4-18-3037/6

4-18-3037 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2018 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-18-3037 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi L.H kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 14.05.2018 otsusele väärteoasjas nr 2317,18,002820 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: L.H (isikukood XXX; elukoht: xxxx, Tallinn; e-post: xxxx ) Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn; e-post: pohja@politsei.ee) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 14.05.2018 otsus L.H-le lisakaristuse määramise osas ning jätta LS § 224 lg 3 p 1 lisakaristusena ettenähtud juhtimisõiguse äravõtmine L.H suhtes kohaldamata. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § -de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
2. 14.05.2018 otsusega väärteoasjas nr 2317,18,002820 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebür oo liiklusjärelevalvekeskus L.H-le karistuseks liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 j ärgi rahatrahvi 150 trahviühikut (600 eurot) ning lisakaristuseks LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Otsuse kohaselt juhtis L.H 22.04.2018 kella 02.15 paiku Tallinnas Mustamäe tee 50 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 mg. Sellega rikkus L.H LS § 69 lg 3 nõudeid.
3. L.H vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse mõistetud ja vähendada lisakaristust ühe kuuni. Oma kaebuses L.H kinnitab, et kahetseb juhtunut ning enam liiklusrikkumisi toime ei pane. Ta on nõus karistusena määratud rahatr ahviga ja tasub selle tähtaegselt. Kaebaja on ametilt autojuht ja tal puuduvad muud oskused, mistõttu on tal juhtimisõigust vaja töö tegemiseks. Samuti on tema ülalpidamisel kaks alaealist last. Kaebaja soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses.
4. Kohtuväline menetleja oma kirjalikus vastuses palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, sest kaebuses toodud põhjendustel otsuse tühistamiseks alust ei ole. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra, pidi ta kindlalt tajuma ja teadma oma juhile keelatud seisundit. Seega oli tegemist teadliku ja eesmärgipärase käitumisega. Kohtuväline menetleja on määranud kaebajale põhikaristuse, mis on väiksem tema süü suurusest ja lisakaristuse sanktsiooni alammääras. L. H isiklikud huvid ei kaalu üle vajadust kaitsta õiguskorda, teiste liiklejate elu, tervist ja vara. Liikluspolitsei kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, ja kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õigusrikkumiste eest. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
5. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toimepanemise asjaolude osas. L.H nõustus juba kohtuvälises menetluses talle etteheidetud rikkumisega ning selgitas, et sõbral oli sünnipäev ning ta oli autoga sõites alkoholi tarvitanud. Kaebaja poolt toimepandut tõendab peale isiku enda ütlustele veel abipolitseiniku German Starostenko ütlused, kelle sõnul peatas ta 22.04.2018 kella 02.15 paiku Kadaka tee suunas liikuva sõiduki ning kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis L.H, kelle alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli 0,64 mg/L. Lisaks toodule kinnitavad kaebaja süüd tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus.
7. Seega on tõ endatud, et L.H juhtis mootorsõidukit alkoholi tarvitanuna , s.o isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Teo pani L.H toime kavatsetult, sest tarbis teadlikult alkoholi ning tema organismis avastatud alkoholimäära arvestades pidi ta ka tajuma, et juhib autot juhile keelatud seisundis. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 2
8. Mootorsõiduki juhile, kelle alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on sõidukit juhtides 0,25 –0,74 milligrammi, on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 päevamäära või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümneks kuuks. Lisakaristusena on menetlejal õigus selliselt isikult ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus kolmest kuni üheksa kuuni. Seega on kaebajale määratud rahatrahv 150 päevamäära sanktsiooni keskmises määras ning lisakaristusena on sõiduki juhtimise õigus temalt võetud minimaalseks võimalikuks ajaks, s.o kolmeks kuuks.
9. Kohus leiab, et isikule määratud põhikaristust sanktsiooni keskmises määras on õigustatud. Ehkki alkoholisisaldus isiku väljahingatavas õhus oli LS § 224 lg 2 mõistes suur, on isik oma tegu tunnistanud ja kahetsenud. Isikut ei ole taoliste tegude eest kehtivaid karistusi. Seega peaks 600 euro suurune rahatrahv hoidma teda edaspidiselt taolisi tegusid toime panemast.
10. Nõustuda ei saa aga kohtuvälise menetleja seisukohaga lisakaristuse määramise vajaduses. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-18-17 p-s 13 selgitanud, et lisakaristuse mõistmine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Samas lahendis märgitakse, et lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga).
11. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et isikule määratud põhikaristus ei ole piisav tema mõjutamiseks edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses ega kirjalikus vastuses piisavalt põhjendanud eripreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt vajadust kohaldada L.H suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on oma otsuses ja kirjalikus vastuses viidanud üksnes üldpreventiivsetele kaalutlustele, jättes täiesti arvestama ta teisi KarS § 56 -s sätestatud kriteeriume. Tõsi, menetlusalust isikut on varem liiklusrikkumise eest karistatud, kuid tegemist oli üle kah e aasta tagasi toime pandud väheolulise rikkumisega, mis ei olnud seotud sõiduki juhtimisega (LS § 259 lg 1). Seega ei ole kohtu arvates alust väita, et isikul on tavaks liiklusrikkumisi toime panna. Isik on selgitanud, et juhtimisõigust vajab ta töötamiseks ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Seega võib kolmeks kuuks äravõetud juhtimisõigus häirida mitte ainult kaebaja, vaid ka tema perekonnaliikmete toimetulekut.
12. Kuivõrd taolise teo eest ei luba seadus erandlike asjaoludeta juhtimisõigust ära võtta alla kolme kuu, annab kohus L.H-le veel kord võimaluse ning jätab tema suhtes juhtimisõiguse kohaldamata. Kohus loodab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole vajalik ning ka määratud rahatrahv mõjutab L.H edaspidi taoliste tegude toimepanemisest hoiduma.
13. Seetõttu tühistab kohus kohtuvälise menetluse otsuse L.H-le määratud lisakaristuse kohaldamise osas. Rahatrahv sanktsiooni keskmises määras on kohtu arvates piisav ja mõjutab süüdlast olema edaspidi tähelepanelikum ja ohutum liikleja. Mõistetud karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. 3 Menetlusnorm id, millest kohus juhindub otsuse tegemise l, on VTMS § 132 p 2, 133-
14. Julia Vernikova Kohtunik 4