← Eesti

4-18-1436/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2018. a Pärnu kohtumajas, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-18-1436 Kohtunik Rubo Kikerpill Väärteoasi

§ 2171

lg 1; VTMS § 2, § 120, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Jätta Z.I kaebus rahuldamata. Jätta Politsei ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullitalituse liiklusgrupi välijuhi Hanno Viibuse poolt 28.02.2018.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,18,001920 muutmata. Rahatrahv 320 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE 891010220034796011 SEB pangas või a/a-le EE 932200221023778606 Swedbank pangas, a/a-le EE4033003334161100002 Danske pangas või a/a-le EE701700017001577198 Nordea pangas (viitenumber 10220151647412). Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. 1

(9)Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutv umiseks kättesaadav alates 25.04.2018. a. Asjaolud ja menetluskäik Politsei- ja Piirivalveameti Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullitalituse liiklusgrupi välijuht Hanno Viibus tegi 28.02.2018.a. kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,18,001920 , millega määrati liiklusseaduse (edaspidi LS) §

§ 2171lg 1 alusel Z.I-le rahatrahv 80 trahviühikut, s.o 320 eurot.

Karistust kergendava asjaoluna arvestati isiku puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavad asjaolud puudusid. Rikkumise asjaolud olid selged, isik rikkumisele vastu ei vaielnud. Z.I-le selgitati tema õigusi ja kohustusi ning kiirmenetluse erisusi ja tal võimaldati anda ütlusi väärteo kohta. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et Z.I oli kiirmenetlusega nõus ja andis selle kohta ka allkirja. Rahatrahvi määramise põhjuseks oli see, et Z.I Tori vallas, Pärnu maakonnas, PÄRNU - TORI, 23km, juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kontrollimisel 28.02.2018 kell 17.33 ei kasutanud sõidumeerikut, ei esitanud juhikaarti, salvestuslehti või digitaalse sõidumeeriku väljatrükke või neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuste kohta 31.01.2018 kell 00.00 kuni 28.02.2018 kell 17.33 perioodi kohta, rikkudes salvestuslehtede või juhikaardi ja nende lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik Liiklusseaduse § 131 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklis 34 ja artiklis 36 lõige 1 sätestatud nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav §

§ 2171lg 1 järgi.

Kiirmenetluse otsuse juures olevas menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on Z.I andnud omakäeliselt järgmised ütlused: Juhtisin veoautot XXXX ja ei kasutanud sõidumeerikut, kuna ei teadnud neid reegleid ja sõidumeeriku kohustusest. Kahetsen tehtut ja soovin tasuda trahvi 4 kuu jooksul. Kaebuse sisu Z.I esitas kaitsja vahendusel 15.03.2018 kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullitalituse liiklusgrupi välijuhi Hanno Viibuse 28.02.2018.a. kiirmenetluse otsusele. Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning asjas puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 29 lg 1 kohaselt alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Vaidlustatud otsuse kohaselt on menetlusalune isik rikkunud LS § 131 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklis 34 ja artiklis 36 lõige 1 sätestatud nõudeid. Kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta, et menetlusalune isik oli ostnud sõiduki XXXX registreerimisnumbriga XXX samal päeval kui rikkumist ette heideti. Menetlusalune isik selgitas seda asjaolu ka kohtuvälisele menetlejale ning esitas selle kohta ka müügilepingu. Menetlusalune isik ei olnud reisijate- ega kaubaveoga hõivatud juht. Sõidukil puudus kaubaveoks vajalik järelhaagis ning menetlusalune isik toimetas ostetud sõidukit enda elukohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artikkel 1 lõikes 1 on sätestatud määruse reguleerimisese ja põhimõtted. Viidatud normi kohaselt sätestatakse määruses kohustused ja nõuded seoses autovedudel kasutatavate sõidumeerikute konstruktsiooni, paigaldamise, kasutamise, katsetamise ja kontrolliga, eesmärgiga kontrollida vastavust määrusele 2

(9)(EÜ) nr 561/2006, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2002/15/EÜ
(14)ja nõukogu direktiivile 92/6/EMÜ
(15). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) 561/2006 esimese artikli kohaselt kehtestatakse käesoleva määrusega eeskirjad kauba - ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris. Euroopa kohus on kohtuasjas (C-317/12 3. oktoober 2013) märkinud alustuseks, et määruse eesmärk on parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi. Sama otsuse punktis 26 märkis kohus, et kõnealuse määruse artiklis 1 on lisaks sätestatud, et määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust ning aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et määruse nr 561/2006 sätteid kohaldatakse eeskätt kutselistele juhtidele, mitte aga eraviisiliselt sõidukit juhtivatele isikutele. Otsuse punktis 29 selgitas Euroopa kohus, et määruse nr 561/2006 põhjenduses 17 ja artiklis 1 kasutatud väljendid „ühtlustada konkurentsitingimusi”, „parandada töötingimusi” ja „parandada töötajate sotsiaalseid tingimusi” ning „töökorraldus […] autoveosektoris”, samuti määruse artikli 4 punktis c kasutatud väljend „oma kohustuste osana” näitavad seega, et seda määrust ei kohaldata sellisele isikule, kes ei tööta raskeveoki juhina ega osuta veoteenust. Menetlusalune isik ei tööta raskeveoki juhina, sõiduk mille menetlusalune isik 28.02.2018 ostis ei kuulu ettevõtjale vaid menetlusalusele isikule kui eraisikule. Väärteootsuse koostamise ajal toimetas menetlusalune isik sõidukit peale ostmist enda elukohta, sellel puudus haagis, veos ega veetud sellega reisijaid. Seega jääb menetlusalune isik välja viidatud Euroopa õigusaktide kohaldamisalast ning kohtuväline menetleja on ekslikult asunud seisukohale, et menetlusalusel isik oleks pidanud olema juhikaart ning esitada salvestuslehti. Kuna menetlusalune isik jääb välja LS § 131 lg 1 ja viidatud euroopa õigusaktide kohaldamisalast, siis on ka ebaõigesti kvalifitsieeritud teod LS §

§ 217’1 lg 1 järgi.

Seega tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kui kohus peaks leidma, et väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, siis palub kaebaja alternatiivselt kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rikkumised. Menetlusalune isik oli sõiduki ostnud samal päeval ega teostanud sellega ei reisijate- ega kaubavedu. Menetlusalune isik ei tööta kaubaveoga tegelevas ettevõttes ega osutanud sellega mingeid teenuseid. Ühtlasi avaldas menetlusalune isik puhtsüdamlikku kahetsust. Kõigele eeltoodule vaatamata otsustas kohtuväline menetleja karistada isikut 80 trahviühikuga. Riigikohus on lahendanud samasuguse teokirjeldusega väärteoasja 05.03.2014 otsuses nr 3-1- 111-

  1. Otsuse punktis 13 on riigikohus viidanud varasemale praktikale ning märkinud, et „süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15).“ Viidatud riigikohtu lahendi punktis 14 märkis kohus, et karistust kergendavate ega raskendavate asjaolude puudumisel ning arvestades menetlusalust isikut, keda pole varasemalt sarnaste rikkumiste eest karistatud ei saa rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü oleks suur. Seetõttu pidas riigikohus sama teo eest varem karistamata 3

(9)isiku suhtes võimalikuks väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja on seisukohal, et viidatud riigikohtu lahendis esitatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Lisaks on käesolevas väärteomenetluses isik avaldunud kahetsust ning on tuvastatud, et ta oli sõiduki ostnud samal päeval ega teostanud sellega kaubavedu vms kutselist teenuse osutamist. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kui kohus ei pea võimalikuks väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, siis palun menetlusalune isik vaidlustatud väärteootsus tühistada mõistetud karistuse osas. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on ebaproportsionaalne arvestades toime pandud rikkumist, rikkumise asjaolusid ja menetlusalust isikut. Arvesse ei ole võetud seda, et menetlusalune isik ostis sõiduki samal päeval ning toimetas seda oma koju. Menetlusalune isik ei ole kutseline juht ega kaubaveoga tegelev ettevõtja. Nende asjaoludega arvestamist väärteootsusest ei nähtu ning selles ei sisaldu ühtegi KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise alust või põhjendust. Karistamise aluseks on süü. Mingit süü suuruse hindamist ega arutluskäiku mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest otsusest ei nähtu. Riigikohus on märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Riigikohus on korduvalt rõhutanud süüdistatava isiku arvestamise olulisust, märkides, et igasugune mõjustamine toimub isiksuse kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks – prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toim epanemisest hoiduma – arvestama ka süüdlase isikut. Praktikas toimub see liiklusalaste süütegude puhul isiku varasemate samalaadsete rikkumiste kaudu. Menetlusalusel isikul rikkumised puuduvad, rääkimata korduvatest samalaadsetest rikkumistest. Eeltoodust lähtudes palub menetlusalune isik viimase alternatiivina tühistada vaidlustatud otsus karistuse osas ning mõista menetlusalust isikut ja konkreetset tegu arvesse võttev proportsionaalne karistus. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja, tutvunud Z.I kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja poolt koostatud kiirmenetluse otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja väitega, et, kui sõidumeeriku kohustusega sõiduk kuulub eraisikule ja sellega ei teostata ei kauba- ega reisijatevedu jääb selline juht välja LS § 131 lg-s 1 viidatud euroopa õigusaktide kohaldamisalast. Käesoleva väärteoasja lahendamise seisukohalt on otsustava tähtsusega küsimus, kas sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik mitteärilisel eesmärgil teostatavate vedude puhul. Sõidumeeriku kasutamist käsitleva LS § 131 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhi sõidu - ja puhkeaja arvestus toimub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse sõidumeeriku mällu salvestatud andmete järgi. Sõitjate veoks ette nähtud üle üheksa istekohaga või veose veoks ettenähtud üle 3500 kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu - ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ning juhi ja tema tööandja kohustused sätestab vastavalt LS § 130 l g-le 1 E0 määrus nr 561/2006. EÜ määruse 561/2006 artikli 2 punkt 1 a kohaselt kohaldatakse määrust, kui tegemist on kaubaveoks kasutatavate söidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Sama määruse artikli 4 alampunktid a ja c sisustavad mõisted järgnevalt: autovedu on reisijate- või kaubaveoks kasutatava mistahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel; juht on isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks. EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 kohaselt käesolevat määrust ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist a) sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km; b) sõidukitega, mille suurim lubatud kiirus ei ületa 40 km/h; c) sõidukitega, mis 4
(9)kuuluvad relvajõududele, päästeteenistusele ja tuletõrjeteenistusele ja korrakaitseorganitele või on nende käsutuses ilma juhita, kui vedu leiab aset nimetatud teenistuste ametiülesannete täitmiseks ja sõidukite kasutus on nende kontrolli all;
  1. d)sõidukitega, mida kasutatakse eriolukordade või päästeoperatsioonide korral, sealhulgas humanitaarabi mitteärilisel veol;
  2. e)meditsiinilistel eesmärkidel kasutatavate sõidukitega;
  3. f)sihtotstarbeliste teisaldussõidukitega, mida kasutatakse 100 km raadiuses nende asukohast;
  4. g)sõidukitega, mis läbivad tehnilisearendamise, remondi või hoolduse eesmärgil;
  5. h)kaupade mitteäriliseks veoks kasutatavate sõidukite või sõidukite kombinatsioonidega, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni;
  6. i)kaubanduslike sõidukitega, mis on selle liikmeriigi, kus neid kasutatakse, õigusaktide kohaselt ajaloolised, ning mida ei kasutata reisijate- või kaubaveoks. Euroopa Nõukogu määruse (EL) nr 1 65/201 4 artikkel 2 sätestab, et käesolevas määruses kasutatakse määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklis 4 sätestatud mõisteid. Käesolevas väärteoasjas ei ole kaebaja vaidlustanud, et ta kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas juhtis veoseveoks ettenähtud sõidukit Scania XXXX registreerimismärgiga XXXX, mille täismass Maanteeameti liiklusregistri andmetel on 26 500 kg. Seega saab menetlusalust isikut käsitleda juhina ja tema tegevust autoveona määruse (E0) nr 561/2006 artikli 4 punktide a ning c mõttes. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk vastab sama määruse artikli 2 lõike 1 punkti a tingimustele. Eelpool toodust tulenevalt jätab EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 punkt h kaupade mitteärilised veod nimetatud määruse rakendusalast välja üksnes siis, kui kasutatava sõiduki või sõidukite kombinatsiooni lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni. Ka LS § 131 lg 4 sätestab, et sõidumeerik ei ole kohustuslik sõidukil, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 3 ja LS § 130 lõike 12 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel. Seega, eelpool toodust lähtudes, on liiklusohutuse tagamiseks juht kohustatud EÜ määruse nr 561/2006 sätestatud sõidu - ja puhkeaja nõudeid järgima ja sõidumeerikut kasutama ka siis, kui veos eveoks ettenähtud üle 7500 kg lubatud täismassiga sõidukit kasutatakse mitteärilisel otstarbel. Kohtuvälise menetleja sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas nr 3-11-9-11. LS § 214 näeb ette vastutuse sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise või sõidumeeriku või selle plommi tahtliku rikkumise eest. LS § 2171 lg 1 näeb ette vastutuse analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Lähtudes eelpool toodust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et Z.I on rikkunud LS § 131 lg 1 ja määruse EL nr 165/2014 artiklite 34 ja 36 lõikel nõudeid ja tema käitumine on kiirmenetluse otsuses õigesti kvalifitseeritud LS §

§ 217'1 lõike 1 järgi.

Alused menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg l p 1 alusel puuduvad. Samuti on kohtuväline menetleja seisukohal, et arvestades rikkumise iseloomu ja ohtlikkust puuduvad alused ka väärteomenetluse lõp etamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 sätestatud alustel oportuniteediga. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Raskeveokid ja nende väsinud juhid on liikluses kõrgendatud ohu allikad ning seetõttu on liiklusohutuse tagamiseks kehtestatud õigusaktid, mis reguleerivad. millist autovedudel kulunud aega käsitatakse tööajana ja millist ei käsitata tööaja. vaid puhkeaja, vaheaja või valmisolekuajana. Raskeveokijuhile ettenähtud kohustuslikke puhke perioode eirav juht ohustab liikluses teadlikult ja tahtlikult nii ennast kui ka teisi liiklejaid sh jalakäijaid, sest sellise väsinud juhiga sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Korrektselt töötav sõidumeerik võimaldab kontrollida juhtide sõidu- ja puhkeajast kinnipidamist ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. KarS § 56 mõ tte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kohtuväline menetleja on arvestanud, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vaimse tervise või vanuse tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kui tegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile (LS §

§ 217

'1 lg 1 ), siis on isiku süü keskmisest suurem ja karistus määratakse üle keskmise määra. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole karistusregistrisse kantud, on põhjendatud 5

(9)tema karistamine rahatrahviga, milline jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra s.o 80 trahviühiku ehk 320 euro ulatuses. Selline karistus omab menetlusaluse isiku suhtes kasvatatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohuallikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes, võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate raskeveokeid juhtivate juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetu karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kiirmenetluse otsuse koostamisel rikutud väärteomenetlusõigust ja Z.I-le määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Tuginedes eelpool toodule, palub kohtuväline menetleja, jätta kaebus rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud Z.I kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning lähtudes kohtumenetluse poolte seisukohast leiab, et kaebuse saab vastavalt väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, vaadanud läbi kaebuse ning asjas kogutud kirjalikud materjalid, leidis, et Z.I kaebus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteootsuse tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kaebuse esitaja on kiirmenetluse otsuse juures olevas menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis toodud omakäelises selgituses kui ka kaebuses möönnud, et sõidumeerikut ta tõepoolest ei kasutanud, kuid talle süüks pandavate rikkumiste toimepanemist Z.I ei tunnista, leides, et ta ei pidanud sõidumeerikut kasutama, kuna ta reisijaid ega veost ei vedanud ning toimetas sõidukit vaid oma elukohta. Kaebuses kirjeldatu läbi oli tegemist eraviisilise sõiduga, Z.I ei täitnud sõites tööülesandeid raskeveokijuhina. Samuti, et isik ostis sõiduki alles samal päeval (sõiduki müügileping on lisatud kaebusele). Siinjuures on kaebuse esitaja ja kaitsja tuginenud kaebuses läbivalt Euroopa Kohtu lahendile C317/12 3. oktoobrist 2013. Antud otsust ei ole aga õige kaebuse argumentide aluseks võtta, sest otsuses on antud seisukoht eelkõige määruse nr 561/2006 artikli osas, mis kohaldub mitteärilisteks vedudeks kasutatavate sõidukite või sõidukite kombinatsioonide kohta, mille täismass ei ületa 7,5 tonni. Käesoleval juhul juhtis menetlusalune isik sõidukit, mille täismass on 26,5 tonni. Sh on viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 20 märgitud, et sõidumeerikute kasutamist puudutavate erandite kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et erandit ei saa tõlgendada nii, et selle mõju ulatuks kaugemale, kui on tingimata vaja selle erandiga tagavate huvide kindlustamiseks. Kuna antud juhul ei olnud tegemist sõidukiga, mis saaks mahtuda kuni 7,5 tonnistele sõidukitele kohalduvate erandite alla, ei ole õige juhinduda ka lahendis C-317/12 toodud seisukohtadest sõidumeeriku kasutamise osas eraviisiliste sõitudega seoses . Kohus on seisukohal, et antud juhul on menetlusaluse isiku poolt antud teabe ja kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud teo toimepanemine Z.I poolt. Kohtu hinnangul puudub 6
(9)hetkel vaidlus selles, et Z.I 28.02.2018.a ei kasutanud sõidumeerikut ja tal ei olnud esitada juhikaarti, sõidumeeriku salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuse kohta. Kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas veoautol XXX reg nr XXXX sõidumeeriku mittenõuetekohast kasutamist on Z.I ise tunnistanud, põhjendades seda otsuses asjaoluga, et ei teadnud, et peab sõidumeerikut kasutama. Rikkumise asjaolud on fikseeritud kiirmenetluse otsuses , milles on märgitud sõiduki andmed, mis on kokkulangevad ka liiklusregistri väljatrükiga. Muuhulgas nähtub väljatrükist antud sõiduki 26,5 -tonnine täismass ja see, et sõiduki omanikuks on Z.I. Seega taandub edasiselt asja lahendamine peamiselt küsimusele, kas antud sõidukiga liiklemisel isiku elukohta oli kohustuslik kasutada sõidumeerikut ja täita sellest tulenevaid nõudeid vastavate andmete esitamisele ja säilitamisele või kohaldub mõni õigusaktides sõidumeeriku kasutamisele ettenähtud erand. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja on kaebuses väitnud, et Z.I ei pidanud sõidumeerikut kasutama põhjust el, et kontrollimise hetkel ei olnud sõidukil haagist, Z.I ei teostanud veose- ega reisijatevedu, pidi sõiduki viima enda elukohta, teostas sõitu eraviisiliselt ning kuna sõiduk oli alles samal päeval ostetud . Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Esmalt kohus viitab, et LS § 131 lg 4 p -de 1-3 kohaselt ei ole sõidumeerik kohustuslik sõidukil: mis on valmistatud enne
  1. aasta
  2. jaanuari, kui sõidukit ei kasutata veose- või sõitjateveo tasulise teenuse osutamisel; 2) mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 3 ja LS § 130 lõike 12 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel; 3) linnaliinidel ühistranspordiseaduse tähend uses. Antud sõiduk (N3 -kategooria veoauto) on toodetud
  3. aastal, seega ei esine sõidumeeriku kasutamise kohustuse välistust LS § 131 lg 4 tähenduses. LS § 130 lg -s 12 sätestatud erandeid antud juhul ei esine. Samuti tuleb tähele panna, et ei esine määruse nr 561/2006 artiklis 3 esitatud välistusi. Samuti, määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 kohaselt võib liikmesriik määruse artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse teatavate sõidukitega. Viidatud erisused ei nimeta ühtki juhtu, mis võimaldaks sõiduki omaniku elukohta sõitval sõidukil hälbida sõidumeeriku kasutamise nõuetest. Määruse nr 561/2006 art 2
  4. lõike kohaselt kohaldatakse määrust autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni või reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud. Määruse nr 561/2006 art 4 punkt „a“ kohaselt on autovedu – reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel; punkti „c“ kohaselt on juht – isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks. Seega jäävad kohtule arusaamatuks väited nagu välistaks isiku vastutuse ainuüksi see, et kõnealusel N3 -kategooria sõidukil ei olnud koormat ning seda ei kasutatud parasjagu veoseveoks, vaid Z.I elukohta transportimiseks, kuna tegu oli kaubaveoks kasutatava sõiduki juhtimisega. Sätestatud regulatsioon ei ole vajalik ka üksnes töötajate töötingimiste parandamiseks, vaid ühtlasi järelevalve tagamiseks raskeveokite osas ning et parandada liiklustingimusi riigi maanteedel. Olukorras, kus nt Määruse nr 561/2006 art 1 deklareerib, et: on ilmne, et vastava regulatsiooni eesmärgi põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale nagu oleks võimalik koormata sõitvate, kuid veoseveoks mõeldud sõidukite kasutamine, ilma sõidumeerikut kasutamata (ja seda isegi juhul, kui sõidukit liigutatakse peale ostmist uue omaniku elukohta). Vastavaid erisusi ei näe ette ei LS ega ükski asjakohane EL õigusakt. 7
(9)Kohus viita b, et LS § 131 lg 1 kohaselt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku korral mällu salvestatud andmete järgi. LS § 131 lg 3 kohustab juhti olukorras, kus sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, salvestama sõidu - ja puhkeaja andmed Määruse nr 165/2014 art 32– 37 kohaselt. LS § 131 lõikes 5 on sätestatud, et kui mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestamisel ei ole võimalik kasutada § 131 lg -s 1 nimetatud sõidumeeriku andmeid, võib juht kasutada ettevõtja poolt väljastatud, Komisjoni otsuse 2009/959/EÜ, millega muudetakse otsust 2007/230/EL vormi kohta, mida kasutatakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide puhul, nõuetekohast dokumenti. Määruse (EL) nr 165/2014 art 34 sätestab juhikaardi ja salvestuslehtede kasutamise nõuded, sh sisaldub selles kohustus kasutada juhikaarti ja salvestuslehti iga päev, mil ta sõidukit juhib ning seda alates hetkest, mil isik sõiduki üle võtab. Määruse nr 165/2014 art 36 lg 2 kohaselt peab juht, kui ta juhib digitaalse sõidumeerikuga varustatud sõidukit, esitama volitatud kontrolliametnikule tema nõudmisel igal ajal oma juhikaardi, kõik jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva jooksul koostatud käsikirjalised kanded ja väljatrükid, mis on ette nähtud kõnesoleva ja määrusega (EÜ) nr 561/2006 ning salvestuslehed sama perioodi kohta, kui ta on selle ajavahemiku jooksul juhtinud sõidukit, mis on varustatud analoogsõidumeerikuga. Eelneva valguses tuleb tõdeda, et kuivõrd Z.I poolt juhitud sõiduki osas esines kohustus sõidumeeriku kasutamiseks, siis pidi Z.I vastavaid nõudeid täitma. Omamata juhikaarti, kontrollimisel esitamiseks salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid ja väljatrükke või tõendit tegevuste kohta 31.01.2018 kell 00:00 kuni 28.02.2018 kell 17:33 perioodi kohta, rikkus Z.I LS § 131 lg 1 ja Määruse nr 165/2014 art 34 ja art 36 lg 2 nõudeid. Autovedu on reisijate- või k aubaveoks kasutatava mistahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel; juht on isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks. Tähtis ei ole, kas sõit toimib erahuvides või mingi konkreetse ettevõtte töökorraldusest lähtuvalt. Kohus ei leidnud tuvastamist rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on kiirmenetluse otsuses märgitud konkreetse rikkumise asjaolud ning neist andmetest lähtuvalt on koostatud ka otsus. Menetlusalusel isikul oli võimalus anda ütlusi, seega oli tagatud võimalus omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et Z.I poolt Määruse nr 165/2014 art 34 ja art 36 lg 2 nõuete, samuti LS § 131 lg 1 rikkumine ning seeläbi LS §

§ 2171

lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Rikkumise aluse märkimisel puudujääke kiirmenetluse otsuses ei esine. VTMS § -st 29 tulenevaid väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Arvestades rikkumise iseloomu ja ohtlikkust puuduvad alused ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 sätestatud alustel oportuniteediga. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Kui ka süütegude osas menetlusaluse isiku süü suuruse väiksust (isik pani süüteo toime hooletusest), esineb toimepandu puhul avalik menetlushuvi, mille tõttu ei saa väärteomenetlust rikkumise osas kohtu hinnangul lõpetada. Avalikkuse huvi liiklusohutuse ja liiklusnõuete rikkujate suhtes meetmete kohaldamise vastu on kõrgendatud. Kohtu hinnangul ei ole huvi kõrgendatud pelgalt mitte joobes juhtide ja kiiruseületajate suhtes, millised on kahtlemata enamlevinumateks liiklusalasteks õigusrikkumiste ks, vaid tihedamini esinevate ja raskemate liiklusohutuse alaste nõuete rikkumiste osas üldiselt. Selliste rikkumiste alla käib kohtu arvates sõidumeeriku kasutamise nõuete rikkumisega seonduv. Kohtuväline menetleja on kaebusele esitatud kirjalikus vastuses õigesti märkinud, et korrektselt töötav sõidumeerik võimaldab kontrollida juhtide sõidu- ja puhkeajast kinnipidamist ning parandada juhtide töötingimusi ja liiklusohutust. Raskeveokid ja nende väsinud juhid on liikluses kõrgendatud ohu allikad ning seetõttu on liiklusohutuse 8

(9)tagamiseks kehtestatud õigusaktid, mis reguleerivad, millist autovedudel kulunud aega käsitatakse tööajana ja millist ei käsitata tööaja vaid puhkeaja, vaheaja või valmisolekuajana. Raskeveokijuhile ettenähtud kohustuslikke puhkeperioode eirav juht ohustab liikluses teadlikult ja tahtlikult nii ennast kui ka teisi liiklejaid sh jalakäijaid, sest sellise väsinud juhiga sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Väärteoasja materjalidest ei nähtu süüd ning õigusvastasust välista vaid asjaolusid, Z.I on täisealine ja süüvõimeline isik. Menetlusalune isik on väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Omades C- kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, pidi isik olema läbinud vastava liiklusteooriaeksami ja olema seega teadlik, et eksisteerivad nõuded raskeveokitel sõidumeerikute kasutamise kohta. Taolist asjaolu saab kohtu hinnangul pidada ka üldtuntuks. Samuti pidi Z.I olema teadlik sellest, et sõidumeeriku kasutamata jätmise või mittenõuetekohase kasutamise või juhikaardi, salvestuslehtede, käsikirjaliste kannete või väljatrükkide või tegevuste kohta käiva tõendi esitamiseks võidakse teda karistada. Seejuures on menetlusalune isik viidanud erandile, mis tema tõlgenduse kohaselt välistaks vajaduse sõidumeeriku kasutamiseks, kuna ta soovis üksnes värskelt soetatud sõidukit enda elukohta toimetada. Asjaolu, et isik arvas, et temale laieneb sõidumeeriku kasutamise kohta erand (millist õigusaktid ette ei näe), ei vabasta isikut nõuete järgimise v ajadusest. Antud juhul väidab Z.I , et ei teadnud, et teostab väärteokoosseisule vastava asjaolu, s.o ei järgi sõidumeerikute kasutamise nõudeid (ei kasuta sõidumeerikut, ei säilita esitanud salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuse kohta, rikkudes salvestuslehtede lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid), kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Z.I pidanuks sõiduki soetamise eelselt täpsemalt tutvuma kehtivate nõuetega, seda enam, et LS § 131 lg 1 teeb viite ka EL vastavale praktikale. Eelnevast tulenevalt Z.I vastutust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Karistuse määra puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega. Kuivõrd LS §

§ 2171lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteo on toime pandud ühe teoga, on menetleja Kar

S 63 lg -st 1 lähtuvalt õigesti määranud karistuse LS § 2171 lg 1 alusel. Kohus leiab, et otsuse järgi on isikut karistatud ca ¼ ulatusse jääva karistusmääraga (arvestades, et LS § 2171 lg 1 näeb ette karistuse kuni 300 trahviühiku ulatuses), arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Arvestades ka asjaolu, et isikul varasemad liiklusalased rikkumised puuduvad, tuleb sellist karistusmäära pidada põhjendatuks. Seega on menetleja otsus es ettenähtud karistus kooskõlas toimepandud väärteo raskusega, see vastab isiku süü suurusele ning sellega on saavutatavad karistuse üld - ja eripreventiivsed eesmärgid. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Rubo Kikerpill Kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.