lg 3 järgi Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx R A 10.10.2018 otsus väärteoasjas nr: 2302,18,010127 Kaebuse esitaja menetlusalune isik P.F Kohtumenetluse pooled kaebuse esitaja/menetlusalune isik P.F (isikukood XXX; elukoht xxxx; töökoht AS Xxxx; e-post: xxxx) ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar kokkuleppel ning kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Jaak Paju Asja läbivaatamise kuupäev 13.02.2019, kohtuistungil RESOLUTSIOON P.F-i (P.F) kaebus rahuldada. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747, Pärnu mnt 139, Tallinn) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx R A 10.10.2018 otsus väärteoasjas nr: 2302,18,010127, millega määrati P.F-ile
lg 3 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, osaliselt karistuse määramise osas ning teha selles osas uus otsus. Mõista P.F-ile
S § 66 lg-te 2 ja 3 alusel määrata 360 euro suuruse rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisest tuleb P.F tasuda igakuiselt 30 eurot. Rahatrahvi osamaksed tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pangas, EE932200221023778606 Swedbankis või EE701700017001577198 Luminor Bankis. Kohustuslik on märkida viitenumber 4100081886 ning selgitus: „P.F , 4-18-5701, rahatrahvi osamakse.“ Kui rahatrahvi osamakse ei ole tähtajaks tasutud, pööratakse otsus tasumata osas täitmisele kohtutäituri kaudu täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest (seega hiljemalt 01.03.2019). Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates 18.03.2019, s.o otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullitalituse xxxx R S koostas menetlusalusele isikule P.F-ile 20.09.2018 väärteoasjas nr: 2302,18,010127 väärteoprotokolli nr 20180920367901 selle kohta, et P.F 20.09.2018 kell 18.41 Harju maakonnas Tallinnas Järvevana teel, liikudes Veerenni tänava suunas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 119 km/h +/- 4 km/h, suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik P.F
Väärtegu kvalifitseeriti
Menetlusalune isik P.F väärteoprotokollile vastulauset ei esitanud. 2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx R A 10.10.2018 otsusega väärteoasjas nr: 2302,18,010127 määrati 1 P.F-ile , juhindudes KarS § 56 lõikest 1 ja § 48 lõikest 1, karistuseks
Karistus määrati selle eest, et P.F juhtis 20.09.2018 kell 18.41 Harju maakonnas Tallinnas Kesklinna linnaosas Järvevana teel mootorsõidukit kiirusega 119 +/- 4 km/h, suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. 2
lg 2 kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid.
lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.
lg 3 sätete kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhti lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (s.o 800 eurot), arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et P.F on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, protokoll on koostatud õigesti ning väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli asendava helija videosalvestuse, kiirusmõõteseadme väljatrüki- ja menetlusaluse isiku ülekuulamist asendava heli- ja videosalvestusega. Menetlusalune isik vastulauset esitanud ei ole. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti 20.09.2018 kella 18.41 ajal Järvevana teel liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras kiirusmõõturiga (mõõteseadmega) LaserCam 4 LE 0046. Kiirusmõõteseadme kasutamise käigus salvestatud salvestise andmete kohaselt oli kiirusmõõturi lugem 119 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus oli 70 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, oli +/- 4 km/h. Seega menetlusalune isik ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika on kehtestatud
lõike 7 alusel 16.06.2011 Vabariigi Valitsuse määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ 2. peatükis. Sõidukiirusi mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Mõõtevahend oli taadeldud ning kiirusmõõteseadme kasutamise käigus salvestatud heli- ja videosalvestiselt nähtub, et mõõtmistel on järgitud mõõtemetoodika nõudeid. Seega on mõõtetulemused jälgitavad ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk
Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (45 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. 3 Karistusregistri teatiselt nähtub, et P.F on hetkel 3 kehtivat väärteokaristust, neist 2 lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest (
Varasemad rahalised karistused ei ole mõjutanud menetlusaluse isiku käitumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lähtudes eeltoodust, õiguskorra kaitsmise huvidest ning karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest, tuleb P.F-i suhtes sellel korral kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. P.F-i käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et käesoleva otsuse peale võib esitada kaebuse Harju Maakohtule (Lubja 4, Tallinn) 15-ne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, s.t kaebuse esitamise viimane tähtaeg on 06.11.
lg 3 koosseisu vaid 5 km/h võrra, ei ole menetlusaluse isiku karistamine sanktsiooni keskmääras põhjendatud. Nende põhjendustega seonduvalt taotlebki menetlusalune isik tema suhtes tehtud väärteootsuse tühistamist karistuse 4 määramise osas ning palub määrata talle kergem karistus. Menetlusalune isik soovib võtta osa kohtuistungist ning soovib sellest ka kaitsja osavõttu.
lg 3 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 200 (kahesaja) trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga kuni 12 (kaksteist) kuud. Kohtuväline menetleja karistas P.F-i
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et (3-1-1-77-11 p 11, 3-1-152-13 p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada ka eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega, s.o võimalust mõjutada isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku süü suurust mõjutab toime pandud väärteo ohtlikkus. Asjaolu, et P.F on
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime pannud tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, viitab isiku suurele süüle. Samuti suurendab isiku süüd asjaolu, et ohtlik õigusrikkumine pandi toime asulasisesel teel 70 km/h kiiruspiirangu alas ja olukorras, kus ta ei osalenud liikluses üksinda. Viimast kinnitab väärteotoimikus olevalt videosalvestuselt nähtuv. Kohtuväline menetleja peab siinjuures oluliseks juhtida auväärt kohtu tähelepanu asjaolule, et kaitsja poolt kaebuses esitatud väide, et menetlusalune isik P.F arvas ekslikult, et Tallinnas Järvevana teel on kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ei vasta tõele ning on esitatud eesmärgiga kohut eksitada. Väärteotoimiku juures olevalt videosalvestuselt kostuvad selgesti ja üheselt mõistetavalt P.F-i selgitused õigusrikkumise toimepanemise kohta. Menetlusalune isik selgitab, et „ “. Seega, kuna on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduk liikus mõõtmise hetkel kiirusega 119 +/- 4 km/h, eiras ta Tallinnas Järvevana teel kehtinud lubatud suurimat sõidukiirust tahtlikult. Karistuse määramisel pööras kohtuväline menetleja olulist tähelepanu ka menetlusalust isikut iseloomustavatele andmetele. Väärtegudest on tema varasemad liiklusnõuete rikkumised seisnenud nii keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimises kui ka lubatud sõidukiiruse ületamises. P.F-i varasemad õigusrikkumised on seotud käesoleva menetlusesemeks oleva süüteoga. Seega on kohtuväline menetleja põhjendatult neid menetlusalust isikut iseloomustavate andmetena karistuse määramisel ka arvesse võtnud. Enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud P.F-i puhul tema elustiiliks ning kui isiku käitumisele ei ole varasemad karistused mõju avaldanud, tuleb normi rikkumisele reageerida rangemalt, et 5 kinnitada isikus keelunormi kehtivust. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja põhjendatult välistanud karistusliigina rahatrahvi. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise vajalikkus on käesoleval juhul põhjendatud ka seetõttu, et P.F-i, kui korduva liiklusrikkuja, puhul esineb suhteliselt suur tõenäosus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise enamohtliku süüteo. Järjekordse rahatrahvi kohaldamine ei täida P.F-i puhul eripreventiivset eesmärki ning on karistusliigina seetõttu ammendunud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul on kaitsja viide Riigikohtu seisukohale, et väärteokaristuse tulemusena tuleks üldjuhul vältida töökoha kaotust kohut eksitav. Kohtuväline menetleja peab siinjuures oluliseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-26-10, milles kriminaalkolleegium on märkinud, kuid samas on kolleegium lisanud Seega ei välista kaitsja põhjendused menetlusaluse isiku juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna P.F ei ole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Arvestades, et P.F on pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus muu karistusliigi kohaldamine ei ole otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks kaitsja poolt maakohtule esitatud kaebuse punktis 5 märgitud seisukoht, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et P.F on juhtunut kahetsenud ning teinud sellest vastavad järeldused edaspidiseks. Kohtuväline menetleja nõustub kaitsjaga, et kahetsus on KarS § 57 kohaselt karistust kergendav asjaolu, kuid siinjuures peab menetleja oluliseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale asjas nr 3-1-1-23-96, mille kohaselt on Käesoleva väärteoasja materjalidest ega maakohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et P.F oleks oma teo ohtlikkusest ning sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Üksnes kaitsja paljasõnaline väide menetlusaluse isiku kahetsuse ning õigusrikkumisest järelduste tegemiste kohta ei näita isiku süüd kergemas vormis ega ole karistust kergendavaks asjaoluks. Menetlusalust isikut iseloomustavate andmete taustal ei mõju siinjuures siirana ka tema poolt ülekuulamisel lausutud „ Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-6-17 p-s 18 asunud seisukohale, et Kohtuväline menetleja on seisukohal, et siinjuures on põhjendatud viidata Eesti Liikluskindlustuse Fondi (LKF) andmetele, mille kohaselt 01.01.2018 kuni 20.09.2018.a leidis Tallinnas Järvevana teel aset 132 liikluskindlustusjuhtumit. 18. detsembriks 2018 oli see arv tõusnud juba 178-ni. Politsei- ja Piirivalveameti Analüüsi- ja andmeLaoInfoSüsteemi (ALIS) andmetel on perioodil 01.01.2018 – 27.12.18 toimunud 1447 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles on vigastada saanud 1792 ja hukkunud 67 inimest. 2016 aasta seisuga on tööpäevadel keskmine liiklussagedus Tallinnas Järvevana teel ca 72 665 sõidukit. Neid andmeid arvesse võttes ei saa 6 kuidagi nõustuda kaitsja seisukohaga, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud õigusrikkumine ei olnud niivõrd ohtlik, millega ei seatud ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millesse õiguskaitseorgan ei peaks rangelt reageerima. Leebe karistuspraktika ei vähenda, vaid kasvatab raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et riik peab siinkohal andma selge signaali, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja sellega enamohtliku väärteo toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning on riigi poolt rangelt karistatav. Keskmisest rangema karistuse eesmärk on äratada mootorsõiduki juhtide tähelepanu ning kutsuda neid kaasa mõtlema, miks juhtuvad liiklusõnnetused, milles saavad viga ja hukkuvad süütud inimesed. Kehtivaid liiklusreegleid teadlikult ja tahtlikult eirav juht ei hinda ilmselgelt oma suutlikkust kriitilise pilguga, ta on julge ja võtab hetkeemotsioonide ajel liikluses vastu ohtlikke otsuseid. Vaatamata sellele, et P.F-i käitumises 20.09.2018 oht lõplikult ei realiseerinud ja kõrvalised isikud ning kaasliiklejad vigastada ja nende vara kahjustada ei saanud, tuleb toimepandud süütegu pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks. Juht, kes ei suuda kinni pidada kehtestatud kiirusepiirangutest ning arvestada liikluses osaledes kaasliiklejatega, ei tunne ilmselgelt piisavalt hästi liiklusreegleid ja on seetõttu mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik. Eluliselt usutavaks ei saa pidada ka kaitsja väidet, et P.F-i arvates on Järvevana teel lubatud suurimaks sõidukiiruseks kehtestatud 90 km/h. Tallinnas asuva Järvevana tee näol on tegemist asulasisese teega, millel on kohalik omavalitsus suurendanud piirkiirust 70 km/h, paigaldanud vastavad kiiruspiirangu märgid teelõigu algusesse ja lõppu ning dubleerinud neid kogu teelõigu kestel selliselt, et info teelõigul kehtestatud piirkiirusest jõuaks iga sõiduki juhini sõltumata sellest, millist sõidurada ta liiklemiseks kasutab. Kohtuväline menetleja leiab, et P.F oli 20.09.2018 kella 18:41 ajal olemas kõik vajalik info, et õiguskuulekalt käituda ja järjekordne õigusrikkumine ära hoida, kuid ta ei teinud seda. Kaitsja taotlus lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel jääb kohtuvälisele menetlejale arusaamatuks, kuivõrd kaitsja sellist taotlust kaebuses põhistanud ei ole. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega P.F-ile sanktsiooni keskmises määras
lg 3 alusel määratud karistus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks arvestab karistuse nii üld- kui eripreventiivsete eesmärkidega ning käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust. Eelpool toodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kaebusele on juurde lisatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi päring ja vastus 3-l lehel ning väljatrükk Politsei- ja Piirivalveameti andmebaasist ALIS 1-l lehel. MENETLUS KOHTUS
lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorrraldusvahendiga lubatud kiirusest.
lg 3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. 8.
lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetrit tunnis. Käesolevas väärteoasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendite kogumi pinnalt loeb kohus tuvastatuks selle, et menetlusalune isik P.F juhtis 20.09.2018 kell 18.41 Harju maakonnas Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx kiirusega 119+/-4 km/h, kus suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 70 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Väärteo toimepanemise P.F-i poolt loeb kohus tõendatuks kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli asendava heli- ja videosalvestisega, kiirusmõõteseadme väljatrüki ja menetlusaluse isiku ülekuulamist asendava heli- ja videosalvestisega. Kiirusmõõteseadme kasutamise käigus salvestatud andmete kohaselt oli kiirusmõõturi lugem 119 km/h. Mõõtevahend – kiirusmõõtur LaserCam 4 nr LE0046 oli taatlustunnistuse nr TTRS-18/00192 kohaselt kehtestatud korras taadeldud 05.09.2018. Menetlusalune isik P.F andis kohtuvälises menetluses ütlused, mille kohaselt ta tunnistas oma süüd temale esitatud süüdistuses. P.F-i sõnul juhtis ta isiklikku sõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx. Ta oli vasakult poolt reast tulemas, rida lõppes ära, ta oli nn boksis ja kiirendas bussist ettepoole. Seega on menetlusalune isik nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil oma süüd talle esitatud süüdistuses tunnistanud ning andnud juhtunu asjaolude osas oma sisult kattuvaid ütlusi. P.F rikkus
lg 5 p 3 nõudeid sellega, et juhtis mootorsõidukit kiirusega 119 km/h teelõigul, kus liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimaks kiiruseks oli 70 km/h. Kuna kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, oli +/- 4 km/h, ületas P.F lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h, realiseerides sellega
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et väärtegu on menetlusaluse isiku P.F-i ütluste kohaselt toime pandud tahtlikult. P.F-i ütlustest nähtub see, et ta ei olnud mootorsõidukijuhina liikluses piisavalt tähelepanelik, mistõttu otsustas ta põhjusel, et tema vasakpoolne sõidurada lõppes ootamatult ära ning selleks, et vältida äkkpidurdust, mis oleks tema hinnangul tekitanud liiklusohtliku olukorra, hoopis kiirust suurendada. Seega on täidetud ka
Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel. 9. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et
§-s 227 lg 3 sätestatud väärteo on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik P.F. 10 Väärteoasjas ei ole vaidlust teo toimepanemise tuvastatuse ja kvalifikatsiooni üle. Kaebuse esemeks on vaidlus P.F-ile määratud karistuse üle. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on otsuses märkinud, et P.F-i käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. KarS § 57 lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kohtuväline menetleja oleks võinud karistust kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist, millele kohtumenetluses on lisandunud karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus. Kohtu hinnangul väljendub puhtsüdamlik kahetsus ka selles, et P.F on vahepealsel ajal õiguskuulekalt käitunud. Teda ei ole rohkem väärteokorras karistatud. Seega on ta juba oma liikluskäitumist muutnud, toimepandud rikkumisest aru saanud ja enda jaoks sellest vajalikud järeldused teinud. Karistust raskendavad asjaolud P.F-i käitumises puuduvad, kuid tema karistust kergendavad süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus.
lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 481 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud väärteo eest kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheks aastaks. Kohtuväline menetleja määras
lg 3 alusel P.F-ile karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks, mis on ettenähtud raskeima sanktsiooni (juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni) keskmises määras.
lg 3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. Samas P.F ei realiseerinud
Karistusregistri teatisest nähtuvalt oli P.F kohtuvälise menetleja otsuse tegemise ajal 3 kehtivat väärteokaristust, millest 2 karistust olid samuti määratud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest (
lg 2), kuid hetkel on tal kehtiv karistus vaid
Riigikohtu kriminaalkolleegium on väärteoasjas nr 4-17-5471 p-s 27 asunud seisukohale, et P.F-i kaebus on kõike eeltoodut arvestades põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. P.F ei ole hetkel kehtivaid karistusi samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Registrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks menetlusalusele isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. P.F hetkel kehtiv liiklusalane väärteokaristus
lg 2 järgi, mille eest määratud rahatrahv on 11 tasutud, ei ole aga seotud käsitletava süüteoga. Kohus leiab, et P.F-i võib karistada kõige kergeimaliigilise karistuse, s.o rahatrahviga ning seda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. Kohus mõistab P.F-ile karistuseks rahatrahvi 90 trahviühikut, s.o 360 eurot, sest nimetatud karistus vastab menetlusaluse isiku süü suurusele, lisaks on isikule sellise karistuse mõistmisega arvestatud nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke.
S § 66 lg-te 2 ja 3 alusel selle tasumise ositi 12 kuu jooksul selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisest tuleb P.F tasuda igakuiselt 30 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.