Otsuse kohaselt on väärteo toimepanek tõendatud R.G ja tunnistaja xxx ütlustega ning videosalvestusega. Kohtuväline menetleja on
lg 2 järgi määranud karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot. 23.11.2017 esitas menetlusalune isik eelnimetatud otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, milles palus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri otsuse täies ulatuses tühistada. Alternatiivsena taotles kaebaja määratud karistuse vähendamist. 04.12.2017 kohtumäärusega jäeti kaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 06.12.2017 kõrvaldas R.G kaebuses esinenud puudused esitades allkirjastatud kaebuse. Esitatud kaebuse kohaselt palub R.G Politsei- ja Piirivalve Ida prefektuuri otsus täielikult tühistada. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja tühistada vaidlustatav otsus määratud karistuse osas ning teha uus otsus, millega vähendada rahatrahvi suurust ja ajatada rahatrahvi tasumine 12 kuuks. Kaebuse esitaja väitel oli ta mootorsõidukis nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Kaebuse esitaja leiab, et kohaldatud karistuse rangus ei vasta väärteo raskusele, kuna tema tegu ei omanud raskeid tagajärgi tervise või vara kahjustamise näol. Kaebuse esitaja ülalpidamisel on alaealine laps, kellele ta maksab ka elatist. Kaebuse esitaja esitas taotluse tõendite kogumiseks, paludes välja nõuda kohtuväliselt menetlejalt 09.10.2017 videosalvestise väärteoasjas nr 2330,17,005674, millest tuleneb, et turvavöö oli nõuetekohaselt kinnitatud. Menetlusalune isik palus lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Kohus edastas kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuurile, paludes arvamust kirjaliku menetluse kohaldamise osas ja kirjaliku menetlusega nõustumise korral seisukohta kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja esitas 08.12.2017 kohtule oma nõusoleku kirjaliku menetluse rakendamiseks ning seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele järgmistel põhjustel. 2 Väärteoasja otsuses menetleja Irina Reino poolt välja toodud karistuse argumendid on asjakohased, tegu on tõesti tõendatud väärteotoimiku materjalidega. Videost nähtub, et sõidukite (taksosõiduk ja politseisõiduk) vahemaa on minimaalne, takso kiirus oli madal manöövri tõttu, politseisõiduk jäi praktiliselt seisma, takso politsei ees teostab vasakpööret nii, et taksojuht (R.G) on nähtav iga nurga alt, ilm oli selge, nähtavus hea, põles nii tänavavalgustus kui ka politseisõiduki esituled – eksida ei olnud võimalik. Politseinikud ja taksojuht omavahel üks teist ei tunne, seega puudub isiklike suhete võimalik vihavaen. Kuna R.G oli vähem kui aasta jooksul eelnevalt (24.12.2016) karistatud samalaadse teo eest, siis oli isik teadlik, millega ta riskib ja võttis sellise seisukoha. Karistus rahatrahvi näol on õiglane, kuna tegemist on retsidiivsusega, eelmisest rikkumisest isik järeldusi ei teinud, süüd kergendavad asjaolud puuduvad. Lähtudes ülaltoodust palub menetleja jätta R.G kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht ja põhjendused Arvestades kaebaja ja kohtuvälise menetleja nõusolekut ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1 vaatab kohus kõnealuse kaebuse läbi kirjalikus menetluses. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus tutvunud esitatud kaebusega, väärteotoimiku materjalidega, kohtuvälise menetleja seisukohaga, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab et Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233017005674 tuleb osaliselt tühistada ning teha uus otsus karistuse määramise osas, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse R.G-le ette LS § 33 lg 3 rikkumist, mis seisnes selles, et R.G ei olnud nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud juhtides 09.10.2017 kell 21.01 Narvas, Puškini 45a juures mootorsõidukit Volkswagen Sharan rgmärgiga 468BGC. Selle teoga rikkus R.G LS § 33 lg 3 sätestatut ning pani toime LS § 239 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
lg 3 sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.
lg 2 kohaselt on rahatrahviga (kuni 100 trahviühikut) karistatav sõidukijuhi poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine, kui isikut on varem sellise teo eest karistatud. Arvestades, et R.G on 24.12.2016 karistatud LS § 239 lg 1 p 1 järgi, vastab väärteoprotokollis kirjeldatud tegu objektiivselt
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteokoosseisu tunnustele – sõidukijuhi poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine, korduvalt. Antud juhul on aga vaidlus selles, kas on tõendatud kaebaja poolt väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanek. 3 Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõiduki roolis. Seda on tunnistanud nii kaebaja ise ning seda kinnitavad ka tunnistaja Lannusalu ütlused. Nimetatud isikute ütlused lahknevad aga küsimuses, kas kaebajal oli sõidu ajal turvavöö kinnitatud või mitte. Kaebaja väitel oli, tunnistaja sõnul mitte. Kaebaja selgitas, et Tunnistaja on kõnealuse sündmuse kohta öelnud, et Tunnistaja ütlustega haakub toimikus olev politseisõiduki videosalvestus, millelt on näha (salvestise 02:39 kuni 02:45), et politseisõiduk on ristmikul parempöörde sooritamise ootel ning samal hetkel lähenes paremalt ristuvalt teelt mootorsõiduk Volkswagen, mis sooritas vasakpööret politseisõiduki eest möödudes. Salvestiselt nähtub üheselt, et nimetatud ristmik on hästi valgustatud, mootorsõiduk Volkswagen möödus politseisõidukist minimaalse kiirusega, mistõttu pidi autos toimuv olema politseiametnikele hästi nähtav. Videosalvestiselt on manöövrit sooritav sõiduk ja selle kabiini sisemus jälgitav diagonaali vaates, otse ja politseisõidukist suunaga vasakule. Sõidukijuhi turvavööga kinnitatust videolt ei nähtu. Kohus peab eluliselt ebausutavaks menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et R.G ei märganud politseisõidukit sellest möödudes. Sel hetkel politseisõiduk sisuliselt seisis, mistõttu võimalus mitte märgata sõidukis istuvaid politseiametnikke on olematu. Samuti tekitab küsimusi, miks kaebaja ei taotlenud peatamise hetkel sõidukis viibinud kliendi tunnistajana küsitlemist, kui ta oli ise veendunud, et rikkumist ei ole toimunud ning turvavöö oli kinnitatud. Ka hiljem kaebust esitades ei ole kohtule esitatud mingeid andmeid, mille pinnalt saaks tuvastada võimaliku tunnistaja isiku, et teda tõendiallikana menetlusse kaasata. Taoline asjade käik seab kaebaja väited rikkumise mittetoimumise kohta kahtluse alla. Lisaks ei saa mööda vaadata ka faktist, et kaebajat on varasemalt analoogse rikkumise eest karistatud. See viitab teatavale võimalikule käitumismustri korduvusele. Teisalt tunnistaja xxx ütluste osas ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis viitaks ütluste ebausutavusele või ebausaldusväärsusele, mistõttu puudub kohtul alus kahelda tunnistaja xxx ütlustes, et mootorsõidukit Volkswagen juhtinud isikul oli sõidu ajal turvavöö kinnitamata. Eelöeldu ning tunnistaja xxx ütluste ja videosalvestise pinnalt loeb kohus tõendatuks, et menetlusalusel isikul ei olnud väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Taoline käitumine täidab LS § 239 lg 1 objektiivsed tunnused ning kuna R.G on 24.12.2016 Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri otsusega karistatud LS § 239 lg 1 järgi turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata 4 jätmise eest, siis kuulub toime pandud tegu kvalifitseerimisele LS § 239 lg 2 järgi. Kohtu hinnangul oli rikkumine sooritatud vähemalt otsese tahtlusega. Isikule ei saanud jääda tähelepanuta, et turvavöö ei ole nõuetekohaselt kinnitatud. Samas on kaebaja teadlik turvavöö kinnitamise kohustusest, seda enam, et tegemist on professionaalse autojuhiga ning teda on varasemalt analoogse rikkumise eest karistatud.
Antud juhul on määratud karistus keskmises määras, so 50 trahviühikut. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole ja ka kohus ei tuvastanud väärteotoimikuga tutvudes karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist. Kehtiv kohtupraktika rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille menetlusalune isik toime pani, selle tehisolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda isikut iseloomustavatest andmetest. Üldjuhul lähtutakse sanktsiooni keskmisest määrast, mida vastavalt kas vähendatakse või suurendatakse. Antud juhul ei ole tuvastatud ühtki karistust kergendavat ega raskendavat asjaolu, mistõttu on põhjendatud rahatrahv keskmises määras. Ka teo tehiolud ega kaebaja isik ei anna alust karistuse vähendamiseks alla keskmise määra. Tegemist oli teistkordse rikkumisega ning lisaks sellele ei saa jätta tähelepanuta, et tegemist on professionaalse autojuhiga, kes peaks oma ametist lähtuvalt olema liiklusohutusnõuete täitmisel eriti tähelepanelik. Seda enam, et sõidu hetkel oli sõidukis ka klient. Eelöeldust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja seaduslik. Mõistetud karistus on proportsionaalne ning selle muutmiseks puudub alus. Küll aga peab kohus põhjendatuks kaebaja taotlust anda talle võimalus tasuda rahatrahvi ositi. Arvestades rahatrahvi suurust määrab, et kaebajal on õigus tasuda rahatrahv ositi viie kuu jooksul. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.