustab kaitsja hinnangul raske isikliku olukorra. Sealjuures tuleb arvesse võtta ka seda, et D.V oli lisaks suurtele elektriarvetele vaja tasuda ka varasemate perioodide võlgnevusi. D.V ei saanud eeldada, et Eesti Energia laseb igavesti võlgnevustel kuhjuda ja on nõus neid järjest ajatama olukorras, kus isik ei suuda isegi eelmisi võlgnevusi tasuda. Kaitsja hinnangul räägivad eeltoodud andmed alla keskmise määra jäävast süü suurusest. Seetõttu peaks kaitsja hinnangul jääma alla keskmise määra ka karistuse määr. Võttes arvesse, et varasemalt karistamata isikule kohaldatakse esmakordsel rikkumisel kergemaliigilist karistust, siis võiks kaitsja hinnangul olla karistus pigem lähemal alammäärale. Lisaks leiab kaitsja, et isiku süü suurus ei anna alust kohaldada isikule raskemaliigilist katseaega (kontrollnõuetega) ega anna põhjendusi sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse kohaldamiseks. Apellatsioonile esitas vastuväited kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar. Kannatanu arvates puudub maakohtu otsuse tühistamiseks igasugune alus. Kohtuotsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Väär on kaitsja väide, et kannatanut ei ole eksimusse viidud, kuna süüdistatava poolt esitatud toimetulekutoetuse taotluste puhul ei ole tegemist valeandmetega, sest D.V kajastas taotlustes üksnes neid arveid, mis Eesti Energia oli talle väljastanud. Kuivõrd ei ole D.V XXX vallavalitsusele esitanud valeandmeid, siis järelikult ei ole ka toimetulekutoetuse taotluste näol tegemist võltsitud dokumentidega. Kannatanu kaitsjaga ei nõustu. Vastab tõele, et D.V on vallavalitsusele taotluse esitamisel esitanud Eesti Energia arved, mida talle väljastas Eesti Energia. Maksustamisele kuuluva kuu elektritarbimise alg- ja lõppnäidud on aga arvele kantud D.V poolt esitatud näitajate põhjal ja ta tunnistab ise, et need näidud olid tegelikust tarbimisest suuremad. Seega D.V osales ebaõigete arvete kujundamisel. Ainuüksi suurema arve saamine aga ei olnud D.V eesmärk omaette, eriti olukorras, kus tal olid Eesti Energia ees pidevad võlgnevused. D.V esitas need arved vallavalitsusele eesmärgiga saada suurem toetus. Ka taotlustele lahtris „elekter“ on D.V märkinud ebaõige summa, mida ta ise kasu saamiseks kujundas. Kuni 01.01.2016 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse § 132 lg 1 kohaselt toimetulekutoetuse taotleja esitab jooksva kuu eest toimetulekutoetuse saamiseks taotluse hiljemalt

1. kuupäevaks kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle haldusterritooriumil asub tema tegelik elukoht. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui taotleja soovib, et toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse ka eluasemekulud, lisab ta taotlusele dokumendid, mis tõendavad /…/ käesoleva seaduse § 133 lõikes 5 nimetatud jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid. SHS § 133 lg 5 p 7 järgi on üheks selliseks kuluks ka elektrienergia tarbimisega seotud kulu. Kahtlust ei ole selles, et kulu peab olema tekkinud, ehk elekter teatud koguses tarbitud ja kohustus selle eest tasuda tekkinud. Kuni 01.01.2016 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse eesmärk on isikute iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Kaitsja on ekslikul arvamusel, et tarbitud elektri kogus on ebaoluline asjaolu, oluline on küsimus elektri enese ja sellega kaasnevate muude teenuste või kaupade maksumusest – arve suurusest. Kaitsja jaoks on oluline, et toimetulekutoetust ei makstud valla poolt mitte tarbitud elektri hulga järgi, vaid just arve alusel, toetuse suurus ei olnud otseses sõltuvuses tarbitud elektri kogusest. Vastavalt SHS § 133 sõltub toetuse suurus tarbitud teenuste 7 kogusest. Vallavalitsusele esitatavate andmete õigsust eeldatakse. Kui arves on märgitud varasem võlgnevus, seda toetuse maksmisel arvesse ei võeta. Samuti ei oleks vallavalitsus arvesse võtnud ka arvele märgitud võimaliku ettemaksu. Kui elektriarvel neid andmeid ei ole, tuli eeldada, et ülejäänud elektri kogus on tarbitud jooksval kuul. Antud juhul oli vallavalitsus oma kolme töötaja näol viidud eksimusse D.V poolt elektriarvete esitamisega, sest nende sisu ei andnud alust arvata, et tegemist on arvetega, mis ei vasta tegelikule tarbimisele. Seda enam, et D.V kandis samad andmed taotlusele, mida oma allkirjaga allkirjastas. Et arved ei vastanud tegelikule tarbimisele temast sõltuvatel asjaoludel, on D.V ise ka tunnistanud. Kannatanu arvates ei oma tähtsust kaitsja väidetu, et D.V ei ole kannatanule kunagi väitnud, et tema poolt toetuse saamiseks esitatav arve sisaldab maksumust ainult juba ära tarbitud elektri eest. Taotluste täitmisel on D.V oma allkirjaga kinnitanud andmete õigsust, kuigi kuluna ehk tegelikult tarbitud elektri osas on taotlusele märkinud valed andmed. D.V oli toetuste maksmise tingimustest (toetatakse tegelike kulude kandmist) teadlik, seega ei saanud ta saada suuremat toetust olukorras, kus elektriarve oleks tegelikule tarbimisele vastanud. Suurema toetuse samaine oli aga tema eesmärk. Suurema arve kujundamine oli D.V enda teha. Kaitsja väidab veel, et kannatanu ei ole ka ise seisnud hea oma vara otstarbeks kasutamise eest, kuna oleks võinud nõuda taotlejalt soodsa elektripaketi valimist või kinnitust selle kohta, et arve ei sisaldaks ettemaksu tulevikus tarbitava elektri osas. Kannatanu kaitsjaga ei nõustu. Seadus ei näe ette võimalust kohalikul omavalitsusel sekkuda kohalike elanike eraellu nende poolt lepingute sõlmimisel enda tarbitavate teenuste saamiseks. Raskes majanduslikus olukorras olevad isikud otsustavad oma elukorralduse üle ise ja siis kui nad iseseivalt toime ei tule, pöördutakse kohaliku omavalitsuse poole ja käivitub toetuste süsteem. D.V poolt vallavalitsusele esitatud elektriarved ei sisaldanud konkreetset ettemaksu, kuna ettemaks oleks pidanud olema arvel näidatud eraldi reana. Arvetes oli märgitud kogus vastavalt alg- ja lõppnäidule, mis ei saanud kuidagi tekkida tulevikus. Karistuse määra vaidlustades märgib kaitsja, et keskmisest väiksemast süüst räägivad summa suhteline väiksus ja hajutatus pikema perioodi peale ning kergendava asjaoluna tuleb arvestada D.V raske isiklik olukord – D.V ülalpidamisel olid naine ja neli last. Oht, et selline suur perekond jääb talvel ilma toasoojata, moodustab kaitsja hinnangul raske isikliku olukorra. Maakohus ei ole lahendis üldse kaalunud võimalust karistada D.V rahalise karistusega. Küüniliselt kõlab kaitsja väide, et kahju summa on suhteliselt väike (ca 5500 eurot) ja hajutatud pikema perioodi peale. Selle summa võrra on jäänud välja maksmata toetused teistele abivajajatele, kellel oli õigus toetust saada, kuid riigieelarve summa seda piiras. Kuriteo toimepanemine pikema perioodi vältel on kannatanu seisukohalt raskendav asjaolu, sest karistamatuse tunne süüdistataval aina kasvas, ta tegi seda teadlikult, kuna leidis endale äraelamise lihtsamat viisi, kui tööl käimine. Siinjuures kannatanu nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud antud juhul hädaolukorraga. Eluliselt usutav ei ole hädaolukorra kestus D.V peres kolme aasta vältel. Maakohus on õigesti märkinud, et tõsiselt raske olukorra puhul oleks vallavalitsus D.V-le vastu tulnud ja aidanud kas või toiduraha osas. Tsiviilhagi materjalide juurde esitatud toetuste programmi väljavõtte kohaselt on D.V mitmel korral taotlenud ja saanud ka muid sotsiaaltoetusi, kusjuures enamasti suvekuudel, mis lükkab ümber D.V ütlusi talvel pere külmumise ohu kohta, mida kaitsja taotleb karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta. 8 Kannatanu nõustub maakohtu poolt D.V-le määratud karistusega. Maakohus on selles osas otsust piisavalt põhjendanud (otsuse lk 13, lõiked 1 -3 ülevalt). Kannatanu arvates ei oleks rahaline karistus antud juhul asjakohane, sest D.V-le on kohtulahendiga pandud mitmed rahalised kohustused niigi (kaitsjatasu, kannatanu õigusabikulud, sundraha) ning kuigi kannatanu tsiviilhagi jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata, nõuab kannatanu alusetult makstud summa D.V-lt tagasi haldusmenetluses, mille kohta on 21.06.2016 D.V-le tehtud ettekirjutus. Lisaks sellele rahalise karistuse määramisega võib riik panna D.V olukorda, kus ta võib sama kelmuse skeemiga teises kohas jätkata. D.V on oma viimases sõnas maakohtus öelnud, et ta teeks samamoodi, kui satuks uuesti sellisesse olukorda. Sellest tulenevalt oli igati põhjendatud määrata karistus tingimisi ja kohustada D.V osalema sotsiaalprogrammis, et aidata teda vajalike oskuste ja suhtumise omandamisel, mis on vajalik suure perega toimetulemisel, sh oma laste väärtushinnangute kujundamisel. Samal eesmärgil oli kannatanu arvates otstarbekas ka kriminaalhooldaja kontrollile allumise kohustuse panemine. Lähtudes eeltoodust palub kannatanu jätta D.V kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 17.06.2016 otsus tema suhtes muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli 2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
3. augustini
4. Määratud tähtajaks esitasid o ma kirjaliku seisukoha prokurör ja kaitsja. Prokuröri seisukohad on järgmised. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Kuigi kohus mõistis süüdistatavale prokuröri nõutust erineva karistuse, on kohus süüdistatavale karistuse mõistmist siiski piisavalt põhjendatud ning kohtu arutluskäik on selles osas kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse subjektiivsest küljest kavatsetust, samuti seda, et süüdistatav ütles, et paneks samas olukorras järgmine kord uuesti toime kuriteo. Sellises olukorras ei saa isiku süüd väga väikeseks hinnata ning mõista talle rahaline karistus. Samuti võttis kohus karistuse mõistmisel arvesse tekitatud kahju suurust, mis on siiamaani täielikult hüvitamata ning ka sel põhjusel ei olnud põhjendatud kõige kergemaliigilise karistuse mõistmine. Kohus on otsuses ka piisavalt põhistanud, miks on D.V-le esitatud süüdistus põhjendatud ning tema käitumises esineb kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise objektiivse külg. Kaitsja seisukoht, et kannatanut ei ole eksitusse viidud ning varakäsutus ei ole tehtud eksimusse viidud isiku poolt, ei ole põhjendatud. Kuna D.V ise tunnistas kohtus, et esitas XXX vallale toimetulekutoetuse taotlusi, mis sisaldasid ebaõigeid andmeid elektrikulu kohta ja millele olid lisatud tegeliku elektrikulu osas ebaõigete andmetega Eesti Energia arved, siis puudus ka vajadus eksimusse viimise küsimust põhjalikumalt otsuses käsitleda. Selle kohta andsid kohtus tunnistajana ütlusi ka toimetulekutoetuse taotlusi menetlenud isikud K-KK ja AK, kelle ütluste kohaselt oleksid nad teinud sel juhul, kui süüdistatav oleks esitanud teistsuguseid andmeid tegeliku ja tema poolt esitatust väiksema elektrikulu kohta, ka teistsuguse otsuse toimetulekutoetuse väljamaksmise kohta. Seega tegid nad varakäsutuse otsuseid toimetulekutoetuste väljamaksmise osas eksimuses, mis oli põhjustatud D.V poolt esitatud ebaõigetest andmetest. Samuti on süüdistusest aru saada, et D.V tegevust on käsitletud ühe tervikuna ja jätkuva tegevusena, mis seisnes nii Eesti Energiale valeandmete esitamises, millele sellega seonduvalt järgnesid nende andmete alusel ebaõigete andmetega elektriarved, 9 mille süüdistatav lisas toimetulekutoetuste taotlustele. Süüdistuses on ka ära märgitud, et süüdistatav viis XXX valla ametnikud just sellega eksimusse, et D.V perekonnal kulus kodu majapidamises ja kütmiseks elektrienergiat arvetel näidatud ulatuses, mistõttu sai ta alusetult toetust. Kui ta ei oleks toimetulekutaotlustes suuremat elektrikulu näidanud, ei oleks ta vallalt ka nii palju toimetulekutoetust ja sellega varalist kasu saanud. Sellise tegevusega viis ta vallaametnikud eksimusse, kes teda ja tema esitatud andmeid usaldasid ja nende alusel otsuse tegid. Sotsiaalhoolekande seaduse § 134 lg 1 (kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse § 223 lg 1, § 222 lg 1) kohaselt toimetulekutoetust määrab ja maksab kohaliku omavalitsuse üksus jooksvaks kuuks käesoleva seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras. Oluline on see, kas ta esitas konkreetse kuu elektritarbimise kohta õigeid andmeid või mitte. Nende andmete esitamine oli aluseks talle valla poolt raha maksmisele ning kui ta esitas valeandmeid, sai ta raha ehk varalist kasu alusetult. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja esitas kannatanu ja prokuröri väidetele oma vastuväited. Kaitsja rõhutab, et D.V ei ole vallavalitsusele esitatud toimetulekutoetuse taotluses valeandmeid esitanud ja ei ole seda ka kinnitanud kohtumenetluse käigus. Kaitsja hinnangul ei ole ei kannatanu ega ka prokurör sedastanud selgelt ja ühemõtteliselt, et mis olid siis need valed andmed. Räägitakse segamini nii elektritarbimisest kui ka Eesti Energia arvest. Kaitsja hinnangul peaks esmalt panema paika, et mis on siis need andmed, mis olid valed. D.V on tõesti kinnitanud Eesti Energiale tegelikust tarbimisest suuremate näitude esitamist. Neid andmeid esitati aga Eesti Energiale, mitte vallavalitsusele kui varakäsutuse tegijale. Kaitsja hinnangul on just oluline märgata, et D.V ei märkinud toimetulekutoetuse saamise taotlustele mitte elektrimõõtja näite. Toetuse maksmine ei käinud tollal kehtinud SHS alusel üldse tarbitud kilovattide hulga järgi. Toetust maksti isikul tekkinud rahakulu järgi. Mh võeti kümnete eri faktorite hulgas arvesse ka isiku elektriarve suurust. D.V märkis toimetulekutoetuse saamise avaldusele üksnes temale esitatud arve suuruse, mitte aga selle, kui mitu kilovatti ta eelmisel kuul tarbis. See arve päriselt oligi esitatud Eesti Energia poolt temale samas suuruses. Seda arvet ei ole tema kuidagi võltsinud. Seetõttu ei ole need andmed ka kuidagi ebaõiged, vaid vastavad tõele. Ebaõigete andmete avaldamisest vallavalitsusele (ja sellega eksimusse viimisest) oleks alust rääkida siis kui D.V oleks märkinud avaldusse tarbitud elektrienergia koguse. Kahjuks ei ole kannatanu ja prokurör pööranud enese seisukohtades tähelepanu võltsimise koosseisule. Kaitsja juhib tähelepanu, et võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise koosseisude osas on vastav hinnang ebaõigete andmete esitamise kaudu võltsimisest veelgi vähem arusaadav. Maakohus leidis lahendis, et tegemist on intellektuaalse võltsimisega, st et dokumenti on kantud ebaõiged andmed. Kaitsja hinnangul ei saa taaskord olla tegemist ebaõigete andmetega, kuivõrd dokumenti (so toimetulekutoetuse saamise taotlus) ei ole kantud andmeid, mis ei vastaks tõele. Kui D.V oleks tõesti märkinud toimetulekutoetuse saamise taotlusele tarbitud elektrienergia koguse, siis oleks alust rääkida ebaõigete avalduste esitamisest ja dokumendi võltsimisest, kuid tänases kaasuses selleks alust ei ole. Toetuse arvutamise aluseks ei ole ainult reaalselt eelmisel kuul tarbitud elekter. Kannatanu pühendas enese seisukohas eraldi tähelepanu toimetulekutoetuse arvestamisealuseks olevale regulatsioonile. Regulatsiooni pinnalt väitis kannatanu, et SHS § 133 sõnastusest nähtuvalt ei olevat kahtlust selles, et toimetulekutoetuse arvestamisel saab aluseks olla üksnes selle elektri kulu, mis on reaalselt eelmis el kuul ära tarbitud (ja 10 kuulub käesoleval kuul tasumisele). Kaitsja hinnangul ei põhine kannatanu sellised väited seadusel. Kahjuks on kannatanu viidanud enese anal üüsi tehes ebaõigele seadusele. Kannatanu on lähtunud käesoleval ajal kehtivast regulatsioonist. Kuivõrd viimase toimetulekutoetuse taotluse esitas D.V 30.04.2013, siis oleks kaitsja hinnangul asjakohane lähtuda sellel ajal kehtinud regulatsioonist. Kuigi regulatsioon põhiprintsiipides kattub, siis on 01.07.2013 jõustunud oluline muudatuste pakett, mis muudab olulisi detaile. Kaitsja hinnangul ei põhine kannatanu väited ainult reaalselt tarbitud teenuse kulu hüvitamisest seadusel ega ka vallavalitsuse praktikal. SHS-i uus ega vana redaktsioon ei kehtesta sellist korda. Kaitsja hinnangul ei lange kannatanu selline väide kokku ka üldise sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise loogikaga. Oluline on, et selline väide ei lange kokku ka vallavalitsuse enese praktikaga toimetulekutoetuse maksmisel D.V-le. Vastavalt KOKS §-le 6 on kohaliku omavalitsuse kohustuseks kohalikus omavalitsuses sotsiaalabi osutamine. Vallavalitsusele on antud lai diskretsioon – vallavalitsus saab ise valida, kui suures ulatuses ta oma elanikele abi pakub. See tähendab kaitsja hinnangul mh ka pädevust ise otsustada mida ja kui suures ulatuses tema enese elanikele hüvitab või kuidas ta neid muul moel aitab. Vallavalitsus võib alati aidata oma elanikke suuremas ulatuses kui teda selleks kohustab seaduse miinimummäär. Sh on vallavalitsus ka ise pädev otsustama kas ja mil määral makstakse toetusi kulupõhiselt. Vald võib maksta toetust ka üldse mittekulupõhiselt. Nt maksab Tallinna linn oma elanikest vanuritele mittekulupõhist regulaarset pensionilisa. Kaitsja hinnangul on arusaamatud kannatanu väited toetuse kulupõhisest maksmisest, kui vallavalitsus on ise maksnud süüdistatavale toetusi mittekulupõhiselt. Nt kannatanule toimetulekutoetuse taotluse lisana esitatud Eesti Energia 30.11.2012 arve sisaldas lisaks näidupõhiselt esitatud eelmise kuu elektriarvele ka graafiku alusel tasumisele kuuluvat varasemat võlga. Sama kulu sisaldasid ka Eesti Energia 31.10.2012, 30.09.2012, 31.08.2012, 31.07.2012, 30.06.2012, 31.05.2012, 30.04.2012, 31.03.2012, 29.02.2012, 31.01.2012, 31.11.2011, 31.10.2011, 31.08.2011, 31.07.2011, 01.07.2011, 31.05.2011 ja 30.04.2011 arved. Vallavalitsus oli võla sisaldumises arves kindlasti ka teadlik, kuivõrd see võlg oli arvel selgelt välja toodud eraldi reana. Lisaks on vallavalitsus ka osadel kuudel jätnud arvel oleva võla arvesse võtmata ning selle käsikirjaliste märkustena ka arvetele märkinud. Selliselt on talitatud eelnevas loetelus toodud nt 2011-nda aasta alguskuude elektriarvetega ja osade 2012-nda aasta arvetega. Neil kuudel on toetuse suuruse arvestamisel võetud arvesse üksnes arvel kajastatud eelmise kuu arvet ilma võlata. Osadel kuudel on samas võetud arvesse ka võlgnevust. D.V selgituste kohaselt (vt kohtuistungi protokoll) oli sellest reast arvel teadlik ka vallavalitsuse töötaja, kes pidas sellist kulu taotlusekõlbulikuks. Lähtudes ametniku selgitustest ja vallavalitsuse praktikast pidas vallavalitsus järelikult varasema võla arvestamist toimetulekutoetuse suuruse arvutamisel võimalikuks. Samas väitis kannatanu enese seisukohas: „Kui arves on märgitud varasem võlgnevus, seda toetuse maksmisel arvesse ei võeta.“ Nagu eelnevalt välja toodud, siis selline väide ei lange kokku vallavalitsuse praktikaga. Eelnevast nähtub kaitsja hinnangul selgelt, et valla praktika toetuse maksmisel ei olnud seotud eelmisel kuul reaalselt ära tarbitud elektriga – tegemist ei olnud kulupõhise toetusega. Võlgnevus ju ei ole eelmisel kuul ära tarbitud elekter. Sisuliselt maksis vallavalitsus sellisel moel D.V elektriarveid aktsepteerides kinni D.V varasemat võlgnevust. D.V poolt vaadelduna oli tegemist sisuliselt tema poolt refinantseeritud varasema kohustusega (graafikuga lisandus intress), mille igakuiseid makseid vallavalitsus osaliselt tasus. Kaitsja hinnangul on valla elanike sellisel kombel aitamine vallavalitsuse enese otsustuspädevuse piirides. Valla enese toimetulekutoetuse maksmise otsusetega kinnitatud varasema võla hüvitamise praktika näitab kaitsja hinnangul selgelt, et varasema võla hüvitamine on 11 aktsepteeritav ka valla enese seisukohast võetuna. Sealjuures ei ole ka põhjust oletada, et vald ei olnud sellisest praktikast ise teadlik – vallale oli esitatud terve arve ja selle arvel oli märgitud, et arve sisaldab ka varasemat võlgnevust. Teadlikkust kinnitab selgelt ka see, et mõnel kuul võlga arvestati ja mõnel kuul mitte. Vallavalitsus on lugenud suure osa võlga sisaldavatest arvetest toetuskõlbulikuks terves ulatuses. Nähtub, et vallavalitsus on tänaseks muutnud selle praktika osas enese seisukohta. Kuigi vallavalitsus oma tänaseks muutnud selle praktika osas enese meelt, ei ole see kaitsja hinnangul tagantjärgi D.V-le etteheidetav – vallavalitsus on ise sellistel asjaoludel kiitnud toetuse maksmise heaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooniga ja sellele esitatud vastuväidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Vaidlust ei ole selles, et D.V võtab omaks temale esita tud süüdistuses kirjeldatud objektiivse tegevuse, eitamata seejuures seda, et ta esitas süüdistuses näidatud ajavahemikul Eesti Energiale tegelikult tarbitud elektrikogusest suuremaid koguseid, sai enda poolt näidatud näitude alusel arveid, mis näitasid ka suuremaid rahalisi kohustusi, kui seda oli tegelikult tarbitud elektri eest. Needsamad arved esitas ta toetuse taotlemisel XXX Vallavalitsusele koos vastava avaldusega, milles olid kajastatud ka valeandmed tegelikult tarbitud elektrienergia kohta. Vaidlust ei ole ka selles, et D.V jättis pärast EE poolt tegeliku näidu fikseerimist arvete tühistamisest, tagasiarvestusest, EE poolt arvestatud ettemaksudest ja saadud tagasimaksetest toetusemaksjale, teatamata. Nendel kuudel, kui arved kajastasid tagasimakseid ja ettemakseid, D.V toimetulekutoetust ei taotlenud või ei taotlenud seda elektrienergia osas. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas D.V poolt selline elektrinäitudega manipuleerimine on temale karistusõiguslikult etteheidetav e. kas tema käitumine kvalifitseerub kelmusena ning kas tema poolt teadvalt valeandmete kirjutamine taotlusesse on kvalifitseeritav dokumendi võltsimisena ja sellise allkirjastatud taotluse esitamine vallavalitsusele võltsitud dokumendi kasutamine. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult leidnud, et D.V on temale etteheidetava käitumisega pannud toime kelmuse. Samas ei nõustu kohtukolleegium sellega, et valeandmete kajastamine avalduses on hinnatav dokumendi võltsimisena, mistõttu ei saa ka nõustuda sellega, et D.V on kasutanud võltsitud dokumenti. Kaitsja arvates ei ole D.V viinud eksimusse XXX Vallavalitsuse töötajaid vaid eksimusse viis ta Eesti Energia valenäitude esitamisega. Eesti Energia ei ole aga varakäsutuse tegija. Selleks on vallavalitsus ning kuna eksimusse viidu ja varakäsutuse tegija on erinevad isikud, siis pole tegu kolmnurkkelmusega ning D.V käitumises puudub ka kelmuse koosseis. Kohtukolleegiumi seisukohast on D.V poolt Eesti Energiale valenäitude esitamine kelmuse ettevalmistav tegevus. Üldteada on asjaolu ja seda teadis ka D.V, et EE kajastab arvetel täpselt selle näidu, milline on EE-le esitatud. Selle näidu järgi arvestatakse ka maksmisele kuuluv summa. Teadaolevalt on tegemist automaatse andmetöötlusega ja infosüsteem teeb esitatud näidu põhjal arvestused. Arve e. infosüsteemi väljatrükk on see, mille saab klient. Põhimõtteliselt ei ole välistatud see, et isik esitab küll tegelikkusele mittevastavaid näite nö prognoosimise teel ja seda kas objektiivsetel asjaoludel (viibib puhkusel, haiglas jne või on näiteks ilmastikuoludest tingitult – talvel – raske pääseda kuskil õues oleva näiduni jne.) või esitab teadlikult suuremaid näite, tekitades selliselt ettemaksu ning maksab selle näidu järgi nö oma raha eest ja seejärel millalgi kas saab tasaarvestusena oma raha tagasi või ei esita arveid kuni fikseeritud näidu saabumiseni. 12 Ka sellises käitumises võib leida mõistlikke põhjendusi, näiteks teades, et isik lahkub pikemaks ajaks kuskile välismaale ja ei lülita elektrit välja – elektriküte, külmkapp vms. kulutavad aga elektrit. Tegelikult kellelegi sellega kahju ei teki. See tegevus ei ole karistatav. Ka D.V-le kui toimetulekutoetuse saajale ei saaks kriminaalset tegu ette heita, kui ta olles tekitanud endale nö ettemaksu, oleks peale tegeliku elektrinäidu fikseerimist sellest toetusemaksjale teatanud ja seejärel kuni ajani, mil tegelik elektrinäit ja tema poolt esitatud näit lõpuks kokku langevad, ei oleks elektrienergia tarbimise eest toetust saanud. D.V edasine käitumine annab aga tõsikindlalt alust väita, et juba valenäitude esitamisega ja endale nö suurema maksukoorma tekitamisega igakuiselt, oli tema tahtlus suunatus sellele, et tulevikus, so peale EE poolt iga-aastase elektrinäidu fikseerimist reaalselt varalist kasu saada. Kohtukolleegiumi hinnangul on D.V selline teoeelne käitumine, mis ei ole küll süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks puutumuses põhiteoga e. kelmusega, kuid annab kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta aga ka subjektiivse külje kohta. Kohtupraktika tunnistab subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuva kriteeriumina ka isiku teoeelset- ja järgset käitumist. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et tegemist oli D.V poolt põhjalikult läbimõeldud ja täpselt väljatöötatud petuskeemiga. Tegemist ei ole lihtsalt valetamise või kavaldamisega vaid sellise skeemi väljatöötamiseks on vaja rohkem, kui valetamise ja kavaldamise oskust. Isik, kes sellega tegeleb, peab olema nö „pidevalt töös“ – prognoosima, arvutama, esitama taotlusi tagasimakseteks, tasa-arvestusteks, arvete tühistamiseks jne. Maakohus on otsuses petuskeemi ka üksikasjalikult lahti kirjutanud ning kohtukolleegiumi arvates ei ole kahtlust selles, et kogu D.V tegevuse eesmärk alates valenäitude esitamisest kuni reaalse varalise kasu saamiseni, on hinnatav omavalitsuselt petmise teel varalise kasu saamisena. Mingit muud mõistlikku põh just, miks D.V pidi pidevalt suurendama tegelikku elektrinäitu ja laskma sellega endale ka suuremate summadega arveid nö välja kirjutada, ei ole võimalik välja mõelda. Varaline kasu on see osa toetusest, mida D.V ei kasutanud sihipäraselt e. ei maksnud igakuiselt elektriarvetel näidatud summasid Eesti Energiale. On tõsi, et tagantjärgi e tegeliku näidu fikseerimise ajal, on võimatu kindlaks teha, kui palju kirjutas süüdistatav igakuiselt juurde elektrinäidule, kuid D.V on ise kinnitanud, et tegi seda igakuiselt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma D.V käitumisele juriidilise hinnangu andmisel määravat tähtsust asjaolu, kui palju sai tema kasu ja tekitas vallavalitsusele kahju iga konkreetse petmisaktiga e. igakuiselt, sest tema käitumist on nii prokurör kui maakohus hinnanud kelmuse lihtkoosseisuna e. jätkuva teona. Asjaolu, et vallavalitsusele tekitatud kahjusumma väljaarvutamine sai võimalikuks alles tagantjärgi ei tähenda aga seda, et D.V oma käitumisega ei tekitanud kahju igakuiselt. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et kelmuse teo moodustab teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine ehk pettus. Varalise kasu saamine kujutab endast aga kelmuse tagajärge kui kuriteo tulemusena välismaailmas toimunud muudatust. Sellest tulenevalt tuleb kelmuse toimepanemise ajaks pidada aega, kui tehti pettuslik tegu. (Riigikohtu otsus 3-1-1-72-10, p 12). Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et D.V ei ole eksimusse viinud e. petnud vallavalitsust selle töötajate kaudu. Kelmus on: 1) pettuslik tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul ja 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel . 13 Petmiseks peetakse eksimuse tekitamist või selle alalhoidmist olematute faktiliste asjaolude esitamisega või olemasolevate faktiliste asjaolude moonutamise või varjamisega. Nii leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas 3-1-1-98-09 p-s 13, et tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Oluline on, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Faktide ring, mille kohta väärväidete esitamine kõne alla võib tulla, on sisuliselt piiritu. Ka kohtupraktikas on selles osas aktsepteeritud väga erinevaid kavaldamise aluseid. Pettuse tulemusena kujuneks kannatanul eksimus, mille mõjul ta teeb varakäsutuse. Eksimus on niisiis petmistoimingu tulemus, seisnedes vales ettekujutuses tegelikkusest, erinevuses kujutletavate ja tegelikult esinevate asjaolude vahel. Varakäsutus on ühenduslüli eksimuse ja varalise kasu saamise vahel. D.V pettuslik tegu seisnes selles, et tema, olles tekitanud tahtlikult ja seda pidevalt Eesti Energiale valenäitude esitamise teel ettemaksu või maksukohustuse, mis ei kajastanud tema perekonna tegelikke kulusid, vaid ületas selle, näitas v allavalitsusele esitatud toetuse taotluses elektri osas igakuiselt tasumisele kuuluvat summat, millest teatud osa oli veel kasutamata elektrienergia eest. Seejuures D.V teadis, et perele igakuiselt määratud toetusesumma sõltus otseselt ka Eesti Energia arvetel tasumisele kuuluvast summast. Peale seda, kui Eesti Energia fikseeris tegeliku elektrinäidu ja arvutas välja ettemaksu, lasi ta ettemaksu summa kas tagasi kanda, tasaarvestada juba varasemalt tekkinud võlgnevusega või lasi tühistada arved, milliste eest ta tegelikult maksnud ei olnud või osaliselt ei olnud ja milliste osas oli lasknud endale koostada maksegraafikud. Oma jätkuva pettusliku tegevusega hoidis ta aga vallavalitsust kestvalt eksimuses, luues ettekujutuse, et vallavalitsuse poolt igakuiselt määratud toetusesummast maksab ta Eesti Energiale tegelikult tarbitud elektrienergia eest. Tegelikkuses esinenud asjaolud, mida teadis D.V, kuid millest ta ei teatanud vallavalitsusele, erinesid seega petmistoimingu tulemusel vallavalitsusele esitatud asjaolude vahel. Esitades pidevalt vallavalitsusele arveid, kus ei olnud ettemakse fikseeritud ja jättes neid andmeid sisaldavad arved esitamata jättis ta valemulje, et ta kasutab toetust sihipäraselt ja tal pole Eesti Energialt midagi tagasi saada. XXX Vallavalitsus, olles oma töötajate kaudu D.V poolt tegelike asjaolude moonutamise ja varjamise tulemil viidud eksimusse ja eksimuses hoitud, tegi varakäsutusi - toimetulekutoetuse maksmise otsuse - mis kujunesid D.V varalise kasu saamise allikateks. Kõik eeltoodu on sisuliselt väljaloetav ka maakohtu otsusest. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks D.V tegevus kvalifitseerub kelmusena, otsus lugejale on samuti arusaadav, milles seisneb D.V pettuslik käitumine, millistes asjaoludes olid vallavalitsuse töötajad viidud eksimusse tema poolt ning mis on see ühenduslüli eksimuse ja varalise kasu saamise vahel e. mis on see kirjutamata koosseisu tunnus – varakäsutus. Kaitsja etteheited maakohtu otsusele selles osas ei ole põhjendatud. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu kelmuse episoodis. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on 14 ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium, miks ei nõustu prokuröriga ja maakohtuga D.V süüdimõistmisega

prg 344 lg 1 ja prg 345 lg 1 järgi. Esmalt osundab kohtukolleegium D.V-le esitatud süüdistuse tekstile, m illes siis väidetakse järgmist: sama tegevusega pani D.V ülalmärgitud valeandmetega toimetulekutaotluste koostamisega jätkuva kuriteona toime dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise ehk

§ 344

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning sama tegevusega nimetatud dokumentide XXX Vallavalitsusele esitamisega võltsitud dokumendi kasutamise ehk

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seega heidetakse D.V-le ette seda, et ta koostas toimetulekutoetuse taotluse, kuhu kirjutas teadvalt valeandmeid ning seejärel esitas selle taotluse vallavalitsusele. Oluline on rõhutada seda, et dokumendi võltsimisena on antud juhul hinnatud valeandmete kandmine toetustaotlusesse. Kohtukolleegium on seisukohal, et tegelikult on tõesti iga võltsitud dokument ka samaaegselt valeandmeid sisaldav dokument, kuid mitte iga valeandmeid sisaldav dokument ei ole võltsitud dokument (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-82-01). Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul vastata veel küsimusele, kas isiku poolt oma nimelt valmis kirjutatud valeandmeid sisaldav avaldus, taotlus vms, mille ta on allkirjastanud ja olenemata, kas ta kirjutas selle käsitsi või arvutis, kas allkirjastas käsitsi või digitaalselt, kas kirjutas selle valmis kodus või täitis ametiasutuses, on ikka dokument

prg 344 ja 345 mõttes. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole selline kirjalik mõtteväljendus dokument. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa avaldus või taotlus eraldivõetuna olla kuidagi kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Oluline on see dokument, millega avalduses/taotluses esitatud asjaolusid/fakte tõendatakse. Kui taotluses esitatud andmeid on vaja eraldi tõendada mingi dokumendi või väljatrükiga, siis lisatakse see taotlusele ning kui see lisa on dokument ja seda on võltsitud, siis just selle dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine moodustavad vastavalt

prg 344 ja 345 kuriteo, mitte aga avalduse, taotluse koostamine (vt. näiteks Riigikohtu otsuses 3-1-1-72- 10 süüdistuse tehiolusid). Käeoleval juhul esitas D.V taotluse lisana Eesti Energia arve, mis on infosüsteemi väljatrükk ning ei evi dokumendi jõudu. Isiku poolt valeandmetega taotluse/avalduse koostamine kujutab endast kirjalikus vormis valetamist ja seni kuni pole kirjalikus vormis valetatud ametiasutusele, seni ei oma tähtsust, kas inimene näiteks karjub kodus omaette, ütleb tänaval inimestele, mõtleb oma mõtetes või kirjutab taotlusesse/avaldusse käsikirjas või arvutis, et näiteks on ta töötanud AS-s O 14. novembrist 1973 kuni 12. augustini 1996 ja AS-s L 12. augustist 1996 kuni 31. detsembrini 1998. Tegelikult oli ta aga töötanud üksnes RAS-s O ja seda vaid 26. novembrist 1988 kuni 6. maini 1990 ning 27. detsembrist 1990 kuni 2. veebruarini 1992, seni on see lihtsalt mittekaristatav valetamine. Kui aga isik esitab sellise avalduse sotsiaalametile pensioni saamiseks, siis on juba tegemist

prg 280 ettenähtud süüteoga. Kui isik lisab aga avaldusele enda poolt võltsitud dokumendi selle kohta, et ta on töötanud RAS-s O 14.novembrist 1973 kuni 12.august 1996 ja ka AS-s I 12.1ugust 1996 kuni 31.detsember 1998, siis on tegemist just selle dokumendi võltsimisega, mitte avalduse võltsimisega. Valeandmetega avalduse esitamine e.

prg 280 vastav süütegu neeldub 15 sellisel juhul aga

prg-s 345, sest isik esitas samaaegselt ka avaldusele lisatud võltsitud dokumendi ametiasutusele. Ainult teadvalt valeandmeteid sisaldava taotluse esitamine on aga kvalifitseeritav

prg 280 lg 1 järgi ja karistatav väärteokorras. Just viimatinimetatud süüteo e valeandmete esitamise ametiasutusele pani toime D.V. Ta esitas toetuse saamiseks taotluse, mis sisaldas selliseid andmeid, mis ei vastanud faktilistele asjaoludele e. valeandmeid. Milles seisnes valeandmete sisu, seda on kohtukolleegium juba pettusliku teo olemuse avamisel juba käesolevas otsuses selgitanud. Valeandmeid esitas ta eesmärgiga saada ametiasutuselt ametlik dokument e. kirjalik akt (otsus toetuse saamiseks), mis annab talle õiguse saada toetust e hüve. Kohtukolleegium peab veel vajalikuks märkida, et

prg 280 süü teokoosseisu kirjeldus kinnitab samuti kohtukolleegiumi seisukohta, et oma nimelt valeandmetega kirjaliku taotluse koostamine ei ole iseenesest karistatav, sest seadus loeb karistatavaks valeandmetega seotud tegevuse alates ametiasutusele esitamise momendist, milleks on süüdlase poolt valeandmete kättesaadavaks tegemine järelevalveks õigustatud ametnikule ja seda viisil, mis võimaldab ametnikul andmetes leiduvad juriidilist tähtsust omavad faktid teadmiseks võtta. Seejuures ei ole oluline, kas ametnikule saab see teatavaks optiliselt või akustiliselt e. kas seda on teatatud kirjalikult või suuliselt. Olenemata sellest, et eraldivõetuna oleks D.V käitumine vastanud

prg 280 lg-s 1 ettenähtud väärteole ja olenemata ka sellest, et sellisel juhul olnuks käesolevaks ajaks see väärteona aegunud (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-22-15), on kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava käitumine hinnatav ühe põhjusliku teona tagajärje suhtes ja tema tegevus, mis vastab

prg 280 süüteokoosseisule neeldub temale süüdistuses etteheidetud kelmuses. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-125-03 märkinud, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude konkurentsi puhul võimalik et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt

3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kohtukolleegium peab siinjuures asjassepuutuvaks viidata ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-192-07 antud selgitusele ja väljendatud seisukohale. Nii on Riigikohus selgitanud, et olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks. Tuntakse kolme liiki seaduskonkurentsi - spetsiaalsust, subsidiaarsust ning konsumeerimist ehk äratarvitamist. Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei toimu juhtudel, kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu põhideliktis ei neeldu. 16 Seega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse D.V süüdimõistmises

prg 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi ja ka

prg 63 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Kohtukolleegium, andes süüdistatava käitumisele süüdistusaktis esitatust ja maakohtu otsusest erineva juriidilise hinnangu, ei tuvastanud uusi asjaolusid – süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumine ei muutunud, see leidis tõendamist täies ulatuses ja muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 340 lg-s 2. Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks ( KrMS § 340 lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu talle mõistetud karistust (KrMS § 340 lg 2 p 2). Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene. Olukord, mis on tekkinud ringkonnakohtul käesoleva kohtuasja lahendamisel, on aga lahendatav lähtudes KrMS § 340 lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata (Riigikohtu otsus 3-1-1-12-09 p 12). Seega ei mõista kohtukolleegium D.V õigeks

prg 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtuga selles, et süüdistatava süüd arvestades ei saa kõne alla tulla tema karistamine sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga e rahalise karistusega. Väär on kaitsja väide, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik karistada D.V rahalise karistusega. Maakohtu seisukoht selles osas ei ole mitte ainult otsuse lugejale arusaadav ja jälgitav vaid maakohus on oma otsuses seda ka sõna-sõnalt selgitanud. Fakt, et

prg 209 lg 1 näeb ette ka rahalise karistuse ei tähenda kindlasti seda, et kõiki esimest korda karistatud isikuid kergemaliigilise karistusega karistatakse. Kelmus on kuritegu, mida, nagu kohtukolleegium juba eelpool märkis, on võimalik toime panna väga erinevatel tehioludel. Klassikalise kelmuse puhul võib tõesti öelda, et seni kuni on rumalaid ja kergeusklikke inimesi, seni on ka kelme. Just kannatanu rumalusest tulenev ennastkahjustav tegevus on see, mis klassikaliste kelmuste puhul hoiab alal kelmide tegutsemist. Antud juhul on süüdistatav sisuliselt petnud riiki omavalitsusorgani kaudu, kellel ei olnud õigust kahelda toetusesaaja aususes ja austust tuli eeldada. Pettus oli alatum ka seetõttu, et tegelikult kasutas süüdistatav ära seda, et riik tunnistas tema perekonna vajadust rahaliseks toetuseks, ilmutas head tahet ja abivalmidust. Pettus oli väga hästi läbi mõeldud, pikaaegseks kasusaamiseks planeeritud tegevus. Varavastaste süütegude puhul iseloomustab süüd ka omastatud või varastatud vara väärtus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 märkis Riigikohus, et teo toimepanemise asjaolud, sh omastatud vara rahaline väärtus, ei võimalda kohaldada isikule rahalist karistust. Kõik need konkreetsed tehiolud veenavad kohut selles, et D.V väärib raskemaliigilise seaduses ettenähtud karistusega karistamist. Ka on maakohus oma otsuses põhjendanud konkreetset karistusmäära valikut ja põhimõtteliselt nõustub kohtukolleegium maakohtuga ka selles osas. Samas, arvestades seda, et käesoleva otsusega mõistab kohtukolleegium süü distatava süüdi kuriteos, mis ei ole enam kvalifitseeritav kuritegude kogumina e. tema käitumisele antud juriidiline hinnang piirdub ühe kuriteokoosseisuga , peab kohtukolleegium õigeks karistada D.V

prg 209 lg 1 järgi 1 aastase vangistusega. Seejuures arvestab kohtukolleegium Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-7-11, milles Riigikohus selgitas, et kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust. Sellest Riigikohtu seisukohast lähtudes on alust 17 väita, et käesoleva otsusega apellatsioonikohus vähendas süü suurust. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka apellandi taotlust kohaldada süüdistatava suhtes

prg 73 sätteid, mis on kergemad maakohtu poolt kohaldatud

prg-st 74. Ka selles osas on maakohus oma seisukohta põhjalikult motiveerinud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud motiividega. Ka ei pea kohtukolleegium võimalikuks lühendada maakohtu määratud katseaega. Lühem katseaeg tähendaks lühemat kriminaalhooldust ja just kriminaalhoolduse ajal sotsiaalprogrammi läbimise kohustus ning vajadus tõestada oma mõttemallide muutust pärast seda, on õigustuseks pigem pikema katseaja määramisele, kui minimaalseima. Kohtukolleegiumi hinnangul on igal konkreetsel juhul katseaja pikkuse määramisel eriti oluline arvestada ka seda, et kohtu poolt määratud lisakohustused saaksid ka täidetud ja et ei tekiks võimalust, et

prg 74 alusel määratud katseaeg, mis algab kohtuotsuse kuulutamisest mööduks edasikaebemenetluses ning kohtu eesmärk allutada süüdistatav katseajaks käitumiskontrollile koos sellega kaasnevate kohustustega jääks nö ainult paberile. Apellatsioonimenetluses on menetluskuludeks kaitsjatasu ja kannatanu lepingulise esindaja kulud. Süüdistatav D.V kaitsja - apellant adv M. Gaver on esitanud taotluse D.V poolt valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 1320 euro ulatuses. Taotluses näidatud summa tuleb lugeda mõistliku suurusega tasuks, see vastab kulutatud ajale, mis on mõjutatud asjaolust, et ka itsja ei osalenud varasemas menetluses ning pidi tutvuma nii eeluurimise, kui ka kohtuliku uurimise materjalidega. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis tuleb lepingulisele kaitsjale makstud tasu süüdistatavale hüvitada. KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt. Kannatanu, XXX valla, esindaja adv. L. Tamar on esitanud taotluse hüvitada kannatanule lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses. Tallinna Ringkonnakohtu teate kohaselt oli kannatanul õigus esitada 7 päeva jooksul apellatsioonikohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. 15.07.2016 esitas XXX Vallavalitsus kohtule oma seisukoha, mida pidas vajalikuks koostada, kuna apellatsiooni mitmed väited puudutasid kannatanu käitumist. Taotlusele on lisatud käesolevas asjas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekiri: 1) Pärnu Maakohtu 17.06.2016 otsusega tutvumine – 0,5 t x 100 = 50 eurot; 2) D.V kaitsja apellatsiooniga tutvumine – 0,5 x 100 = 50 eurot; 3) Kannatanu 15.07.2016 seisukoha koostamine – 3,0 t x 100 = 300 eurot; kokku 400 eurot, millele lisandub käibemaks 80 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis tuleb lepingulisele esindajale makstud tasu kannatanule hüvitada. KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 4; 338 p-st 2; 340 lg 2 p-st 3; §-dest 342 ja 343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 18