← Eesti

4-19-4711/6

Obsah (4)§ 227§ 201§ 15§ 90

4-19-4711 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-4711 (2302,19,012715) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Lii

§ 227lg 1 ja § 201 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemises ning mõista talle Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 201lg 2 järgi karistuseks arest 8 (kaheksa) päeva.

  1. Mõistetud arest 8 päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri Kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 01.12.
  2. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele.
  3. Asitõend: CD plaat kiirusmõõturi videosalvestisega, mis asub väärteotoimiku s, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel väärteotoimikusse. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 28.10.
  4. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. 1 Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 15.08.2019 koostatud väärteoprotokollist nr 20190815481201 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 15.08.2019 kell 14:49 peeti Ranna teel Vana-Merivälja tee ja Hõbekuuse tee tänavate vahel suunaga Hõbekuuse tee poole Tallinnas, kinni sõiduk, mida juhtis R.T, kes juhtis mootorsõidukit kiirusega 70 km/h +/-3 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h. Juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 ja

§ 90

lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime

§ 201lg 2 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärteod.

Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis esitatud süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end temale süüks arvatud väärtegudes süüdi. Võttis Viimsis oleval tööobjektil töökaaslaselt auto, et minna naisele bussijaama vastu. Tagasiteel peeti kinni tööobjekti läheduses. Töökaaslane ei teadnud, et tal juhtimisõigust ei ole. Saab aru, et sai lollusega hakkama. Naine pidi rooli minema, kuid kuna tal on Ukraina juhiluba, mida ei olnud kaasas, ei saanud ta rooli minna, oleks trahvi saanud, sest juhtimisõiguse olemasolu ei oleks olnud kontrollitav. Juhtimisõigust ei ole kunagi olnud. Ei pannud tähele, et on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, arvas, et pikk sirge tee nagu Järvevanal, et on 70 km/h. Mingeid liiklusmärke, mis viitaks lubatud sõidukiirusele 70 km/h tähele ei pannud. Saab aru, et oleks võinud ka ühistranspordiga liikuda, kuid kiire oli. On juristiga rääkinud, et vanadest trahvidest lahti saada. On naisega koos ja teised eesmärgid. Järgmine nädal on töövestlus. Töötab hetkel mitteametlikult, käib Tartu ja Tallinna vahet. Sooviks karistusena rahatrahvi. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tutvunud väärteoasja materjalidega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, on seisukohal, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud teadlikult ja tahtlikult. Ta teadis, et tal juhtimisõigus puudub ja rooli minna ei tohi. Teda on varem korduvalt sama väärteo eest karistatud. Liikus asulasisesel teel, sai aru, et suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Teda on korduvalt rahatrahvidega karistatud, kuid need karistused ei ole sundinud õiguskuulekalt käituma ja jätkab väärtegude toimepanemist. Rahatrahv ei ole karistusliigina põhjendatud, kuivõrd seda on korduvalt proovitud, samuti puudub menetlusalusel isikul püsiv ja kindel sissetulek. Kuna trahvide kandmisse on suhtutud ükskõikselt, siis ei ole alust arvata, et ta seda vabatahtlikult kandma hakkab. Ainuke karistus, mis mõjutab, on arest. Ehk leiab menetlusalune isik aega ka oma teo üle sügavamalt järele mõelda, mõelda ka tagajärgedele. Menetlusalusel isikul juhtimisõigus puudub, seega ei ole juhtimisalaseid teadmisi erialaspetsialisti poolt hinnatud. Lähtuvalt KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise alustest ja KarS § 63 lg 1 sätetest taotleb menetlusaluse isiku karistamist

§ 201lg 2 alusel arestiga 10 päeva.

Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele is ikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis. Kiirusmõõturi kasutamise salvestise väljatrükist nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki Volkswagen Phaeton reg. märgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks Ranna teel Vana-Merivälja tee ja Hõbekuuse tee tänavate vahel suunaga Hõbekuuse tee poole kasutati 15.08.2019 kell 14:49 mõõteseadet LaserCam 4 LE0047. Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 70 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 67 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 17 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik E. V., kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on 2 teostanud pädev mõõtemetoodikat. mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgid es seejuures Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 17 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 1 mõttes.

Väärteo toimepanemise asjaoludest nähtub, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Ületades lubatud sõidukiirust 17 km/h võrra asulasisesel teel ei saanud see menetlusalusele isikule kuidagi märkamatuks jääda. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 17 km/h võrra, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo.

§ 90

lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt R.T 15.08.2019 seisuga kehtivaid juhilubasid ei olnud. Seega rikkus menetlusalune isik

§ 90

lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub nagu ka sellest, et tal ei ole seda õigust kunagi olnudki. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 25.10.2015 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli

§ 90lg 1 p 3 märgitud isikuks.

25.10.2015 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt jõustub otsus alates selle tegemisest ning kehtib asjaolude äralangemiseni, s.o juhtimisõiguse saamiseni. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ettenähtud korras vaidlustanud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud asjaolu ei ole senini ära langenud, on see otsus senini kehtiv. Sellegi poolest asus menetlusalune isik mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 90

lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime

§ 201

lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Karistuse mõistmine

§ 201

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva.

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette

§ 201

lg 2 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada

§ 201lg 2 sätestatud sanktsiooni alusel. Karistuse mõistmisel lähtub kohus Kar

S § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude 3 olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone, mõistetakse karistus. Kuivõrd

§ 201

lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on kaheksa kehtivat väärteokaristust, millest viis on määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades ning lisaks kolmel korral lubatud sõiduk iiruse ületamisele karistatud ka mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata samuti kolmel korral. Seejärel on ta taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel puudub juhtimisõigus. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude eest on isikut karistatud nii aresti kui rahatrahvidega. Rahatrahvid on jäetud tasumata. Seega varasemad karistused rahatrahvide näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Arvestades rahatrahvide tasumata jätmist võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvide maksmiseks või soov rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt töötab ta mitteametlikult ja läheb järgmisel nädalal töövestlusele. Seega mitteametlikult töötades ei ole menetlusaluse isiku sissetulek tuvastatav ega kontrollitav nagu ka töötamise fakt ise. Väide, et menetlusalune isik läheb järgmisel nädalal töövestlusele, ei ole asjaoluks, mis tagab menetlusalusele isikule püsiva ja kindla ning kontrollitava sissetuleku. Puutuvalt rahatrahvi kui tulemuseta jäänud karistusliiki, näitab ka uue samalaadse väärteo teadlik ja eesmärgipärane toimepanemine. Samas nähtub karistusandmetest ka see, et teda on juba neljandat korda ajal, mil tal puudub juhtimisõigus, kinni peetud sõiduki juhtimiselt. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistust, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist ning liikluse ohustamist. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü ettenähtud väärtegude toimepanemisel üle keskmise suur, kuivõrd menetlusalune isik on samaaegselt toime pannud kaks erinevat väärtegu.

§ 227

lg 1 sätestatud kiiruse ületamise piirmäära (kuni 20 km/h) on menetlusalune isik ületanud ülemäära lähedases määras, s.o 17 km/h. Samuti juhtis uuesti mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt korduvalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ilma juhtimisõiguseta juhtimise eest, eirates nii ka teist keeldu. Väärteoprotokollist ei nähtu, et isik oleks kahetsust avaldanud ning kahetsust ei avaldanud menetlusalune isik ka kohtuistungil. Seega ei ole kergendavat asjaolu, millega kohus saaks arvestada. Seejuures on tegemist järjekindla liiklusnõuete eiramisega, kuivõrd menetlusalust isikut on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamise ja mootorsõiduki juhtimise eest ajal, mil tal puudus juhtimisõigus. Isiku käitumine ning selgitus näitab, et sõiduki juhtimise keeldu ei pea menetlusalune isik oluliseks ega teda piiravaks. Eeltoodu viitab menetlusaluse isiku teadvale õigusvastasele käitumisele liikluses. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut 4 mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku üle keskmise süüst ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Samas peab kohus oluliseks asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole arestiga mitme aasta jooksul karistatud, mistõttu peab kohus võimalikuks mõista karistuse esialgu ettenähtud sanktsiooni 1/3 ulatuses lootuses, et lühemaajalisem isiku vabadust piirav karistus sunnib menetlusalust isikut õiguskuulekusele. Kuivõrd menetlusaluse isiku selgitustest tulenevalt loodab menetlusalune isik lähiajal tööd saada, võimaldab kohus menetlusalusel isikul karistuse ära kanda kuu aja jooksul otsuse tegemisest. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.