← Eesti

1-14-1413/146

Obsah (6)§ 118§ 73§ 121§ 19§ 15§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-1413 (13257000042) Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinola, Me

§ 118

lg 1 p 2 järgi üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu, kannatanu PK Teised pooled apellatsioonimenetluse süüdistatav G.M , Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda RESOLUTSIOON

  1. Jätta Pärnu Maakohtu
  2. aprilli 2016 otsus G.M-i süüdistusasjas muutmata.
  3. Kaitsja ja kannatanu apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. aprilli 2016 otsusega üldmenetluses tunnistati G.M süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud.

Mõistetud karistus jäeti

§ 73

lg 1 ja 3 kohaselt G.M-i suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrati, et seda ei pöörata täitmisele kui G.M ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, 1.aprill

  1. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistati. Menetluskuludena mõisteti G.M-ilt riigi tuludesse välja sundraha 1075 eurot, ekspertiisitasud 355 eurot ja tunnistajale hüvitatud kulu 193,44 eurot. Kannatanu PK tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldati täielikult ja G.M-ilt mõisteti kannatanu kasuks välja 280,53 eurot. Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati osaliselt ja G.M-ilt mõisteti PK kasuks välja 7000 eurot. G.M-i taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldati osaliselt ja mõisteti riigieelarve vahenditest G.M-i kasuks välja 825 eurot, mis tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo arvele.
  2. G.M tunnistati

§ 118lg 1 p 2 järgi süüdi selles, et tema lõi 9.

märtsi 2013 öösel kella 04.58 ajal Haapsalus XXX asuvas baaris XXX PK-le ühel korral jalaga näkku, mille tagajärjel PK kukkus kuklaga vastu põrandat, põhjustades sellega PK-le füüsilist valu ning tervisekahjustuse - pea põrutuse, ninaluude murru koos põrutushaavaga ninaseljal ning põrutushaavad ülahuulel paremal ja kukla piirkonnas. G.M-i tegevusest saadud peatrauma tulemusena on käesoleval ajal häirunud PK lõhnatundlikkus, mistõttu on tegemist pikaajalise kuluga tervisekahjustusega (kestusega üle nelja kuu), mis on käsitletav raske kehalise haigusena.

  1. Maakohus leidis otsuses, et kannatanule tekitas valu ja süüdistusaktis nimetatud tervisekahjustused G.M , lüües jalaga kannatanut, mille tagajärjel PK kukkus põrandale. Eksperdiarvamusega on tõendatud PK-l ründe tulemusena esinev raske tervisekahjustus - peatrauma tulemusena tekkinud haistmishäire, kestab üle 4 kuu, mistõttu kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega ja kannatanul esinev haistmishäire on põhjuslikus seoses temale tekitatud tervisekahjustusega. Kohus asus seisukohale, et G.M lõi PK otsese tahtlusega. Veel leidis kohus, et kannatanu poolt esitatud varalise kahju nõue 280,35 eurot on tõendatud kannatanu poolt esitatud tõenditega ja tuleb VÕS § 1043 ja TsMS § 440 lg 1 alusel kannatanule hüvitada. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel hindas kohus poolte varalist seisundit, arvestas PK füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti tema isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. Tulenevalt kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte varanduslikust seisundist, õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast, määras kohus PK mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 7000 eurot.
  2. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja ja kannatanu. 4.
  3. Kannatanu leiab enda apellatsioonis, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 127 lg 1 ja § 134 lg 5), mistõttu palub tühistada kaevatav otsus mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas ja teha uus otsus, millega mõista mittevaralise kahjuna G.M-ilt enda kasuks välja 15000 eurot. Kannatanu ei nõustu kohtu seisukohaga, et talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks on 7000 eurot. Leiab, et kohus ei ole selgitanud põhjuseid tema poolt nõutavat hüvitise summat vähendada rohkem kui poole võrra. Seda eriti olukorras, kus haistmismeele taastumiseks arstid lootust ei anna. Kohus on enda seisukohti põhjendades läinud vastuollu menetluse käigus tõendamist leidnud nii G.M-i väidetava varandusliku seisu kui ka väljakujunenud kohtupraktikaga. Kannatanu on alates 1.02.2016 töötu, samas on kohus aktsepteerinud G.M-i töötamist Soomes, kuid ei ole selle faktiga hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud. G.M on äriregistri andmetel kahe osaühingu juhatuse liige. Kannatanu leiab, et G.M ei saa olla töötu, kuna töötuna võtaks ta ennast Töötukassas arvele, kuid arvele võtmise eelduseks on, et ta ei tohi olla ühegi äriühingu juhatuse liige. Seega teenib G.M tegelikult tulu, mida varjab nii kohtu kui muu riigivõimu eest. 2

(9)Küll nõustub apellant kohtu seisukohaga selles, et mittevaralise hagiga soovib ta katta ka tulevikus tekkida võivaid ravikulusid, mistõttu on faktiliselt tegu ka osaliselt varalise nõudega. Samas ei ole kohus kahetsusväärselt välja selgitanud motiive, miks sisaldub mittevaralises nõudes ka varaline nõue. Kohus asus üksnes seisukohale, et varaline nõue on tõendamata. Apellandil ei ole praegu võimalik esitada kalkulatsiooni tulevikus tekkida võiva ravikulu ja ravimisega seotud töötasu kaotuse kohta, nimetatud kulusid ei ole võimalik, arvestades haistmismeele taastumise vähetõenäolisust, tänasel päeval teada. Kohtuotsusest tulenevalt peaks apellant hakkama seega iga kord, kui kulutusi on võimalik dokumentaalselt tõendada, pöörduma tsiviilhagiga kohtusse, mis ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg 1 mõttega. Et süüdistatav ei ole apellatsioonkaebuse esitamise hetkeni tundnud huvi kasvõi osaliselt kahju hüvitamiseks, ongi esitatud mittevaralise kahju nõue 15 000 euro nõudes, vältimaks igasuguseid hilisemaid kohtuskäimisi. Apellandi arvates ei ole mittevaralise kahjuna nõutav 15 000 eurot rikkumise asjaolusid ja kannatanule tekitatud raskeid ning ilmselt püsivaid kehavigastusi arvestades, ebamõistlikult suur ning on kooskõlas nii väljakujunenud kohtupraktika kui ka reaalse eluga. 4.2. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatava poolt toimepandud tegu valesti kvalifitseerides rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 1-3). Apellant palub maakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista G.M süüdistuses

§ 118lg 1 p 2 järgi õigeks ning jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

Alternatiivselt palub kaitsja kvalifitseerida G.M-i tegu ümber

§ 121

lg 1 ja § 119 lg 1 järgi ning jätta kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldamata või vähendada süüdistatavalt väljamõistetud summat. Kaitsja ei nõustu kohtu poolt tuvastatuga, et süüdistatav lõi kannatanut otsese tahtlusega ning raske tervisekahjustuse tekkimise suhtes oli süüdistataval kaudne tahtlus. Kaitsja leiab, et

§ 118lg 1 p 2 süüteokoosseisu subjektiivne külg ei ole täidetud.

Süüdistatav lõi kannatanut ühel korral, tegemist ei olnud intensiivse peksmisega ning tuvastatud tervisekahjustuse, kuklahaava ja peapõrutuse ning seeläbi närvikahjustuse, sai kannatanu kukkumise tagajärjel. Ilmselgelt puudus G.M tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks.

§ 118lg 1 p 2 kirjeldatud süütegu eeldab subjektiivsest küljest tahtlust.

Kohus leidis aga, et piisab tahtlusest

§ 121

osas ning kui tagajärjeks on raske tervisekahjustus, tuleb tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Süüdistataval puudus kaudne tahtlus nii teo kui ka tagajärje osas. Kohtuistungil uuritud turvakaamera salvestiselt nähtub, et vahetult enne lööki tantsis süüdistatav väga hoogsalt käte ja jalgadega vehkides, oluliselt energilisemalt kui teised ümbritsevad inimesed. G.M-ile saab süüks panna ainult seda, et ta ei olnud tähelepanelik ega jälginud, et tema tantsimine kellelegi kahju ei põhjustaks. Seega on ebaõiglane väita, et süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult ning tal esines tahtlus raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Löök, mis kannatanut tabas, oli üks süüdistatava hoogsatest tantsuliigutustest, mille käigus kannatanu juhuslikult viga sai. Kaudne tahtlus

§ 118

lg 1 p 2 järgi tähendaks seda, et süüdistatav peab võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda. Süüdistatav lõi kannatanut tantsimise käigus kogemata, mistõttu ta ei saanud pidada võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist. Apellant leiab, et kui kohus peaks vaatamata eeltoodule leidma, et löömise osas (

§ 121

lg) esines tahtlus ja tagajärje osas ettevaatamatus, tuleks tegu kvalifitseerida

§ 121

lg 1 ja 119 lg 1 järgi, s.o sama kvalifikatsiooni on prokuratuur pakkunud süüdistatavale kokkuleppe sõlmimisel (kokkulepe jäi sõlmimata tsiviilhagi tõttu) ning pidanud võimalikuks ka kohtuvaidlustes. Kaitsja leiab sedagi, et kohus ei arvestanud kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise suurust määrates süüdistatava majandusliku seisundiga. Kohus on põhjendanud mittevaralise kahju hüvitise suurust süüdistatava sissetulekutega 2012 aastal, kuid otsuse tegemise ajaks oli sellest möödunud juba 4 aastat, mille jooksul on süüdistatava varaline seis oluliselt muutunud. Kuigi kohus 3

(9)on aktsepteerinud, et märtsis 2016 oli süüdistatav töötu, on hoolimata sellest ikkagi mõistnud välja mittevaralise kahju sellises ulatuses, mida oleks süüdistataval ebareaalne kannatanule maksta ka siis, kui ta töötaks. Lisaks on kohus leidnud, et süüdistatava väidet, et ta on töötu, ei saa arvestada, kuna selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Kohus ei ole põhjendanud, millest on järeldatud, et süüdistatava ütlused töötuse osas ei ole usaldusväärsed. Kohtu põhjendusega, et süüdistataval on eriala, mis võimaldab teenida suuremat sissetulekut kui kannatanu, kaitsja ei nõustu. Kohus on võrrelnud töötasu, mida süüdistatav teenis 2012 aastal Soomes (2080 eurot), töötasuga, mida kannatanu teenis Eestis (779,89 eurot). Üldteada on fakt, et Soomes on üldiselt oluliselt kõrgemad palgad kui Eestis ning samal ajal on ka oluliselt kõrgemad olmekulud (toit, elamispind). Samuti kaasnevad suured kulutused Soome tööl käies. Käesoleval ajal on süüdistatav töötu ega ole apellatsiooni esitamise ajaks endiselt tööd leidnud. Olukorras, kus süüdistataval ei ole võimalik tasuda oma eelnevatele võlausaldajatele võlgnetavaid summasid, on ebaõiglane mõista temalt välja mittevaralise kahju hüvitis 7000 euro suuruses summas. Kohtuotsuse põhjendused ei vasta täielikult ekspertiisiaktis tuvastatule ning osaliselt on vastuoluline ka ekspertiisiakt ise. Eksperdiarvamuses leidsid eksperdid, et kannatanul esineb haistmishäire 100% ulatuses, eksperdiuuringu kirjeldava osa kohaselt aga tunneb kannatanu näiteks piirituse ja nuuskpiirituse lõhna hästi. Et süüdistataval oleks ka reaalselt võimalik kannatanule kahju hüvitada, tuleb vähendada väljamõistetavat hüvitist mõistliku määrani. Lisaks palub kaitsja ringkonnakohtul ekspertiisiasutuselt välja nõuda ja asja juurde võtta ekspertiisi tegemise käigus tehtud magnetresonantstomograafia ja kompuutertomograafilise uuringu tulemused (pildid), sest kohtuotsuses tuvastatu ning eksperdiarvamus ja eksperdiuuringute kirjeldav osa on omavahel osaliselt vastuolus. 5. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid enda kirjalikud seisukohad apellatsioonidele prokuratuur ja süüdistatava kaitsja. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Leiab, et tõendatud on G.M-i poolt kannatanu tahtlik jalaga löömine näo piirkonda ja tagajärje suhtes tegutsemine kaudse tahtlusega. Tegemist ei olnud G.M-i tantsuliigutusega, vaid tegevusega, mille puhul on arusaadav, et selle tulemusena tekib kannatanul tervisekahjustus. Tavalise elukogemusega inimesele on arusaadav, et tugev löök jalaga näkku, mille tulemusena kannatanu kukub, võib tuua kaasa tõsiseid tervisekahjustusi.

§ 118

järgi süüdimõistmiseks piisab kui isikul on teo suhtes tahtlus ja tagajärje suhtes ettevaatamatus. Kaitsja palub jätta kannatanu apellatsioon rahuldamata, leides, et maakohus ei ole tsiviilhagi osaliselt rahuldamata jättes materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. Arvestada tuleb asjaoluga, et nõude alusena on kannatanu tuginenud sellele, et ta ei tunne ei lõhna ega maitset, kuid maitsmismeele puudumine kannatanul ei ole tõendatud. Ekspertiisiaktist nr 15E-AOK0007 ei nähtu, et kanntanul esineks maitsmishäire, mis oleks seoses süüdistatavale etteheidetava teoga. Kannatanu on tuginenud apellatsioonis Riigikohtu lahenditele, millised käsitlevad lepingulise kahju hüvitamist. Jätkuvalt soovib kannatanu mittevaralise kahju hüvitamist, väites varalise kahju tekkimisele tulevikus, milliseid tõendeid aga kannatanu apellatsioonis esitanud ei ole. Ei vasta tõele kannatanu väited nagu peaks varalise kahju hüvitamise nõudelt, arvestades käesoleva asja asjaolusid, tasuma riigilõivu. Viidates apellatsioonis Riigikohtu lahendile 3-2-1-116-12 ja võrreldes ennast kannatanuga nimetatud kriminaalasjas, leiab kannatanu, et tema kahju peaks olema suurem. Kaitsja on seisukohal, et käesolev kriminaalasi ning Riigikohtu nimetatud lahendis käsitletud asjaolud erinevad kardinaalselt ega ole võrreldavad. Kannatanu puhul on tegemist täisealise mehega, kes enda ütluste kohaselt tegeleb võitlusspordiga ja kel on selle käigus ka varasemalt purunenud ninaluu ning löödud välja 4

(9)hambaid. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et kannatanu apellatsioonis esile toodud võrdlus on kohatu. Kannatanu on jätnud tähelepanuta viidatud Riigikohtu lahendi p-s 18 toodu, mille kohaselt rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel, mistõttu ei saa üldjuhul ka vaidlustada kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus vaidlustatud osas on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides toodud motiividel alus puudub.
  2. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et apellatsioonimenetluses esitavad apellandid samu argumente, mida nad olid varasemalt esitanud maakohtule ja millele maakohus on oma otsuses põhjalikult vastanud. Kohtukolleegium märgib siinjuures sedagi, et kui apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise üheks aluseks. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-10712 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga sellised vead vaidlustatud otsuses tuvastatavad ning nendele ei viita esitatud apellatsioonides ka apellandid. Maakohus on kõiki tõendeid omavahel kõrvutanud ja nende kogumis hindamise tulemusena tuvastanud õigesti, et G.M lõi kannatanut jalaga tahtlikult, mille tagajärjel PK kukkus põrandale, tekitades oma tegevusega kannatanule valu ja süüdistusaktis nimetatud tervisekahjustused. Puudub vaidlus selles, et kannatanul esinev haistmishäire on põhjuslikus seoses temale süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustusega.
  3. Nimetatud asjaolu oli maakohtu poolt tuvastatud tunnistaja RP ütlustega, et G.M lõi ööklubis PK selja tagant parema jalaga vastu nägu, mille tagajärjel kukkus PK peaga vastu maad. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei ole apellatsioonides kahtluse alla seatud. Lisaks tunnistaja RP ja kannatanu omavahel riimuvatele ütlustele, nähtub maakohtu istungil vahetult asitõendina vaadeldud turvakaamera salvestuselt (kd I lk 150-156), et süüdistatav selgelt äratuntavalt võttis enne lööki hoogu ja sooritas siis kiire kõrge löögi jalaga näkku. Et süüdistatava jalg kerkis kõrgele ja kannatanu lööjaks oli G.M, tõendavad ka tunnistaja HH ütlused. Isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamusest (kd II, lk 97-102) tulenevalt esineb PK-l haistmishäire Euroopa standardtestide alusel 100% ulatuses, mis on põhjuslikus seoses 9.03.2013 saadud peatraumaga. Isiku ekspertiisiakti (kd I, lk 142-147) arvamuse kohaselt tuvastati PK-l 9.03.2013 peaaju põrutus, ninaluude murd koos põrutushaavaga ninaseljal ning põrutushaavad ülahuulel paremal ja kukla piirkonnas, millised tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses nimetatud ajal löögist/löökidest kõva tömbi esemega näo piirkonda ja sellele järgnevast kukkumisest kuklaga vastu kõva tömpi pinda (maapinda). Tuvastatud vigastused ei ole eluohtlikud, kuid põhjustavad pikaajalise kuluga tervisekahjustuse, kestusega üle 4 kuu. 5
(9)Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, leides, et G.M pani toime teo, mis täidab

§ 118lg 1 p-s 2 sätestatud teokoosseisu.

Kohus on objektiivselt põhjendanud, et süüdistatav pani temale etteheidetava teo toime otsese tahtlusega. Kaitsja seisukohad, et G.M puudus tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes ning et süüdistatav lõi kannatanut tantsimise käigus kogemata, mistõttu ei saanud ta pidada võimalikuks kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist, on kohtukolleegiumi arvates vastuolus asjas kogutud tõenditega, seda eelkõige turvakaamera salvestusega. Isik, kes selgelt äratuntavalt võtab tantsuplatsil enne lööki hoogu ja sooritab seejärel kiire kõrge löögi jalaga teisele isikule pea kui elutähtsa organi piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukub, peab mõistliku inimesena möönma tagajärjena mistahes raskusastmega tervisekahjustuse saabumist. Mõistetavalt ei ole peale sellist kannatu suunas sooritatud jalalööki saabuv tagajärg enam süüdistatava tahtele allutatud ja puudub alus arvata mistahes tervisekahjustuse saabumata jäämist. Ka ülemeelikus tujus ööklubis tantsiv külastaja, kelle tantsuliigutused (vehkimised käte ja jalgadega üles-alla) peab arvestama peale enda ka teiste tantsupõrandal viibivate külastajatega sedavõrd, et tema tantsuliigutused ei kujutaks ohtu. Samas ei saa selliseid tantsuliigutused nagu süüdistatav kohtuistungil seletas, arusaadavalt tuua kaasa selliseid tagajärgi, et „juhuslikult“ pihta saanud kannatanul tuvastatakse peatrauma tagajärjel tekkinud 100% haistmishäire. Seega tegutses G.M tervisekahjustuse osas kaudse tahtlusega ja tema käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et temal oli tervisekahjustuse osas kaudne tahtlus. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes võinuks G.M loota, et tema loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele või väidetavalt ühekülgselt uuritud tõenditele tuginedes kaitsja jätkuvalt väidab, et G.M puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks. 9. Seonduvalt kaitsja väitega, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu 02.06.2015 lahendile 3-1-1-46-15, milles Riigikohus korras (p 10.1, 10.2) märkis järgmist. 01. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati

§ 118esimesse lõikese seitsmes punkt.

Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (

§-d 113 ja 114), ei saa

§ 118

lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub

§ 118lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114.

Seega tuleb

§ 118

lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub

§-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.

§ 19

käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu põhikoosseisu osas kehtib aga

§ 15

lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et

§ 118

lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (

§ 121

) vastav tagajärg.

§ 118

esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

Kuivõrd

§ 118lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja 6

(9)eraldi kriminaliseerinud, tuleb

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Eelöeldu tähendab sisuliselt seda, et käesoleval juhul piisab tõdemusest, et G.M lõi kannatanut tahtlikult, kuid ettevaatamatusest tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mida ei vaidlusta ka kaitsja. Kui isik vallandab enda teadliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks. Kohtupraktikas kohaldatakse seda arusaama juhtudel, mil isiku käitumine on juba välise vaatluse kohaselt sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et isiku käitumine on kohane põhjustama raske tagajärje. Ehk siis lahendatakse tahtluse küsimus nn välise teopildi alusel, millest on maakohus oma seisukoha süüküsimuse kujundamisel lähtunud. Ülaltoodust tulenevalt on põhjendamatu kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, et G.M-ile etteheidetav tegu on kvalifitseeritav

§ 121või § 119 lg 1 järgi.

  1. Kaitsja taotlus võtta täiendavate tõenditena kriminaalasja juurde magnetresonantstomograafia ja kompuutertomograafilise uuringu tulemused (pildid) ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Tõendite vastuvõtmise üldtingimused sätestab KrMS § 2861 , mille lõike 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Maakohtu istungil on kaitsja nõustunud kohtuarstliku ekspertiisi akti tõendina vastuvõtmises (II kd, lk 97-105 ja 132-134), selles esinevatele väidetavatele vastuoludele ei ole aga kaitsja viidanud ka kohtukõnes. Kohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult nimetatud tõendile tuginedes leidnud, et antud juhul on objektiivse uuringuga (magnetresonantstomograafiline uuring) tuvastatud PK-l esinev haistmisnärvide traumajärgne kahjustus, milline kestab üle 4 kuu ja mis on põhjusliku seoses 09.03.2013 saadud peatraumaga. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et taotluses viidatud ekspertiisiakt ei ole vastuoluline, kuna kannatanul on tuvastatud 100% haistmishäire Euroopa standardtestide alusel. Radioloogilise uuringuga on leidnud tuvastamist, et kannatanul esineb nii ajukoe kui haistmisnärvide kahjustus. Kannatanule ekspertiisi käigus väga intensiivsete lõhnade nuusutada andmine ei muuda ekspertiisiakti aga vastuoluliseks. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuivõrd taotlus kriminaalasjas täiendava tõendi juurdevõtmiseks on kaitsja poolt esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ja sellest ei nähtu põhjendusi, miks ei ole kaitsja seda esitanud varasemas menetluses, tuleb KrMS § 2861 lõike 1 mõttes tõendi vastuvõtmisest keelduda ja jätta taotlus rahuldamata. Täiendavalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida sedagi, et isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi läbiviimisel olid ekspertide käsutuses 19.09.2013 kompuutertomograafia pildid, millised koos esitatud meditsiinidokumentidega olid aluseks eksperdiarvamuse kujunemisele, mistõttu uuringu piltide täiendava tõendina vastuvõtmine apellatsioonimenetluses eksperdiarvamust ei muuda.
  2. Kannatanu leiab apellatsioonis jätkuvalt, et arvestades tuvastatud rikkumise asjaolusid ja temale tekitatud raskeid ning ilmselt püsivaid kehavigastusi, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõue 15000 euro suuruses summas, mis sisaldab endas ka edaspidiseid võimalikke ravikulusid, ebamõistlikult suur. Kohtukolleegium ei jaga kannatanu seisukohta selles, et kohus ei ole otsuses selgitanud põhjuseid, miks tema poolt nõutavat mittevaralise kahju hüvitise summat on rohkem kui poole võrra vähendatud ning et enda seisukohti põhjendades on kohus läinud vastuollu nii süüdistatava väidetava varandusliku seisu kui ka väljakujunenud kohtupraktikaga. Tulenevalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 2 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 134 lg 5 tulenevalt peab kohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja 7

(9)suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesolevas kohtuasjas on leidnud tõendamist, et kahjusündmus leidis aset G.M-i tahtliku tegevuse tagajärjel ja sellega põhjustati kannatanule haistmismeele kadumine. Maakohus lähtus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 134 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus ongi tõdenud, et süüdistatava poolt tekitatud kahjusündmuse tagajärjel, võrreldes kahjusündmusele eelnenud olukorraga, on kannatanu tavapärases elulaadis ja igapäevategevustes toimunud muutused. Et kannatanu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes sisalduvad samas ka tulevikus tekkida võivad võimalikud ravikulud nina deformatsiooni korrigeerimise ja lõhna- ja maitsmismeele taastamiseks, leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates siiski põhjendatult, et kuigi VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel, kuid tegemist oleks sellisel juhul tulevikus tekkida võiva varalise kahjuga. Kalkulatsioonide esitamata jätmisel puudus maakohtul seega võimalus kaaluda kannatanule tulevikus tekkida võiva varalise kahju väljamõistmist, kuivõrd selline nõue ei kuulu mittevaralise kahju mõiste alla. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks täpsustada, et kuigi kannatanu on mittevaralise kahju hüvitamise nõude ühe alusena tuginenud sellele, et ta ei tunne ei lõhna ega maitset, ei ole maitsmismeele puudumine kannatanul kohtule esitatud tõendite kohaselt tõendamist leidnud. Isiku ekspertiisiaktist nr 15E-AOK0007 ei nähtu, et PK-l esineks maitsmishäire, mis oleks põhjuslikus seoses süüdistatavale etteheidetava teoga. Eksperdiuuringute kirjeldustest nähtub, et kannatanu välisnina ninaselja piirkond otse-silmaga nähtavat defekti ei esine, mida oleks vaja korrigeerida kirurgiliselt. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel arvestanud nii kannatanu füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, tema heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest ja poolte varanduslikust seisundist. Kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus vastab kohtukolleegiumi arvates õiguse üldpõhimõtetele, ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kohtupraktikale. Kannatanu apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendis 3-2-1-116-12 ja käesolevas kriminaalasjas käsitletud asjaolud erinevad kardinaalselt ega ole seetõttu omavahel võrreldavad. PK on täisealine, kes enda ütluste kohaselt tegeleb võitlusspordiga ja kellel on selle käigus ka varasemalt purunenud ninaluu ning löödud välja hambaid. Hinnang endale ja ülalnimetatud Riigikohtu lahendis kannatanule tekitatud kahju suuruse võrdluses on seega kohatu. Kannatanu on jätnud tähelepanuta viidatud Riigikohtu lahendi p-s 18 toodu, mille kohaselt rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel, mistõttu ei saa üldjuhul ka vaidlustada kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. 12. Lähtudes ülaltoodust leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus kriminaalasjas nr 1-14-1413 on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2016 otsuse G.M-i süüdistuses

§ 118lg 1 p 2 järgi muutmata ning kaitsja ja kannatanu apellatsioonid rahuldamata. 8

(9)/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.