← Eesti

4-17-2370/48

Obsah (16)§ 29§ 35§ 44§ 123§ 99§ 98§ 2§ 313§ 52§ 19§ 30§ 133§ 132§ 23§ 104§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Määruse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Väärteoasi (number ja menetlus) nr 4-17-2370 (liidetud) (940016001217) I.K ja V.I kaebused Keskkonnainsp

§ 29

lg 1 p 1 alusel süüteokoosseisu puudumise tõttu ning menetluskulude riigi kanda jätmist. Menetlusaluste isikute kaebused on liidetud Tartu Maakohtu 02.06.2017 määrusega ühte menetlusse (tl 11-12).

  1. I.K kaebuse ja selle täienduse kohaselt on kohtuväline menetleja rikkunud oluliselt menetlusnorme, väärteo toimepanemine ei ole piisavalt tõendatud. I.K toob välja, et menetleja mõjutas V.I andma ütlusi I.K kahjuks. Menetleja ei ole teostanud I.K -le kuuluvale relvale ekspertiisi, mistõttu ei ole võimalik öelda, kas antud relvast on tulistatud või mitte. Tunnistajad M. Tiidemann ja I. Lossmann ei tea tõendamiseseme asjaolusid. Otsuses ei ole välja toodud I.K teopanus, mille alusel on järeldatud, et tegu on toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult. V.I andis sündmuskohal valeütlusi põhjusel, et tal esines intensiivne migreenihoog. Hilisemal ülekuulamisel eitas V.I metskitse küttimist ja surmamist. I.K 3 oli etteheidetava teo toimepanemise päeval seaduslikult väikeuluki jahil. I.K läks V.I helistamise peale V.I-le järgi, kuna V.I soovis, et I.K viiks V.I Koorti risti. I.K viis V.I soovitud kohta ning läks ise varasemalt paigaldatud püüniseid kontrollima. Hiljem helistas V.I uuesti I.K-le ning palus I.K V.I viia Xxxxxxxxxx tallu. Teel sihtkohta peatas isikud kinni politsei, kontrollis dokumente ning võimalikku joovet. Seejärel algas V.I küsitlemine ning ta juhatati sündmuskohale. I.K kohustati istuma sõidukis ning ootama edasisi juhiseid. Pärast sündmuskohalt saabumist teatas menetleja, et minnakse Keskkonnaameti Viljandi büroosse, kus kuulatakse I.K ja V.I üle. Ülekuulamise käigus tunnistas V.I süüteo toimepanemist koos I.K-ga, kuid seda üksnes põhjusel, et menetleja oli talle kinnitanud, et I.K juba tunnistas V.I poolt süüteo toimepanemist. Samuti kinnitati, et teo ühise toimepanemise korral on karistus leebem. I.K on ülekuulamisel ja ka hilisemas vastulauses eitanud süüteo toimepanemist. I.K ja V.I esitasid 23.03.2017 väärteoprotokollile vastulause. Menetleja ei pidanud vastulauses esitatud väiteid põhjendatuks. Kinnipidamise järgselt küsis I.K korduvalt menetlejalt, kas nad on kinni peetud, kuid küsimusele ei vastatud. Menetlusalusele isikule ei selgitatud tema õigusi ega võimaldatud helistada kaitsjale, kuigi ta avaldas selleks soovi. Ajal, mil toimus V.I ülekuulamine ning sündmuskoha vaatlus, pidi I.K istuma sõidukis ning tal keelati kinnipidamiskohast lahkuda. Menetleja ei ole kogu menetluse käigus kontrollinud, kas sõidukis olevast ja I.K -le kuuluvast relvast on üldse tulistatud. Ka juhul kui relvast oleks tulistatud (millega menetlusalune isik ei nõustu), siis ei ole tuvastatud, et relvast on tulistanud just V.I . Pärast V.I sündmuskohal ülekuulamist, toimetati I.K ja V.I Keskkonnainspektsiooni Viljandi büroosse, kus esmakordselt loeti menetlusalusele isikule ette tema õigused ja kohustused, kuid jätkuvalt välistati võimalus helistada kaitsjale.
  2. V.I osundab oma kaebuses kohtuvälise menetleja 10.04.2017 otsusele veel järgnevale. A. V.I andis 20.10.2016 valeütlusi põhjusel, et tal esines intensiivne migreenihoog ning ta soovis sündmuskohalt lahkuda, et saaks võtta vajalikud ravimid. Täiendaval, 25.10.2016 toimunud ülekuulamisel eitas V.I metskite küttimist ja surmamist. Ütluste kohaselt helistas menetlusalune isik 20.10.2016 I.K-le , et I.K viiks teda Koorti risti. Põhjust menetlusalune isik I.K-le ei teatanud, kuid põhjuseks oli see, et V.I . koerad olid kadunud. Tee peal nägi V.I tumedat värvi maasturit ning seejärel kõlas 2 lasku. Peale maasturi lahkumist nägi V.I põllul metskitsega sarnanevat looma, mille järel helistas I.K -le ning kutsus viimase enesele järgi. Nähtust menetlusalune isik I.K-le ei teatanud. Nii sündmuskohal, kui ka hilisema ülekuulamise käigus avaldas V.I pidevalt soovi helistada kaitsjale, kuid sellest keelduti alusetult ning väideti, et V.I ei ole õigust helistada advokaadile. Vestluse käigus soovitati menetlusalusel isikul kinnitada, et ta pidas jahti koos I.K-ga ning seda põhjusel, et siis on karistus kergem. Samuti ähvardati, et kui V.I ei tunnista süüteo toimepanemist, siis võetakse ta vahi alla. Küsitlemine kestis ca 1 tund, mille järel viidi V.I menetleja poolt juhtides sündmuskohale. Samal päeval olid V.I tugevad migreenihood, mille leevendamiseks oli ta võtnud tugevatoimelisi valuvaigisteid. Külmetades aga lahtus ravimite mõju ning migreenihoog tugevnes. V.I-le oli küsitlemine äärmiselt kurnav ning ta soovis saada asjaga võimalikult kiiresti lõpule ning koju minna. Sündmuskohal aga küsitlemine jätkus ning kestis samuti ca 1 tund. Sündmuskohal soovitas taaskord menetleja tegu omaks võtta. Selgitati, et kuna I.K sõidukist muud relva ei leitud (ainult I.K -le kuuluv relv), siis soovitati omaks võtta I.K -le kuuluvast relvast looma laskmine. Menetlusalusele isikule jääb arusaamatuks, millel põhineb menetleja kahtlus või mille põhjal järeldas menetleja, et just V.I on pannud toime eelnevalt kirjeldatud väärteo. Pärast ca tunni möödumist sündmuskohal, toimetati V.I Keskkonnainspektsiooni Viljandi büroosse, kus esmakordselt loeti talle ette tema õigused ja kohustused, kuid jätkuvalt välistati võimalus helistada kaitsjale. Ülekuulamise käigus öeldi V.I-le sisuliselt ette, mida ja kuidas ta peab tunnistama. V.I-le võimaldati protokolliga kohapeal tutvuda, kuid tugeva peavalu tõttu ei suutnud ta selle sisusse piisavaldvsüü ida ning andis allkirja, millega kinnitas protokolli õigsust. V.I lootis, et 4 seejärel on tal võimalik koju saada. Seejärel aga viidi ta pimedas tagasi põllule, kus teostati sündmuskoha vaatlus, küsiti laskmiskoha ja asendi kohta. V.I viskas ennast suvalises kohas pikali ning kinnitas, et sealt ta looma tulistas. Hiljem järele mõeldes leiab V.I, et antud kohast ei oleks olnud võimalik metskitse tabada, kuivõrd koht, kuhu ta pikali heitis, oli lohus ning sealt ei ole võimalik looma lamades tabada. Sündmuskoha vaatluse järel viidi V.I Xxxxxxxxxx tallu, kus tal kästi avada kinnistul asuv puukuur. Puukuurist leiti metskitse surnukehad, mille leidmist V.I kinnitas (küll aga ei kinnitanud menetlusalune isik kitsede surmamist). Menetleja poolt on kindlaks tegemata, mille tagajärjel metskitsed on surnud. Menetlusalusele isikule ei esitatud luba läbiotsimise teostamiseks. Samuti ei kuulunud läbiotsitav kinnistu menetlusalusele isikule. Kinnistusraamatu andmetel kuulub xxxxxxx talu Maere Pajule, kes kinnistul alaliselt ei ela. Omaniku kinnituse kohaselt valdab kinnistut tasuta Margus Golovin, kes Maere Pajule ka kinnistu läbiotsimisest teatas. V.I-ga oli xxxxxxxx talu omanikul kokkulepe, et V.I võib kinnistut kasutada ajavahemikul 01.01.
  3. – 01.06.
  4. Edaspidi lubas V.I käia talus koeri toitmas ja hooldamas. Seega puudus V.I hinnangul menetlejal igasugune õigus teostada xxxxxxxx Fe talu läbiotsimist. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja 10.05.2017 ja 02.06.2017 kirjalikest seisukohtadest (tl 8-10, 22-25) nähtuvalt palub menetleja kohtul jätta kaebused rahuldamata ning mitte tühistada 10.04.2017 otsust. Lisaks palus menetleja üle kuulata tunnistajad: M. Tiidemann, I. Lossmann, J. Tera ja J. Alamäe.
  5. Kohtuväline menetleja toob vastuses V.I kaebusele välja, et menetlustoimingute ajal tutvustati V.I-le menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi ning V.I ei avaldanud kordagi soovi, et soovib kaitsja osalemist menetlustoimingutes. Kõikide menetlustoimingute ajal oli V.I võimalus kaitsjaga ühendust võtta, kuid V.I seda teha ei soovinud. Väärteoasjas on tunnistajana üle kuulatud M. Tiidemann kinnitab, et peab Viiratsi Jahiseltsis jahilubade arvestust ja väljastab jahimeestele jahilubasid. Tunnistaja ülekuulamine oli vajalik, et selgitada välja, kas I.K-le või V.I-le on väljastatud
  6. aastal Viiratsi Jahiseltsi poolt jahilubasid metskitsede küttimiseks, kuna V.I oma esialgsetes ütlustes kirjeldab varasemaid jahil käimisi koos I.K-ga . M. Tiidemanni ütlustega on tõendatud, et
  7. aastal V.I-le ja I.K-le suuruluki küttimise lubasid Viiratsi rendijahipiirkonnas väljastatud ei ole. Väärteoasjas on tunnistajana üle kuulatud I. Lossmann põhjusel, et hinnata V.I esialgsete ütluste usaldusväärsust osas, mis puudutab Viiratsi Jahiseltsi korraldatud ühisjahi käigus toimunud metskitse küttimist. V.I oma esialgsetes ütlustes tunnistab, et ühel korral on I.K Viiratsi rendijahipiirkonnas metskitse küttinud jahiloa alusel. Samuti kauaaegsete ja kogemustega jahimeestena kirjeldasid mõlemad isikud kuhu piirkonda tavaliselt metskitsi lastakse ning mis juhtub surmatud ulukitega peale laskmist, kui need loodusesse jätta. Mõlema isiku ütlustega on tõendatud, et tabatud uluk tuleb suhteliselt kiiresti laskekohast ära viia, et röövulukid ja röövlinnud neid ei vigastaks. Xxxxxxxxxx talus olid surmatud metskitsed, milledel puudusid vigastused, mis oleks võinud olla tekitatud röövulukite ja röövlindude poolt, seega olid need laskekohast suhteliselt kiiresti ära toodud. Sellest tulenevalt ei ole V.I ütlused metskitsede surnuna leidmise kohta usaldusväärsed, sest ei ole eluliselt usutav, et lühikese ajaperioodi jooksul leitakse loodusest kuulihaavadega metskitsi, mida röövulukid pole vigastanud. Politsei pidas I.K poolt juhitud mootorsõiduki kinni Pirmastu-Verilaske teel, mitte Xxxxxxxxxx talu sissesõiduteel, nagu kaebuses ekslikult märgitud. Samuti ei vasta tegelikkusele väited, nagu oleks V.I sõidukist eemale tiritud või ähvardatud vahi alla võtmisega. Peale küsitlemist sõitis menetleja koos V.I-ga metskitse küttimise koha juurde ja sellel ajal juhatas V.I teed ning 5 näitas Suure -Kibe maaüksusel kütitud metskitse asukohta. Ülekuulamise protokolliga tutvus A. V.I kohapeal ja kirjutas omakäeliselt protokollile, et märkused puuduvad. Lisaks on V.I omakäeliselt kirjutanud, et Kõnealune tekst viitab sellele, et V.I on kahetsenud tegu ja on puhtsüdamlikult teo üles tunnistanud. Samuti on menetlusalune isik tunnistanud asjaolusid, mida kohtuväline menetleja ei teadnud (näiteks nülitud metskitsede olemasolu Xxxxxxxxxx maaüksusel, I.K varasemad jahil käimis ed, varasemad metskitsede küttimised jne). Kohtuvälisel menetlejal ei ole põhjust kahelda V.I esialgsetes ütlustes, sest V.I kirjeldab usutavalt, kuidas toimus metskitse küttimine ja kuidas käitus peale küttimist. Samuti on usutavalt põhjendanud, miks metskitse ei liigutatud ja miks metskitse peale laskmist kohe kaasa ei võetud. V.I osales sündmuskoha vaatlusel, kus näitas kütitud metskitse asukohta ja metskitse laskmise kohta. Samuti on ütluste olustikuga seostamisel näidanud, kuidas ja kuskohas paiknedes ta metskitse küttis. V.I ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et V.I on puhtsüdamlikult üles tunnistanud varasemad jahil käimised ja varasemad ilma jahiloata metskitse küttimised koos I.K-ga . Lisaks on I. Lossmann kinnitanud V.I 20.10.2016 esmaseid ütlusi osas, mis puudutab Viiratsi Jahiseltsi korraldatud ühisjahi käigus toimunud metskitse küttimist. Kohtuväline menetleja peab V.I 25.10.2016 antud ütlusi ebausaldusväärseteks, kuna need ei lange kokku I.K ütlustega piirkonnas liikumise marsruudi osas ja teiste asjas kogutud tõenditega. Kõigil kolmel metskitse nahal ja lihakehal on asitõendi vaatlusega tuvastatud kuulihaavad ning kuulihaavad on nahkadel ja lihakehadel sellises piirkonnas, kuhu tavaliselt surmavad lasud tehakse. Kohtuvälises menetluses ei ole M . Tiidemanni ja I. Lossmanni ütlustega tõendatud, et Xxxxxxxxxx talus olevad metskitsed on kütitud. Metskitsede küttimine on tõendatud asitõendi vaatluse protokolliga. A. V.I ei ole süüdistatud Xxxxxxxxxx talust leitud metskitsede surmamises. Väärteoasjas . on V.I karistatud selle eest, et. V.I hoiustas enda elukohas Viljandimaal Viljandi vallas Kibeküla külas Xxxxxxxxxx maaüksusel menetluse käigus kindlaks tegemata isiku(te) poolt kütitud jahisaadusi (kolme metskitse erinevaid kehaosasid), mille seaduslikku päritolu. V.I ei suutnud tõendada. Xxxxxxxxxx talus ei ole läbiotsimist toimunud. V.I kirjeldas ülekuulamisel kahe metskitse olemasolu Xxxxxxxxxx maaüksusel puukuuris ja oli nõus need vabatahtlikult ette näitama ning Xxxxxxxxxx talu puukuuris teostati sündmuskoha vaatlust. Vaadeldi ainult puukuuri ja puukuuris olevaid metskitsi. Kinnistu kuuluvus ei oma väärteoasja lahendamisel tähtsust. Xxxxxxxxxx talu on V.I ülekuulamise ajal oma elukohaks märkinud ja andmete õigsust on ülekuulamise protokollis oma allkirjaga kinnitanud. Menetluse ajal ei viidanud V.I kordagi, et ei ela antud maaüksusel ning maaüksusel puukuuris olevad jahisaadused kuuluvad kolmandatele isikutele. Samuti on V.I oma 25.10.2017 antud uutes ütlustest kirjeldanud oma elukohana Xxxxxxxxxx talu. Ütlustes sisaldub, et Politsei peatas sõiduki Pirmastu -Verilaske teel vahetult enne Xxxxxxxxxx talu teeotsa. Lisaks omab V.I siledaraudset tulirelva enese ja vara kaitse eesmärgil, mille hoiukoht relvaregistri andmetel on Xxxxxxxxxx talu xxxxxxxxx külas. Kinnistusraamatu kohaselt omab V.I isiklikku kasutusõigust elamule Xxxxxxxxxx maaüksusel. Nimetatud kanne on kehtiv ja on asjaõiguslepingu alusel sisse kantud 13.01.
  8. Ka I.K on 20.10.2016 antud ütlustes tunnistanud, et õhtul enne pimedaks minekut võttis ta V.I tema elukohast Xxxxxxxxxx talust peale.
  9. Kohtuväline menetleja toob vastuses I.K kaebusele lisaks välja, et I.K-le selgitati korduvalt, et teda ei ole kinni peetud. Menetlustoimingute ajal tutvustati I.K-le menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi ning I.K ei avaldanud kordagi soovi, et soovib kaitsja osalemist menetlustoimingutes. Menetlustoimingute ajal oli I.K võimalus kaitsjaga ühendust võtta, kuid I.K seda teha ei soovinud. V.I ülekuulamine toimus Viljandi linnas 6 Keskkonnainspektsiooni Viljandimaa büroos ja sellel ajal viibis I.K samuti büroos ning toimus samaaegselt tema ülekuulamine. Kuna ühegi menetluse raames avastatud ja vaadeldud metskitse korjusest ühtegi kuuli ei avastatud, puudus põhjus I.K-le kuuluva relva osas ballistilise ekspertiisi määramiseks. Fakti tuvastamine ei aita kaasa tõendamiseseme asjaolude selgitamisele, kuivõrd lasu sooritamise aega ei ole võimalik eksperdil vajaliku täpsusega määratleda. V.I ei ole sündmuskohal üle kuulatud. Peale küsitlemist ja kütitud metskitse ettenäitamist V.I poolt liiguti koos Viljandi linnas asuvasse Keskkonnainspektsiooni Viljandimaa büroosse, kus kuulati menetlusaluste isikutena üle mõlemad isikud. Enne ülekuulamist tutvustati mõlemale isikule menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi. I.K ei avaldanud kordagi soovi, et soovib kaitsja osalemist menetlustoimingutes. Menetlustoimingute ajal oli I.K võimalus kaitsjaga ühendust võtta, kuid I.K seda teha ei soovinud. Otsuses on välja toodud milline oli I.K teopanus. Samuti on kohtuväline menetleja otsuses põhjendanud, miks on menetluses arvestatud V.I esmaseid ütlusi. Metskits oli kütitud põllul, mitte metsas nagu kaebuses ekslikult märgitud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsuses on välja toodud kõik asjaolud, millel põhineb kahtlustus, et V.I ja I.K põllul metskitse surmasid. Kohtuistung Kohus arutas osapoolte taotlusel väärteoasja 13.11.2017 ja 21.11.2017 toimunud kohtuistungitel (tl 91-121). Nii I.K kui V.I jäid oma kaebuste juurde. Samuti kuulas kohus ära mõlemad menetlusalused isikud (tl 107-114) ning tunnistajad J. Alamäe (tl 98-103), J. Tera (tl 93-98) ning Mardo Tiidemanni (tl 105-107) ning avaldas mõjuva põhjusega ilmumata jäänud tunnistaja I. Lossmanni varasemalt antud ütlused. Kohus avaldas lisaks kohtuistungil kirjalike tõenditena: kohtutoimikust: V.I patsiendikaardi ja tõendi istungile mitteilmumise kohta (tl 71-73) ja : 10.04.2017 tehtud üldmenetluse otsuse (tl 1 -11), 21.10.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 1220), 21.10.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll lisadega (tl 21-27), 21.10.2017 Xxxxxxxxxx maaüksusel koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll lisadega (tl 46-57), 21.10.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli lisadega (tl 58 -83), asitõendite suhtes võetavate meetmete määruse (tl - 84 85), 21.10.2016 koostatud akti (tl 86), õiendi I.K ja V.I õigusrikkumiste kohta koos lisadega (tl 93-103), 21.12.2016 koostatud keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise akti (tl 105), tunnistaja I. Lossmanni ütlused (tl 106-108), Naima Tääri järelpärimise Eesti Jahimeeste Seltsi (tl 109 -110), Naima Tääri järelpärimise Politsei - ja Piirivalveametile (tl 111-112), Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirja (tl 113-114), Eesti Jahimeeste Seltsi vastuskirja (tl 115-116), Keskkonnainspektsiooni ettepaneku I.K-le ja V.I-le (tl 117 -119), 10.03.2017 koostatud väärteoprotokolli (tl 120-123), I.K vastulause (tl 125), V.I vastulause (tl 125). Jaanus Tera (Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor) kohtuistungil vaba meenutuse vormis antud ütluste kohaselt täitis ta 20.10.2016 koos Janar Alamäega tööülesandeid Viiratsis Kibeküla küla piirkonnas. Lii guti Xxxxxxxxxx maaüksuse ja Põrumari maaüksuste läheduses. Umbes kell 17.30 nägid nad mööda kruus ateed sõitmas mootorsõidukit, mis oli suurem džiip. Maastikusõiduk liikus Verilaske poolt Viiratsi tee poole, risti peal keeras paremale, sõitis Viiratsi poole. Nad J. Alamäega liikusid ka sinna Verilaske tee peale ja tee peale jõudes nägid, et see sama maastikuauto sõitis Viiratsi poolt tagasi ja keeras sama ristmiku pealt paremale. 10-15 minuti pärast kuulsid nad ühte püssilasku lõuna poo lt, peale seda istusid nad autosse ja sõitsi d sinnapoole. Kuskilt suurema tee pealt nad maha ei keeranud, sõitsid J. Alamäega sama kruusateed edasi. Mingi aeg keerasi d 7 nad J. Alamäega otsa ringi ja sõitsid sama Verilaske tee peale tagasi, kuna tööülesannete täitmise ajal olid nad Xxxxxxxxxx maaüksuselt leidnud ühe inimese surnukeha. J. Tera sõnutsi teavitati sellest eelnevalt ka politseid ja jäädi sinna politseid ootama. Politsei kohale jõudes nägid nad, et see sama džiip sõidab tagasi Verilaske poole ja palusid politseil auto kinni pidada. Nad liikusid ise ka sinna maastikusõiduki juurde ja autos olid I.K ja V.I, sõidukis oli vintraudne tulirelv. J. Tera hakkas A. Jõgist ja J. Alamäe I.K küsitlema selle püssipaugu kohta, mida kuuldi. Mingi aeg V.I tunnistas, et on kütitud üks metskits ja oli nõus selle asukohta näitama. Nad sõitsid koos V.I-ga mööda Verilaske teed ristmikuni,. V.I vaatas teed ristmikust üle ja mingi hetk keerasid nad vasakule pinnastee peale, seal oli tee ääres vana maakividest hoone. V.I palus auto kinni pidada ja koos J. Teraga mindi põllu peale, kus ta näitas metskitse asukohta. Metskits oli soe, võrreldes ümbritseva temperatuuriga. Esijala piirkonnas oli kitsel kuuliauk. Peale kitse näitamist liiguti tagasi I.K ja maastikusõiduki juurde ja siis vaatles J. Tera autot, relva ja I.K jahidokumente. Siis liiguti kõik koos Keskkonnainspektsiooni kontorisse ja seal kuulas J. Tera V.I menetlusaluse isikuna üle. Ülekuulamisel tunnistas. V.I , et tal kodus, Xxxxxxxxxx talus, ripub veel 2 metskitse, mis on nahastatud ja sisikonnad eemaldatud. Peale ülekuulamist teostas J. Tera A. V.I ütlustega seostamise protokolli. Siis liiguti kontorist metskitse juurde tagasi, V.I näitas, kus oli I.K auto pargitud ja kuhu nad koos liikusid. V.I näitas, et ta oli maakivi hoone juures põllu ääres kõhuli maas, lasi looma suunas 2 lasku, üks läks mööda, teine tabas, ta kuulis looma tabamisele iseloomulikku heli. Sealt põllu pealt tagasi minnes oli ka J. Alamäe nendega . Metskits võeti kaasa ja liiguti A. V.I elukohta Xxxxxxxxxx tallu. Seal viis A. V.I neidpuurkuuri, kus näitas kahte nahastatud metskitse. Kuuris tuvastasid nad kolme metskitse nahad, ühe metskitse luustiku, kust oli liha juba eemaldatud, 2 metskitse pead, ühe metskitse pea naha, 10 jala alumist osa ja 3 sisikonda. Kõik metskitse kehaosad võtsid nad asitõenditena kaasa. Järgmisel päeval vaatles J. Tera neid Viljandi Keskkonnainspektsiooni büroos aadressil Paala tee
  10. Vaatlemisel oli võimalik tuvastada, et ühel lihakehal olid kaelapiirkonnas vigastused, teisel sabapiirkonnas ja vigastuste piirkonnas olid hüübinud vere jäljed ja konditükid. Nende nahkade vaatlemisel oli võimalik tuvastada kuul iaugud, ühel kaela- ja teisel kahel esijalgade piirkonnas. Oli võimalik tuvastada, et seal oli 6 metskitse tagajala alumist osa ja 4 metskitse esijala alumist osa ja ühel metskitse nahal olid esijalad veel küljes, alumised osad. Kahe kitsepea silmad olid terved, ühel olid mõlemad silmad avatud asendis, teisel üks silm avatud asendis, teine suletud. Nahal muid vigastusi polnud kui augud. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastates märkis J. Tera, et k ui ta nägi maasturit põldude vahel sõitmas, oli ta J. Alamäega autost väljas – looduses, metsa ääres. Binokkel oli neil kaasas, sellega oli võimalik tuvastada, et auto küljeuksel on kiri ja et sarnast autot oldi varem näinud, nad on kontrollinud isikut, kes sarnase autoga sõitnud on. Silt oli „MTÜ Kopraabi“ ja kopra kujutis on peal. Kuna nad olid varasemalt seda autot kontrollinud, teadsid nad, et sel isikul on Viiratsi jahipiirkonnas väikeulukiluba väljastatud. Ajavahe lasu ja autot uuesti liikumas näg emise vahel oli maksimaalselt pool tundi. Politsei peatas auto tee peal kinni, nemad olid natuke eemal. Autos oli kaks isikut, esiistmete vahel oli relvakott, tagaistmel metallist vann. Relvakotis oli relv sees. T äpselt J. Tera ei mäleta, aga ta arvas , et salv oli all ja tühi. Rooli taga istus I.K. Kui A. V.I-ga ütlustega seostati olukorda, siis näitas ta laskekohta. Põllu serva jõudes näitas V.I looma suuna kätte, sealt oli 100-150 meetrit minna. Suunaga ta eriti ei eksinud. Looma ei liigutatud. Ütluste olustikuga seostamise tegid nad tagasi minnes ja V.I ütles, et tema lasi ning looma asukoht laskmiskohast oli maksimaalselt 150 meetrit. Looma vaadeldi pärast ütluste olustikuga seostamist. Loomal oli rohkem haavu kui üks, enne äraviimist keeras J. Tera looma teistpidi ja oli näha teine auk esijalgade piirkonnas. J. Tera märkis, et tavaliselt vintraudsega lastes kuul läbibki looma. Looma ei lahatud, vaadeldi vaid vigastusi ja kuna teisel pool oli sama auk, siis oli näha, et kuul oli läbinud jala. V.I-ga suheldi kella kuuest kuni üle südaöö, V.I ei kurtnud kordagi oma tervisliku seisundi üle ja J. Terale ei jäänud kordagi muljet, et tal oleks mingeid terviseprobleeme, tablette isik ei võtnud ja oli rahulik. Kaitsja ja kohtu küsimustele vastates märkis J. Tera, et enne kui nad lasku kuulsid viibisid nad kella 17 ajal seal piirkonnas, lask oli 18 paiku. Oldi Ahto ja Põrumari maaüksuse piirkonnas 8 Kibeküla külas. Põrumari maaüksusel on tagaotsas põld, alguses oldi põllu ääres ja siis liiguti Verilaske tee poole tagasi. Kella 17 paiku olid nad J. Alamäega nende kinnistute peal ja leidsi d laiba Ahto maaüksuselt. Nad helistasid politseisse ja hakkasid tagasi minema, et politseid oodata. Nad kuulsid ühte lasku, aga siis istusid kohe autosse ja sõitsid lasu kuulmise suunda, lasu kuulmise hetkel olid nad autost väljas Verilaske tee ääres ja ootasid politseid. J. Tera teist lasku ei kuulnud, kuigi V.I oli väitnud, et oli 2 lasku. Sündmuskoht, kus metskits asus, oli sõiduki kinnipidamise kohast J. Tera hinnangul umbes 2 kilomeetri kaugusel. Auto juures kestis pärast sõiduki kinnipidamist J. Tera ütluste kohaselt isikute küsitlemine kuskil 15-20 minutit ja siis suundusid J. Tera ja V.I sündmuskohale. Autost leiti ainult üks relv, mis kuulus I.K -le. Ekspertiisi relvale ei tehtud, toru juures oli tunda suitsulõhna. Kindlasti oli sellest relvast tulistatud, aga ei tea öelda, millal. Sõiduki ülevaatamisel padruneid või kesti ei leitud. Padruneid ega kesti ei leitud ka sündmuskohalt. Inspektorid ei kahtlustanud sõidukit ebaseaduslikus ja hipidamises, piirkond ja aeg olid sellised, et jahti võis pidada. J. Tera ei suunanud A. Jõgist ütlusi andma. Relv oli kahe isiku vahel autos kotis, kuid J. Tera ei osanud öelda, kas kott oli lahti või kinni. Püssirohu lõhna tundis J. Tera, kes vaatles relva kitse juurest tagasi tulles. I.K tõstis relva ise kapoti peale ja tegi koti lahti ning siis tundis J. Tera püssirohu lõhna. Relv soe ei olnud, aga J. Tera selgituste kohaselt ühest -kahest lasust ei lähe ka. Esmalt kontrollis relva J. Alamäe, et veenduda, et relv on tühi ja kotis. lguses A oli V.I kontrolli pärast ärevil, aga hiljem ei öelnud kordagi, et pea valutab. J. Tera sai sellest teada alles siis, kui ta mõni päev hiljem perearsti tõendi kontorisse tõi. A. Jõgis ütles, et tema juurest leitud jahisaadused on leitud Viljandi vallast. J. Tera küsis mitu korda täpset asukohta, aga V.I jäi Viljandi valla juurde. V.I tunnistas ise pärast ülekuulamist Paala tee 4 Viljandi kontoris, et tal on kodus veel korjuseid. Siis kuulas J. Tera V.I menetlusaluse isikuna uuesti üle ja on kaks ülekuulamise protokolli. Leitud lihakered olid üsna värsked, ühel nahal oli roiskumisele iseloomulik lõhn küljes, teistel polnud. Naha roiskumise kiiruse kohta selgitas J. Tera, et nahk võib roiskuma minna kolme-nelja päevaga kindlasti. See oli oktoobrikuu, õhutemperatuur on madalam ja liha säilib kauem kui suvisel ajal. Kuna lihakehad olid maha jahtunud ja liigesed jäigastunud, siis polnud need lastud samal õhtul, pigem varem. I.K küsimustele vastates märkis J. Tera mh, et kontrollis I.K relva kohapeal, sellel o li laskmisele omane lõhn. V.I küsitlemine toimus korrakaitseseaduse alusel. Relvale ei tehtud ekspertiisi, sest tõenduslikult poleks see midagi andnud, kuna mõlemad isikud on relvaomanikud ja neil oli vaba voli relva kasutada, kas samal õhtul või eelmisel päeval ja jäljed jäävad käe peale. Tehti kindaks, et V.I omab siledaraudset relva ning autos oli vintraudne relv, mis kuulub I.K-le ja rohkem relvi autos polnud. Selgituseks I.K dokumentide kinnihoidmise kohta sündmuskohal märkis J. Tera, et selle otsustas tema kui kontrollija. Neid dokumente ei võtnud ta kaasa, kui läks . V.I-ga kitse vaatama. J. Tera arvas, et andis need siis J. Alamäe kätte. Kontrolli hetkel ei olnud I.K J. Tera sõnul kinni peetud. Keskkonnaametisse liikudes pandi I.K konveierautosse, kuna oli alust arvata, et ta võib põgeneda ning turvakaalutlustel. Samuti ei olnud I.K tol hetkel sellele sammule vastuväiteid. Janar Alamäe (Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor) kohtuistungil vaba meenutuse vormis antud ütluste kohaselt otsustati 20.10.2016 J. Teraga minna sel õhtul, valgel ajal teostama jahindusalast järelevalvet. Valiti Kibeküla piirkonna, kuna sealsamas oli varasemalt tuvastatud salaküttimist ja tulnud teateid õhtuti paugutamiste kohta. Nad sõitsid sinna ühe põllu peale ja liikusid Viiratsi- Mustapali teed mööda. Pirmastu-Verilaske teelt keerasid nad vasakule ja sealt paarisaja meetri pärast keerasid paremale põldude vahele. See o li selline tupiktee ja taga on suured põllud. Kui nad sinna ära sõitsid märkasid nad vasakut kätt sõiduki jälgi ja läksid neid vaatama, et miks seal käidud on, kas on loomadele lisasööta viidud või raiet tehtud või miks. Nad jalutasid põllu serva mööda ja mingil hetkel märkasid, et põllu servas oli mumifitseerunud naise surnukeha. See lõi neid pahviks ja nad helistasid kohe politseisse, kes pidi tulema kohale ja nemad pidid politseid ootama Pirmastu-Verilaske tee peal. Kui nad hakkasid auto suunas tagasi liikuma ja sealt oli näha Pirmastu -Verilaske tee, kus nad nägid tumedat maastikuautot sõitmas Verilaske poolt Pirmastu suunas. Binokliga vaadates tundis J. Alamäe auto ära, külje peal oli kopramärk ja punane 9 ring, mis on I.K-le kuuluv auto. Neil oli üks varasem menetlus, kus ta oli sama autoga ja kus ta keeluajal püüdis püünistega kopraid. Sellest nad välja ei teinud ning läksid ikkagi auto juurde Pirmastu-Verilaske tee peale politseid ootama. Tee peal oodates, umbes kell 17.30-18.00, nägi d nad sõitmas sama maastikuautot, mis tuli nüüd Viiratsi poolt ja keeras ristmikult Pirmastu suunas. Mingi aeg läks veel mööda, u 15 minutit, kui nad kuulsid ühte püssilasku. Nad mõtlesid, et kuna politseid veel polnud, et sõidavad autoga lasu suunas ja ehk näevad, kes lasu tegi. Nad sõitsid ristmikule ja otse Pirmastu poole, aga ühtegi autot ei tuvastanud. Sõideti umbes 1 km, kõrvalteedele ei sõitnud. Nad läksid tagasi, et mitte kaua ära olla. Vahepeal politseid oodates jõudis kiirabi kohale, neile näidati koht kätte. Siis jõudis politsei ja umbes samal ajal nägid nad ka ühte maasturit tulemas. J. Alamäe sai aru, et see on seesama kopraga auto. J. Tera vestles politseiga, et kas nad saaksid selle auto kinni pidada ja politsei pidaski, kontrollisid joovet ja dokumente. J. Alamäe ja J. Tera tutvustasid ka endid, et nad teostavad jahindusalast järelevalvet. Autos oli 2 isikut, I.K tund is J. Alamäe kohe ära, teist isikut ei teadnud algselt, hiljem selgus, et oli V.I . V.I istus kõrvalistmel, nende vahel oli püssikott ja läbi klaasi paistis pagasnikus anum. Nad vestlesid nende isikutega ja küsisid, et millega nad tegelevad. I.K rääkis, et käisid rebaseid küttimas. Küsisime lasu kohta. Vastasid, et võib -olla nemad tegid, võib -olla ei teinud. Vastused olid ebamäärased. J. Tera kutsus V.I vestlema. J. Alamäe rääkis I.K-ga auto kõrval, kes rääkis J. Alamäele, et lasi küll. J. Alamäe küsis väikeulukiluba näha, siis ütles I.K, et ta lasi mööda, kuna dokumentides polnud midagi kirjas. . Ter J a tuli ja ütles, et. V.I oli öelnud, et loom on maas ja näitab kitse asukohta ja nad läksidki Jõgisega vaatama seda. J. Alamäe jäi I.K -ga auto juurde, tema jäi ka V.I ootama. Seni oldi auto juures, võis olla 15-20 minuti pärast, kui .JTera ja V.I tagasi tulid ja J . Tera ütles, et metskits oli lähedal põllul maha lastud ja kits oli alles soe ja värskelt kütitud, et kuulame mõlemad isikud üle. See hetk ei teadnud nad, kumb laskja oli. Kohapeal saadi aru, et kaasas olev relv oli I.K oma. Mindi Viljandi kontorisse isikuid üle kuulama ja sõideti kontorisse. I.K ja Jõgis olid eraldi auto peal. Kohapeal aja kokkuhoiu mõttes kuulas J. Alamäe üle I.K J. ja Tera A. V.I. J. Tera selgitas M. I.Kle tema õigusi ja kohustusi, ta andis allkirja, seejärel rääkis I.K sellest õhtust. J. Alamäe küsis kitse laskmise kohta, I.K ei teadnud sellest midagi, et tema oli käinud röövuluki jahil. J. Alamäe p rotokollis, I.K vaatas protokolli läbi ja kirjutas alla. Pärast ülekuulamist võis I.Klahkuda ja peale A. Jõgise ülekuulamist ütlesJ. Tera , et V.I oli maininud metskitsi oma kodus kuuri all rippumas ja oli nõus neid inspektoritele näitama. Pärast V.I ülekuulamist mindi kõigepealt põllule esialgse näidatud kitse juurde, kus Jõgis kirjeldas, et tema lasi kitse I.K relvast, mis autos oli ja näitas kohta, kuhu oli auto seisma jäetud ja kuidas tema, V.I , oli läinud vana hoone juurde põllu serval ja oli pikali olles lasknud, kuna tal käsi väriseb.A. V.I olevat tabanud ühte kitse ja tuvastas, et peale laskmist kits kukkus põllu peale maha, aga auto peale ei hakanud teda võtma, sest plaan oli hiljem kitsele järgi tulla teise autoga. Siis nad käisid kitse juures ja ta nägi kitsel vigastust abaluu piirkonnas ja see sarnanes kuulilaskmise vigastusele. Sealsamas keerati kits ka teistpidi ja auk oli mõlemal pool, järelikult oli kuul väljunud. Ühel pool oli auk väiksem, vintpüssi kuulile sarnanev auk ja teistpool oli auk suurem. Seejärel võeti emane metskits kaasa, tõsteti vanni ja autosse ning liiguti koos V.I-ga tema koju. See oli Xxxxxxxxxx talu ja talu hoovi sõites juhatas V.I neid puukuuri juurde ja tegi ukse lahti. Seal olid teised loomad. Ukse pealt oli näha, et seal o li üks lihakeha, mis oli nahastatud ja rippus vasakut kätt metallist konksu otsas ja teine lihakeha oli uksest vaadates paremat kätt konksu otsas. Lisaks oli kilekoti sees kints, mis oli kuidagi töödeldud, maitseainetega koos. Maas oli näha igal pool verd, kitsede nahad, sisikonnad, jalad. Oli ka üks luustik, selgroog. Seejärel teostas J. Tera vaatluse, pildistas neid rippuvaid ja maas olevaid asju ja nad võtsid need kaasa, pandi kottidesse, plommisid ära ja tõstsi d autosse. Seal oli 2 metskitse rümpa, ühel esijalad eemaldatud ja jalad rippusid ka konksu otsas koos kehaga. Lisaks olid maas kaks pead koos koljuga ja üks peanahk koos kõrvadega, oli näha, et seal, kus sokul on sarved, see piirkond oli ära lõigatud pea pealt. Siis oli veel maas 3 nahka ja sisikonnad. Kõik võeti kaasa. Ühel nahal olid 2 jalga naha külge jäetud, teised jalad olid eraldi. Kõik tõsteti autosse ja liiguti Viljandi kontorisse. Kell oli juba palju, kesköö läbi kui Xxxxxxxxxx maa juurest minema mindi. Selleks päevaks oli kõik, isikud läksid koju. Järgmisel päeval osal es J. Alamäe J. Teraga rümpade vaatlusel. 10 Kohtuvälise menetleja küsimustele vastates selgitas J. Alamäe, et salaküttimise info laekus kunagi varem, mitte samal päeval. Kui politsei peatas maastikuauto, siis sõiduki sisemust kontrollis J. Tera. Kohe peale peatamis vaadati patareilambiga, oli näha relvakotti ja tagant oli auto tühi. Relv oli kotis ja kott oli ilmselt kinni, aga J. Alamäe ei näinud, kas lõpuni. Lahtiselt relv ei olnud. J. Alamäe ei näinud, et esmasel kontrollil oleks relv kotist välja võetud. Relva kontrolliti pärast kitse juurest tulekut. Vahepeal helistati ka Keskkonnainspektsiooni töötajatele Tõnu Veermele ja Simon Sollile. V.I sõitis Viljandisse inspektsiooni autos, kui J. Alamäe õigesti mäletab. J. Alamäe ei tea, kas J. Tera sõitis koos I.K-ga. V.I ei kurtnud kordagi tervise või valude üle ning oli rahulik ja normaalne ning tablette ta samuti ei võtnud. Kaitsja küsimustele vastates selgitas J. Alamäe, et oli siis kui J. Tera V.I küsitles juhiukse ees, I.K oli autos, mille aken oli lahti. J. Alamäe J. Tera ja V.I vestlust ei kuulnud, aga see kestis tema hinnangul 5 minutit või vähem. Siis teavitas J. Tera J. Alamäed, etA. V.I rääkis talle lastud kit sest, et see on põllus maas ja ta näitab. J. Alamäe sündmuskohale kaasa ei läinud, vaid jäi I.K auto juurde, kedagi teist auto juurde ei jäänud. Umbes sel ajal, kui J. Tera tuli A. tagasi, jõudsid mingil ajal sündmuskohale ka T. Veerme ja S. Soll. J. Teral ja V.I-ga Jõgisel võis sündmuskohal minna kuskil 15-30 minutit. Samal ajal J. Alamäe vestles I.K-ga muudest asjadest, mis asjasse ei puutunud. Vesteldi, kas ta tegi lasu sel õhtul. Ta ei tahtnud ütlusi anda, ütles, et vahet pole, kas lasi või ei, et vahepeal ta ikka käib laske tegemas. Midagi konkreetset ta ei öelnud. Tal muutusid ütluseid. See aeg ta polnud ka menetlusalune isik. J. Alamäe ei teadnud, kas tema on lasu teinud või seotud sellega. Esimest korda tutvustati I.K-le õigusi J. Alamäe poolt kontoris ja siis selgus, et vahepeal leiti lasketunnustega metskits. Sel ajal kui J. Tera oli V.I-ga ära ei uurinud J. Alamäe ka relva. Läbiotsimist padrunite või padrunikestade leidmiseks autost J. Alamäe teada ei tehtud, hiljem sai J. Alamäe teada, et relv oli relvakotis laadimata. Seda ei teatud, et I.K on jahiluba Viiratsi jahimaadel. Eelmine kord tal oli luba, aga siis esines teine rikkumine
  11. aastal. J. Alamäe hinnangul oli sündmuskoht sõiduki kinnipidamise kohast linnulennult 2 kilomeetri kaugusel, mööda teed vast rohkem kui 2 km. Inspektorid kuulsid ühte lasku ning läksid kohe pärast seda vaatama, kas näevad lasu tegijat. Sõitmise ajal rohkem laske ei kuuldud. Xxxxxxxxxx kinnistul käisid teisel korral koos J. Tera ja V.I-ga J. Alamäe, S. Soll, T. Veerme, J. Tera, Jane Uibopuu. Korjused ei olnud väga vanad, aga soojad ka polnud, roiskumist kui sellist polnud. V.I seletas, et leidis korjused, aga kust, seda V.I ei täpsustanud. I.K küsimustele vastates märkis J. Alamäe muuhulgas, et siledaraudse ja vintraudse relva püssirohukoostis ei ole üks. J. Alamäe ei tea, kas J. Tera nuusutas relva lasu kindlakstegemiseks ja kas keegi üldse nuusutas. J. Alamäe hinnangul ei olnud I.K märke, et ta võiks põgeneda. I.K auto inspektoritest mööda ei sõitnud, sest inspektorid olid Pirmastu-Verilaske teel ja ristmikust Verilaske pool ja auto tuli Viiratsi poolt ja keeras siis vasakule. Inspektorid jäid vasakule, aga maastur keeras paremale. Kohtu küsimustele vastates avaldas J. Alamäe, et sinna paikkonda, Kibekülla jõuti kohale 17 paiku ning laip leiti poole kuue paiku ning lasku kuuldi 18 ajal. Autot nähti möödumas Pirmastu suunal 17:30-18:00 vahel. Politsei peatas isikud 18.30-19.00 vahemikus. Pirmastu tee ise viib maanteeni välja ning konkreetne koht, kus kits leiti jääb ka Pirmastu suunda – ristmikust sõitsid inspektorid otse üle ja oleks pidanud keerama kohe vasakule kõrvaltee peale ja kits asus vähem kui kilomeeter sealt. Teised inspektorid k utsuti appi, et tuvastada, võib-olla on abi vaja, see oli siis, kui J. Tera sai teada, et kits on põllus. N ad olid Xxxxxxxxxx talus ja võisid olla ka auto läbivaatamisel, ülekuulamisel neid polnud. J. Tera kindlasti vaatas relva, põhjalik vaatlus oli kitse juu rest tagasi tulles. I.K tuli ülekuulamisel kabinetti, istus maha ja kõigepealt rääkis J. Alamäe talle asjaolusid, et temaga kaasas viibinud V.I näitas kohta, kus on lasketunnustega metskits ja kas ta teab sellest midagi, on luba esitada ja kas olid nad koos seal või mis. Selle kohta ta midagi konkreetset ei vastanud. J. Alamäe andis talle õigused- kohustused lugemiseks, need vaatas ta läbi ja esitas isikut tõendava dokumendi. Õiguste ja kohustuste läbivaatamine toimus selliselt, et need esitati I.K-le väljaprinditud kujul. Samuti selgitas J. Alamäe kiirelt ka suuliselt üle I.K-le , et tal on õigus keelduda ütluste andmisest. I.K kirjutas neile alla. J. Alamäe sõnul 11 ei sekkunud keegi ülekuulamisele, ülekuulamise alguses istus vastaslauas T. Veerme. J. Alamäe ei mäleta, et T. Veerme oleks midagi I.K-le soovitanud ja midagi kommenteerinud. Xxxxxxxxxx talus oli vaatluse ajal keegi kõrvaline eraisik külas, aga vaatluse juures ta J. Alamäe mäletamist mööda ei viibinud. I.K avaldas kohtuistungil muuhulgas, et sel kuupäeval, 20.10.2016 helistas talle V.I, et tal on vaja minna Kibe risti, sest tal on koerad kadunud. I.K oli oma tavalisel jahikäigul, kuna omas väikeuluki tuusikut, täpset piirkonda ei oska kaardi peal I.K näidata. I.K alustas jahiringi 16.00 paiku, V.I helistas natuke enne 17.
  12. I.K lasi V.I Kibe ristis autost välja ja läks oma seaduslikke püüniseid kontrollima. I.K läks umbes tund aega, kui sõitis ja kontrollis oma püüniseid, samal ajal oli seal ka palju teisi sõidukeid. V.I helistas siis uuesti, et teda uuesti peale võetaks. I.K võttis V.I uuesti oma autosse ja sõ ideti Xxxxxxxxxx talu poole. Vahetult enne Xxxxxxxxxx talu teeotsa peatas politsei neid kinni, kontrollis I.K alkoholijoovet ja küsis, kas relva on. Tal oli seaduslik relv autos ja kõik dokumendid olid korras. Politsei ütles, et edasi tahab temaga tegeleda Keskkonnaamet. Neid peeti kinni umbes 17.30 ja V.I kutsuti autost välja, I.K-ga eraldi ei tegeletud, öeldi, et istugu autos ja kogu lugu. Inspektor Tera kutsus V.I 20-30 meetrit autost eemale ja temaga tegeleti ligemale 2 tundi. I.K küsis korduvalt inspektor Teralt, et kas ta on kinni peetud ja et antaks ta dokumendid tagasi. Seda ei tehtud. Ühel hetkel viidi A. V.I kuhugi mingi autoga ära. Siis oli V.I ära kuskil mingi aeg. Siis tulid Jõgis ja inspektorid tagasi, vahepeal tuli veel inspektoreid juurde ja hakati jälle küsitlema ja I.K relva kontrollima, pildistama relva ja autot. Kõik oli perfektselt korras. Relv oli puhas, kotis, salv oli väljas, dokumendid olid kõik perfektselt korras, mul olid kõik load olemas. Siis pildistati relv ära ja anti dokumendid tagasi. Siis ikka räägiti V.I-ga veel. Siis pandi I.K-le konvoi kõrvale ja sõideti kontorisse, kus loeti õigused ette. J. Alamäe hakkas I.K üle kuulama ja vastaslauas istus veel üks inspektor, nagu ma aru sain, oli see Veerme, kes sekkus I.K ülekuulamisse, kuigi teda pole protokolli kantud. Tema küsis küsimusi ja suunas I.K-le neid vastuseid, mida ta peaks vastama. Neil pole ühtegi tõendit, et me oleks koos grupiviisiliselt midagi teinud. Nad polnud koos, I.K tegi oma rida ja V.I oma. On ainult V.I ütlused, aga ei tea, mis moel need saadud on. I.K märkis, et neil on erinevad relvad ja erinevad püssirohu koostised, see on väga oluline. I.K väitis, et relv oli sisse lastud 75 meetri peale ja kui looma tabati 150 meetri pealt, siis pidi Jõgis teadma minu relva väga täpselt. Kõikidel inimestel pole ka silmanägemine üks, kui optika on reguleeritud minu silma järgi. I.K väidab, et ta võeti ebaseaduslikult vahi alla ja talle ei antud mingeid õigusi, ta istus ja külmetas autos kella 17.30-
  14. I.K avaldas, et on pikaaegne jahimees, juba 30 aastat. V.I avaldasid kohtuistungil täiendavalt, et selle õhtu kohta tuleb talle meelde see, et koerad olid tal jooksus ning kadunud. Enam- vähem teadis trajektoori, kust otsida. Vaatas, et kellaaeg on juba nii palju ja tuli mõte, et kindluse mõttes helistab I.K-le, et ei peaks oma autoga minema. I.K oli ligidal ja võttis ta peale Xxxxxxxxxx talu kandis. Siis liikusid nad Kibe risti ja ta väljus sealt ja läks jala edasi majade vahele ning heinamaa peale, koera ta seal ei näinud, aga uusi auto hääli kostis, müra oli kuulda. Siis kõndis metsa ääres kraaviäärt mööda, sest koerad vahel käivad seal ja kuul is auto tulemist umbes 400-500 meetrit temast eemal. Auto jäi seisma ja hakkasid püssipaugud, V.I kuulis kahte lasku suhteliselt ligidalt. Mõtles, et lasti äkki tema koera. Läks kiirustades välja põllu peale, mille nime ta ei tea ja nägi, et seal oli maastur, mis kohe minema sõitis ja eemal silmas mingit kogu maas, ligidale ei läinud. Siis tuli kiirustades ära ja tee peal helistas uuesti Matile, tal oli peavalu ja kehv olla, tahtis saada ruttu tablettide ligi. Mati oli juhuslikult ringiga tagasi tulemas ja võttis ta uuesti Kibe ristist peale, et viia teda tagasi Xxxxxxxxxxle. Enne Xxxxxxxxxx tee otsa jõudmist peatas neid politsei, kontrolliti Matit ja autot ning Keskkonnaamet kutsus ta välja autost. Siis hakati ütlema, et tema lasi ja teda nähti. Ta ütlesin, et ta pole midagi teinud. Tahtsin selle aja jooksul pidevalt helistada advokaadile. Öeldi, et pole vaja, sel pole tähtsust, ei lubatud. Ta eitas laskmist, et tal pole sellist relvagi, millest lasta või ks. Siis viidi ta autosse ja sõidutati etteütlemata kohta, kus see loom maas oli. V.I ei rääkinud neile, kus loom maas oli. Siis viidi neid kontorisse ja hakati peale suruma. V.I tahtis tablette 12 võtta, aga tal polnud neid kaasas ja ta ei öelnud neile ka, et tal on kehv olla. Ta polnud suuteline adekvaatselt mõtlema, mida nemad seal pähe määrisid ja rääkisid ja ilmselt ta noogutas seal ja nii nad kirja panidki selle. J. Tera oli küsitleja ja Tõnu Veerme käis ka pidevalt sõnu suhu panemas, et Mati tunnistas üles ja tegi. Ma ütlesin, et ma pole midagi teinud.
  15. a oktoobris elas ta hoopis teises kohas, Mustapali külas. Xxxxxxxxxx talus käis koeri vaatamas ja neid söötmas-jootmas. V.I ei juhatanud inspektoreid looma juurde. Xxxxxxxxxx talus asunud rümbad on leitud, kui A. V.I käis metsades kolamas. Ta on olnud jahimees 20 aastat, aga nahastades loomade vigastustele tähelepanu ei pööranud ning pole ekspert kuulihaavade osas. Ta kirjutas ütlustele alla, kuid polnud enda sõnutsi siis adekvaatne. Ta arvas, et menetleja saab ise ka aru, et inimesel on kehv olla. V.I polnud jõudu seda öelda, tahtis koju pikali saada, peavalu ajab iiveldama ka. V.I märkis, et võttis tol päeval ühe peavalutableti, aga see ei toiminud praktiliselt üldse, hästi õrnalt võttis valu maha. Koeri otsima läks V.I kaks kätt taskus. Menetlusaluste isikute kaitsja märkis kohtuvaidlustes kokkuvõtlikult, et antud juhul ei tajunud väärteomenetlejad J. Tera ega J. Alamäe vahetult väärteo tehiolusid. J. Tera antud ütlused põhinevad üksnes V.I kohtuvälises menetluses antud ütlustele, seega pole võimalik otsuse tegemisel tugineda väärteomenetleja poolt antud ütlustele kui iseseisva tõendiallikale. Ka tunnistaja te I. Lossmanni ja M. Tiidemanni ütlustel pole olulist tõendi kaalu, kuna nad ei näinud vahetult sündmust pealt. Viidates kriminaalmenetluse ristküsitluse sätetele leiab kaitsja, et otsuse tegemisel ei saa kohus tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele ja jätta kõrvale kohtus antud ütlused. Kohtus uuritud tõendite pinnalt pole võimalik järeldada, et V.I ja I.K on väärteo toime pannud. Jaanus Tera ja Janar Alamäe ütlustes esineb ebakõla V.I esmasele küsitlemisele kulunud aja osas. Kuigi menetleja ütluste kohaselt polnud menetlusalused isikud kinni peetud, takistas menetleja nende liikumisvabadust oluliselt. I.K kohustati olema sõidukis, temalt võeti ära tema dokumendid ja need anti tagasi pärast sündmuskoha vaatluselt tagasitulemist. V.I küsitlemise ajal keelati I.K sõidukisse tagasi istumast, samuti keelati telefoni kasutamine ja kaitsjaga kontakteeruda, kuigi ta selleks soovi avaldas. Kaitsja hinnangul ei esinenud ühtegi alust isiku kinnipidamiseks. Xxxxxxxxxx kinnistu kuurist leitud lihakehad ja nahad kui tõendid on saadud menetlusreegleid rikkudes. Menetlustoimingu ajal ei olnud Xxxxxxxxxx talu V.I elukohaks, kuivõrd puudus kinnistu omaniku nõusolek läbiotsimise teostamiseks ja

§ 35

lg -s 1 nõutav maakohtuniku luba, siis on läbiotsimine teostatud seadusevastaselt ning saadud tõend on lubamatu. Lisaks on kohtueelses menetluses jäetud kogumata olulised tõendid, sh pole teostatud ekspertiisi menetlusaluste isikute kätele ega tuvastatud püssirohujälgede olemasolu, pole kontrollitud, kas sõidukis olevast relvast on üldse tulistatud, samuti pole võetud relvalt sõrmejälgi, mis kinnitaksid V.I poolset relva kasutamist. Kaitsja taotles mõlema isiku osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuväline menetleja leidis kohtuvaidlustes kokkuvõtlikult, et otsus tuleb jätta muutmata. Kohtumenetluse käigus andsid ütlusi Keskkonnainspektsiooni töötajad J. Tera ja J. Alamäe. Mõlema ütlused on äärmiselt detailsed ja osas, kus nad koos olid, ka kokkulangevad ja nii saab lugeda tõendatuks, et 20.10.2016 juhatas V.I J. Tera metskitse juurde ja surnud looma keha oli veel soe. J.Tera ja J. Alamäe ütlused langevad kokku ka ajaliselt ning on kooskõlas toimikus olevate kirjalike tõenditega. Tegevuste ajaline kulg jälgitav ja kooskõlas ütlustega. I.K väited korduvate taotluste kohta võtta ühendust kaitsjaga ja et keegi talle seda ei võimaldanud pole usutavad seetõttu, et Keskkonnainspektsioonil puudub vähimgi põhjus seda takistada, pigem tagab kaitsja juuresolek menetlustoimingu läbipaistvuse ja on alati meie silmis plussiks. Jõgise selgitused koerte otsimise, laskude kuulmise ja inspektorite poolt surve avaldamise kohta pole usutavad, kuivõrd on vastuolus tema esialgsete ütluste, ütluste olustikuga seostamise protokolli ja J.Tera ja J. Alamäe antud ütlustega. Seega saab täiesti veendunult järeldada, et V.I, tabatuna vahetult peale süüteo toimepanemist, andis ütlused, mis kirjeldavad ausalt tegelikku olukorda.

§ 44

lg 5 kohaselt ei loeta isiku ülekuulamise või tema suhtes muu menetlustoimingu tegemise aega isiku kinnipidamiseks. Seega pole Keskkonnainspektsioon ei I.K ega V.I kinni pidanud. Samuti pole Keskkonnainspektsioon teostanud läbiotsimist kriminaalmenetluse 13 tähenduses, kuivõrd V.I ise näitas ja selgitas, et tal on kodus metskitsed, näitas kuuri vabatahtlikult Keskkonnainspektsioonile ette. Kuivõrd Keskkonnainspektsioonil puudus enne seda päeva igasugune teave metskitse rümpade kohta, tehti V.I-le ettepanek need vabatahtlikult ette näidata, millega V.I nõustus, seega puudus vajadus läbiotsimise teostamiseks. Kui Jõgis oleks keeldunud ettenäitamisest, sellisel juhul oleks kahtlemata Keskkonnainspektsioon koostanud läbiotsimise määruse ja vajadusel rakendanud kõiki lubatud sunnivahendeid läbiotsimise läbiviimiseks. Kohtuväline menetleja otsustab menetluse kõigus, millised tõendid on vaja koguda ning milliseid toiminguid on vaja teha, et kellegi süüd või süütust tõestada. Kuivõrd iga ekspertiisiga kaasnevad kulud, siis tuleb alati kaaluda, kas ekspertiisi tulemus saab kinnitada või välistada kellegi süü. Antud juhul on etteheidetavaks süüteoks jahiloata metskitse küttimine. Kuivõrd kuul oli metskitse läbinud ja leidmata, polnud võimalik ekspertiisiga tuvastada seda, kas metskitse tapnud relv oli I.K relv või mitte. Seda, millal konkreetsest relvast viimane lask lasti, pole võimalik ekspertiisiga tuvastada. Samuti poleks midagi juurde andnud püssirohujälgede uurimine kätelt, isegi kui need oleks võetud V.I kätelt või riietelt, sest need oleks võinud anda erinevaid selgitusi ja samas ei tõenda püssirohu jälgede olemasolu, et konkreetne isik laskis konkreetsel ajal konkreetset objekti. Kumbki menetlusalune isik ei teinud tol ega järgneval päeval ekspertiiside tegemise avaldust ja hiljem oleks ekspertiisi määramised nagunii hiljaks jäänud. Kohtueelses menetluses ega kohtus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Samas teo subjektiivseid külgi hinnates saab kohtumenetluse põhjal teha järeldusi, et I.K ja V.I panid teo toime vähemalt otsese tahtlusega, kui mitte kavatsetusega. Lisaks süü suurusele on oluline ka avalik menetlushuvi, sest salaküttimine on relva kasutamisega seotud süütegu, mis teeb sellest kõrgendatud ohuga teo. Looduses vabalt elavad ulukid on riigi ressurss, selle kasutamiseks on kehtestatud väga kindel regulatsioon, mistõttu looma loata küttimine on suurt avalikku huvi hõlmav tegu. Vaatluse käigus tuvastati ja võeti asitõendina V.I elukohast ära mitte vähem kui kolme küttimistunnustega metskitse lihakehad või muud kehaosad ja tema selgitused küttimistunnustega metskitsede leidmise kohta pole eluliselt usutavad, samas ei suudetud menetluse käigus leida otseseid tõendeid V.I seotuse kohta tema elukohast leitud metskitsede küttimisega. Arvestades, et menetlusalused isikud eitavad neile süüks pandud tegude toimepanemist, nad pole kahetsenud teo toimepanemist ega kaasa aidanud teo avastamisele, siis leian, et määratud karistused on igati professionaalsed ja toimepandud tegude suurusega vastavuses. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, tutvunud kirjalike tõenditega, kuulanud ära tunnistajad, kaebuste esitajate ja nende kaitsja kohtuistungil esitatud argumendid ja kohtuvälise menetleja arvamuse, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid kohtuvälise menetleja otsus tühistada osaliselt , põhjendades seda alljärgnevalt.

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades

§ -s 133 loetletud küsimused. Jahiseaduse (JahiS) § 7 lg 1 järgi on jahipidamisõigus on füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu. JahiS § 35 lg 1 järgi on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid mh jahiluba (p 2) ja suuruluki laskekatse tunnistus (p 4). JahiS § 40 lg 1 järgi annab jahiluba õiguse pidada ulukile jahti. Jahiluba antakse kehtivat jahitunnistust omavale isikule. JahiS § 34 lg 3 järgi jahisaaduse valdaja peab tõendama jahisaaduse päritolu. 14 JahiS § 50 kohaselt jahiloata jahipidamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. JahiS § 51 kohaselt suuruluki laskekatse tunnistuseta jahipidamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga. Karistusseadustiku (KarS) § 362 lg 1 kohaselt loodussaaduste veo, hoiustamise või töötlemise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

§-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust .

§ 99

lg -s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud (vt ka RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Seega avaldas kohus kirjaliku tõendina üksnes I. Lossmanni varasemalt tunnistusi andnud isiku ütlused. Kuivõrd I.K ja V.I on andnud menetlusaluste isikutena ütlusi kohtuistungil, ei saa kohus

§ 98

lg 5 kohaselt arvestada ega avaldada nende kui isikuliste allikate varasemaid ütlusi.

§ 2

kohaselt ku i

-s ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 66 lg 21 p-i 2 kohaselt on nn kaudseks tunnistajaks isik, kes on saanud teadlikuks tõendamiseseme nende asjaoludest teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll

§ 313

lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu - või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. Kohtu hinnangul ei tähenda tajumine nimetatud sätte mõttes üksnes väärteo toimepanemise pealtnägemist. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja ametnikuna väärteoprotokolli koostanud J. Tera, kelle kohus on ka tunnistajana üle kuulanud. Samuti on tunnistajana üle kuulatud tööülesandeid täitnud Keskkonnainspektsiooni inspektor J. Alamäe, kes viis mh läbi I.K ülekuulamise ning koostas ka sellekohase protokolli, olles seega samuti väärteomenetlejaks. J. Alamäe kui väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik saab olla KrMS § 66 lg 2 viimase lause kohaselt tunnistajaks eelkõige tõendi (sh isikulise tõendiallika) usaldusväärsuse kont rollimiseks. Kohtu hinnangul on mõlema keskkonnainspektori ütlused, erinevalt menetlusalustest isikutest, usaldusväärsed. Lähtuvalt kaitsja väitele ristküsitluse sätete kohaldamisele väärteomenetluses, märgib kohus, et

§ 99

on erinorm ning väärteomenetlusele ei kohaldu kriminaalmenetluse ristküsitluse sätted. Nimetatule on osundanud ka Riigikohus oma lahendi nr 3-1-1-83-15 p-s

  1. I.K on läbivalt menetluses oma süüd väärteo toimepanemises eitanud ning V.I on kohtuvälis te menetlejate J. Tera ja J. Alamäe ütlustest nähtuvalt algselt inspektor J. Terale süüd tunnistanud ning omaks võtnud, et laskis I.K-le kuuluvast relvast 20.10.2016 surmavalt metskitse, kuid asus hilisemas menetlusetapis toimepandut eitama. Nii ei tunnistanud V.I oma süüd ka kohtuistungil ütlusi andes. Keskkonnainspektor J. Tera ütlustega on tõendatud, et I.K ja V.I viibisid 20.10.2016 mõlemad Viljandimaal Viljandi vallas Kibekülas Pirmastu-Verilaske tee piirkonnas, kus V.I viis inspektor J. Tera põllul tapetud metskitseni. Samuti on J. Tera ütluste ning 21.10.2016 koostatud vaatlusprotokolli (vt tl 12-20) alusel tuvastatav, et I.K-le kuuluvast maastikuautost Land Rover registreerimismärgiga 69ZJY kirjaga „MTÜ Kopra abi“, milles politsei peatumise hetkel viibisid V.I ja I.K , leiti 20.10.2016 kell 19.45 optilise sihikuga vintraudne 15 tulirelv „Cal 308 W“, „A681454“, „CZ550 American“ ning tühi ovaalne metallvann. I.K on esitanud toimetatud vaatluse raames Eesti Jahimeeste Seltsi poolt talle 18.05.2015 väljastatud jahitunnistuse (kehtivusega kuni 16.04.2025), Sakala laskurklubi 10.09.2015 väljastatud suuruluki laskekatsetunnistuse ning MTÜ Viiratsi Jahiseltsi poolt 01.03.2016 väljastatud jahiloa nr 25, mille kohaselt on I.K lubatud Viiratsi jahipiirkonnas lasta jahieeskirjaga reguleeritud tingimustel ja korras loal nimetatud väikeulukeid (nt rebane, tuhkur, mink jne) ning jahilinde (vt tl 18-19). Lisaks on vaatlusprotokolli II lisa alusel tuvastatav I.K-le kuuluva maastikuauto peatamise koht Pirmastu-Verilaske teel (vt tl 20). Kirjaliku tõendina esitatud 21.10.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ning selle kahe lisa (vt tl 21-27) alusel on tuvastatav metskitse leiukoht Viljandimaal Viljand i vallas Kibekülas Suure- Kibe maaüksusel (vt tl 26-27), mis linnulennult jääb kaardi legendi kohaselt maastikuauto peatamise kohast 2 km kaugusele, mööda teed ca 2,5 km kaugusele. On tuvastatav, et lähimalt sõidetavalt pinnasteelt jäi metskitse korjus ca 200 m eemale. Surmatud metskitsest tehtud fotol, nii viimatinimetatud protokollil kui 21.10.2016 tehtud asitõendi vaatlusprotokollil (vt tl 58-66), on tuvastatav kuulihaav esijala üla osas abaluu piirkonnas kaela lähedal, mis läbis metskitse ning väljus teiselt poolt samal kõrgusel. Tõendina esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 23.02.2017 vastuskirjast (vt tl 113-114) on tuvastatav, et V.I omab kehtivat relvaluba nr RL742237 ning isiku nimele on registreeritud sileraudne püss Toz kaliibriga 12, numbriga 10879 enese ja vara kaitseks. Lisaks on Eesti Jahimeeste Seltsi 27.02.2017 vastuskirja (vt tl 115-116) alusel tuvastatav, et V.I omab kehtivat jahitunnistust nr MA 103007, mis väljastati 18.05.2015 ning kehtib kuni 16.04.
  2. Suuruluki laskekatsetunnistust V.I ei oma. Kohtu hinnangul on tunnistaja ning 10.03.2017 ühtlasi väärteoprotokolli (vt tl 120-123) koostaja J. Tera ütlustega tõendatud,20.10.2016 et õhtul juhatas V.I inspektor J. Tera lastud metskitseni, mis oli veel soe, mis viitab kohtu arvates sellele, et looma tapmisest ei olnud möödas kaua aega. J. Tera ütluste alusel on samuti tuvastatav, et V.I selgitas, et oli maakivi hoone juures põllu ääres kõhuli maas ning lasi looma pihta ; lisaks märkis V.I inspektor Terale, et nad olid seal I.K autoga ning näitas ka ette, kuhu nad koos I.K-ga liikusid. Kohus on seisukohal, et V.I selgitused, et tal oli vaidlusalusel õhtupoolikul migreen ei ole usutavad, sest vastavat ei kinnitanud kumbki kohtuvälise menetleja ametnikest, kelle sõnul oli V.I rahulik, ei võtnud tablette ning käitus normaalselt. Kohtu hinnangul ei saa migreeni käes vaevlevat inimest eelnimetatud moel kirjeldada ning kindlasti oleksid tugevad peavalud nähtavad ka kolmandatele isikutele, kelle läheduses haige inimene viibib. Seega ei ole V.I hilisemad ütlused tal migreeni esinemise ning koerte otsimise kohta usaldusväärsed. Samuti ei ole usutav, et looma tapmises mitte osalenu d isik suudaks juhatada pärast päikseloojangut (kohus tuvastab üldteada Internetiandmeid (http://www.astronoomia.ee/tahistaevas/efemeriidid/?taevakeha=paike&tabel=touslooj&linn=pai de&kuupaev=2016-10-20&ridu=10) kasutades, et 20.10.2016 loojus päike 18:00 paiku) keskkonnainspektorit metskitse värske korjuseni, mis asub teatud pidepunktist, s.o maakivist hoonest, mitusada meetrit eemal kõrrepõllul. Samuti ei ole varasemalt V.I midagi rääkinud väidetavatest teistest sõidukitest sündmuskoha lähedal, mis viitab kohtu hinnangul hilisemalt väljamõeldud nõrgale alibile. Samal seisukohal on kohus ka I.K hilisemaid kohtus antud ütlusi hinnates – iseenesest ei ole välistatud, et I.K kontrollis samal õhtul lisaks muudele tegevustele ka püüniseid. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et metskitse jahtimisega pidi olema otseselt seotud V.I , kes oskas õhtuhämaras juhatadapektori ins värskelt lastud loomani . I. Lossmann kui ligi 30 aastat jahimees olnud tunnistaja kinnitab oma 16.02.2017 ütlustes (vt tl 106-107), et üldjuhul vintraudse relvaga lastes kuul läbistab looma, sisenemishaav on väiksem ja väljumishaav suurem, kui lasta poolmantelkuuliga, täismantelkuuliga lastes võivad nii väljumiskui sisenemishaav olla samasuured. Kuuli läbistamise fakti vintraudse relva puhul kinnitab oma ütlustes ka J. Tera. Samuti on usutav I. Lossmanni tunnistus, mille kohaselt peab üle 100 meetrise vahemaa korral loomaga relva kuskile toetama ning et esimese jala taha või abaluusse lastes on looma surm silmapilkne. Vaatlusprotokollist nähtub, et maakivist hoone jääb pinnasetee kõrvale 16 ning kits leiti sellest ligi 150-200 m kauguselt, mille alusel on tuvastatav, et kitse on lastud vintrelvast. Selles veenab kohut ka asjaolu, et vintraudsele relvale omaselt on kuul metskitse abaluu piirkonnast läbinud. Kuivõrd V.I viibis tol õhtul koos I.K-ga ning ainus relv, mis isikutel kaasas oli, oli I.K -le kuuluv vintrelv, on kohus tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et nimetatud relvast tehti surmav lask metskitse suunas. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et optiline sihik hõlbustab oluliselt sihtmärgi tabamist, eriti olukorras, kus lask tehakse toelt. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et I.K relvale ekspertiisi tegemine poleks andnud lisatõendusteavet, kuivõrd ekspertiisiga iseenesest ei tuvastata, kes konkreetselt on relvast lasknud ning millal viimati konkreetselt relvast lasti. Kohus tuvastab, et lasu tegi V.I, kuna ta on seda vahetult pärast toimepandut J. Terale tunnistanud. Asjaolu, et tegu o li vahetult enne inspektori poolset küsitlemist toimepandud, nähtub asjaolust, et tapetud loom oli leides veel soe. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega). Relvaseaduse § 29 lg 4 kohaselt võib isik jahipidamiseks anda teise isiku kasutusse kuni viieks ööpäevaks relvaseadusega kehtestatud korras registreeritud relva ning laskemoona tingimusel, et teisel isikul on seda liiki jahitulirelva antud relvaluba. Seega juhul, kui vintraudse relva omanik soovib anda oma relva teise isiku kasutusse, peab isikul olema sama liiki jahitulirelva kohta antud relvaluba. Kohtu hinnangul peab aastaid jahti pidav inimene vastavat asjaolu teadma. I.K on vintraudse relva luba, V.I on siledaraudse relva luba, aga mitte jahipidamiseks, vaid enese ja vara kaitseks. Seega ei ole V.I , isegi kui tal see oleks kaasas olnud, õigust oma relvaga jahti pidada. Samuti tuvastab kohus J. Terale V.I poolt antud ütluste põhjal, et sündmuskohal viibis ka maastikuauto koos selle juhi I.K -ga . Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kaks isikut viibivad ühiselt maastikuautos ning selles on juhile kuuluv vintrelv, mille ta annab metslooma pihta lasu sooritamiseks kõrvalistujale, toimub jaht ühiselt ning kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 mõttes ning jahipidamine on seeläbi ka relva teisele isikule lubanud isiku kontrolli all. Kuna nii V.I kui I.K puudus suuruluki jahiluba ning V.I suuruluki laskekatsetunnistus, on kohtu hinnangul nende tegevus õigesti kvalifitseeritud JahiS § 50 järgi ning V.I osas täiendavalt JahiS § 51 järgi. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga osas, milles kohtuväline menetleja leidis, et V.I ja I.K panid kirjeldatud teo toime otsese tahtlusega, kuna jahimeestena nad teadsid, et metskitse küttimiseks on vajalik omada suuruluki laskekatse tunnistust (V.I osas) ja suuruluki jahiluba ning möönsid, et küttides ilma suuruluki laskekatse tunnistuseta (V.I osas) ja jahiloata metskitse, panevad nad toime jahiseaduse rikkumised. Samuti on V.I-le täiendavalt ette heidetud KarS § 362 lg 1 rikkumist. Kohus on seisukohal, et Xxxxxxxxxx talust V.I enda ütluste pinnalt leitud ning asitõendina hoiule võetud ulukite lihakehad olid jahisaadused JahiS § 34 lg 1 mõttes – 21.10.2016 sündmuskoha vaatlusprotokolli (vt tl 46-57) alusel on tuvastatavad kuurist leitud ning väärteoprotokollis kirjeldatud ulukite lihakehad ning 21.10.2016 asitõendi vaatlusprotokolli (vt tl 58-85) alusel on tuvastatav, et mitmel korjusel (nt fotod nr 10-18, 26-39) on kehas augud, mida kohus hindab kuuliaukudeks, st loomad 17 olid surmatud küttides. Samuti on J. Tera ütluste ning asitõendi vaatlusprotokolli alusel tuvastatav, et ainult ühel metskitse nahal (asitõend nr 9) oli tunda roiskumise lõhna, mis viitab sellele, et lihakehad olid värsked jahisaadused – jahipidamise käigus surmatud ulukid ja sur matud ulukite liha, nahk ning muu toore. Loodussaaduseks karistusseadustiku § 362 lg 1 mõttes on ka jahisaadus ehk kütitud loom. Kohus on seisukohal, et V.I väide kuulihaavadega ulukite leidmise kohta Viljandi vallas on ebausutav. V.I on hilisema menetluse käigus esitanud väite, et talle ei esitatud luba läbiotsimise teostamiseks. Samuti ei kuulunud kinnistu menetlusalusele isikule. Kinnistusraamatu andmetel kuulus menetluse ajal Xxxxxxxxxx talu Maere Pajule, kes kinnistul alaliselt ei ela. Kohtuväline menetleja on omakorda märkinud,Xxxxxxxxxx et talus ei ole läbiotsimist toimunud. V.I kirjeldas ülekuulamisel kahe metskitse olemasolu Xxxxxxxxxx maaüksusel puukuuris ja oli nõus need vabatahtlikult ette näitama ning Xxxxxxxxxx talu puukuuris teostati sündmu skoha vaatlust. Kinnistusraamatu kohaselt omab kohtuvälise ametniku väitel V.I isiklikku kasutusõigust elamule Xxxxxxxxxx maaüksusel, millist asjaolu ei ole V.I ümber lükanud. Päringust avalikku kinnistusraamatusse nähtub kohtule, et nimetatud kannet V.I kasuks ei ole muudetud. Kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub samuti, et Viljandi vallas Kibekülas Xxxxxxxxxx maaüksusel viidi 20.10.2016 -21.10.2016 kell 23:50-00:15 läbi sündmuskoha vaatlus, mille juures viibisid V.I, J. Uibopuu, S. Soll, T. Veerme ja J. Alamäe, kellele on selgitatud õigust viibida vaatluse juures ja teha selle kohta avaldusi ja märkusi. Menetlustoimingu kohta on koostatud ka protokoll (vt tl 46-57), millele on mh alla kirjutanud V.I, hilisema märkusega, et võtab oma allkirja tagasi. Jahiseaduse § 47 järgi teostab riiklikku järelevalvet jahiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Keskkonnainspektsioon . Sama seaduse § 65 kohaselt menetleb Keskkonnainspektsioon kohtuvälise menetlejana sea duse §§-des 49- 63 sätestatud väärtegusid. Lisaks sätestab

§ 52lg 15, et Kar

S § -s 362 sätestatud väärteo kohtuväliseks menetlejaks on samuti Keskkonnainspektsioon. Keskkonnainspektsioon on korrakaitseorgan ehk riikliku keskkonnajärelevalve teostaja, m ille üheks eesmärgiks keskkonnajärelevalve seaduse § 2 lg 1 järgi on tegevus eesmärgiga keskkonnakaitse valdkonnas korrarikkumise kõrvaldamine ja oht ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine. Jahiseaduse § 471 kohaselt võib Keskkonnainspektsioon jahiseaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30-32, 45-47, 49-53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Samuti laienevad kohtuvälisele menetlusele väärteomenetluse seadustiku (

) ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) sätted. Läbiotsimist võib KrMS § 91 lg 1 viimase lause kohaselt läbi toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas. Sündmuskoha vaatlust saab aga KrMS § 84 lg 1 koostoimes toimetada kohas, mis on seotud kuriteo või koostoimes

§- ga 2, väärteo, toimepanemisega. J. Tera ütluste põhjal on tuvastatav, et V.I avaldas ise, et hoiustab oma elukoha Xxxxxxxxxx talu kuuris metsast väidetavalt leitud loodussaadusi, s.o metskitse korjuseid. Seega oli Keskkonnainspektorile edastatud kindlad faktid ulukite hoiustamise kohta Xxxxxxxxxx maaüksusel asuvas kuuris. Kohtu hinnangul võis kohtuvälisel menetlejal tekkida V.I ülekuulamise tulemuste pinnalt põhjendatud kahtlus, et hoiustatud ulukite puhul on tegemist jahisaadustega, mille päritolu ei suuda V.I tõendada. Oma elukohana on V.I Xxxxxxxxxx talu avaldanud läbivalt ka käesoleva väärteoasja menetlusdokumentides, mistõttu puudub kohtul alus asuda teistsugusele seisukohale, et tegemist ei olnud tema elukohaga. Kohus on seisukohal, et V.I oli sündmuskoha vaatluse ajal Xxxxxxxxxx talu valdaja ning kohtuvälisele menetlejale teadaolevate V.I avaldatud ning protokollitud andmete pinnalt võis Keskkonnainspektsioon läbi viia V.I poolt avaldatud loodussaaduste hoiustamiskoha vaatlust, tegemaks riikliku järelevalve teostajana kindlaks, kas hoiustamisnõudeid on rikutud. Sündmuskoha vaatlust teostati protokollist nähtuvalt üksnes kuuris. Samuti ei ole V.I sündmusko ha vaatluse protokolli omakäeliselt märkinud, et ta ei ole nõus vaatluse toimumisega. Seega ei nõustu kohus kaebuse väitega, et menetlustoimingu näol oli tegemist läbiotsimisega. 18 I.K on kaebuses väitnud, et Keskkonnainspektsioon piiras V.I es ialgse ülekuulamise ajal ning siis, kui V.I viis J. Tera metskitseni, tema vabadust, tema küsimustele kinnipidamise kohta ei vastatud, ei võimaldatud helistada kaitsjale ning ta pidi istuma oma sõidukis ja tal keelati lahkuda. Kohtuvälise menetleja sõnul ei olnud I.K kinni peetud ning tegemist ei olnud menetlustoiminguga. Hiljem kontoris selgitati enne I.K menetlusaluse isikuna ülekuulamist talle tema õigusi ja kohustusi, mida I.K kohtuistungil oma ütlusi andes ka kinnitas. Tõenditest nähtub, et politsei peatas I.K ja V.I kontrolliks ajavahemikul 18.30-19.00, keskkonnainspektor J. Tera oli V.I-ga lastud metskitse otsimas 19.20 -19.35 ning I.K relva vaatlus toimus 19.45-19.55. Mõlema isiku ülekuulamine kontoris viidi läbi samaaegselt ajavahemikul 20.43(20.48)-21.55(21.50). Seega ei pea paika I.K kohtuistungil antud väited, et ta pidi autos pikal perioodil, s.o 17:30-22:00 külmetama ja ta võeti ebaseaduslikult vahi alla.

§ 19

lg 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema suhtes esimese menetlustoimingu tegemisest või kinnipidamisest. Sama paragrahvi lg 4 p 2 kohaselt on menetlusalune isik kohustatud täitma menetleja seaduslikke korraldusi. Korrakaitseseaduse § 30 lg 1 kohaselt võib korrakaitseorgan, sh Keskkonnainspektsioon, isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks vajalikke andmeid, ning selle ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine või isiku kaitsmine või objekti valvamine on küsitleva korrakaitseorgani pädevuses. Samuti võib sama paragrahvi lg 3 alusel nõuda isi kult ka dokumentide esitamist. J. Tera ütluste alusel on tuvastatav, et J. Tera küsitles esialgu sõiduki juures V.I ning J. Alamäe I.K. Seadus ei sätesta, kui kaua nimetatud küsitlemine võib kesta, kuid kohtu hinnangul ei ületa käesolevas väärteoasjas toimunud küsitluse aeg mõistlikku aega. Kuna keskkonnainspektorid olid varasemalt kuulnud enda järelvalvepiirkonnas püssilaske ning eelnimetatust tulenevalt võis eeldada ohtu keskkonnale, oli kohtu hinnangul ametnikel õigus isikuid, kelle maastikusõidukis oli ka vintrelv, ohu väljaselgitamiseks kontrollida, küsitleda ning isikutelt dokumentide esitamist nõuda . Tõendatud ei ole I.K väited, et tema liikumisvabadust piirati oluliselt. Tegemist ei olnud isikute kinnipidamisega

§ 44mõttes ega vahi all hoidmisega.

Samuti ei olnud isikute kinnipidamine nende hilisem protokollitud ülekuulamine Keskkonnainspektsiooni kontoris (

§ 44lg 5).

Kohus on seisukohal, et teistest menetluses avaldatud kirjalikest tõenditest ning M. Tiidemanni kohtuistungil antud ütlustest ei selgunud väärteoasja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning tõendusteavet, mistõttu kohus neid tõendeid täiendavalt ei analüüsi. Kohus leiab sarnaselt kohtuvälise menetlejaga, et I.K -le ja V.I-le etteheidetavates väärtegudes puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. I.K ja V.I süü suurust ja üldpreventiivset aspekti silmas pidades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30

alusel (

§ 133p 8). Jahi

S § 50 kohaselt jahiloata jahipidamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. V.I ja I.K on karistatud sanktsiooni ülemises määras, mõlemat 175 trahviühikuga. Kuigi V.I pani toime ka väärteo JahiS § 51 järgi, on kohtuväline menetleja õigesti leidnud, et KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb suuruluki jahiloata ning laskekatsetunnistuseta jahi pidamisel karistus mõista sätte alusel, mis näeb ette rangema karistuse. Karistusseadustiku (KarS) § 362 lg 1 kohaselt loodussaaduste veo, hoiustamise või töötlemise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. V.I on karistatud sanktsiooni keskmises määras, s.o 150 trahviühikuga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuleb arvestada nii kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (s.o 19 eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvisid (üldpreventsioon). Kohtu arvates ei nähtu isikute süüd kergendavaid asjaolusid, seda enam, et nii I.K kui V.I eitavad oma süüd. Samuti ei esine isikute süüd raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Kuigi raskendavaid asjaolusid ei esinenud, on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks I.K ja V.I karistamist JahiS § 50 rikkumise eest üle keskmise määra, seda sisuliselt põhjendamata. Kohtu hinnangul peavad karistuse mõistmise põhjendatud motiivid nähtuma ka kohtuvälise menetleja otsustusest. Käesoleval juhul on motiive selgitanud kohtuväline menetleja alles kohtuvaidlustes, märkides, et eelkõige peab karistuse mõistmisel silmas üldpreventiivseid ehk ühiskonda mõjutavaid aspekte. Lisaks on kohtuvälise menetleja otsuses kohtu hinnangul lubamatult viidatud õigusrikkumistele, mis ei nähtu kehtivate karistustena isikute kohta Karistusregistris. Nimetatule on viidanud ka Riigikohus, märkides, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 14 ja 12. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-111-12, p 5). Karistusregistri kohaselt on hetkel kehtiv väärteokaristus I.K 12.08.2017, st hilisemalt, toimepandud väärteo eest. Karistusregistri andmetel V.I kehtivad karistused puuduvad. Eelnimetatuga tuleb aga karistuse mõistmise eripreventiivseid ehk isikuid puudutavaid eesmärke silmas pidades arvestada. Seega menetlusaluste isikute olukorda halvendamata on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada

§ 132p 2 alusel V.I-le ja I.K -le Jahi

S § 50 alusel määratud karistuse osas, vähendades karistust sanktsiooni keskmise määrani, st mõlemad isikud peavad tasuma JahiS § 50 rikkumise eest rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. V.I karistuse KarS § 362 lg 1 rikkumise eest sanktsiooni keskmises määras jätab kohus muutmata. MENETLUSKULUD

§ 23sätestab alused kaitsja tasu hüvitamiseks väärteomenetluse lõpetamise korral.

Kuna kohus ei lõpetanud I.K ja V.I suhtes väärteomenetlust, siis alused õigusabikulude hüvitamiseks puuduvad ja mõlema taotlused õigusabikulude riigi kanda jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. I.K ja V.I kaitsja vandeadvokaadi abi Lily Sandel (Sikuti Advokaadibüroo OÜ) on esitanud kohtule taotluse hüvitada talle riigi õigusabi tasu I.K kaitsmise eest summas 288 eurot (sh käibemaks) (tl 81-82) ning V.I osas summas 240 eurot (sh käibemaks) (tl 83-84). Varasemas väärteoasjade kohtupraktikas on Riigikohus väljendanud seisukohta, et

§-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus väärteoasjas nr 3-1-1-32-06, p 4;
  3. augusti
  4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-62-10, p 8;
  5. novembri
  6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-103-11, p 9). Kuigi

§ 104

ei võimalda kohtuvaidluste ajal esitada kohtu hinnangul täiendavaid taotlusi, mis tuleks esitada

§ 103

kohaselt kohtuliku uurimise käigus, asub kohus lähtuvalt Riigikohtu eelmainitud juhisele seisukohale, et menetluskulude taotlust on võimalik siiski kohtuvaidlustes taotlusena enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa esitada. Kohtu hinnangul on kaitsja taotletavad summad usaldusväärsed ja vastavuses kehtestatud tasumääradega ning kuuluvad kaitsjale väljamaksmisele. I.K-le on Tartu Maakohtu 05.05.2017 määrusega nr 4-17-2201 antud riigi õigusabi isiku kaitsmiseks väärteoasja kohtumenetluses, kohustusega osamaksetena ühe aasta jooksul väärteoasjas tehtava kohtulahendi jõustumisest täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. V.I-le on Tartu Maakohtu 18.04.2017 määrusega nr 4-17-2202 antud riigi 20 õigusabi isiku kaitsmiseks väärteoasja kohtumenetluses, korraldusega, et riigi õigusabi kulude tasumine kuulub otsustamisele hilisema menetluse käigus. RÕS § 2 5 lg 4 kohaselt kriminaal- ja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik hüvitab riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. RÕS § 27 lg 2 kohaselt vabaneb kriminaal- ja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik riigi õigusabi ja kulude hüvitamise kohustusest KrMS 7. peatükis ning

§-s 23 ja 38 lg-s 1 ettenähtud alustel ja korras. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas menetluses aluseid, mille alusel vabaneksid I.K ja V.I õigusabikulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus leiab, et mõlemad isikud peavad hüvitama riigile õigusabikulud võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Seega tuleb I.K hüvitada riigile igakuiste võrdsete osamaksetena 288 eurot (osamakse 24 eurot) ning V.I 240 eurot (osamakse 20 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik Kohtunik 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.