Obsah (6)

§ 185§ 238§ 180§ 342§ 326§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-9825 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kriminaala

§ 185

lg 2 alusel välja mõista I.O-lt Eesti Vabariigi kasuks 24,00 (kakskümmend neli) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. 1

1. Jätta I.O ja tema kaitsja määruskaebused menetluskulude peale rahuldamata. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. I.O-le on esitatud süüdistus selles, et tema olles isikuks, kes on varasemalt toimepannud vargusi, uuesti s.o süstemaatiliselt, võttis 21.11.2015.a kella 13.50 paiku võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil H OÜ-le kuuluvast kauplusest aadressil Tallinn, XXXXX XXX X järgmised kaubad: kaelakett maksumusega 7,99 eurot; käevõru maksumusega 4,99 eurot; käevõru maksumusega 6,99 eurot; kõrvarõngad maksumusega 6,99 eurot; kõrvarõngad maksumusega 6,99 eurot; kaelakett maksumusega 12,99 eurot. Kõik kokku maksumusega 46.94 eurot. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata seoses I.O kinnipidamisega turvatöötaja poolt. Oma sellise tegevusega I.O isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, so pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.
3. Harju Maakohtu 23.11.
4. a otsusega lühimenetluses tunnistati I.O süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti temale karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Vähendati

§ 238lg.

2 kohaselt I.O-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 (neli) kuud. Kohaldati I.O suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning määrati, et karistuse algust arvatakse alates kinnipidamisest 21.11.2015. a. Sama otsusega mõisteti I.O-lt välja riigituludesse sundraha 292,50 eurot ja menetluskulud 144 eurot. Määrati, et sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda

§ 180

lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. ESITATUD APELLATSIOONID

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav I.O , kes märgib, et kohtuotsuse tegemisel maakohus pole arvestanud asjaoluga, et temal on olemas ametlik töökoht. Mõistes talle karistuseks reaalse vangistuse, kaotab ta oma töökoha. Samuti palub apellant temalt väljamõistetud menetluskulud jätta riigi kanda. 2
2. Süüdistatava I.O kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele, kuigi otsuses on märgitud, et kaup tagastati rikkumata kujul kauplusele. I.O ei nõustu kohtu põhjendusega selles, et ta ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama ning et teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuigi s.o. mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühem. I.O tunnistas oma süüd ning väljendas puhtsüdamlikku kahetsust. I.O leiab, et karistus võiks olla leebem, kuna ta on toime pannud vaid ühe kuriteo episoodi. Ta on igapäevasel metadoni ravil ning omades väheseid rahalisi vahendeid soovib ta edaspidi elada seadusekuulekalt. I.O vabanes karistuse kandmiselt 21.11.2014 ning ta püüdis alustada seadusekuulekat elu ning, elas koos oma elukaaslasega. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus, võttes seisukoha karistuse osas, oleks arvestanud kergendava asjaoluna I.O poolt oma süü täielikku tunnistamist. Kaitsja märgib, et I.O palub, et väljamõistetud menetluskulud jäetaks tema suhtes täielikult riigi kanda. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 23.11.2015.a otsus kriminaalasjas nr 1-15-9825 I.O suhtes osaliselt ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatavale karistuseks ühe kuuline vangistus ning 3 kuud vangistust jätta tingimisi 1 aastase katseajaga täitmisele pööramata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
4. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus.
5. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 3 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on arvestatud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning karistuse mõistes võttis õigesti arvesse ka asjaolu, et I.O ei ole enda jaoks karistustest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad reaalsed karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Maakohus leidis seega õigesti, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning

§ 342lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

8. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes

§ 326lg 3 jätta läbi vaatamata ja maakohtu otsuse seega muutmata.

9. Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 0,5 tundi (apellatsiooni koostamine) ja ta taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 24 eurot. Kohtukolleegium leaib, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu I.O kanda. 10. Süüdistatav ja tema kaitsja palusid süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus ei põhine seadusel.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. I.O ega tema kaitsja selliseid asjaolusid ei maakohtu menetluses ega apellatsioonides välja ei toonud. Vanglas reaalse karitstuse kandmine pole selliseks asjaoluks, mis tingiks väljamõistetud menetluskulude vähednamise. Kohtukolleegium märgib samuti, et maakohus menetluskulude väljamõistmisel on arvestanud I.O varalise seisundiga ning tema resotsailiseerumise väljavaadetega ning võimaldas talle menetluskulude tasumist ositi 12 kuu jooksul. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et I.O-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, 2, 3 jätab ringkonnakohus I.O ja tema kaitsja määruskaebused menetluskulude peale rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola 4