← Eesti

4-18-1744/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2018, Tartu (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-18-1744 (2780,18,002352) Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi V.P süüdistuses LS § 224 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. mai 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik V.P Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna politseijaoskond, ennetus– ja vanemväärteomenetleja Taivo Rosi Menetlusalune isik V.P Isikukood: XXX Elukoht: XXX Töökoht: OÜ X prefektuuri Tartu menetlustalituse RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  3. mai 2018 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
  4. juunil
  5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates
  6. juunist
  7. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud ja menetluse käik
  8. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskond koostas 04.03.2018 väärteoprotokolli selle kohta, et V.P juhtis 04.03.2018 kell 10.28 Tartu linnas Viljandi maanteel mootorsõidukit Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX seisundis, kus alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,55 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatuse 0,05 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,50 mg/l. Sellega rikkus V.P LS § 69 lg 3 ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
  9. Menetlusalune isik esitas 16.03.2018 kohtuvälisele menetlejale avalduse, milles palus karistusena temalt mitte ära võtta juhtimisõigust.
  10. 29.03.2018 edastas PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalitus Tartu Maakohtule väärteotoimiku selleks, et kohaldada V.P suhtes aresti. Maakohtu otsus
  11. Tartu Maakohtu 08.05.2018 otsusega tunnistati V.P süüdi LS § 224 lg 2 järgi ning karistati 15 päevase arestiga, mida tal on KarS § 66 lg 1 alusel õigus kanda ositi. Samuti võeti V.P-lt LS § 224 lg 3 p 2 alusel kolmeks kuuks lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus, mis hakkab kehtima alates kohtuotsuse jõustumisest.
  12. Vaidlust ei ole asjaolus, et V.P juhtis mootorsõidukit, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Nimetatu on tuvastatav nii sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, menetlusaluse isiku enda ütluste kui ka tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükiga. Kuna eeltoodud asjaolud langevad kokku menetlusaluse isiku poolt kohtus antud ütlustega, siis loeb kohus tõendatuks, et 04.03.2018 Tartu linnas Viljandi mnt-l juhtis V.P mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus oli laiendmääramatust arvesse võttes 0,50 mg/l. Järelikult on V.P tegevuses tõendamist leidnud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.
  13. Menetlusalune isik ei ole eitanud, et ta teadis, et ta on alkoholijoobes. Samuti ei ole ta eitanud asjaolu, et ta teadis, et ei tohi sellises seisundis autot juhtida. Kui V.P sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis subjektiivset külge hinnates pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et V.P tuleb toimepandu eest karistada.
  14. Menetlusaluse isiku V.P tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole, kohtus avaldas menetlusalune isik puhtsüdamlikku kahetsust, mis on arvestatav süüd kergendava asjaoluna (KarS § 57 lg 1 p 3).
  15. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, on tõsine rikkumine. Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Menetlusaluse isiku süü suurust mõjutab seegi, et tema joobe suurus (0,50 mg alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus) ei jäänud mittelubatava määra alumisse otsa, vaid ulatus üle LS § 224 lg-s 2 ette nähtud keskmise määra, mis annab aluse hinnata, et tema süü oli keskmine. Käesoleval juhul tuleb arvestada aga ka seda, et V.P pani sellise teo toime karistusregistri andmetel kehtivaid karistusi silmas pidades vähemalt kuuendat korda, kusjuures teda on karistatud korduvalt kriminaalkorras KarS § 424 järgi, viimati 19.10.
  16. Seega on tegemist pigem väljakujunenud käitumismustriga, kus alkoholi tarvitanuna ei ole V.P suuteline hoiduma sõiduki rooli istumast ja seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui ka kolmandad isikud. 2
  17. Tuginedes ülaltoodule, leiab maakohus, et V.P karistamine rahatrahviga ei ole põhjendatud ja ei vasta süü suurusele ega ka karistuse eripreventiivsele eesmärgile. Seega on põhjendatud ja seaduslik määrata põhikaristusena arest. Maakohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt taotletud arest sanktsiooni keskmises määras vastab nii süü suurusele kui on kooskõlas ka karistuse eripreventiivse eesmärgiga.
  18. Lisakaristust ei saa kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi puhul lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendatud seisukohaga, et lisakaristusel on dualistlik iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi.
  19. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-1, p-d 9 ja 11 ning 3-1-1-6-17, p 16).
  20. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit XX tõttu. V.P esitas kohtule XX, mille kohaselt on talle XXX. V.P muid XX seotud tõendeid kohtule ei esitanud, kuid tema ütlustest tulenevalt on tema XX aluseks XX. Seega tuleb maakohtul vastata küsimusele, kas kogutud tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et V.P on KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik.
  21. V.P avaldas kohtuistungil, et ta töötab OÜ-s X ja tema ülesandeks on ehitusobjektidele materjali kohale toimetamine. Samuti avaldas ta, et teeb aeg-ajalt koristustöid. V.P elab Tartumaal Märjal XXX korteris. Tartu ja Märja vahel on üsna tihe bussiliiklus. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub aga pigem asjaolu, et juhul kui kohus võtab temalt ära juhtimisõiguse, siis kaotab V.P oma töö. Maakohus on seisukohal, et olukorras, kus isik saab teha tööd, mis eeldab nii mootorsõidukiga pidevat sõitmist erinevate objektide vahel kui ka koristamist, siis ei ole V.P-le määratud XX sellist laadi XX, mis kvalifitseeruks KarS § 50 lg 2 järgi XXX, mis välistab karistusena juhtimisõiguse äravõtmise. Maakohtu arvamuse kohaselt pole takistatud isiku võimalus ühistransporti või tuttavate abi kasutades käia arsti juures, teostada oma igapäevaseid vajalikke toiminguid, käia kauplustes jne. Tõsi on see, et oma töö võib V.P kaotada ja see seab talle elus mitmeid piiranguid. Paraku on lisakaristuse määramise põhjuseks aga isiku enda poolt aastate jooksul korduvalt alkoholijoobes mootorsõidukite juhtimine, millist tegutsemismalli pole muutnud ei varasemad reaalsed vangistused, juhtimisõiguse äravõtmine ega ka teised kergemaliigilised karistused. Seega nõustub maakohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et V.P mõjutamiseks on eripreventiivselt vajalik ja põhjendatud kohaldada peale põhikaristuse ka lisakaristust. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt on minimaalseks lisakaristuse määraks juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Maakohus ei tuvastanud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse KarS § 61 lg 1 kohaselt määrata lisakaristuse alla konkreetse sätte alammäära. Apellatsioon
  22. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik V.P , kes taotleb temale määratud kohtuotsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas.
  23. Kaebuse esitaja on väärteoprotokolli märkinud, et „Sõitsin ja arvasin, et olen kaine“. Seega jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja pani süüteo toime otsese tahtlusega. Subjektiivne teokoosseis võib omada tähtsust karistuse, sealhulgas lisakaristuse 3 määramisel.
  24. Samuti on V.P seisukohal, et maakohus on valesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaebuse esitaja vajab juhtimisõigust XX tõttu, kuid maakohus on leidnud, et kuna ta töötab, siis ei ole temale määratud XX sellist laadi, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise. Ühistransporti kasutades või tuttavate abil, nagu maakohus soovitab, on XX oluliselt raskendatud, mistõttu ei ole maakohtu vastavasisulised kaalutlused kaebuse esitaja hinnangul asjakohased. Kui maakohus leidis, et sellekohaseid tõendeid on esitatud liiga vähe, siis oleks pidanud maakohus vajadusel ise tõendeid omal algatusel juurde koguma.
  25. Maakohtu otsusest ei tulene, mil määral on kohus arvestanud kergendava asjaoluna V.P poolt avaldatud kahetsusega ja millist kaalu see lisakaristuse kohaldamisel omas. Kaebuse esitaja on ennast süüdi tunnistanud ja oma tegu kahetsenud. Lisakaristuse määramine LS § 224 lg 3 alusel on diskretsiooniotsustus – lisakaristust võib kohaldada. Kaebuse esitaja nõustub, et lisakaristuse kohaldamine tema poolt toime pandud süüteo eest on lubatud, kuid seda tuleb igal üksikjuhtumil põhjendada, kaaludes konkreetse juhtumi asjaolusid. Muuhulgas vajab V.P juhtimisõigust oma tööülesannete täitmiseks. Kolmekuulise lisakaristuse puhul on tööandja lubanud temaga töösuhte lõpetada, mis tekitaks talle igapäevaelus olulisi piiranguid.
  26. Kaebuse esitaja palub ringkonnakohtul lähtudes eeltoodust kaaluda, kas lisakaristuse kohaldamine antud juhul on siiski põhjendatud. V.P lubab edaspidi olla õiguskuulekas liikleja ning süütegusid mitte toime panna, avaldab endiselt siiralt kahetsust, et sellise teo toime pani, kuid palub siiski kontrollida lisakaristuse kohaldamise seaduslikust.
  27. Samuti märgib V.P, et joobe puhul, mille alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on kuni 0,75 mg/l kohta, on meditsiinilises mõttes tegemist kerge joobega, s.t tegemist ei ole raske ega isegi keskmise joobega.
  28. Kokkuvõtvalt taotleb V.P ringkonnakonnakohtult kaaluda, kas temale mõistetud lisakaristus on õiglane ja proportsionaalne võrreldes toime pandud õigusrikkumisega. Kohtuvälise menetleja esindaja kirjalik seisukoht
  29. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et 08.05.2018 Tartu Maakohtu poolt vastuvõetud otsus määratud karistuse osas on proportsioonis nii isiku süü kui ka toimepandud teo tõsiduse ja raskusega. Samuti puuduvad kohtuvälise menetleja hinnangul lisakaristuse kohaldamist välistavad asjaolud. Kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.
  30. Apellatsioonis esitab apellant maakohtule etteheite selle kohta, et maakohus hindas menetlusaluse isiku toimepandut tahtlikuks teoks. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mõõdetud alkoholisisaldus oli sedavõrd suur, et see pidi olema isikule tajutav. Olukorras, kus V.P otsustas mootorsõidukit juhtida, pidi olema tegemist tahtliku ja teadliku valikuga. Täiendavalt saab väita, et menetlusalune isik ei ole isik, kes tarvitab alkoholi esmakordselt ning seeläbi peab ta olema suuteline oma seisundit hindama. Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusaluse isiku väide oma seisundi väära hindamise kohta ennastõigustav ning kannab endas eesmärki süüd kergendada.
  31. Apellatsioonis viidatakse maakohtu tegevusele tõendite kogumisel ning hinnatakse maakohtu tegevust materiaalõiguse kohaldamisel. Kohtuväline menetleja ei nõustu apellandiga ning leiab, et maakohus on korrektselt hinnanud tõendeid ning selgitanud välja menetlusaluse isiku XX seonduva. Korrektselt on ka lahendatud küsimus alternatiivsete liikumisvõimaluste kasutamise osas. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtu seisukohaga selles, et V.P XX ei saa välistada lisakaristuse kohaldamist, kuivõrd isik elab kohas, millel on Tartu linnaga hea ühistranspordiühendus. Täiendavalt tõstab kohtuväline menetleja esile maakohtu kirjeldatut ja nõustub sellega täielikult, et menetlusaluse isiku senine töö on nõudnud liikumist erinevate objektide vahel ja ka nende koristamist, mistõttu ei ole isiku 4 XX selline, et ta ei suudaks tulevikus liikuda bussiga näiteks arstile, riigiasutustesse, kauplustesse jne.
  32. Lisakaristuse kohaldamine V.P väärteoasjas omab selget eripreventiivset eesmärki. Menetlusalusele isikule on varasemalt määratud erinevate liiklusalaste süütegude toimepanemise eest rahatrahve, juhtimisõiguse äravõtmist ja ka vabadusekaotusliku sisuga karistusi, kuid vaatamata neile paneb ta jätkuvalt toime samalaadseid, raskeid liiklusalaseid rikkumisi. Mootorsõiduki juht on kõrgendatud ohu allikas ning ta on liikluse ohutu toimimise eest vastutav, nõudmised temale on suured.
  33. Täiendavalt selgitab kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik pidi mõtlema oma töökoha säilimisele enne seda, kui asus tegu toime panema, istudes autorooli alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Asjaolud, et menetlusalusel isikul on seoses töökoha ja mugava elulaadi säilimisega vaja sõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul meeles olema ka vahetult enne süüteo toimepanemist ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Paraku see teadmine menetlusalust isikut uue süüteo toimepanemisest ei hoidnud. Seetõttu on kohtuväline menetleja antud olukorras sunnitud asuma seisukohale, et kui isik ise ei soovi või ei suuda kohandada enda liikluskäitumist kehtivate liiklusnõuetega kooskõlas olevaks, siis tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt ja käitumiselt teistele liiklejatele ohtlik.
  34. Lähtuvalt juba varasemalt mainitud asjaolust, et eelnevad karistused ei ole menetlusaluse isiku liikluskäitumist suutnud õiguskuulekusele mõjutada, tuleb karistuse eesmärgi, milleks eeskätt on isiku poolt uute süütegude toimepaneku ärahoidmine, saavutamiseks kohaldada teiseliigilist karistust s.o aresti ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena. Ringkonnakohtu seisukoht
  35. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsiooni ja selle kohta esitatud kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha ning väärteoasja materjalidega, leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud motiividel. Otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  36. Kuna käesoleval juhul ei vaidlustata V.P poolt toime pandud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse süüteokoosseisu tõendatust, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka maakohtu otsuses toodud vastavatele asjaoludele midagi lisada ning leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning leidnud, et V.P on toime pannud temale süüks arvatava väärteo. Ringkonnakohus nõustub täielikult ka maakohtu poolt karistuse mõistmise põhjendustes toodu ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et J.O-lt tuleb lisakaristusena juhtimisõigus kolmeks kuuks ära võtta.
  37. Apellatsioonis taotleb V.P temale mõistetud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse ära võtmise tühistamist põhjusel, et ta on toime pandut kahetsenud, vajab XX tõttu juhtimisõigust ning võib juhtimisõiguse äravõtmise läbi kaotada töökoha.
  38. Vastupidiselt kaebuses toodule leiab ringkonnakohus, et tõendamist on leidnud V.P poolt süüteo toime panemine otsese tahtlusega. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, kas V.P oli meditsiinilises mõttes kerge joove või mitte. Väärteo objektiivne koosseis on täidetud juba juhul kui joobe suuruseks on 0,10 mg/l kohta. V.P-ltuvastati joove suurusega 0,50 mg/l kohta, s.o V.P tegu on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Arvestades, et kriminaalkorras on alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest võimalik karistada isikut olukorras, mil tema joove on vähemalt 0,75 mg/l kohta, oli V.P joove pigem suur, s.o ringkonnakohtu hinnangul pidi isik rooli istudes aru saama, et ta võib olla alkoholijoobes. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult leidnud, et käesolevalt on tegu toime pandud vähemalt otsese tahtlusega.
  39. Ühtlasi ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et V.P oleks taoline XX, mis kvalifitseeruks KarS § 50 lg 2 järgi XX ning mis omakorda välistaks lisakaristusena juhtimisõiguse 5 äravõtmise. Seda eelkõige arvestades V.P isikut ja tema varasemat elukäiku. Veelkord, V.P on kohtuistungil avaldanud, et tema tööalasteks ülesanneteks on objektide koristamine ning „igasuguste muude tööde tegemine“ (tl 24). Taolisest vastusest ei ole võimalik järeldada, et isik omab XXX, tänu millele on tema igapäeva elu oluliselt raskendatud. Ka isiku varasem elukäik on äärmiselt värvikas – karistusregistri andmetel omab V.P kolme kehtivat karistust KarS § 424 lg 1 järgi, ühte kehtivat karistust KarS § 391 lg 1 järgi (salakaubavedu) ning viit kehtivat liiklusalast väärtegu (tl-d 8-9). Eeltoodud karistusregistriandmete põhjal ei ole kuidagi võimalik väita, et tegemist on isikuga, kellel on raskusi XXX ning vajab selleks ilmtingimata sõiduautot. Pigem annab see tunnistust sellest, et tegemist on isikuga, kelle elu ei ole temale määratud XX häiritud, kes paneb toime korduvaid õigusrikkumisi ning muuhulgas on enamik õigusrikkumisi V.P poolt toime pandud just sõiduauto roolis. Muuhulgas ka salakaubaveoga seotud kuritegu, kuna V.P sai karistada selle eest, et toimetas enda sõiduautoga Eestisse Venemaa maksumärkidega sigarette. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et V.P ei ole sellist XX, mille tõttu vajaks ta ilmtingimata juhtimisõigust.
  40. Ringkonnakohus nõustub kaebuses tooduga, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on alati kohtu kaalutlusõigus, kuid V.P puhul on see igati õigustatud. Isikut on varasemalt korduvalt läbi eriliigiliste karistuste üritatud õiguskuulekusele suunata, kui tulutult. Muuhulgas on teda karistatud ka juhtimisõiguse äravõtmisega – viimati Tartu Maakohtu 19.10.2015 otsusega, mille alusel karistati V.P KarS § 424 järgi ning võeti temalt juhtimisõigus 10 kuuks. Sellest hoolimata otsustas V.P järjekordselt asuda alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima. Seega ei omanud eripreventiivselt 10 kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine V.P suhtes mingisugust mõju.
  41. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et isik, kes omab korduvaid kokkupuuteid nii kriminaalmenetluse kui ka väärteomenetlusega, peaks olema teadlik, et taolistele rikkumistele võib järgneda lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Seega tuleb täiel määral nõustuda kohtuvälise menetleja esindaja poolt tooduga, et võimalikule juhtimisõiguse kaotusele ja seeläbi töökoha kaotusele tulnuks mõelda juba enne järjekordset alkoholijoobes sõitma asumist. Seega ei ole võimalik töökoha kaotus käesoleval juhul taoliseks erandlikuks asjaoluks, miks tooks kaasa kohaldatud lisakaristuse tühistamise.
  42. Muuhulgas peab ringkonnakohus vajalikuks lisada ka sedagi, et maakohus on arvestanud V.P puhtsüdamliku kahetsusega. LS § 224 lg 3 p 2 näeb ette, et juhtimisõiguse võib ära võtta kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kaebuse esitajalt võeti juhtimisõigus ära kolmeks kuuks, s.o miinimumulatuses.
  43. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et arvestades V.P poolt toime pandud väärteo raskust ja ühiskonnaohtlikkust, korduvat kriminaal– ja väärteokorras karistatust ning asjaolu, et seni mõistetud karistused (mh juhtimisõiguse äravõtmine) ei ole V.P käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud, samuti negatiivset tulevikuprognoosi uue võimaliku liiklusalase rikkumise toimepanemise osas, tuleb V.P suhtes LS § 224 lg 3 p 2 alusel kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks, mis aitab saavutada karistuse eri– ja üldpeventiivseid eesmärke.
  44. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 09.05.2018 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.