4-20-2224/17

KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. juuni 2020 Väärteoasja number 4-20-2224 (2780,20,003908) Kohtukoosseis Maarika Kuusk Väärteoasi M.L, Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 4 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. mai 2020 kohtuotsus Vaidlustatud lahend Apellatsiooni esitaja Maia Ploom Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet. Lõuna prefektuur. Esindaja Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Katre Mägi Menetlusalune isik M.L (isikukood: XXX; töökoht: XXX OÜ (mitteametlikult), pensionär; elukoht: XXX). RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. mai 2020 kohtuotsus osaliselt, s.o M.L-ile mõistetud lisakaristuse osas. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
5. mai
6. a otsus muutmata.
7. Apellatsioon rahuldada.
8. Kohtuotsuse avalikustamisel jätta avalikustamata p-d 7 ja 12-14, sest need sisaldavad isiku terviseandmeid. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi I liikluspolitseinik Tauno Säälik koostas
10. mail
11. a väärteoprotokolli nr 2780,20,003908 M.L-ile selle eest, et tema
12. mail
13. a kella 19.16 ajal Tartumaal Luunja vallas Aovere-Luunja maantee
14. kilomeetril juhtis mootorsõidukit MercedesBenz S500 reg-nr XXX asulavälisel teel kiirusega 187+/-7 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 90 km/h. Sellega rikkus M.L liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 sätestatut ning pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. MAAKOHTU OTSUS
15. Tartu Maakohtu
16. mai
17. a otsusega tunnistati M.L süüdi LS § 227 lg 4 järgi ja teda karistati arestiga viis päeva. Karistusaja hulka arvati kinnipidamise aeg. Karistuse kandmise alguseks loeti
18. mai 2020 kell 19:
19. Lisakaristusena kohaldati M.L-ile juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.
20. Kohus luges väärteoprotokollis kirjeldatud teo tõendatuks. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega, kiirusemõõturi kasutamise ja isiku kinnipidamise protokolliga.
21. Subjektiivsest küljest tegutses M.L vähemalt otsese tahtlusega. M.L-i süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
22. LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. 5.
23. M.L-i süü suurust iseloomustab liikluses lubatud sõidukiiruse väga suur ületamine. Ka väike takistus teel, sõiduki tehniline rike või eksimus juhtimisstiilis võib sellisel juhul kaasa tuua nii isikule endale kui teistele rasked ja pöördumatud tagajärjed. M.L ei juhtinud sel korral temale endale kuuluvat sõidukit. Selle sõidukiga puudusid tal varasemad kogemused. Seega ei olnud talle teada, kuidas sõiduk teel käitub, selle tehnilised tingimused ning juhitavust puudutavad eripärad. Teo ohtlikkust suurendas kolme alaealise isiku viibimine sõidukis, kelle elu pandi sellise kiiruseületamisega suurde ohtu. Sõiduki kiirus ületas oluliselt suurimat lubatud sõidukiirust ja LS § 227 lg 4 toodud alammäära. Kiiruseületamine toimus nädala sees linnalähedasel asulavälisel teel kella 19.16 ajal, mil inimesed suunduvad peale tööpäeva koju ja liiklustihedus on suur. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist ja menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt ei olnud sel teelõigul kiiruseületamise ajal teisi liiklejaid, nähtavus oli hea ning teeolud kuivad. Seega ei ohustanud M.L peale enda ja kaasreisijate teisi liiklejaid. 5.
24. M.L puuduvad kehtivad karistused. Kahetsus on kergendav asjaolu. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kergema karistusega piirduda ei saa arvestades isiku süü suurust ning sedagi, et tegu oli ühiskonnaohtliku teoga, mis on käsitletav väga raske selgelt taunitava väärteorikkumisega. Kuna M.L-i ei ole varem karistatud ning ta kahetseb, pidas kohus mõjusaks lühiajalist aresti.
25. M.L-i tuleb karistada ka lisakaristusega. Ehkki tegemist on varem karistamata isikuga, ei saa jätta arvestamata isiku süü suurust, teo ohtlikkust ja tema põhjendusi teo toimepanemise selgitamiseks. Ühiskonnaohtliku teoga ohustatakse potentsiaalselt teiste isikute elu, tervist ja vara. Teo tagajärjeks võib olla surm. Tegemist on teoga, mida ei saa tolereerida. M.L-i selgitustest ei saa järeldada, et tal oleks kiiruseületamiseks olnud mõni mõjuv põhjus või eluliselt vähegi mõistetav vajadus. Mootorsõidukijuhina suurimat lubatud sõidukiirust ületas ta väga olulisel määral endaga kaasas olnud alaealisi ohtu seades lihtsalt auto võimekuse testimiseks. See näitab isiku küünilist suhtumist liiklusreeglitesse ning oma teo võimalikesse negatiivsetesse tagajärgedesse. Pole välistatud, et liiklusreeglite rikkumine võib korduda ning tuua järgmisel korral kaasa juba raskemad tagajärjed. Seetõttu tuleb preventiivsetel eesmärkidel ja isiku süü suurust arvestades kohaldada lisakaristust minimaalmääras, s.o 6 kuuks, milline lisakaristuse 2 määr ei ületa koos põhikaristusega isiku süü suurust.
26. XXX APELLATSIOON
27. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
28. mai 2020.a. otsuse osaliselt, st jätta lisakaristus kohaldamata.
29. M.L ületas
30. mail
31. a lubatud sõidukiirust, ta tunnistab end täielikult süüdi kahetsedes väga. Juhtimisõiguse äravõtmine on tema jaoks suur probleem, kuna jala liikumisega on raskusi. Karistuse eesmärke saaks saavutada ka juhtimisõiguse äravõtmiseta. Tegemist oli küll raske rikkumisega, ent ka arest oli vana inimese jaoks raske karistus, samuti piisav ja õpetlik, et mitte kunagi enam lubatud sõidukiirust ületada ja liikluseeskirju rikkuda.
32. Kohtu viide isiku küünilisele suhtumisele ja teo võimalikele tagajärgedele ei ole põhjendatud. Taolise suhtumise korral oleks ta juba varem liikluseeskirju rikkunud, ent seda ei ole juhtunud üle 40 a jooksul. Seekordne rikkumine oli kindlasti ainukordne.
33. Põhjendatud ei ole ka väide, et liiklusrikkumine võib korduda ja tuua järgmisel korral kaasa raskemad tagajärjed. Selline väide on põhistamata, sest varem ei ole isik liiklusrikkumisi toime pannud. Pole usutav, et ta teeks seda peale arestikambris viibimist.
34. XXX
35. XXX
36. XXX
37. LS § 227 lg-t 4 arvestades saaks olla karistuseks arest või juhtimisõiguse äravõtmine. Mõlemat karistust ei saa korraga kohaldada. Menetleja kohaldas LS § 227 lg 5 p 3, millega on kohtule antud kaalutlusõigus, kas isikult juhtimisõigus ära võtta või mitte. Menetlusalusele isikule ei ole pärast tema jaoks raske karistuse – aresti – kohaldamist vajalik kohaldada lisakaristust.
38. Menetlusalune isik palub võtta vastu ja arvestada dokumentidega, mida ta ei saanud kinnipidamise tõttu ise esitada ja kaitsjat tal ei olnud. Menetluskulude nimekirja ei soovi menetlusalune isik esitada, sest saab aru, et on toime pannud karistamisväärt rikkumise. KOHTUVÄLISE MENETLEJA KIRJALIK SEISUKOHT
39. Kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
40. M.L on varem karistamata isik, kes pani toime äärmiselt ohtliku tahtliku teo ületades kiirust vähemalt 90 km/h, millega seadis ohtu enda ja kaasreisijate elu. Seega on tema süü kahtlemata suur.
41. Kohtuväline menetleja arvestas karistusettepaneku tegemisel kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku süü tunnistamist ja kahetsust, ent samal ajal väärteo raskust. Määratud karistus vastab väärteo raskusele ja isiku süüle ning mõjustatavusele. Sh annavad ühiskonnale signaali, milline on riigi reaktsioon isiku tegudele, kes eiravad seadust. Kui taolisi lõbusõite tolereerida, on 3 tagajärjed selged.
42. Apellatsioonis ei ole põhjendatud, miks menetlusaluse kas menetlusaluse isiku elukorraldus koostoimes liikumispuudega eeldab sõiduki kasutamist või mitte. Isikult ei saa juhtimisõigust ära võtta siis, kui ta kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebusest ei nähtu, et isikul oleks formaalselt liikumispuue tuvastatud. Kohtuistungil aga kirjeldas isik kõhuvalu. Ei ole välistatud ühistransporditeenuste või e-kaubanduse kasutamine. Menetlusalusel isikul on suure tõenäosusega võimalik säilitada oma töökoht ja eluolu ka juhtimisõiguse kaotamise puhul, tema elukoht on Tartus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
43. Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis tuvastas maakohus koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo toimepanemise väärteoprotokollis esitatud asjaoludel. Apellant enda süüditunnistamist LS § 227 lg 4 järgi ei vaidlusta. Samuti ei vaidlustata maakohtu otsusega mõistetud põhikaristust – 5-päevast aresti. Küll aga leitakse apellatsioonis, et lisakaristus ei vasta eripreventiivsele eesmärgile ning ka üldpreventiivsed kaalutlused on põhistamata.
44. Maakohus pidas väärteootsuses vajalikuks eri- ja üldpreventiivsetel kaalutlustel kohaldada lisakaristust: mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks.
45. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9).
46. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohtul tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (osundatud lahendi p 11).
47. Ringkonnakohtu arvates on maakohus eksinud lisakaristuse määramise põhimõtete vastu, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel peamiselt õiguskorra kaitsmise huvidest jättes eripreventiivsed kaalutlused arvestamata. Sellega kohaldas maakohus ringkonnakohtu arvates M.L-ile juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri. Apellatsioonikohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine M.L-i suhtes ei ole hetkel vajalik. M.L mõistis juba väärteo toimepanemise järel oma rikkumise tõsidust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt peatus menetlusalune isik politsei esimese märguande peale, nõustus kõigega ja tunnistas kohe süüd, ehkki ei uskunud isegi, et oli saavutanud sellise kiiruse. Ta lubas kohtus, et tegemist on tema esimese ja viimase rikkumisega (tlk 12 pöördel). Ka apellatsioonis esitatud seisukohtades kinnitab 4 M.L korduvalt siirast kahetsust ning kinnitab, et arest oli piisav ja õpetlik karistus, et mitte kunagi enam lubatud sõidukiirust ületada ning liikluseeskirju rikkuda. Apellatsioonikohtul puudub alus neid lubadusi mitte uskuda.
48. Ringkonnakohtul puudub ka M.L-i varasema elukäigu pinnalt põhjus arvata, et ta edaspidi liiklusrikkumisi toime paneks. Tegemist ei ole järjepidevalt liiklusalaseid või mistahes muid rikkumisi toime paneva isikuga, kes kujutaks endast liikluses potentsiaalset ohtu. Üksnes abstraktne võimalus, et liiklusreeglite rikkumine võib korduda, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Tegemist on varem karistamata isikuga, mistõttu ei saa ühest lühiajalisest rikkumisest (istungil kinnitas M.L, et sõitis väga lühikest lõiku, maksimaalselt 600 m nii kiiresti, tlk 12 pöördel) teha järeldust, et tema üldine suhtumine liiklusreeglitesse oleks küüniline. Ühtki põhjust, miks ennustada rikkumise kordumist tulevikus, menetlusaluse isiku varasemat käitumist arvestades ei leidu. Vastupidi – M.L-i kinnitusel on tal juhtimisõigus olnud üle 40 aasta, millise aja jooksul on ta liikluses käitunud ontlikult. Seega oli tegemist juhusesüüteoga. M.L on vanem inimene, kellel ei ole küll tuvastatud liikumispuuet, ent kellel on mitmeid raskeid tervisehädasid. Teatavasti on vanemate inimeste karistustundlikkus suurem ning seetõttu võib arvata, et esimene arest (s.o raskeim võimalik väärteokaristus) on mõjus karistus, mis välistab samalaadsete rikkumiste toimepanemise tulevikus. Kindlasti mõjutab menetlusalust isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma juhtimisõiguse olemasolu eluline vajalikkus, sest ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on G. M.L-i liikumine oluliselt raskendatud. Kohtu poolt tuvastatu ei anna mingit alust väita, et M.L oleks harjumuspärane liiklusalaste rikkumiste toimepanija, kes oleks oma teosse hoolimatult suhtunud või et temast lähtuks reaalne oht ühiskonnale liiklusest kõrvaldamata jätmise korral. Seetõttu puudub ka sisuline vajadus lisakaristuse kohaldamiseks.
49. Kõike eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4 maakohtu otsuse M.L-ile mõistetud lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmise osas ja teeb juhindudes VTMS § 151 lg p-st 4 uue otsuse, millega jätab menetlusalusele isikule lisakaristuse kohaldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5