1-15-7991/37

(14730000300)Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola , liikmed Meelika Aava ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg

1. november 2016 Kriminaalasi G.N-i (G.N) süüdistus es KarS § 169 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. detsembri 2015 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja kaitsja vandeadvokaat Mart Missik Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav G.N , isikukood XXX, kodakondsus: EV kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: X XX, elukoht : PX XX, töökoht: OÜ X XX, varem kriminaalkorras karistamata, 1 kehtiv väärteokaristus. Tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Mart Missik RESOLUTSIOON
3. Harju Maakohtu
4. detsembri 2015 otsus G.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 169 järgi jätta sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi.
5. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on kohtumenetluse poolel võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik Süüdistus
6. G.N anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 169 järgi selles, et tema, olles kohustatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsuse alusel maksma oma endise abikaasa MK arvelduskontole igakuiselt elatusraha nende ühise noorema kui 18-aastase poja A- MK (ik XXXXXXXXXXX) kasuks ja tema ülalpidamiseks 296,73 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni, alates 2013 aprillist e. juba pikema aja vältel ja süstemaatiliselt (viimase rohkem kui 2 aasta vältel on G.N-i poolt igakuine elatusraha maksmine jäänud ilma ühegi erandita kohtuotsusega kohustatust rohkem kui 30 korda väiksemaks) hoidub kuritahtlikult ja teadvalt kõrvale nimetatud igakuise elatusraha maksmisest. G.N on selleks tulenevalt tema enda ülalpidamise standardist ja temale kuuluvatest suurosalustest mitmetes kasumlikes äriühingutes piisavalt rahalisi võimalusi, ka pole ta töövõimelise inimesena teinud mõistlikke jõupingutusi elatise maksmiseks vajaliku suurusega igakuise sissetuleku (palga) saamiseks. G.N pole olnud mingeid mõjuvaid takistusi nõutavate pangaülekannete tegemiseks MK arvelduskontole A-MK kasuks pika aja vältel, ta pole seadnud endale prioriteediks nimetatud elatise maksmise kohustuse võimalikult suures ulatuses täitmist, vaid on järjekindlalt jätnud vabatahtlikult A- MK- le elatusraha maksmata, võimaldades vaid kohtutäituri kaudu oma kuupalgast kinnipidamise teel MK- le üle kanda tühiseid summasid e. ta pole igakuist elatusraha sisuliselt maks nud rohkem kui kahe aasta vältel, samuti pole ta vähendanud oma 10 000 eurot ületavat elatusraha võlga. Maakohtu otsus
7. Harju Maakohtu otsusega tunnistati G.N KarS § 169 lg 1 järgi süüdi ja karistati vangistusega 6 kuud, mida ei pöörata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele, kui G.N ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust loeti kohtuotsuse kuulutamise päevast. Menetluskuludena mõisteti G.N-ilt välja sundraha 585 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 3 kohaselt tasuda 10 kuu jooksul igakuiste maksetena, ühes kuus kuulub tasumisele mitte vähem kui 58,50 eurot kohtuotsuse jõustumisest arvates . Maakohus leidis kokkuvõtvalt järgmist. 2.
8. Kuigi G.N saab miinimumpalka, tal pole kinn isvara ega sõidukeid, tema arveldusarved ja talle kuuluvad äriühingute osakud on arestitud, ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, et isik, kes on osanikuks mitmes kasumlikus äriühingus (K OÜ, OÜ A), milles allkirjaõigus kuulub talle, teenib vaid miinimumpalka P OÜ-s. Üksnes miinimumpalgast elatuv mees ei saaks endale ega lapsele kulukaid suusareise lubada. Ka ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, et isik, kelle hobideks kannatanu ütluste kohaselt on mäesuusatamine ja purjetamine, ei suuda kanda ise oma elamiskulusid. Et süüdistatava poolt kasutatavad sõidukid, purjekas ja kinnisvara on registreeritud tema sugulaste ja firmade nimele, samuti arvestades G.N-i pangakontolt kohtutäituri poolt igakuiselt mahavõetavat tagasihoidlikku elatise makset suuruses 0,93 eurot kuni 9,32 eurot, tekkis kohtul põhjendatud kahtlus, et sellisel viisil kolmanda id isikuid kasutades, varjab G.N oma tegelikku varanduslikku seisu, raskendades seeläbi tema vastu esitatud nõuete täitmist. G.N-i käitumine ja tegelik varanduslik seis võimaldavad tal ilma raskusteta poja ülalpidamiseks elatisraha maksta. 2.
9. G.N ei ole töövõimetu ja tema võimet tööga elatist teenida ei ole piiratud. Puuduvad tõendid, mille kohaselt süüdistatav ei saaks töötada või et ta vajaks seoses tervisega mingit ravi või protseduure. 2.
10. Süüdistatava poolne passiivsus lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel ei ole vabandatav asjaoluga, et elatise maksmine käib läbi kohtutäituri. Vaatamata pangaarvete ja äriühingute osade kohtutäituri poolt arestimisele, oleks isik pidanud mugavustsoonist väljuma ning otsima lahendusi, mis võimaldanuks ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täita. Täisealine, töövõimeline ja kõrgharidusega inimene on soovi ja tahtmise korral võimeline leidma miinimumpalgast tasuvamat tööd. S üüdistataval on võimalused lapse ülalpidamiseks, vastasel juhul ei saaks ta käia aastas mitmeid kordi reisidel. A. 2

(11)G.N-i poolt ülalpidamise kohustuse rikkumine on kuritahtlik juba ainuüksi seetõttu, et teades lapsele elatisraha maksmise kohustusest, ei teinud ta mitte midagi selleks, et tagada lapse huvide kaitse. 2.

1. Elatisraha maksmata jätmist ei saa õigustada ühisvara jagamise käigus MK-le makstud hüvitise tasumisega, kuivõrd see ei ole kuidagi seotud väljamõistetud elatise tasumisega ning lapse ema varanduslikku olukorda silmas pidades ei saa omaalgatuslikult jätta täitmata kohtuotsusega pandud lapse ülalpidamiskohustust. 2.
2. Kuigi 27.03.2013 on G.N-i suhtes kriminaalmenetlus samas kuriteos lõpetatud, oleks iga vastutustundlik vanem teinud kõik endast oleneva, et vältida edaspidi süüdistuse esitamist samasuguse kuriteo toimepanemises. Arvestades, et G.N oli teadlik, et ta peab igakuiselt elatisraha maksma, kuid on teadvalt ja tahtlikult hoidnud oma varanduslikku olukorda sellisena, mis välistab elatise täies ulatuses tasumise, on ta kavatsetult, alates 2013 aprillikuust, hoidunud lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha tasumisest. 2.
3. Karistuse mõistmise osas leidis maakohus, et arvestades G.N-i rahaliste kohustuste suurust (elatisraha võlgnevus) ja sissetulekute vähesust (miinimumpalk), ei ole otstarbekas kohaldada rahalist karistust, kuivõrd tal puuduvad vahendid selle tasumiseks. Süüdistatava suhtes tuleb kohaldada karistust, mis on seotud tema vabaduse piiramisega. Kuigi kohtu hinnangul on G.N-i näol tegemist õiguskuuleka isikuga, pidas kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Et G .N ei ole täitnud ülalpidamiskohustust pikema aja jooksul , ta ei teinud ühtegi täiendavat sammu täitmaks vabatahtlikult enda kohustust alaealise lapse ees, põhjendades oma käitumist asjaoluga, et kogu protsess käib läbi kohtutäituri, on tema süü suur. Arvestades süü suurust ja teo toimepanemise tehiolusid, pidas kohus võimalikuks mõista karistus sanktsiooni keskmääras, mida on esmakordsel karistamisel võimalik jätta täitmisele pööramata, kohaldades süüdistatava suhtes KarS § 73 sätteid ja on küllaldane määrata KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg minimaalses määras. Kaitsja apellatsioon
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada ja G.N süüdistuses KarS § 169 järgi õigeks mõista. Kokkuvõtvalt on kaitsja põhjendused järgmised. 3.
5. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rik kunud kriminaalmenetlusõigust. Kohus on sisuliselt süüdistuse piire laiendanud ja otsuses sisaldub süüdistuse tekstis kajastamata õiguslikke etteheiteid. Nii toob kohus välja, et G.N pidanuks tegutsema viisil, et saada rohkem dividende, kuid sellist etteheidet süüdistuses ei olnud. G.N-ile ei ole heidetud ette ka seda, et väidetavalt on ta kasutanud kolmandaid isikuid oma vara varjamiseks. Kohus tugineb sisuliselt ainult kannatanu ütlustele, mida saab käsitleda kaudse tõendina. Samas on need ütlused täiesti ebamäärased ja ebakonkreetsed ega saa tõendada kohtu poolt väidetavalt tuvastatud asjaolusid. Ei saa lugeda tõendatuks, et süüdistataval on maja, auto ja jaht kui niimoodi arvab asjast huvitatud kannatanu, aga muud tõendid seda kinnitavat tõendit puuduvad. Kaitsja küsimustele vastates kinnitas kannatanu, et tal ei ole mitte mingeid konkreetseid fakte ega infot selle kohta, kas reiside või millegi muu eest on G.N isiklikult maksnud. Kohus peaks kannatanu ütlustele hinnangu andmisel lähtuma ka sellest, et MK on otseselt asjast huvitatud isik ja tema suhted süüdistatavaga on raha mittelaekumise tõttu pingelised. 3.
6. Kohtuotsus on ebamäärane ja raskesti jälgitav. E i ole võimalik aru saada, milliseid tegusid, millistest ajahetkedest G.N-ile ette heidetakse. Näitena on läbiv etteheide, et süüdistatav on käinud 3

(11)reisimas. Ei ole tuvastatud, millal ta käis reisimas, kes on tasunud reisi eest, kas see võis olla töölähetus jne. Kohtu väited on sisustatud meelevaldselt ning tõendamata, kohus tugineb tõenditele, milles käsitletakse olukorda enne süüdistuses viidatud aega. Kohus on põhimõtteliselt eiranud süütuse presumptsiooni ja tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks. Isegi kui kohtu poolt väidetavalt tuvastatud G.N-i tegevus täidab kuriteo objektiivse koosseisu, siis puuduvad tõendid, mis seda tõsikindlalt tõendaksid. Võistlevas kohtumenetluses olnuks prokuröri ülesanne esitada tõendeid, mis tõendavad väidetavat varade kirjutamist teiste isikute nimele ja elatist täies mahus maksta võimaldavat elustandardit. Tegelikkuses tugineb aga kogu süüdistus ühele kaudsele tõendile. Subjektiivsest küljest eeldab antud tegu otsest tahtlust, mida kohus ei analüüsi. Subjektiivsele küljele on kohtuot suses pühendatud vaid üks lause. Antud kuriteo puhul eeldab aga subjektiivne koosseis otsese tahtluse tuvastamist, mida kohus tuvastanud ei ole. 3.

1. Juhul, kui süüdistatav kasutaks kolmandaid isikuid oma varandusliku seisu varjamiseks, saanuks kohtutäitur esitada hagi TMS § 197 lg 1 alusel võlgniku vara tagasivõitmiseks kolmandate isiku te vastu. Kohtutäitur, olles täiteasjaga tegelenud juba pikka aega, ei ole vastavat hagi esitanud. Seega on täies ulatuses spekulatiivsed kohtu väited, justkui oleks apellandile kuuluv vara kolmandate isikute valduses ja justkui kasutaks apellant kolmandaid isikuid oma varaliste kohustuste täitmiseks. Kohus on otsuses märkinud, et apellant “saab kindlasti kaasa rääkida tema osalustega äriühingutes dividendide jaotamisel või tegutseda selle nimel, et talle tasutaks juhatuse liikme tasu suuremas ulatuses, kui seda on miinimumpalk”. Apellant möönab, et G.N saab küll oma seisukoha nimetatud küsimustes kujundada, kuid tal puudub seadusest tulenev võimalus otsustada dividendide maksmist või muuta juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus määratud tasu. ÄS § 168 lg 1 p 5 kohaselt on majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine osanike pädevuses. ÄS § 174 lg 1 kohaselt on osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Seega on kasumi väljamaksmise eelduseks osanike otsus. G.N on seotud küll mitmete äriühingutega, kuid samas ei oma ta üheski ettevõttes enamusosalust (v.a P OÜ). Kohtu poolt eraldi välja toodud K OÜ-s on G.N-ile kuuluva osakapitali suurus kõigest 5%. Seega ei saa süüdistatav ühegi äriühingu puhul ainuisikuliselt otsustada kasumi väljamaksmist, kuna tal puudub enamusosalus. Kuna süüdistatav ei saa otsustada kasumi väljamaksmist, siis on põhjendamatud ning vastuolus seadusega kohtu etteheited, mille kohaselt on G.N jätnud kasumi jaotuses “kaasa rääkimata”. Kuigi G.N on mitmel korral soovinud kasumi väljamaksmist, kuid kuna osanike enamus ei ole soovinud kasumit välja maksta, siis ei ole tal olnud võimalust kasumi väljamakseid saada. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-89-14, ei ole väikeaktsionäril, kes soovib saada aktsiaseltsist kasumit, võimalik nõuda äriühingult hea usu põhimõttele tuginedes dividendi maksmise otsuse vastuvõtmist. Seega ei ole G.N olnud võimalik ühelgi viisil tagada dividendide väljamaksmist iseendale ühingutest, kus tal puudub enamusosalus ja ta ei saa olla ka vastutav selles, et tema osalusega kasumlikud äriühingud ei ole talle dividende maksnud. Eeltoodust tulenevalt on alusetud kohtu viited, justkui oleks süüdistatav pidanud mingil viisil kaasa rääkima või tegema võimalikuks endale dividendide maksmise temale kuuluvatest äriühingutest. Sarnaselt puudub G.N ka võimalus muuta temaga sõlmitud juhatuse liikme lepingu tingimusi, kuivõrd puudub võimalus osanike otsuseid ainuisikuliselt vastu võtta ja ise ta talle makstava juhatuse liikme tasu suurust muuta ei saa. Alusetud on ka etteheited, justkui oleks G.N pidanud mingil viisil tagama talle suurema juhatuse liikme tasu maksmise. Väide, et G.N ei ole otsinud muud tasuvamat tööd, on paljasõnaline ja tõendamata. 3.
2. Kuigi kohus tuvastas, et G.N saab miinimumpalka, tal puuduvad kinnisvara ja sõidukid, tema arveldusarved ja temale kuuluvad äriühingute osakud on arestitud, asus seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et G.N, kes on osanikuks K OÜ-s ning kus talle kuulub allkirjaõigus, teenib vaid 4

(11)miinimumpalka P OÜ-s. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kannatanu andis ütlusi selles, et G.N käib koos pojaga 2-3 korda aastas suusareisidel ning selle asjaolu luges kohus eluliselt usutavaks seetõttu, et süüdistatav on avaldanud, et käib pojaga väljas, korraldab temaga ühiseid üritusi, näiteks käis 25.06.2014 kardisõidul. Kohus leidis, et miinimumpalgast elatuv mees ei saaks seda endale ja lapsele lubada. Kohus on täiesti põhjendamatult tuginenud sellise järelduse tegemisel kannatanu ütlustele, mis on vaid oletused ja arvamused. Kohus on vaid kannatanu ütluste põhjal asunud seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kelle hobideks on mäesuusatamine ja purjetamine, ei suuda kanda oma elamiskulusid. Ka selle kohta, et G.N käib 2-3 korda aastas pojaga reisidel ja maksab nende eest (arvatavasti) ise, ei ole muid tõendeid kui kannatanu ütlused. Samas on kohus jätnud kõrvale süüdistatava selgitused sellest, kuidas ta majandab, tuginedes põhjendamatult vaid kannatanu oletustele. Kohus märkis, et kuigi äriühingute, milles G.N on osanik, vara ei saa süüdistatav kasutada elatise maksmise kohustuse täitmisel, siis tema elulaad, kannatanu poolt toodud asjaolud ning äriühingute majanduslikku seisu puudutavad dokumendid, ei anna alust järeldada, et süüdistatav elab seesuguses kitsikuses, et lapsele elatise maksmine käib talle üle jõu. Seesuguste oletuste põhjal ei saa teha süüdimõistvat otsust, kuna puuduvad neid oletusi kinnitavaid tõendeid. Süüdistatava majandusliku olukorra hindamisel ei saa toetuda Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsuses ja 27.03.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitule vara ja reiside kohta, kuivõrd need ei vasta kehtivale olukorrale. 3.

1. G.N-i haigusloost nähtub diagnoos , mis viitab tõsisele haigusele ja sellega paratamatult kaasnevat töövõime vähenemist, olgugi et selles ei olnud kirjas, milliseid takistusi haigus töötamisele seab ja millist ravi isik vajab. G.N-i terviseprobleemid on reaalseks takistuseks sellele, et ta võiks teha raskemaid pingutusi nõudvat tööd. 3.
2. Kohtu seisukohaga, et passiivsus lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel ei ole vabandatav asjaoluga, et elatise maksmine käib läbi kohtutäituri, kaitsja ei nõustu. Olukorras, kus isiku pangakontod ja kogu tema vara on kohtutäituri poolt arestitud, ei ole tal reaalseid võimalusi lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuivõrd ta ei saa ise seisvalt oma vara müüa, et sellest saadud vahenditega elatist maksta. Kohtutäitur on Osaühing A osalust üritanud müüa neljal korral, kuid edutult. Samas on G.N-ile kuuluvad osalused väärtuslikud . Juhul, kui kohtutäituril õnnestub osalused võõrandada, rahuldatakse elatisvõlgnevus koheselt. Olukorras, kus kohtutäitur aktiivselt võõrandab süüdistatava vara, ei ole põhjendatud G.N-ile ette heita võimaluste otsimata jätmist elatisvõlgnevuse tasumiseks. S üüdistatav ei hoidu oma kohustuste täitmisest kõrvale, vaid aitab kohtutäiturit igakülgselt vara võõrandamise protsessis ja teeb kõik endast oleneva, et vara saaks müüdud ja selle arvelt elatis tasutud. TMS § 132 lg 11 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool TMS § 132 lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Kohtutäitur on arestinud nimetud summat ületava osa. Seega on kohtutäitur veendunud, et menetluse käigus võlgnevus rahuldatakse. Kohtu väide, et G .N on tekitanud olukorra, kus on võimalik jätta lapse ülalpidamiskohustus täitmata, on seega ekslik. Sisuliselt heidab kohus G.N-ile ette vara varjamist täitemenetluses ja seda olukorras, kus kohtutäituril ei ole võlgnikule mingeid etteheiteid. Leides, et G.N-i faktiline käitumine täitemenetluse toimumise ajal täidab KarS § 169 objektiivse koosseisu , on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust . Süüdistatav on maksnud oma pojale igakuiselt elatist vastavalt oma võimalustele, mida oluliselt piirab tema pangakontode ja muu vara arestimine kohtutäituri poolt, mistõttu tal endal puudub võimalus seda käsutada. Tallinna Ringkonnakohtu otsus 5

(11)7.

1. Kannatanu esitatud Swedbank AS- i konto väljavõttest nähtub, et kohtutäituri poolt on perioodil 1.10.2015-25.10.2016 tema kontole üle kantud elatusraha kokku 14,08 eurot, s.h summades 0,78 eurot (9-l korral), 1,45 eurot (2-l korral) ja 2,08 eurot (2-l korral). 7.
2. Prokuratuur, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde leiab, et maakohus ei ole kriminaalasja lahendades laiendanud süüdistuse piire ja kaitsja käsitlus tõenditest ei anna alust maakohtu otsust muuta. Palub arvestada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-16 avaldatud suunistega. 7.
3. Süüdistatava kaitsja palub kohtulik uurimine uuendada ja arutada kriminaalasja suulises menetluses, sest G.N soovib anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta. Apellant palub võtta tõendina vastu vandeaudiitori 21.10.2016 arvamuse, mille kohaselt OÜ A esindajana äriühingu arveldusarvele pandud sularaha ei kuulunud mitte G.N-ile , vaid tegemist oli OÜ A sularahaga, mille arvelt ei saanud G.N oma kohustusi täita. Tõendamata on mistahes reisidel käimine, nende maksumus ja kulude kandja. G.N-i võimalused vara võõrandamiseks on piiratud, kuivõrd vara müügiga seotud tehinguid korraldab kohtutäitur. G.N-ile ei saa ette heita, et kohtutäitur ei ole oma tööga hakkama saanud. Hoolimata vara, mille väärtus ületab elatisvõlgnevuse, olemasolust ei võimalda selline vara elatise maksmise kohustust täita enne kui kohtutäituril õnnestub vara võõrandada. Kuigi TMS § 132 lg 11 annab kohtutäiturile õiguse vastavate eelduste olemasolu korral arestida kuni poole võlgniku miinimumpalgast, ei saa kohtutäituri poolt selle lubatud ulatuses arestimata jätmist ette heita G.N-ile, kellel tulenevalt tema suhtes käimasolevast täitemenetlusest puudub võimalus omal äranägemisel oma vara käsutada ja selle arvelt elatist maksta.
4. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et see tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
5. Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsusega, toimiku materjalidega ja apellatsiooni sisuga, andnud menetlusosalistele võimaluse kohtuistungil vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega süüdistatava õigeks mõistmiseks. M aakohtu otsus G.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 169 järgi tuleb jätta põhiosas esitatud asjaoludel sisuliselt muutmata, küll tuleb sellesse teha täpsustusi .
6. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, milliste tõendite kogumist maakohus otsuse tegemisel lähtus ning kuidas kujunes maakohtu siseveendumus, et G.N on talle süüks arvatud teo toime pannud. Kohtukolleegium ei tuvastanud tõenditele hinnangu andmisel maakohtu poolt tehtud vigu, mis annaksid seadusliku aluse ringkonnakohtul samu tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks kohtule esitatud tõendeid hinnanud ebapiisavalt, mistõttu ei ole otsusest võimalik aru saada, milliseid tegusid ja millistest ajahetkedest G.N-ile süüdistuses ette heidetakse. Süüdistuse kohaselt on G.N jätnud oma lapse ülalpid amise kohustuse täitmata pikema aja vältel ja süstemaatiliselt (alates 2013 aprillist kuni käesoleva ajani, s.o kohtuotsuse tegemiseni). Tõendatud on, et süüdistatavale 16.02.1012 kohtuotsusega pandud kohustuse st on enam kui 2 aasta vältel jäänud igakuise elatusraha maksmine ilma ühegi erandita kohtuotsusega kohustatust rohkem kui 30 korda väiksemaks ning elatusraha võlg nevus on tekkinud pikema aja vältel . Riigikohus on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise mõiste kohta mitmetes lahendites selgitanud (vt nr 3-1-1-92-01, 3-1-1-95-03 ), et lapse ülalpidamiskohustuse rikkumine on kuritahtlik, kui elatusraha ei maksta pikema aja jooksul, mis võib seisneda ulatuslikus võlgnevuses mingi pikema aja jooksul järjest või on nt aastate jooksul makstud elatist üksnes mõnel kuul. Otsuses nr 3-1-1-59-16 on Riigikohus selgitanud, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on - või võiks 7

(11)temalt mõistlikult eeldatava käitu mise korral olla - võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. KarS § 169 omistab elatise maksmise võimatusele teo koosseisupärasust, mitte õigusvastasust välistava toime. Kooskõlas asjas nr 3-1-1-84-12 märgituga leiab kolleegium, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes on tegemist eeskätt juhtudel, kui: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS § -st 102 ja täitemenetluse seadustiku §- st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §- st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav (p 25). Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 8) (p 26). Et KarS § 169 objekti ivse koosseisu moodustab elatise maksmata jätmine ja seega on tegemist ehtsa tegevusetusdeliktiga, ei ole käesolevas asjas vaidlust selles, et süüdistatav, nagu maakohus õigesti leidis, pidanuks ka kasvõi osa oma mitteametlikest sissetulekutest, ajal kui tal need olid, kasutama poja ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
3. Kuigi kohtupraktika tõlgendab elatise maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikuks (alates 01.01.2015 kehtiva KarS-i redaktsiooni kohaselt teadvaks) lapsele elatise maksmise kohustuse süstemaatilist täitmata jätmist ka juhul, kui vanemal on vara, mille arvelt lapsele elatist maksta, ei saa nõustuda apellandiga selles, et G.N on jätnud oma kohustuse lapsele elatist maksta täitmata põhjusel, et ta on varatu. KrMS § 237 lg 4 kohustab kohtulikul arutamisel tuginema üksnes kriminaaltoimiku materjalile ja KrMS § 3051 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada, ei ole kannatanu MK ütlused ainukeseks ja sisuliseks, nagu kaitsja ekslikult leiab, G .N-i süüstavaks tõendiks. Nõustuda tuleb kaitsjaga küll selles, et MK on otseselt asjast huvitatud isik ja tema suhted süüdistatavaga on elatisraha mittelaekumise tõttu pingelised, kuid selline arusaam ei anna kohtukolleegiumile alust järelduseks, et need tervikuna ei saa kohtu poolt väidetavalt tuvastatud asjaolusid tõendada. Kannatanul, kes ei ole süüdistatavaga vahetult pikemat aega suhelnud, ei saagi olla täpset ülevaadet G.N-i varalisest seisundist, küll aga on ta maakohtu istungil andnud ristküsitluse käigus ütlusi faktilistest asjaoludest, mida ta teab ja millistest sai ta teadlikuks teise isiku vahendusel. Et süüdistatav kasutas maakohtu istungil KrMS § 8

(11)35 lg-st 2 ja § 34 lg- st 1 tulenevat õigust ütluste andmisest keelduda, puudus maakohtul võimalus ristküsitluse käigus kontrollida vastuolusid süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste ja kannatu ütluste vahel ( 2-3 korda aastas koos pojaga välismaal suusareisidel käimine ja nende eest tasumine), tõendavad kannatanu ütlused seda, et G.N-i majanduslik olukord võimaldab koos pojaga selliseid reise ette võtta ja tekkinud kulutusi kanda. Et G.N-i majanduslik olukord ei ole käesoleval ajal, võrreldes süüdistuses esitatud ajavahemikuga oluliselt halvenenud, tõendavad kohtukolleegiumi arvates eelkõige süüdistatava apellatsioonikohtu istungil antud ütlused selles, et lisaks kohtutäituri kaudu kannatanule tehtud elatisraha ülekannetele on ta andnud poja le igakuiselt 50 eurot taskuraha, lisaks on ta ostnud pojale jope ja kiivri ning tasunud autokooli ja hambaravi eest. Et poeg vii bib regulaarselt ühe päeva nädalas tema juures, on ka see seotud kulutustega ja kokku moodustavad tema poolt pojale tehtud kulutus ed kuus 100-300 eurot. Seega oli ja on süüdistataval jätkuvalt võimalus lapse ülalpidamiseks, kuid ta ei ole teinud vajalikke muudatusi elukorralduses ega ei seadnud esikohale lapsele elatise maksmist. 12. Kohtukolleegium leiab, et G.N ei ole kasutanud ära kõiki seadusega ettenähtud võimalusi raha saamiseks lapsele elatise tasumiseks. Kuigi tema vara müügiga seotud tehinguid korraldab kohtutäitur, mistõttu on G.N-i võimalused vara võõrandamiseks piiratud, ei saa nõustuda kaitsja etteheidetega selles, et seoses käimasoleva täitemenetlusega puudub süüdistataval igasugune võimalus omal äranägemisel seda vara käsutada ja selle arvelt elatist maksta. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhiosas esitatud asjaoludele lisada alljärgnevad täpsustused. Tulenevalt Täitemenetluse seadustiku (TMS) §- st 102, saab arestitud vara omanik temale kuuluvate äriühingute arestitud osakute müügile aktiivselt kaasa aidata paragrahvis sätestatud korras - lg1 kohaselt võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul võib kohtutäitur lubada võlgnikul endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all; lg 2 kohaselt kohtutäitur võib lubada võlgnikul asja müüa ka sõltumata sissenõudja nõusolekust, kui enampakkumine on nurjunud või võib eeldada, et asja ei õnnestu enampakkumisel müüa või asja enampakkumisel eeldatavalt saadav tulem on oluliselt väiksem, võrreldes võlgniku poolt korraldatavast müügist saadava tulemiga. Kui enampakkumine on nurjunud ostuhinna maksmise kohustuse rikkumise tõttu, võib kohtutäitur lubada võlgnikul asju müüa ilma sissenõudja nõusolekuta üksnes siis, kui nurjunud on ka kordusenampakkumine; lg 3 kohaselt kohtutäitur toimetab sissenõudjale kätte teate võlgniku sooviavalduse kohta asja muul viisil müümiseks, välja arvatud juhul, kui talle esitatakse sissenõudja nõusolek asjade muul viisil müümiseks. Kohtutäitur ei anna võlgnikule nõusolekut asja müümiseks enne seitsme päeva möödumist teate sissenõudjale kättetoimetamisest, kui sissenõudja teatele varem ei vasta; lg 4 kohaselt kohtutäitur ei luba võlgnikul vara müüa vara arestimise aktis märgitust madalama hinnaga. Kohtutäitur tagab, et asja müügist saadav tulem tasutakse kohtutäituri ametialasele arvelduskontole; lg 5 kohaselt kohtutäitur võib nõustuda ka asja müümisega sissenõudjale. Sel juhul tehakse tasaarvestus sissenõudja nõudega ja ostuhinda käsitatakse võla ulatuses võlgnikult sissenõudjale makstuna. Kui ostuhind on väiksem või võrdub sissenõudja nõudega, kohaldatakse sissenõudja nõude tasaarvestamisele TSM §93 lõikes4 sätestatut ning lg 6 kohaselt asja müümine kohtutäituri kontrolli all toimub müügilepingu kohta võlaõigusseaduses ettenähtud korras. Kohtutäitur annab müügiks nõusoleku. Kuigi G.N-i pangakontod ja temale kuuluvate äriühingute ( K OÜ, OÜ A, H OÜ ja P OÜ) osakud väärtuses 60687 eurot on 11.06.2013 arestitud (kd I tl 128 -129), nähtub kohtule esitatud enampakkumise teatest (I kd, tl 139), et kohtutäitur on avalikul elektroonilisel enampakkumisel müünud üksnes G.N-ile kuuluva ja arestitud A osa. Tõendeid teiste G.N-ile kuuluvate osakute enampakkumiste kohta kohtule esitatud ei ole, küll aga kohtutäitur M.Laanemetsa teatisest nähtuvalt on toimunud neli enampakkumist, mis on nurjunud osalejate puudumise tõttu. 9

(11)Ringkonnakohtu istungil ristküsitluse käigus antud ütluste kohaselt G.N kohtutäituriga n -ö „näost näkku“ suhelnud ei ole, telefoni teel on ta suhelnud üksnes paaril korral. Kohtutäituri juurde ta ise läinud ei ole, kuna tal ei ole midagi arestida ja suhtlus oksjoni toimumisest ja selle tulemustest on toimunud kirja teel. Seega ei ole G.N tahtlikult, vaatamata seadusest tulenevale võimalusele, aidanud omalt poolt kaasa osakute müügile TMS § -s 102 sätestatud korras. Kohtukolleegium nõustub siinjuures täielikult maakohtu põhistusega selles, et süüdistatava passiivsus lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel ei ole vabanda tav asjaoluga, et elatise maksmine käib läbi kohtutäituri . G.N-ile kuuluvate äriühingute osakuid saab käsitada varana, mis võimaldanuks süüdistataval lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks raha saada. Meeldetuletamist väärib seegi, et G.N oli 16.02.2012 kohtuotsuse kohaselt võimalus vabatahtlikult lapsele elatist maksta kuni 11.06.2013, s.o ajal kui talle kuuluvad äriühingute osakud ei olnud veel arestitud. Seega olid tal kohtukolleegiumi arvates kuni süüdistuses märgitud ajani piisava sissetuleku puudumisel ka muu vara arvel võimalused lapse ülalpidamiseks olemas, kuid ta ei teinud midagi selleks, et tagada lapse huvide kaitse. Analüüsitud tõenditest ja süüdistatava ütlustest nähtub, et kuigi ta maksis kannatanule 2008 aastal 200 000 eurot sularahas, ei ole käesolevas asjas tegemist mitte majandusliku küsimuse vaid kannatanu ülinutikusega ja kättemaksuaktsiooniga tema vastu. Nagu maakohus õigesti tuvastas, ei ole nimetatud summa tasumine kannatanule seotud mitte lapse ülalpidamisega vaid poolte abielu lahutamisega kaasnenud ühisvara jagamise tulemusena G.N-ile pandud kohustusega. Seega annavad kohtu tuvastatud faktilised asjaolud kokkuvõtvalt aluse asuda seisukohale, et G.N, olles teadlik oma kohustusest ja selle täitmise võimalusest, jättis laps e ülalpidamiskohustuse samal ajal teadvalt ehk n-ö kättemaksuks kannatanule talle kuuluvate pangaarvete ja vallasvara arestimise eest, täitmata . Eeltoodust tulenevalt on KarS § 169 süüteokoosseis, erinevalt kaitsja arusaamast, täidetud.

1. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohale, mille kohaselt OÜ A esindajana G.N-i poolt äriühingu arveldusarvele 2014 aastal kantud sularaha 25 000 eurot ei kuulunud mitte süüdistatavale, vaid OÜ - le A, mille arvelt ei saanud G.N oma kohustusi täita, peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Asjaõigusseaduse § 90 lg 1 kohaselt kehtib sularaha kui vallasasja puhul valdaja omandi eeldus, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja, seega käesolevas asjas G.N, asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 25 ja
4. jaanuari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-13313, p 23). Praegusel juhul ei ole tuvastatud selliseid sularahasissemaksetega seotud asjaolusid, mis annaksid esmapilgul alust arvata, et OÜ P pangakontole sisse makstud sularaha ei kuulunud sissemakse tegemiseni G.N-ile , vaid hoopis OÜ-le P või mõnele muule isikule. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja andnud menetlejale reaalset võimalust sellise versiooni paikapidavust kontrollida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 41). Antud juhul ei ole kohtukolleegiumi arvates ei süüdistatav ega kaitsja esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid nimetatud rahasummade pärinemist allikatest, mis võimaldaksid antud fakte hinnata süüdistatava kasuks. Kaitsja seisukoht, et 25 000 eurot oli enne sissemakse tegemist OÜ A, mitte G.N-i isiklik raha, on seega tõendamata, paljasõnaline ja ennastõigustav. Kohtukolleegiumi arvates oli G.N vaatamata sellele, et ta sai 2014 aastal ametlikult miinimumpalka, seega rahalisi vahendeid, mille arvelt lapse ülalpidamiskohustust täita. Eeltoodu järeldust ei lükka kohtukolleegiumi arvates ümber ka apellatsioonkaebusele lisatud vandeaudiitori ülevaade ja OÜ A konto väljavõte, millised käsitlevad üksnes äriühingu sularahatehinguid perioodil 1.01.2014 – 31.12.2014 ega kujuta 10

(11)endast seega äriühingu täiemahulist auditit, vaid on käsitletav audiitori arvamusena, mis aga ei kinnita sularaha 25 000 eurot kuulumist OÜ-le A. Maakohus ei ole käesolevat kriminaalasja lahendades G.N-ile esitatud süüdistuse piire laiendanud ja apellandi käsitlus tõenditele antud hinnangust ei lükka ümber vaidlustatud otsuses esitatud tõendite analüüsi, põhjendatuse ja elulise usutavuse põhimõtete järgimist. 14. Ülaltoodud põhjendustel leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus G.N-i süüdimõistmises KarS § 169 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Lähtudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind 11