← Eesti

4-19-2895/5

4-19-2895 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-2895 (2302,19,00414) Kohtunik Märt Toming G.D (G.D) kaebus

§ 261

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: G.D , ik: XXX , elukoht XXX Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta G.D kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Margus Pihl 29.04.2019 otsusele nr 2302,19,004140 G.D karistamises

§ 261

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Margus Pihl 29.04.2019 otsus nr 2302,19,004140 G.D karistamises

261 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot muutmata ja tühistamata.

  1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 240 (kakssada nelikümmend) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
  2. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.06.
  3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 22.07.
  4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 23.07.
  5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl 29.04.2019 otsusega nr 2302,19,004140 karistati G.D-st

§ 261

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot, selles, et G.D mootorsõiduki vastutava kasutajana andis mootorsõiduki 30.03.2019.a kasutada teisele inimesele ning ei säilitanud mootorsõiduki vastutavata kasutajana mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates 6 kuu jooksul isikuandmeid: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, aadressi, sünniaega või isikukoodi ning juhiloa numbrit ega esitanud märgitud andmeid liiklusjärelevalvet teostavale isikule – politseiametnikule. Ei esitanud politseiametnikule 09.04.2019.a isiku kohta, kes 30.03.2019.a juhtis tema vastutaval kasutusel olevat mootorsõidukit Hyundai IX35 reg.märgiga XXX ning põhjustas liiklusõnnetuse, millega rikkus

§ 72

lg 2, 3 sätestatud kohustusi ja pani toime

§ 261lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Soovis esitada kaebuse tema suhtes tehtud otsuse vastu. Leiab, et kohtuväline menetleja on oma otsuses määranud ebaproportsionaalselt suure karistuse arvestades asjaolusid. Nimelt on otsuses välja toodud üks kergendav asjaolu ja mitte ühtegi raskendavat asjaolu. Seetõttu ei saa ta aru miks on menetleja otsustanud teda karistada üle keskmise trahvimäära. Tegemist on tema elu teise süüteoga ning tõenäoliselt lollima asjana mida ta oma elu jooksul on teinud. Selle veaga on kaasnenud juba märkimisväärne materiaalne kahju. Kui otsuse teinud menetleja oleks temaga eelnevalt suhelnud, siis oleks ta avastanud, et on enda veast õppinud. Loodab, et Eestis määratud trahvid on peamiselt mõeldud inimesi heidutama uute süütegude toimepanemisest ning nende määramisel võetakse arvesse ka selle isiku eriomadused kelle suhtes otsust tehakse. Püüab olla seaduskuulekas igas aspektis oma elus, on seda teinud eelnevalt ja teeb ka edaspidi. Palub auväärt maakohtul tema suhtes rakendatud karistust vähendada. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht G.D esitas 22.05.2019 Harju maakohtule kaebuse, milles leiab, et kohtuväline menetleja on oma otsuses määranud ebaproportsionaalselt suure karistuse. Sellest tulenevalt palub menetlusalune isik maakohtul vähendada talle määratud karistust. Väärteomenetleja M M koostas 09.04.2019 väärteoprotokolli, mille kohaselt andis G.D mootorsõiduki vastutava kasutajana mootorsõiduki 30.03.2019 kasutada teisele inimesele, kuid ei säilitanud 6 kuu jooksul tema isikuandmeid. Ei esitanud liiklusjärelvalvet teostavale isikule 09.04.2019 andmeid, kes kasutas 30.03.2019 mootorsõidukit Hyundai 1X35 ja põhjustas liiklusõnnetuse. 2 29.04.2019 koostas juhtivspetsialist Margus Pihl üldmenetluse otsuse, milles leidis, et G.D on toime pannud talle inkrimineeritava rikkumise ja määras

§ 261lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 60 trahviühiku ulatuses (s.o 240 eurot).

Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega, asub samuti seisukohale, et G.D-le süüks pandav rikkumine on leidnud täielikku tõendamist, on kvalifitseeritud õigesti, menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme ja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega.

§ 72

lg 2 kohaselt peab mootorsõiduki omanik, kui ta annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees-ja perekonnanime; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadressi; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaja või isikukoodi; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa numbri.

§ 72

lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale

§ 72lg 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga.

Kuivõrd menetlusalune isik ei esitanud 09.04.2019 liiklusjärelvalve teostaja nõudmisel andmeid, kes juhtis sõidukit Hyundai 30.03.2019, siis on ta toime pannud

§ 72

lg 2 ja lg 3 rikkumised ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 261

lg 1 järgi.

§ 72

sisust nähtub üheselt, et seadusandja soov on olnud, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja hoiaks sõidukit heaperemehelikult ja teeks kõik, et sõiduk ei satuks kellegi kätte, kellel puudub selleks kasutusõigus. Käesolevas väärteoasjas on taoline oht realiseerunud liiklusõnnetuse tekkimise näol, mistõttu on põhjendatud ka menetlusalusele isikule karistuse määramine. Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Üldpreventiivse eesmärgina peab määratav karistus aga andma kõigile liiklejatele signaali, et liikluses kokku lepitud reeglite eiramine on ohtlik ja saab rangelt karistatud. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistusi kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegu, süü suurust, süü tunnistamist kuid ka seda, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus liiklusalase süüteo toimepanemise eest. G.D poolt kaebuses välja toodud seisukohad on kohtuvälise menetleja hinnangul paljasõnalised ning ennastõigustavad. Kuigi menetlusalune isik on selgitanud, et on väärteo toimepanemises süüdi, siis on ta sellest hoolimata leidnud erinevaid põhjendusi, miks see õigusrikkumine üleüldse on toimunud. Kõik see viitab asjaolule, et kaebaja ei ole aru saanud tema poolt toime pandud teo tõsidusest ega ole teinud ka sellest enda jaoks vajalikke järeldusi. Kohtuvälise menetleja hinnangul on seetõttu põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine üle sanktsiooni keskmise määra. Karistuse kandmine peabki olema isikule tuntav ega saagi olla meeldiv või mugav. Vastasel juhul ei tunneta isik, et teda on karistatud ja seega ei tee ka vajalikke järeldusi oma käitumises, et edaspidi seadusekuulekalt käituda. Määratud karistus vastab kaebaja süü suurusele ja on vajalik, et isik ei paneks enam toime uusi õigusrikkumisi. Lähtudes kõigest eeltoodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud 29.04.2019 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning leiab, et käesolevat kaebust on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. 3 Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kohtule edastatud kirjas märkinud, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva sündmuskoha vaatluse protokollist koos fototabeliga nähtub, et 30.03.2019 ajavahemikul 08.22 kuni 08.30 on vaadeldud teelõiku Rahu teel, Rahu tee 17 juures. Vaatluse suunaks on Narva mnt poolt Peterburi tee suunas. Suurim lubatud sõidukiirus vaadeldavas alas on 50 km/h. Sõidutee on kaetud asfaltkattega, mis on tasane. Väljas on valge aeg. Rahu tee on kahesuunalise liiklusega, sõidusuundi eraldab teekattemärgistus, mõlemas sõidusuunas on üks sõidurada. Sõidusuunaga Narva mnt poolt Peterburi tee suunas on sõiduraja laius 4,5 m lai, vastassuuna sõidurada on 4,5 m lai. 0-punktiks on võetud Ümera tn 60 maja nurk. Sõiduauto Hyundai IX35 reg.märgiga XXX asub sõiduteest paremal pool olevas kraavis, sõiduk on osaliselt vees ning on sõidusuunaga Narva mnt poolt Peterburi tee suunas. Sõiduauto Hyundai IX35 reg.märgiga XXX vasakpoolne tagaratas asub 0-punktist mõõdetuna piki Laagna tee/Rahu tee parempoolset tee serva suunaga Peterburi tee suunas 562,4 m kaugusel ning sõidutee parempoolsest servast sõiduteega risti mõõdetuna Mustakivi tee suunas 4,4 m kaugusel, sõiduki vasakpoolne esiratas asub sõidutee parempoolsest servast sõiduteega risti mõõdetuna Mustakivi tee suunas 4,6 m kaugusel. Muid jälgi ega asitõendeid sündmuskohal ei leitud. Tunnistaja A T ülekuulamise protokolli kohaselt edastas Häirekeskus 30.03.2019 väljakutse Tallinn Rahu tee juurde, mille siuks oli, et sõiduauto on sõitnud kraavi, kedagi sees ei ole. Olles autopatrullis jõudis ta kohale ning märkas sõiduautot Hyundai IX35, mille reg.nr XXX seisab haljasalal parema külje poole kaldus ning on osati vee sees. Juhipoolne aken oli avatud, sõidukil oli süüde sees (piduri tuled põlesid). Sõidukis oli vesi salongis. Mõne aja möödudes saabus kohale A Õ , kelle sõnul kuulub sõiduk pojale G.D-le. A ütles, et poeg oli talle ca 07:00 aeg helistanud ning öelnud, et nad sõitsid sõidukiga teelt välja ning ütles asukoha. Vahetult pärast seda saabus kohale ka G.D, astudes välja sõidukist, mis võis olla taksoteenust pakkuv sõiduk. Autost väljudes oli kohe märgata, et Ardo on joobes (tasakaalu häired, unine pilk). Ardo sõnas, et tema ei juhtinud sõidukit, aga oli sõidukis (võtmed käes), väidetavalt oli sõber roolis. Küsimuse peale, kes oli roolis, vastas Ardo, et jätab selle kohtumenetlusse. A ja 4 Ardo suhtlesid vahepeal omavahel. A rääkides vastas ta, et sõber K (pikk poiss) oli roolis ja et K on ka varem sõitnud auto teelt välja. Ardo vastused olid segased ja ei klappinud küsimustega, mis küsiti. Ida-Harju politseijaoskonnas turvakontrolli käigus kontrolliti ka Ardo jalanõusid, mis olid seest märjad ja mudased. Esimese palve peale Ardo keeldus jalatseid ette näitamast. Isik oli osaliselt koostöö valmis ning osaliselt tegi koostööd. Ardo sokid olid samuti sopased/mustad mustusest, mida sündmuskoha juurest leida võis (pori, mudane vesi). Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 30.03.2019 kell 08:57 kaebuse esitaja G.D seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 Typ MKIII Est nr ARAF-0013. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,85 mg ja 0,83 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,07 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,76 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt on ta Hyundai IX35 registreerimismärgiga XXX vastutav kasutaja. 30.03.2019 juhtus eelnimetatud sõidukiga liiklusõnnetus ning auto sattus kraavi. Kahetsusväärselt ei osanud tõsikindlalt öelda, kes õnnetuse toimumise ajal oli sõiduki juht. Kahetseb, et ei kontrollinud kellele annab sõidukit kasutada ja tunnistab oma süüd selles osas. Liiklusseaduse § 261 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja poolt käesoleva seaduse § 72 lõikes 2 sätestatud kohustuse mittetäitmise eest. KarS § 261 lg 1 on viiteline norm, seega on vaja liiklusnõuete rikkumine sisustada

§ 72

lõikes 2 sätestatud kohustuste rikkumisega.

§ 72

lg 2 kohaselt on mootorsõiduki omanik kohustatud, andes mootorsõiduki teisele isikule kasutamiseks, säilitama mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Tegemist on ammendava loeteluga, seega on objektiivne koosseis täidetud juhul, kui üks neljast kohustusest jääb sõiduki omanikul täitmata.

§ 72

lg 3 kohaselt laienevad eelnimetatud kohustused ka vastutavale kasutajale seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt on tema mootorsõiduki Hyundai IX35 reg.märgiga XXX vastutav kasutaja ning ta tunnistas, et sõidukiga tehti liiklusõnnetus, kuid väidetavalt ei osanud öelda, kes sõidukit kasutas. Tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt tuli sündmuskohale kaebuse esitaja isa A Õ , kelle sõnul oli G.D talle öelnud, et nemad sõitsid sõidukiga teelt välja. Kui kaebuse esitaja ka ise kohale saabus sõnas ta, et tema sõidukit ei juhtinud ning et roolis oli tema sõber, kuid ei täpsustanud väidetava sõbra kohta midagi enamat. Mõni hetk hiljem sõnas kaebuse esitaja isa, et roolis oli K nimeline isik, kes on ka varem autoga teelt välja sõitnud. Kaebuse esitaja ei esitanud politseiametnikule mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, aadressi, sünniaega või isikukoodi ega juhiloa numbrit. Seega on tõendamist leidnud, et G.D rikkus

§ 72

lg 2 sätestatud mootorsõiduki vastutava kasutaja kohustust, jättes esitamata mootorsõidukit kasutanud isiku aadressi, sünniaja või isikukoodi ning juhiloa numbri. Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. G.D mootorsõiduki vastutava kasutajana andis mootorsõiduki kasutada teisele inimesele ning ei säilitanud mootorsõiduki vastutava kasutajana mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates 6 kuu jooksul isikuandmeid: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, aadressi, sünniaega või isikukoodi ning juhiloa numbrit ega esitanud märgitud andmeid liiklusjärelevalvet teostavale politseiametnikule. Samuti ei esitanud politseiametnikule andmeid isiku kohta, kes 30.03.2019 juhtis tema vastutaval kasutusel olevat mootorsõidukit Hyundai IX 35 reg.märgiga XXX ning põhjustas liiklusõnnetuse, millega rikkus

§ 72

lg 2, 3 sätestatud kohustust ja pani toime

§ 261lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

5 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud sündmuskoha vaatluse protokolli, tunnistaja ütluste ning menetlusaluse isiku ütlustega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 261lg-s 1 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik ei esitanud liiklusjärelevalvet teostavale politseiametnikule mootorsõiduki vastutava kasutajana mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates 6 kuu jooksul isikuandmeid: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, aadressi, sünniaega või isikukoodi ning juhiloa numbrit ega esitanud politseiametnikule andmeid isiku kohta, kes 30.03.2019 juhtis tema vastutaval kasutusel olevat mootorsõidukit Hyundai IX 35 reg.märgiga XXX ning põhjustas liiklusõnnetuse, siis rikkus menetlusalune isik

§ 72

lg 2, 3 kohustusi ja tegemist on väärteoga

§ 261lg 1 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati

§ 72

lg 2, 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

§ 261

lg 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot.

§ 261

lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja poolt käesoleva seaduse § 72 lõikes 2 või 4 sätestatud kohustuse mittetäitmise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni mõnevõrra keskmist määra ületavas määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isik rikkus

§ 72

lg 2, 3 sätestatud kohustusi ja pani sellega toime

§ 261lg 1 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on

§ 261

lg 1 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. 6 Hinnates menetlusaluse isiku süüd

§ 261

lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisest mõnevõrra suuremana, kuna menetlusalune isik on mootorsõiduki vastutava kasutajana jätnud tagamata talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise ning seoses sellega realiseerinud ohu liiklusõnnetuse tekkimise näol ning varalise kahju pangale kui omanikule. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel enda süüd tunnistanud ning süü tunnistamist on kergendava asjaoluna arvestanud kohtuväline menetleja oma otsuses. Kaebemenetluses ei saa kohus sama kergendavat asjaolu enam uuesti arvestama hakata. Seejuures on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt kergendavaks asjaoluks kas süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud ühtegi nendest asjaoludest. Kaebuse esitaja on küll jätnud kontrollijale andmed esitamata, millega täitis ka süüteokoosseisu, kuid väärteoasja materjalidest saab üheselt järeldada, et kaebuse esitajale olid sõidukit kasutanud isiku andmed tegelikkuses teada ja ta jättis need teadlikult enda teada. Arvestades taolist asjaolu, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt süü tunnistamise arvestamine kergendava asjaoluna oli ennatlik ja tegelikkuses ühtegi kergendavat asjaolu väärteomenetluses ei tuvastatud. Samuti ei tuvastatud ka raskendavaid asjaolusid. Siinkohal juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Seejuures ei sisalda liiklusseadus kohustusi ja keeldusid vaid liiklejatele, s.o jalakäijatele või juhtidele, vaid kõikidele liiklusalastes õigusaktides, s.h liiklusseaduses märgitud isikutele ja liiklusseaduse alusel antud õigusaktides märgitud isikutele, s.h ka sõidukite omanikele ja valdajatele normatiivaktis või seaduses sätestatud ulatuses. Kaebuse esitajale inkrimineeritud kohustuse rikkumine aga vähendab võimalusi tuvastada liikluses õigusvastaselt käituvate juhtide isikuid ja nende vastutusele võtmise võimalusi ning sellise rikkumise eest määratav karistus peab andma signaali ka kõigile teistele sõidukite omanikele ja valdajatele, et oma seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisele reageeritakse seaduses ette nähtud korras ja rikkumisele järgneb karistus vastavalt süü suurusele. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitaja on märkinud, et trahvide määramisel tuleks arvesse võtta ka isiku eriomadusi, kuid on jätnud märkimata, mis need eriomadused menetlusaluse isiku arvates on või millised on tema erilised omadused, mis peaks karistuse suurust mõjutama. Samuti on menetlusalune isik seisukohal, et ta on seadusekuulekas igas aspektis oma elus, on seda teinud eelnevalt ja teeb ka edaspidi ning palub seetõttu enda karistust vähendada. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on tal üks kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo toimepanemise eest. Nimelt karistati menetlusalust isikut Põhja prefektuuri 06.10.2018 otsusega

§ 227

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot. Seega viitavad menetlusaluse isiku karistusandmed sellele, et isikut on varasemalt karistatud liiklusalase süüteo toimepanemise eest, kuid see ei ole isikut sundinud õiguskuulekusele ning samuti ei ole menetlusalune isik vastupidiselt enda väidetule olnud igati seadusekuulekas nagu ta enda kaebuses on märkinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, asjaolusid ja kehtivat karistust, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et käesolevas väärteoasjas karistuseks määratud rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses ehk 240 eurot on piisav ja proportsionaalne rahaline mõjutusvahend, mõjutamaks isikut edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute süütegude toimepanemisest, samuti tegemaks 7 õiged valikuid. Käesoleval juhul, kui kaebuse esitaja jättis temale üheselt teada oleva liiklusõnnetuse põhjustaja isiku enda teada, kaebuse esitaja õiget valikut ei teinud, võttes sellega kohtuväliselt menetlejalt võimaluse tuvastada liiklusõnnetuse ja varalise kahju põhjustaja ning võttis karistuse kandmise enda kanda. Selline käitumine ei saa kuidagi kaebuse esitaja olukorda kergendama või süüd vähendama hakata, mistõttu puuduvad igasugused alused rahatrahvi vähendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.