← Eesti

1-17-3750/15

Obsah (13)§ 238§ 310§ 179§ 180§ 381§ 233§ 63§ 236§ 321§ 338§ 337§ 175§ 185

1-17-3750 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3750 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 238

lg.2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2(kahe) kuuline vangistus . Määrati, et KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui J.N ei pane 1(ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldati kannatanu ET’i tsiviilhagi osaliselt ning mõisteti J.N-ilt

§ 310

lg 1 alusel kannatanu ET kasuks välja varalise kahjuna purunenud prillide maksumuse osas summas 300 (kolmsada) eurot. Ülejäänud osas jäeti varalise kahju nõue ning mittevaralise kahju nõue täielikult rahuldamata. Sama otsusega mõisteti J.N-ilt välja

§ 179

lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 4,9 ja § 180 lg 1 alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 705 € (seitsesada viis eurot), advokaadi õigusabikulud summas 192 € (ükssada üheksakümmend kaks eurot).

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulud 897 € tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 3 (kolme) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuus kuulub tasumisele 299.00 eurot. 2.1. Maakohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis leidis, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas tõendamist on leidnud, et J.N lõi kannatanut rusikaga näo piirkonda vähemalt kahel korral. Selle tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu, tema nägu oli verega määrdunud, seega eluliselt on usutav, et kannatanul esines tegeliku või potsentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnev ebameeldiv valuaisting. Maakohus märkis, et isiku läbivaatuse protokoll ning kiirabi- ja EMO-kaart kinnitavad ühtlasi, et J.N põhjustas kannatanu ET-le tervisekahjustusi. Samuti nähtub tunnistajate H-MH ja KK ütlustest, et ET nägu oli 2

(9)peksmise tagajärjel verine. Seega on nii kannatanu kui ka tunnistajate kokkulangevate ütlustega ja isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi, asitõendi vaatlusprotokollidega tõendamist leidnud J.N poolt 26.11.2016.a Tallinnas XXX maja trepikojas verbaalse konflikti käigus ET ründamine, lüües ET kukla piirkonda mille tagajärel ET kukkus kõhuli trepile ning misjärel J.N peksid ET rusikatega vastu pead ja nägu. 2.
  1. Kannatanu ET on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 1700 eurot (saamata jäänud töötasu 1400 eurot ja 300 eurot prillid) ning mittevaralise kahju nõudes summas 3300 eurot. Süüdistatav võttis tsiviilhagi õigeks prillide maksumuse osas. 2.2.
  2. Maakohus märkis, et tsiviilhagi kohaselt on kannatanu pärast kallaletungi sunnitud pöörduma arstliku abi järgi ja ei saanud tööl käia 14 päeva. Tsiviilhagi kohaselt kannatanu töötab FIE-na taksonduses ja igapäevaselt teenib keskmiselt 100 eurot, seega kaotas 1400 eurot. Maakohus leidis, et kannatanu varalise kahju tõendamiseks ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit. Maakohus märkis, et kannatanul on õigus ja kohustus tõendada tekkinud kulutuste suurust. Kannatanu ei pidanud vajalikuks kohtuistungile ilmumist ehkki kohtuistungi aeg oli talle teada. Saamata jäänud töötasu osas märkis maakohus, et kui kannatanu oli ajutiselt töövõimetu, siis sai ta eelduslikult ravikindlustushüvitist, mida tuleb kahju puhul samuti arvesse võtta. Maakokohtul puuduvad aga tõendidi asjaolu kohta, kas kannatanu üldse töötas ning milline oli tema töötasu. Seega leidis maakohus, et kannatanu ütlused töötamise ning töötasu saamise kohta on paljasõnalised. Samas osundas maakohus, et kohtule esitatud e-kirja väljavõttest nähtub, et kannatanu on lubanud naabrite eeskujul asuda tööle. Maakohus leidis, et kannatanu tsiviilhagi süüdistatava vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 1700 eurot on põhjendatud osaliselt ning rahuldas tsiviilhagi summas 300 eurot, mis kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. 2.2.
  3. Maakohus selgitas, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKL 3 -2-1-19-08, p 13). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo asjas nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Maakohus märkis, et kohtulikul uurimisel on tõendmist leidnud, et J.N lõi kannatanut pea piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Kannatanul diagnoositi SA Põhja-Eesti 3
(9)Regionaalhaigla EMO-s pärast löömist prillhematoomid ja marrastused sarnaluude piirkonnas. Samas ei esine kannatanul püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, mille all tuleb mõista mõne kehaosa kaotust või mõne elundi funktsioneerimise lakkamist ega ka püsivat väljanägemise muutust, kuivõrd kannatanul pärast kuriteo toimepanemist esinenud prillhematoomid olid ajutise iseloomuga ning on praeguseks paranenud, seega ei ole tegemist püsiva tervisekahjuga. Maakohtule on esitatud e-kirja väljavõtted millest nähtuvalt on kannatanu J.N ja tema pere öörahu olnud ET tõttu korduvalt rikutud ning sellekohastele märkustele on ET vastanud ironiseerivate ekirjadega, mis on muutunud isiklikult solvavateks. S amuti nähtub e-kirjast, et ET lubab naabri eeskujul tööle minna. Antud kriminaalasjas oli kannatanu see, kes kutsus J.N välja asju klaarima, olles ise alkoholi tarvitanud. Kui pidada tõeseks ETi väiteid, et töötab taksojuhina, siis antud vigastused (hematoomid silmade all) ei takista töötamast taksojuhina. Moraalse kahju hindamisel peab kohus vajalikuks arvestada ka kannatanu käitumist, mis eelnes kuriteo toimepanemisele süüdistatava poolt. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid (sh kannatanule tekitatud füüsilist valu kõrvutades tema enda käitumisega) arvestades, tuleb ET poolt esitatud mittevaralise kahju nõue jätta rahuldamata. ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsiooni esitas kannatanu esindaja, kes vaidlustab maakohtu otsust üksnes tsiviilhagi puudutavas osas järgmistel põhjustel. 3.1. Maakohus on jätnud rahuldamata kannatanu poolt esitatud töötasu nõude aja eest, millal kannatanu ei saanud süüdistava poolt talle tekitatud kehavigastuse tõttu töötada. Kannatanu ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi saamata jäänud töötasu osas rahuldamisele ei kuulu. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (

§ 381lg 6).

Süüdistatav ei võtnud küll tsiviilhagi omaks, kuid samas ei vaielnud ta ka tsiviilhagi aluseks olevatele asjaoludele vastu. Süüdistatav ei väitnud, et kannatanu ei tööta taksonduses või et tema päevasissetulek ei oleks vähemalt 100 €. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud hagi rahuldama ka ilma, et need asjaolud oleksid kannatanu poolt eraldi tõendatud. Ka ravikindlustushüvitise väidetavale saamisele tuginemine kohtu poolt ei ole õige, sest sellist vastuväidet süüdistatava poolt esitatud ei olnud. Kui süüdistatav ei väida, et kannatanu valetab, siis piisabki tsiviilhagi asjaolu tõendamiseks kannatanu väitest ning eraldi tõendit selle kohta vaja ei ole. Apellatsioonimenetluses kannatanu lisab taksojuhina töötamise kohta tõendi (lisa 1). Varasemalt ei ole seda esitatud, kuivõrd selle asjaolu üle ei olnud vaidlust ning kannatanule ei olnud ka selgitatud, et ta peaks seda asjaolu tõendama. 3.

  1. Kannatanu osutab ka sellele, et kui maakohtu arvates oli tsiviilhagi tõendamata, siis oleks maakohus pidanud juhtima sellele kannatanu tähelepanu (kohtu selgitamiskohustus). Kannatanu osales kriminaalmenetluses ilma advokaadist esindajata ning ta tegutses heas usus, et kohtueelses menetluses uurija ja hiljem kohus selgitavad talle, mida ta oma õiguste kaitsmiseks tegema peab. Kannatanu enda väidete kohaselt teatati talle kohtuistungist vaid telefoniteel ning ühtlasi selgitati, et kannatanu ei pea üldse istungile tulema. Tsiviilhagi menetlusse võtmisel ei juhtinud maakohus kannatanu tähelepanu väidetavatele puudustele hagiavalduses. 3.
  2. Maakohus on otsuses leidnud, et kui kannatanu ka töötab taksojuhina, siis hematoomid silmade all ei takista tal sel erialal töötamist. Selline järeldus on ekslik. Maakohus on ise otsuses tuvastanud prillide lõhkumise ja üldteada asjaoluks on, et isik, kes kannab prille, ei saa autot juhtida ilma prillideta. Esiteks ta lihtsalt ei näe sõita ja teiseks on see ka seadusega keelatud. Kannatanu lisab selle kohta ka arstitõendi, mis näitab prillide kohustuslikkust (lisa 2). Apellant märgib, et k annatanu 4

(9)ei ole seda varem esitanud, kuna selle üle ei olnud vaidlust ning kannatanule ei selgitatud, et ta peaks selle esitama. Apellant leiab, et tulenevalt eespooltoodust oleks tulnud kannatanu nõue saamata jäänud töötasu nõudes rahuldada ning süüdistatavalt välja mõista lisaks prillide väärtusele ka varaline kahju summas 1 400 €. 3.
  1. Apellant märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu väga selgelt, miks kannatanu moraalse kahju nõue rahuldamata jääb. Maakohus on mittevaralist kahju käsitledes viidanud esiteks sellele, et vigastused ei toonud kaasa mõne elundi kaotust ega ka püsivat väljanägemise muutust ja teiseks sellele justkui oleks kannatanu ise süüdistava suhtes halvasti käitunud. Kannatanu leiab, et kohtu järeldus, nagu on moraalse kahju väljamõistmine õigustatud üksnes väga raskete kehavigastuste puhul, ei ole õige ega ka kooskõlas kohtupraktikaga. Eesti kohtupraktikas on kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis jäänud vahemikku 100-3000 € (vt Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüs. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
  2. aastal. Tartu 2017, lk 11 jj). Apellant leiab, et k äesoleval juhul olid kannatanu vigastused raskemat laadi. Süüdistatav oli kannatanule kallale tunginud selja tagant, ta lõi kannatanut esmalt selja tagant kukla piirkonda ning pärast seda kui kannatanu oli maha kukkunud, jätkas süüdistatav tema peksmist rusikatega vastu pead ja nägu. Kannatanu sattus peksmise tagajärjel SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-se, kus tal diagnoositi prillhematoomid ja marrastused sarnaluude piirkonnas, samuti ninaluu murd (viimast ei ole maakohtu otsuses nimetatud). Maakohus on ise otsuses tuvastanud, et peksmine, mille tagajärjel on kannatanu nägu kaetud verega ning verevalumitega, kinnitab seda, et süüdistatav lõi kannatanut piisavalt kõvasti. On arusaamatu, kuidas maakohtu arvates kõik eelnev ei põhjusta inimesele moraalset kahju. Moraalse kahju hüvitis on välja mõistetud tun duvalt lihtsamate rikkumiste korral. Apellant leiab, et käesoleval juhul on kohtu otsustus jätta moraalne kahju täielikult välja mõistmata, vastusolus nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Teiseks apellant märgib, et maakohus on nõude rahuldamata jätmisel viidanud kannatanu enda käitumisele, mis eelnes kuriteo toimepanemisele. Selles osas on maakohtu otsus vastuoluline. Süüdistava kaitsestrateegia oligi väita, nagu oleks kannatanu tüli alustanud ja justkui oleks süüdistatav tegutsenud hädakaitseseisundis. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud ja mingit hädakaitseseisundit ei tuvastanud (vt maakohtu otsuse lk 6-7). Samas on aga maakohus tsiviilhagi lahendades leidnud, nagu oleks kannatanu ise oma käitumisega süüdistava rünnet põhjustanud. Apellant leiab, et vägivalda ei õigusta miski, mitte mingilgi määral ei õigusta vägivalda naabrite vaheline tühine vaidlus väidetava öörahu rikkumise üle või ironiseeriva sisuga e-kirja saatmine. Ka ei anna vägivalla kasutamiseks mittemingisugust alust see, et kannatanu oli alkoholi tarvitanud. Ka alkoholi tarvitades peab isik saama olla täiesti kindel, et kellelgi ei ole mingit õigust tema suhtes vägivalda kasutada. Kannatanu esindaja leiab, et tulenevalt eespooltoodust oli kannatanu moraalse kahju nõue summas 3 300 € põhjendatud ja kooskõlas kohtupraktikaga. Apellant palub tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi varalise kahju nõude osalise rahuldamise ning mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada kannatanu hagi täiel määral. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad seoses mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisega 5
(9)osaliselt väärivad tähelepanu. Varalise kahju osalise väljamõistmise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. 5. Kohtukolleegium esmalt märgib, et kriminaalasja menetletakse kohtus lühimenetluse korras.

§ 233

lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

§ 63lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks.

Osutatud seisukoht puudutab ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt 3 -1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15) Keeld võtta kohtus lühimenetluse vormis arutatavas kriminaalasjas vastu uusi tõendeid laieneb arusaadavalt ka apellatsioonimenetlusele, seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta kannatanu esindaja poolt koos apellatsiooniga edastatud tõendid taksojuhina töötamise ning prillide kandamise kohustuslikkuse kohta. 6. Ringkonnakohus samas osundab, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema

§ 238

lg 1 p -s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.

§ 238

lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). Käesoleval juhul kannatanu esindaja ise toob esitatud apellatsioonis välja, et kannatanule teatati kohtuistungist telefoni teel ning ühtlasi selgitati, et kannatanu ei ole kohustatud istungile tulema. Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et kannatanu seega oli teadlik kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, kuid sellele vaatamata ei ole kohtuistungile ilmuda vajalikuks pidanud. Asjaolu, et kannatanule selgitati

§ 236

lg 2 regulatsiooni, mille kohaselt ei takista tema kohtuistungile ilmumata jäämine kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist, ei tähenda, et maakohus ei ole kannatanu istungile ilmumist vajalikuks pidanud ning jättis ta ilma võimalusest oma õigusi kaitsta. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohtus ei tõusetunud küsimust sellest, et käesolevas kriminaalasjas oleks tekkinud vajadus täiendavate tõend ite kogumiseks kuna kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Asjaolu, et kriminaaltoimikus puuduvad tõendid (töötamise ja päevasissetuleku kohta) , mis kinnitaksid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, ei anna veel kohtule alust eeldada, et vastavasisulised tõendid tegelikkuses ka eksisteerivad ning hageja võiks paluda kohtult aega nende kogumiseks. Pealegi maakohus on asjakohaselt viidanud kriminaaltoimikus olevale e-kirjavahetusele, milles kannatanu ET lubab naabri „eeskujul tööle minna“, millest võibki teha järelduse, et kannatanu ei tööta. (lk 57) 7. Kohtukolleegium lisaks eeltoodule märgib, et

§ 321

lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval põhjusel. Kannatanu ei pidanud vajalikuks kohtuistungile ilmuda, ei esitanud hagi aluseks olevate faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid, millest kohus oleks saanud teha järelduse, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Eelnimetatud maakohtule esitamata jäänud tõendeid esitas kannatanu esindaja alles koos apellatsiooniga ning neid tuleb jätta ülaltoodud põhjendustel tähelepanuta. Ringkonnakohus ei tuvasta seega maakohu poolt kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist lühimenetluses kriminaalasja ja selles oleva tsiviilhagi arutamisel. 6

(9)
  1. Põhjendamatu on kannatanu esindaja seisukoht, et kuna süüdistatav ei väitnud, et kannatanu ei tööta taksonduses või et tema päevasissetulek ei oleks vähemalt 100 €, maakohus oleks pidanud hagi rahuldama ka ilma, et need asjaolud oleksid kannatanu poolt eraldi tõendatud. Kannatanu esindaja ise asjakohaselt märgib, et süüdistatav ei võtnud tsiviilhagi omaks (v.a. lõhutud prillide osas). Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, et süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). Kui pool ei ole oma seisukohta faktilise väite kohta avaldanud, saab seda omaksvõtuks lugeda üksnes siis, kui kohus on poole seisukohta asjaolu kohta küsinud, ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada (vt 3-21-72-09, p 12). Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist väljendas süüdistatav oma seisukohta hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Nimelt seletas süüdistatav kohtule, et varaliseks kahjuks tuleb lugeda ainult prille, „kannatanu talveperioodil tööl ei käi, istub kodus, on alkohoolik“ (lk 73), seega vaidles süüdistatav vastu hagis esitatud faktilistele asjaoludele, mille kohaselt töötab kannatanu taksonduses ning et talle oleks töölt eemal viibimisega kahju tekitatud. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus jõudis õigele seisukohale, kui rahuldas kannatanu ET hagi ainult purunenud prillide maksumuse osas summas 300 eurot ning ülejäänud osas jättis varalise kahju nõude rahuldamata.
  2. Mittevaralise kahju nõude lahendamisel maakohus viitas asjakohaselt VÕS § 128 lg 5 regulatsioonile, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi ning VÕS § 134 lg 2 sätestatule, mille kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Seega ekslik on kaitsja järeldus, et maakohus jättis hagi mittevaralise kahju nõude osas rahuldamata põhjusel, et vigastused ei toonud kaasa mõne elundi kaotust ega ka püsivat väljanägemise muutust. Kohtukolleegiumi veendumusel maakohus tegelikult jaatas, et ka kehalise väärkohtlemise puhul kuulub teatud tingimustel tekitatud mittevaraline kahju hüvitamisele. Oma otsuse põhjendavas osas maakohus üksnes sedastas, et kannatanule tekitatud vigastused olid ajutise iseloomuga ning on paranenud, seega ei ole tegemist püsiva tervisekahjuga. Esitatud apellatsioonis kannatanu esindaja jättis tähelepanuta VÕS § 139 lg 1,3 regulatsiooni, mille kohaselt juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Isiku (…) tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Eelviidatu tähendab seda, et maakohus viitas õigesti, et mittevaralise kahju tuvastamisel tuleb arvesse võtta ka kannatanu enda käitumist, mis eelnes kuriteo toimepanemisele. Nähtuvalt kohtuistungil kannatanu ET’i avaldatud ütlustest 26.11.2016 kell 00:50 helistas talle J.N ja kurtis, et muusika on ta korteris liiga valju (…). Ta palus J.N mitte helistada ja J.N hakkas rääkima: „ma hoiatan sind...“. Selle peale vastas ta, et mida J.N ikka hoiatab, kui ta tahab, siis võivad nad minna kohe õue ja seal asjad selgeks rääkida“ (lk 2 pöördel). Kannatanu eelviidatud ütlused riimuvad ka süüdistatava ütlustega, kes seletas, et tema palvele muusika maha keerata vastas kannatanu kutsega minna välja õue ja rääkida nagu mees mehega (lk 32 pöördel). Eelviidatud tõendite alusel tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju lahendamisel omab tähtust asjaolu, et just kannatanu rikkus naabrite öörahu ning just kannatanu oli 7
(9)see, kes kutsus J.N välja asju klaarima, olles ise alkoholi tarvitanud, seega tekitatud kahju soodustas olulisel määral kannatanu enda käitumine. Sellest tulenevalt järeldas maakohus sisuliselt, et kannatanul püsivate kehavigastuste puudumisel ning kannatanu enda osa kahju tekkimisel arvestades, tuleb asuda seisukohale, et kahjuhüvitise suurus vähenes nullini. Kohtukolleegium sellise maakohtu järeldusega aga nõustuda ei saa. Kahjuhüvitise nullini vähendamine eeldab kahju tekkimist tervikuna kannatanust tulenevate asjaolude tõttu, mis välistab kahju hüvitamise nõude juba põhjusliku seose tasandil või kannatanu tahtluses nõusoleku olemasolul kahju tekitamiseks, mis delikti puhul kujutab endast õigusvastasust välistavat asjaolu. Maakohus leidis aga õigesti, et kannatanu ei ole konkludentsete tegudega ega selgelt väljendatud seisukohaga aktsepteerinud enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et süüdistatav ja kannatanu oleks kokku leppinud lahendada tekkinud erimeelsused vastastikuses kakluses. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kannatanule väljamõistetavat mittevaralise kahjuhüvitise summat tuleb küll oluliselt vähendada, kuid ei saa viia nullini.
  1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Kannatanu esindaja viitas asjakohaselt Riigikohtu mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika kordusanalüüsile (Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüs. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
  2. aastal. Tartu 2017), mille kohaselt Eesti kohtupraktikas on kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis jäänud vahemikku 100 -3000 €. Kohtukolleegium leiab, et sarnastel asjaoludel toimepandud kehalise väärkohtlemise puhul ilma kannatanu eelneva provotseeriva käitumiseta oleks õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks olnud 1400 eurot. Võttes aga arvesse kannatanu enda käitumist, mis eelnes kuriteo toimepanemisele – öisel ajal valju muusika kuulamist, mis segas naabreid (vt ka lk 57,58), just kannatanu enda poolt süüdistatava väljakutsumist öösel õue rääkima juba tekkinud konflikti situatsioonis, tuleb asuda seisukohale, et õiglaseks vähendatud mittevaralise kahju hüvitiseks peab jääma summa, mis ei ületa kohtute poolt sarnase kahju eest väljamõistetud miinimumhüvitist, milleks on 100 eurot.
  3. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas kannatanule mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmata jätmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu kuulub maakohtu otsus

§ 338p 2 alusel mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas tühistamisele.

Selles osas teeb ringkonnakohus

§ 337lg 1 p 4; § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse.

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kannatanu esindaja apellatsiooni. 12.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt menetluskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kannatanu ET’i esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo taotles kriminaalasja materjalide ja maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise eest esindajatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 528,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et esindaja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas, siis kuuluvad apellatsioonimenetluses kannatanu poolt tehtud menetluskulud väljamõistmisele kannatanu ET’i kasuks Eesti Vabariigilt. 8

(9)9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.