1-07-69\12

(3)kuud vangistust. Veel tunnistati T.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks

(2)kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti T.I’ile kolm

(3)kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti T.I ’ile kaks

(2)kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise, 25.05.2005 a Pärnu Maakohtu poolt mõistetud ärakandmata karistuse - kahe

(2)aastase vangistuse - võrra ja liitkaristuseks mõisteti T.I’ile kaks

(2)aastat ja kaks

(2)kuud vangistust. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistusseadustiku § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. T.I on karistatud kriminaalkorras kahel korral, viimati karistati teda 25.05.2005 a KarS § 422 lg 1 järgi liiklusnõuete rikkumisega teisele inimesele üliraskete vigastuste põhjustamise eest 2 aastase vangistusega 2 aastase katseajaga. Uued kuriteod on toime pandud katseajal. Käesolevas asjas leidis tuvastamist kolmel korral alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ja üks vargusepisood. Väärtegude toimepanemise eest alates

1. a on süüdistatavat kokku karistatud 14 korral, tasumata on üle 57 000.- krooni rahatrahve. Alates 2005 a pole T.I tasunud mitte ühtegi krooni temale mõistetud rahatrahve, tööle isik asunud ei ole. Kohtustungil ta küll väitis, et alles kavatseb tööle minna. Esimene kohtuistung antud kriminaalasja menetlemisel toimus 07.märtsil 2007 a. Kohus andis võimaluse alustada rahatrahvide tasumist, seda T.I aga ei teinud. Kohus leidis, kuna T.I on toime pannud uued kuriteod katseajal 25.05.2005 a on teda karistatud liiklusõnnetuse põhjustamise ja kannatanule üliraskete kehavigastuste tekitamise eest –, on uuesti istunud rooli alkoholijoobes kolmel korral, pannud toime varguse, pole ta teinud mitte mingisuguseid järeldusi temale mõistetud karistustest ning temale tuleb mõista vangistus, mis tuleb ära kanda reaalselt kinnipidamisasutuses. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T.I kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa, kes vaidlustab kohtuotsuse süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellandi väitel ei tulene kohtuotsusest, miks ei saa T.I-le süüksarvatud süütegude eest mõista rahalist karistust, kuigi süüteokoosseisud seda võimaldavad. Samuti ei ole arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaolu, et ta oli süütegude toimepanemisel alaealine.
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus enda otsuses äärmiselt põhjalikult selgitanud, miks ei saa käesoleval juhul süüteokoosseisu sanktsioonis ettenähtud alternatiividest rakendada rahalist karistust. Olukorras, kus süüdistataval on rahalisi kohustusi õigusjärelmite näol üle 57 000.- krooni ning ta ei ole teinud vähimatki, et asuda neid tasuma, on ainetu rääkida veelkordsest rahalise karistuse mõistmisest, kuna on ilmselge, et need mõistetud õigusjärelmid ei ole täitnud sanktsioonilt oodatavaid eesmärke – muuhulgas mõjuda selliselt, et isik suudaks edasiselt käituda õiguskuulekalt ning süütegusid toime panemata. Puhtsüdamliku kahetsuse ja tema arvestamise osas märgib kolleegium, et kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumise tuvastab kohus (RKKKo 3-1-1-99-06, p 23), tegemist ei ole asjaoluga, mis tuleks karistuse mõistmisel kaasata argumentatsiooni kergendava asjaoluna pelgalt sõnalisest lausumisest. Öeldes, et kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, on kohus ühtlasi seega ka märkinud puhtsüdamliku kahetsuse puudumise, mitte ei ole jätnud seda ekslikult arvestamata, nagu seda väidetakse apellatsioonis. Ühtlasi peab märkima, et pärast seda, kui kohus määras kindlaks, millise sanktsiooniliigi alusel mõistetakse karistus, on see toimunud vabadusekaotusliku karistuse miinimumi piirimail – süüdistatavale mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust, mida vähendati omakorda kolmandiku võrra. Alaealisus eraldivõetuna ei ole karistust kergendavaks asjaoluks, kuid kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on see leidnud piisava arvestamise mõistetud karistuse määras. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta T.I ’i kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Jüri Paap Ivi Kesküla