Obsah (9)

§ 199§ 121§ 201§ 65§ 64§ 68§ 73§ 218§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 5. veebruar 2016 Kriminaalasja number 1-15-3721 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarj

§ 199

lg 1 ja

§ 121

lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. oktoobri 2015 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav L.E kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Nõges Prokurör ringkonnaprokurör Sigrid Nurm Süüdistatav L.E, isikukood: XXX, elukoht: XXX; töökoht: tegevjuht OÜ-s XXX; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Nõges RESOLUTSIOON:
2. Viru Maakohtu
3. oktoobri 2015 otsus jätta muutmata.
4. Süüdistatav L.E kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgese apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Lepmets & Nõges kaudu 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgesele süüdistatav L.E-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu välja L.E-lt . L.E tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700076883 ja selgitus „L.E, 1-15-3721, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord 1 Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
8. Viru Maakohtu 29.10.2015 otsusega tunnistati L.E üldmenetluses süüdi

§ 201lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati L.E süüdi

§ 121

lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 ja

§ 64

lg-te 1, 2 alusel, üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, mõisteti L.E-le liirkaristuseks 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 27.02.2015, s.o 1 päev, karistusaja hulka ning mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud 29 päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui L.E ei pane 24-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamine, s.o 29.10.

1. 1.
2. L.E-le esitati süüdistus selles, et tema korraldas oktoobris-novembris 2013 XXX H.T. ule kuuluval HHH kinnistul (katastritunnus xxx ) lageraie, mille tulemusena raiuti metsa kokku 130,7 tm (87,1% kuuske, 11,5% mändi ning 1,4% lehtpuid. Raiutud puidust ca 24,5% oli tuuleheide) koguväärtusega 5179 €. Nimetatud puidu müüs L.E omavoliliselt, kannatanu tahte vastaselt, maha ning saadud raha eest soetas endale sõiduauto. Seega L.E, võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime

§ 199lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Veel süüdistatakse L.E selles, et tema tungis 26.02.2015 kella 23.30 paiku XXX korteris kallale oma endisele elukaaslasele R.P. le, lõi kannatanule käega näkku ja rindkeresse, surus käega vastu kõri ja väänas käsi, tekitades oma tegevusega kannatanule valu. Seega L.E , kahjustades teise inimese tervist ja tekitades valu lähi- või sõltuvussuhtes, pani toime

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohus asus seisukohale, et

§ 199lg 1 objektiivne koosseis ei ole täidetud.

Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist, mis seisneb võõra valduse lõpetamises, uue valduse kehtestamises ja valduse ülekandumises, mis seisneb valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta (valduse murdmine). Kannatanu H.T. u ütlustest tulenevalt on ta andnud HHH kinnistu alates 2007 oma tütre ja tema elukaaslase L.E valdusesse, et tütar saaks koos oma perega kinnistule ehitada maja ning sinna elama asuda. Seega oli kinnistu süüdistatav L.E valduses, mistõttu oli süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemise ajal L.E HHH kinnistu üle nii tegelik võim kui ka soov sellist võimu teostada, mis seisnes muuhulgas ka selles, et süüdistatav kinnistul juba ulatuslikke ehitustöid varasemalt oli teostanud. Tegeliku võimu teostamine toimus samuti kannatanu nõusolekul, kuivõrd H.T. p on andnud oma nõusoleku tütrel ja tema elukaaslasel sinna maja ehitamiseks, sh ehitamisele kaasa aitavate toimingute tegemiseks. Seega oli süüdistatavale etteheidetava teo esemeks olnud metsamaterjal L.E valduses, iseendale kuuluvat valdust ei ole aga võimalik murda. 2.1. KrMS § 268 lg 6 alusel võib kohus kohtuliku uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Maakohus kontrollis, kas L.E tegu vastab

§ 201

lg 1 ehk omastamise koosseisutunnustele ning asus seisukohale, et süüdistatav on täitnud omastamise koosseisu. Omastamine eeldab valduses oleva või isikule usaldatud võõra vallasasja või muu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist, mis on leidnud kinnitust. Kinnistu omanikuks oli H.T. p, kinnistu kasutamine ei muuda omanikuks L.E. Asjaolu, et H.T. p oli lubanud L.E kinnistut kasutada ning sinna maja ehitada, ei muuda kinnistut ja sellel asuvat L.E omandiks. L.E oli kinnistu valdaja. L.E on omastamistahte 2 manifesteerinud – tunnistaja M.P. a ütlustest nähtub, et L.E leppis temaga koheselt puude mahamüümise kokku, seega väljendas süüdistatav tahet kogu puit enda kasuks pöörata, jättes kannatanu puudest jäädavalt ilma. L.E on saanud metsamaterjali müümisest saadud raha enda kasuks ebaseaduslikult ehk kinnistu omaniku tahte vastaselt. M.P. a maksis L.E-le puidu eest pisut üle 1000 euro, kuid L.E selgitas, et sai 2400 eurot. Arvestades metsamaterjali kogust ja asjaolu, et selle eest tasuti vähemalt 1000 eurot, ei ole kahtlust, et vara väärtus ületab

§ 218lg-tes 1 ja 4 sätestatud väheväärtusliku asja piirmäära.

Subjektiivne külg eeldab tahtlust ning koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus asus seisukohale, et L.E pani teo toime kavatsetult – sai aru oma tegevuse keelatusest ja soovis just sellist tagajärge, mis tema tegevuse tulemusena saabus. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3. Maakohus asus seisukohale, et L.E on täinud

§ 121

lg 2 p-s 2 –

§ 25lg-s 2 sätestatud koosseisu.

Maakohus nõustus kaitsja seisukohaga selle kohta, et prokuröri tõendina esitatud kannatanu läbivaatuse protokollist ei nähtu, et kannatanul oleks tekkinud tervisekahjustus. Lisatud fotodelt nähtub, et R.P. näol on rohkem kui üks punane laik ja ükski neist ei viita sellele, et tegu on marrastusega. Maakohus ei lugenud tõendatuks R.P. l tervisekahjustuse tekitamist. 3.

1. Maakohus leidis, et kehalise väärkohtlemise objektiivne süüteokoosseisu tunnused esinevad – see on tuvastatud tunnistajate S.M. , R.P. ja S.P. i ütlustega, samuti süüdistatava L.E ütlustega. Tunnistajate ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut käega kõhtu ja näkku ning tiris kannatanut käest. Ka süüdistatav ise tunnistas, et tiris kannatanut käest, mööndes, et võis põhjustada kannatanule valu. Maakohus asus seisukohale, et on usaldusväärselt tõendamata, et süüdistatava tegevus põhjustas kannatanule valu. 3.
2. Kuna

§ 121

lg 2 p 2 kooseisu ei olnud täidetud, analüüsis maakohus kehalise väärkohtlemise katset. L.E tunnistas ise, et võis kannatanule valu tekitada, hinnates oma haaret tugevaks. Seega, teades oma jõudu ning ikkagi haarates kannatanult käest ning teda ka lüües, on

§ 121

subjektiivne koosseis täidetud ja seetõttu saab väita, et L.E tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Otsesed löögid ja jõuline käest rebimine viitavad asjaolule, et L.E pidas võimalikuks valu tekitamise kannatanule. L.E tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ja täitis kehalise väärkohtlemise süüteokoosseisu tunnused.

1. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada rahalise karistusega, kuna see pole takistanud süüdistataval jätkuvalt kuritegusid toime panna. Lisaks on Viru Maakohtu 16.04.2014 määrusega asjas nr 2-14-238 kuulutatud välja L.E kui füüsilise isiku pankrot. Käesoleval juhul puuduvad karistust raskendavad asjaolud, karistust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine ja kahetsus. L.E süü ei ole suur, toimepandud tegude tagajärjel ei ole tekkinud raskeid tagajärgi, kehalise väärkohtlemise episood jäi katse staadiumise, mistõttu on põhjendatud mõista sanktsiooniks miinimumilähedane vangistus, mis tuleb jätta tingimisi kohaldamata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon
2. Viru Maakohtu 29.10.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist,

§ 201osas kriminaalmenetluse lõpetamist Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel,

§ 121osas L.E õigeksmõistmist ning menetluskulude riigi kanda jätmist.

5.1. Maakohus on L.E

§ 201

lg 1 järgi süüdimõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on jätnud tuvastamata, et L.E oli sõlmitud H.T. uga kinkeleping, mille kohaselt läks tuulemurru osas omandiõigus üle L.E-le . Seda kinnitavad tunnistaja R.T. u ütlused. Väidetavalt oli maharaiumise eesmärk küttepuud. Kinkelepinguga kohustati kingitud eset kasutama ettenähtud viisil. Seega võis L.E rikkuda pooltevahelist kokkulepet, kuid see ei muutnud süüdistatava 3 jaoks asja võõraks. Samuti on ekslikult asutud seisukohale, et omastatu väärtus ületab

§ 218lg-tes 1 ja 4 sätestatud väheväärtusliku asja piirmäära.

Kuna tuulemurru osa oli ka arvestatud omastatud osa hulka, siis ei saa rääkida piirmäära ületamisest, kuna see ei olnud L.E-le võõras ning enamus võõrandatud metsamaterjalist oligi tuulemurd. Sellist asja tuleb tõlgendada süüdistava kasuks ning KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetlus lõpetada ja saata asi väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. 5.

1. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et L.E tegutses R.P. le valu tekitamise tahtlusega. L.E poolt subjektiivse koosseisu täitmine rajaneb oletusel. Kõrvaldatama kahtlus on tõlgendatud süüdistava kahjuks. Süüdistatav ei tunnista oma käitumises enamat kui hooletus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada seoses apellatsiooniga täiendavaid seisukohti, milliseid määratud tähtajaks ei esitatud. 6.
3. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu otsuses esitatud järeldusi, kohtuistungi protokolli ja apellatsiooni seisukohti, ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Maakohtu poolt otsuse põhiosas uuritud tõendite analüüs on sisukohaselt jälgitav ja sellekohased põhjendused arusaadavad (kd 1, lk 87-90). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatava süüditunnistamises kuritegudes

§ 201

lg 1 ja

§ 121

lg 2 p 2 – 25 lg 2 järgi ja teise astme kohtul pole maakohtule selliseid menetluslikke etteheiteid, mis peaks kaasa tooma tõendikogumile teistsuguse hinnangu andmise ja maakohtu lahendi tühistamise. 6.

1. Menetlusõigusest tulenevalt ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11, p 15.1).
2. Süüdistuses

§ 201

lg 1 järgi tuvastas maakohus, et tuulemurruna käsitletav metsamaterjal oli süüdistatav L.E-le võõras. Apellatsioonis vaieldakse sellele vastu ja kaitsja leiab, et kannatanu H.T. p oli lubanud tuulemurru süüdistatavale. Veel väidetakse, et kannatanu oli süüdistatava kasuks sõlminud kinkelepingu, milles oli ette nähtud omandi üleminekuga kaasnev kohustus kasutada kingitud eset ettenähtud viisil. Apellatsiooni kohaselt võis L.E rikkuda pooltevahelist kokkulepet, kuid see ei muutnud süüdistatava jaoks asja võõraks. Samas avaldub aga kohtus uuritud tõendite puhul nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest asjaolu, et süüdistatav tegutses kinnistuomaniku ja kannatanu H.T. uga oma tegevust kooskõlastamata ja pööras kannatanule kuulunud metsamaterjali müügist saadud raha enda kasuks ebaseaduslikult, kannatanu tahte vastaselt. 7.

1. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et kannatanu H.T. u ütlused on hinnatavad kohtukõlbliku tõendina ja puudub alus nende kahtluse alla seadmiseks. Kannatanu H.T. p on järjekindalt jäänud oma ütluste ja seisukoha juurde selles, et seoses 2013.a. tuulemurru tagajärgede likvideerimisega puude mahamüümisest ja tuulemurrust puutumata jäänud puude raiest L.E-ga juttu ei olnud ja selliseks tegevuseks ta luba ei andnud. Kannatanu ütluste kohaselt oli HHH kinnistul tehtud lageraie ja puude müük talle üllatuseks ning tema tahte vastane. 4 7.
2. Maakohus kontrollis, kas L.E tegu vastab

§ 201

lg 1 ehk omastamise süüteokoosseisu tunnustele ning asus õigustatult seisukohale, et süüdistatav on oma tegevusega süüteokoosseisu täitnud. Omastamine eeldab valduses oleva või isikule usaldatud võõra vallasasja või muu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist, mis on leidnud maakohtus uuritud tõenditega kinnitust. Kinnistu omanikuks oli H.T. p, kinnistu kasutamine ei muutnud omanikuks L.E. Asjaolu, et H.T. p oli lubanud L.E kinnistut kasutada ning sinna maja ehitada, ei muutnud kinnistut ja sellel asuvat L.E omandiks. L.E sai metsamaterjali müümisest saadud raha enda kasuks ebaseaduslikult ehk kinnistu omaniku tahte vastaselt. M.P. a maksis L.E-le puidu eest pisut üle 1000 euro, kuid L.E selgitas, et sai 2400 eurot. Arvestades metsamaterjali kogust ja asjaolu, et selle eest tasuti vähemalt 1000 eurot, ei ole kahtlust, et vara väärtus ületab

§ 218lg-tes 1 ja 4 sätestatud väheväärtusliku asja piirmäära.

7.

1. Subjektiivne külg eeldab tahtlust ning koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et L.E pani teo toime kavatsetult, sest süüdistatav sai aru oma tegevuse keelatusest ja soovis just sellist tagajärge, mis tema tegevuse tulemusena saabus. Lihtsustatult öeldes L.E kasutas madalal omakasulisel eesmärgil võimalust H.T. ule kuuluval kinnistul teha tuulemurru kõrval lageraie kasvava metsa osas ning palkmaterjal realiseerida ja saadud raha eest uus sõiduk soetada. Et süüdistatava L.E tegevus oli ebaseaduslik ja igasuguseid varasemaid kokkuleppeid H.T. uga eirav, kinnitavad ilmekalt tema elukaaslase tunnistaja R.T. u (kannatanu H.T. u tütre) kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimelt oli L.E ja isa H.T. u vahel kokkulepe ainult tuulemurru lõikuseks ning lõigatavad puud pidid jääma küttepuudeks. (kd 2, lk 47). Tegelikkuses otsustaski L.E teadlikult eirata kinnistuomaniku H.T. uga sõlmitud kokkuleppeid. HHH kinnistu ja selle oluliste osade ning sealhulgas metsa omanikuks oli kannatanu H.T. p. Kinnistusregistri kohaselt kuulus HHH kinnistu H.T. ule ning kinnistusraamatust ei nähtu, et kinnistule oleks seatud kasutusõigus või valdus kellegi kolmanda nimele, rääkimata L.E-le. Õige on järeldus, et L.E oli küll kinnistu kasutaja (H.T. p oli lubanud sinna L.E ka maja ehitada), kuid see asjaolu ei anna koheselt põhjust järeldada, et ka kinnistul oleva metsa ja tuulemurru osas oli L.E omandiõigus. Need olid L.E-le võõrad. Maakohus on põhjendatult viidanud TsÜS §-le 54 lg 1, mille kohaselt kasvav mets on kinnisasja oluline osa. Asi on isiku jaoks võõras, kui see ei ole tema omandis AÕS § 68 tähenduses (RKKKo nr 3-11-46-08; p 19). Kinnisasja omand tekib AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõendatud tehingu alusel ja kui vastav kanne on kantud kinnistusregistrisse. 7.
2. Omastamise täideviija saab olla isik, kes on asja valdaja või kellele on vara usaldatud. Uuritud tõendite põhjal maakohus tuvastas, et L.E oli kinnistu ja selle oluliste osade valdaja 2007 aastast. Tunnistaja M.P. a ütluste kohaselt soovis L.Eõigatava metsamaterjali maha müüa ja selle mahamüümisega jättis kinnistu omaniku H.T. u metsamaterjalist ilma ning taolise tegevusega, käitudes metsamaterjaliga nagu selle omanik, manifesteeris selle omastamistahet. Valduses oleva asja müümine kujutab endast ühtlasi nii asja enda kasuks pööramist kui omastamistahte manifesteerimist (RKKKo nr 3-1-1-46-08; p 21). 7.
3. Kohtumenetluse ajaks esitas süüdistatav väheveenva kaitseversiooni, et kinnistul tuulemurrujärgset metsalõikust teostanud firma esindaja M.P. a avaldas talle survet, et maha tuleb lõigata lisaks tuulemurrule veel teisi puid, mis olevat ohtlikud. Tunnistaja M.P. a on selle väite osas maakohtus ümberlükkavalt selgitanud, et L.E, kes temaga metsalõikuse asju ajas, oli koheselt plaan lõigatud puit maha müüa. Nimelt leppis ta L.E-ga kohe algselt 5 kokku, et lõigatakse maha kõik puud ja tunnistaja ostab ära kogu lõigatud puidu. Mingist küttepuude vastusaamisest juttu ei olnud. 7.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni seisukohaga

§ 218

lg 1 ja 4 käsitluses ja väitega, et maakohus on ekslikult tuvastanud, et omastatu väärtus ületab väheväärtusliku asja piirmäära ning olukord tuleb tõlgendada süüdistava kasuks ja KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetlus lõpetada ja saata asi väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole eksinud otsuse motiveeriva põhiosa p-des 15-16 antud hinnangus asja väärtusele ja koosseis on täidetud ka omastatu väärtuse osas. Tunnistaja M.P. a ja kannatanu on ütlustes kinnitanud, et puidu kogus, mis müüdi oli kindlasti üle 100 tm. M.P. a ja süüdistatava ütluste kohaselt luges maakohus tuvastatuks, et L.E sai metsamaterjali müügist vähemalt 1000 eurot ning tõenditest tulenevalt pole kahtlust, et vara väärtus ületas

§ 218lg-tes 1 ja 4 märgitud asja piirmäära.

Kaitseväitena leitakse veel, et kuna tuulemurru osa oli ka arvestatud omastatud osa hulka, siis ei saa rääkida piirmäära ületamisest, kuna see ei olnud L.E-le võõras ning enamus võõrandatud metsamaterjalist oligi tuulemurd. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide pole asjakohane, sest L.E jaoks oli lõigatud metsamaterjal võõras ja kindlasti ei maksnud metsaraiet teostanud firma esindaja M.P. a L.E-le alusetult suurt summat (vähemalt 1000 eurot) HHH kinnistult lõigatud metsamaterjali eest kui see oleks olnud väheväärtuslik. 8. Apellatsiooni kohaselt on maakohus süüteos

§ 121lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi ebaõigesti asunud seisukohale, et L.E tegutses R.P.

le valu tekitamise tahtlusega ja leitakse, et L.E poolt subjektiivse koosseisu täitmine rajaneb oletusel. Kõrvaldatama kahtlus on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Süüdistatav ei tunnista oma käitumises enamat kui hooletust. 8.

1. Ringkonnakohus apellatsiooni sellekohase seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on L.E süüküsimust kehalise väärkohtlemisega seoses põhjalikult analüüsinud ja tema süü osas õige õigusliku järelduse teinud (kd 1, lk 89-90). Süüdistatava poolt maakohtus ja kaitsja apellatsioonis esitatud õigustavad väited jäävad tagajärjetuks. 8.
2. Ringkonnakohtul pole alust kahelda maakohtu poolt analüüsitud isikuliste tõendite ütluste usaldusväärsuses, kes viibisid vägivallateo toimepanemise ajal kannatanu R.P. korteris ning vahetult tajusid süüdistatava korduvat vägivaldset tegevust. Seetõttu osutub asjakohatuks kaitseväide, et süüdistatav võis kannatanule kogemata „tirimisega“ valu tekitada või tema tegevust võiks hinnata juhusliku ühekordse mittetahtliku tegevusena. Samas on süüdistatav maakohtus püüdnud kaitseversioonina ennast distantseerida tunnistajate poolt nähtud süüdistatava vägivaldsest tegevusest, väites, et oma raske joobe tõttu ta ei mäleta, et oleks kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud. Tunnistajad S.M. , S.P. ja R.P. on detailselt kirjeldanud süüdistatava poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise tegusid süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks uuesti nende ütluste sisu siinkohal avada. Osaliselt on oma vägivaldsust kannatanu suhtes kinnitanud ka vaatamata joobele süüdistatav ise, pidades võimalikuks, et tekitas kannatanule valu, millega maakohus samuti arvestas. Maakohus on motiivides analüüsinud käesoleva asja kehalise väärkohtlemise süüdistuse sisu objektiivse külje alternatiivsete tegude, s.o tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise aspektist. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal kaitseväitega, et maakohus on asjas tõusetunud kahtlusi tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Vastupidi, maakohus on kriitiliselt suhtunud kogutud tõenditesse ja leidnud, et ei saa tõendatuks lugeda kannatanu R.P. l tervisekahjustuse esinemist, samuti on usaldusväärselt tõendamata valu tekitamine kannatanule. Maakohtus kasutas kannatanu R.P. õigust KrMS § 38 lg 1 p 3 ja § 71 lg 1 p 5 alusel ütlusi mitte anda ja kohtueelsel uurimisel antud kannatanu ütlusi ei võtnud maakohus tõendina vastu. Siinjuures viitas maakohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-29-15, milles 6 väljendati seisukoht, et 8.
3. Kuna puudusid usaldusväärsed andmed süüteo tagajärje saabumise osas, siis analüüsis maakohus lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-55-09 põhjendatult, kas süüdistatava L.E tegevus tuleb kvalifitseerida kehalise väärkohtlemise katsena

§ 121lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi.

Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus omal algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena.

§ 25

lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist (RKKKo nr 3-1-1-41-14, p 12). Maakohus leidis õigesti, et süüteokatse subjektiivseks küljeks piisab, kui süüdistatav pidas kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib realiseeruda süüteokoosseis. Kindlasti ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni seisukohaga, et äärmisel juhul võib L.E ütlustest tulenevalt tema käitumises tuvastada hooletuse. Nagu maakohtule on ka ringkonnakohtule siinjuures abipakkuvaks lisaks tunnistajate poolt sündmuskohal tajutule (käelöögid kannatanu näkku ja rindkeresse) süüdistatava enda ütlustes väljendatu, mille kohaselt pidas ta oma jõulise füüsilise tegevuse tagajärjel võimalikuks, et võis kannatanule valu tekitada. Süüdistatava meeleseisundit teo toimepanemise hetkel kirjeldab ilmekalt prokurörile vastatu tema enda vägivaldsusest: . (kd 1, lk 44). Kogutud tõenditest tuleneb kannatanu jaoks ootamatult tekkinud süüdistatava poolse vägivaldse käitumissituatsiooni tõsidus ka sellest, et uuritava sündmuse toimumise ajal oli süüdistatav sündmuskohal alkoholijoobes ning agressiivne ja tema rahustamiseks pidi kohale kutsutud politseitöötaja kasutama erivahendina käeraudu ja kannatanu hakkas pärast süüdistatava poolset vägivalda nutma. Süüdistatav L.E tegutses vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu suhtes vägivalda toime pannes. Ta pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud kuriteo toimepanemisele ja tegi kõik endast oleneva süüteokoosseisu realiseerimiseks.
2. Süüdistatava L.E kaitsja vandeadvokaadi abi K. Nõges esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellandil maakohtu otsusega tutvumiseks ja analüüsiks ning apellatsiooni koostamiseks 5 tundi. Nende toimingute eest taotleb kaitsja kokku 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot. Juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (kulude hüvitamise kord) p-dest 2, 16 ja 18 leiab kolleegium, et taotlus tuleb rahuldada. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskulud kokku 240 eurot, milles sisaldub käibemaks 40 eurot. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad need kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 7 Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 8 Aarne Sarjas