) §-st 48 ja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 107 lg 1 p-st 1 tunnistada süüdi L.I LS § 224 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 15 (viisteist) päeva aresti.
lg 1 alusel on L.I õigus käesoleva kohtuotsusega mõistetud arestipäevad ära kanda osade kaupa, kusjuures järjest kanatava karistuse kestus peab olema vähemalt 2 (kaks) päeva ja mõistetud arest tuleb ära kanda alates kohtuotsuse jõustumisest 3 (kolme) kuu jooksul. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 alusel kohaldada lisakaristust ja võtta L.I-lt ära sõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks. Lisakaristus jõustub kohtuotsuse jõustumisel. Juhul kui kohtumenetluse pooled ei kasuta apellatsiooniõigust, jõustub kohtuotsus XXXX Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroosse. Tuginedes VTMS § 203 lg-le 3 ja § 205 lg-tele 2, 3 on L.I peale kohtuotsuse jõustumist kohustatud ilmuma ositi kandmisele kuuluvat aresti kandma Lõuna Prefektuuri (karistuse kandmise aja osas võtta kontakti Tartu arestikambriga, tel 7308610, e-post: louna@politsei.ee, aadressil Tartu Riia 179 a) Tartu arestikambrisse. VTMS § 205 lg 3 alusel loetakse arestipäevade kandmise alguseks isiku arestikambrisse saabumise aeg. Vastavalt
lg-le 1 arvestatakse aresti tähtaeaga päevades ja karistustähtaja arvestamisel on arvestusühikuks üks astronoomiline päev, so 24 tundi. Juhul kui L.I ei ole aresti ära kandnud kohtuotsuses määratud ajaks, teavitab Lõuna Prefektuur sellest aresti täitmisele pööranud kohut ning VTMS § 205 lg 4 alusel teeb maakohtunik määruse süüdlase sundtoomise kohta arestimajja. Sellisel juhul pööratakse arest täitmisele ühes osas kogu ärakandmata karistuse ulatuses. Käesolev otsus anda kätte menetlusalusele isikule ja kohtuvälise menetleja esindajale ning edastada peale jõustumist Lõuna Prefektuuri Tartu arestikambrile. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pooltel on õigus esitada Tartu Maakohtu kohtuotsusele apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetluse käik 04.03.2018 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullpolitseinik R.K. väärteoprotokolli selle kohta, et L.I juhtis 04.03.2018 kell 10:28 Tartu linnas Viljandi maanteel mootorsõidukit VW Passat registreerimismärgiga XXXseisundis, kus alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,55 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatuse 0,05 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,50 mg/l. Sellega rikkus L.I liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusalune isik esitas kohtuvälisele menetlejale avalduse, milles palus karistusena temalt mitte ära võtta juhtimisõigust. Kohtu seisukoht LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole asjaolus, et L.I juhtis mootorsõidukit olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Nimetatu on tuvastatav nii sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, menetlusaluse isiku enda ütluste 2 kui ka tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükiga. Nimelt nähtub tõendusliku alkomeetri väljatrükist, et 04.03.2018 kella 10:42 ja 10:46 vahel tegi patrullpolitseinik R.K.alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST kindlaks, et L.I ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,55 mg alkoholi. Eelnevast tulenevalt ning arvestades seda, et nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05, tuleb lugeda tõendatuks, et L.I poolt välja hingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,50 mg/l, mis on tunduvalt enam kui LS § 69 lg-s 3 sätestatud piirmäär. Ka 04.03.2018 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et PPA Lõuna Prefektuuri patrullpolitseinik R.K.otsustas kõrvaldada L.I sõiduki VW Passat registreerimismärgiga XXXjuhtimiselt LS § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Menetlusalune isik tunnistab ka ise liiklusõnnetuse eelset alkoholi tarvitamist. Kuna eeltoodud asjaolud langevad kokku menetlusaluse isiku poolt kohtus antud ütlustega, siis loeb kohus tõendatuks, et 04.03.2018 Tartu linnas Viljandi mnt-l juhtis L.I mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus oli laiendmääramatust arvesse võttes 0,50 mg/l. Järelikult on L.I tegevuses tõendamist leidnud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.
Seejuures
lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusalune isik ei ole eitanudki, et ta teadis, et ta on alkoholijoobes. Samuti ei ole ta eitanud asjaolu, et ta teadis, et ei tohi sellises seisundis autot juhtida. Kui L.I sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis subjektiivset külge hinnates pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut L.I tuleb toimepandu eest karistada.
Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku L.I tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud
§-s 58, ei ole, kohtus avaldas menetlusalune isik puhtsüdamlikku kahetsust, mis on arvestatav süüd kergendava asjaoluna (
Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, on tõsine rikkumine. Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Menetlusaluse isiku süü suurust mõjutab seegi, et tema joobe suurus (0,50 mg alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus) ei jäänud mittelubatava määra alumisse otsa, vaid ulatus üle LS § 224 lg-s 2 ette nähtud keskmise määrani, mis annab aluse hinnata, et tema süü oli keskmine. Nagu kohus märkis eespool, on sellises seisundis juhtimine, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, tõsine rikkumine. Seega on õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Lisaks sellele on joobes juhtimise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute 3 õiguskuulekust kinnistada. Käesoleval juhul tuleb arvestada aga ka seda, et L.I pani sellise teo toime karistusregistri andmetel kehtivaid karistusi silmas pidades vähemalt kuuendat korda, kusjuures teda on karistatud korduvalt kriminaalkorras
Seega on tegemist pigem väljakujunenud käitumismustriga, kus alkoholi tarvitanuna ei ole L.I suuteline hoiduma sõiduki rooli istumast ja seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui ka kolmandad isikud. Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et L.I karistamine rahatrahviga ei ole põhjendatud ja ei vasta süü suurusele ega ka karistuse eripreventiivsele eesmärgile. Seega on põhjendatud ja seaduslik määrata põhikaristusena arest. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt taotletud arest sanktsiooni keskmises määras vastab nii süü suurusele kui on kooskõlas ka karistuse eripreventiivse eesmärgiga. Lisakaristust ei saa kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi puhul lähtuda
§-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendatud seisukohaga, et lisakaristusel on dualistlik iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-1, p-d 9 ja 11 ning 3-1-1-6-17, p 16).
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. L.I esitas kohtule pensionitunnistuse, mille kohaselt on talle määratud XXXX. L.I muid puudega seotud tõendeid kohtule ei esitanud, kuid tema ütlustest tulenevalt on tema puude aluseks XXXX. Seega tuleb kohtul vastata küsimusele, kas kogutud tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et L.I on
L.I avaldas kohtuistungil, et ta töötab XXXX ja tema ülesandeks on ehitusobjektidele materjali kohale toimetamine. Samuti avaldas ta, et teeb aeg-ajalt koristustöid. L.I elab XXXX korteris. Tartu ja XXXX vahel on üsna tihe bussiliiklus ( T- pilet andmed internetis, Tartu linnaliini bussiinfo). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub aga pigem asjaolu, et juhul kui kohus võtab temalt ära juhtimisõiguse, siis kaotab L.I oma töö. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus isik saab teha tööd, mis eeldab nii mootorsõidukiga pidevat sõitmist erinevate objektide vahel kui ka koristamist, siis ei ole L.I-le määratud XXXX sellist laadi puue, mis kvalifitseeruks
Kohtu arvamuse kohaselt pole takistatud isiku võimalus ühistransporti või tuttavate abi kasutades käia arsti juures, teostada oma igapäevaseid vajalikke toiminguid, käia kauplustes jne. Tõsi on see, et oma töö võib L.I kaotada ja see seab talle elus mitmeid piiranguid. Paraku on lisakaristuse määramise põhjuseks aga isiku enda poolt aastate jooksul korduvalt alkoholijoobes mootorsõidukite juhtimine, millist tegutsemismalli pole muutnud ei varasemad reaalsed vangistused, juhtimisõiguse äravõtmine ega ka teised kergemaliigilised karistused. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et L.I mõjutamiseks on eripreventiivselt vajalik ja põhjendatud kohaldada peale põhikaristuse ka lisakaristust. LS § 224 lg 3 p2 kohaselt on minimaalseks lisakaristuse määraks 4 juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kohus ei ole tuvastanud käesolevas väärteoasjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse
Arvesse võttes L.I tervislikku olukorda leiab kohus, et talle tuleks anda võimalus
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.