KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Väärteoasi nr 4-20-2323 10.juunil 2020 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg Tõlk Zemfira Lampmann juuresolekul Kohtuvälise menetleja Po

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullpolitseinik Polina Haritonova koostas väärteoprotokolli nr 20200425059401 väärteoasjas nr 2302,20,006152, mille kohaselt I.F 25.04.2020.a kell 12.13 Tallinnas Punane tn, Kuuli ja J. Smuuli tee vahel, J. Smuuli tee suunas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 75+-3 km/h, suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Rikkus liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Täpselt samal moel on süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 15.05.2020.a otsuses väärteoasjas nr 2302,20,006152. Lisatud on üksnes sõnad „asulasisesel teel“. Need lisasõnad ei muuda sisuliselt protokollis etteheidetud rikkumist, kuivõrd juba protokollis on märgitud, et lubatud kiirus teelõigul oli 50 km/h. Vaidlust ei ole asjaolus, et I.F juhtis 25.04.2020.a kell 12.13 Tallinnas Punane tn, Kuuli ja J. Smuuli tee vahel, J. Smuuli tee suunas valget linnamaasturit Honda CR-V reg-nr xxx. Nimetatu nähtub nii tunnistaja ütlustest kui videosalvestuselt. Ka kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et videosalvestusel on tema juhitud sõiduk. Vaidlus on tõusetunud selles, et kaebuse esitaja hinnangul politseiametnikud ei tea, palju nad tema kiiruseks mõõtsid, samuti ei saa olla kindel, et mõõdeti just tema poolt juhitud sõiduki kiirust. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et tuli Varraku tänavalt ning sõitis mööda Punast tänavat kiirusega 50 km/h, politsei pidas kinni ja ütles esmalt kiiruseks 76 km/h, hiljem teine politseiametnik ütles 75 km/h. On seisukohal, et mõõdetud kiirus ei ole tema sõiduki kiirus, sest tulles Varraku tänavalt, ei oleks jõudnud ta nii suurt kiirust saavutada, samuti on ta eeskujulik liikleja ja varasemaid rikkumisi ei ole. Lisaks seadis kahtluse alla ka mõõtemetoodika, mida politseiametnikud kasutasid. Tunnistaja X Xe sõnul 25.04 keskpäeva paiku Punasel tänaval Lasnamäe polikliiniku parklas mõõtis sõidukiirust. Isik lähenes tunnistajale selja tagant, sõitis esimesel sõidurajal, möödus kõrval liikuvatest sõidukitest ja reastus teise ritta. Mõõtis isiku suurimaks sõidukiiruseks 75 km/h. Sellejärgselt sõitis politseiautoga isikule järgi ja isik oli seisma jäänud punase tule taha ja vahetult peale rohelise süttimist peatas ta punase ja sinise vilkuriga. Isik esitas dokumendi I.F nimele ja edasi tunnistaja kolleeg alustas väärteomenetlust. Esialgu ütles isikule ekslikult kiiruseks 76 km/h, peale video ülevaatamist täpsustas kolleeg kiiruse 75 km/h. Seoses menetlusaluse isiku poolt kaebuses ning kohtuistungil esitatud etteheidetega mõõtemetoodika ning tulemuse kohta, peab kohus vajalikuks selgitada järgmist: Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 p 1, 2 kohaselt mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja: 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. MõõteS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on taatlemine protseduur, mille käigus pädev taatluslabor kontrollib mõõtevahendi nõuetele vastavust. LS § 199 lg 7 kohaselt nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §-le 3 lg 1 peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe ning nimetatud määruse teine peatükk sätestab kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika. Praeguses asjas oli mõõtevahendiks kiirusmõõtur Stalker DSR 2x, s.o radarkiirusmõõtur Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 § 1 lg 3 mõttes. Väärteotoimikus on ka nimetatud kiirusmõõturi taatlustunnistus, millelt nähtub, et kiirusmõõtur Stalker DSR 2x on läbinud kordustaatluse 18.02.2020.a. Seega on kiirust mõõdetud taadeldud ja nõuetele vastava kiirusmõõturiga. Vaidlus puudub selles, et mõõtmist teostas patrullpolitseinik, kellel on pädevus mõõtmist teostada. Ka ei tuvastanud kohus vastava mõõtemetoodika rikkumist – muuhulgas ei mõõdetud sõidukiirust tunnelis ega peeglilt nagu keelab eelviidatud määruse § 8, samuti oli radarkiirusmõõturi kasutamisel valitud mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim. Väärteotoimikust nähtub, et käesolevas asjas on kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll asendatud videosalvestusega. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 § 10 lg 2 kohaselt mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, t ehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Väärteomenetluse seadustiku (

) § 31 lg 11 kohaselt kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: salvestise seos väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Arvestades, et väärteotoimikusse lisatud videosalvestuselt nähtuvad kõik Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 § 10 lg-s 2 ja

§ 31

lg-s 11 sätestatud asjaolud, on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli asendamine videosalvestusega seadusega kooskõlas. Ka Riigikohus on lahendis 4-16-4916 märkinud, et

§ 31

lg 11 tulenevalt on menetlusökonoomia põhimõttest ja eesmärgist hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega, alates

1. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. Käesoleval juhul uuris kohus videosalvestist kohtuistungil. Videosalvestiselt on kuulda ja näha, mõõtja poolt valitud mõõterežiim, millise auto kiirust mõõdeti (mis suunas, kus reas auto liikus), kes oli mõõtja ja milline oli mõõdetud kiirus. Videosalvestus koos taatlustunnistusega kinnitavad, et kiiruse mõõtmiseks on kasutatud töökorras ja nõuetele vastavat liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker DSR 2x. Liikluspolitseinik X X mõõtis kell 12.13.15 sõiduki Honda CRV (reg-nr xxx) liikumise kiiruseks 75 km/h. Videosalvestuselt nähtub, et mõõtmise tehiolud mõõtmise hetkel olid head – valge aeg ja sademeteta. Mõõtmise koht ja aeg kattub väärteoprotokollis kajastatuga. Kasutati mõõterežiimi „samas suunas liikuva objekti mõõtmine paigalt seistes“. Mõõdetud tagumise antenniga. Sõiduk liikus mõõtmise hetkel esimesel sõidurajal, reastus teise ning möödus kõrvalrajal sõitvast sõidukist. Tunnistaja X Xe ütluste kohaselt kiirusmõõturi antennid olid paigaldatud statsionaarselt sõidukisse. Tunnistaja ütlused haakuvad videosalvestusega, mistõttu puudub kohtul alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Videosalvestus kinnitab, et kaebuse esitanud isik liikus oma autoga teises reas ja oli reas mõõtmise hetkel esimene auto (videosalvestuselt on näha, et kaebuse esitaja auto möödus politsei autost mõõtmise järgselt teises reas esimese autona). Seega, hinnates kirjalikke tõendeid, videosalvestust ja tunnistaja ütlusi kogumis, on kohus seisukohal, et kiiruse mõõtmiseks kasutas mõõtmiseks pädev politseiametnik nõuetele vastavat kiirusemõõteseadet ja mõõdeti just kaebuse esitanud isiku juhitud auto kiirust. Kõige eeltoodut arvesse võttes, on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ning rikkumisi mõõtemetoodikas ei esinenud. Samuti märgib kohus, et asjaolu, et esmalt öeldi I.F-ile kiiruseks 76 km/h ning hiljem öeldi ja vormistati tema kiiruseks 75 km/h, ei muuda fakti, et I.F-i sõidukiiruseks tuvastati 75 km/h. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et eksis, kui ütles kiiruseks 76 km/h. Väärteoprotokollis on isikule etteheidetud sõitmist 75+-3 km/h ning seda kinnitavad ka videosalvestus ning tunnistaja ütlused kohtuistungil. Numbrid 75 ja 76 on sarnased ning mõõtmise hetkel ekslikult 76 nägemine ja selle numbri ütlemine kaebuse esitanud isikule ei muuda kehtetuks tõsiasja, et kaebuse esitanud isiku auto kiiruseks mõõdeti 75 km/h. Lisaks on väärteoprotokollis märgitud kiirus 1 km/h väiksem ega raskenda kuidagi isiku olukorda. Selline eksimus ei ole mingil viisil näitaja, et politseinikud ei tea, millise sõiduki kiiruse nad fikseerisid. Videosalvestus ning sellega haakuvad tunnistaja ütlused kinnitavad selgelt, et I.F-i juhitud sõiduk liikus teistest sõidukitest kiiremini ja politseiametnikud mõõtsid kell 12.13.15 sõiduki kiiruseks 75 km/h ning järgnesid koheselt sõidukile. Kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et videol on tema. Kohtu hinnangul ei jäta väärteoasjas kogutud tõendid ruumi kahtlusele, et I.F oleks võinud sõita muu kiirusega, kui 75+-3 km/h. Eeltoodust tulenevalt on nii menetlusaluse isiku enda kui tunnistaja ütluste ja väärteoasjas kogutud tõenditega, sh videosalvestusega, tõendatud, et I.F juhtis 25.04.2020 kell 12.13 Punasel tänaval Kuuli tn ja Smuuli tee vahel Tallinnas Harju maakonnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 75+-3 km/h, kusjuures lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. I.F ületas seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Oma sellise tegevusega on I.F rikkunud liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid, mille kohaselt on lubatud suurim sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on I.F täitnud LS § 227 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 4 paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtu hinnangul pani I.F teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isik väitis kohtuistungil, et kindlasti vaatas spidomeetrit ja sõitis kiirusega 50 km/h. Kohtuistungil ei eitanud kaebuse esitaja, et sõitis alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/. Kuna isiku tegelikuks kiiruseks mõõdeti 75 +/-3 km/h, siis järelikult ei jälginud ta sõiduautot juhtides sõiduki spidomeetrit hoolsalt ning selline kaebuse esitaja käitumine annab aluse uskuda, et ta pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma seda. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. I.F on süüvõimeline ning KarS
2. ptk
3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS § 227 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o. 200 eurot. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Nähtuvalt karistusregistrist isikul kehtivad karistused puuduvad. Karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumisel on kohtu arvates kohtuvälise menetleja poolt sanktsiooni keskmises määras määratud karistus, rahatrahv 50 trahviühikut s.o 200 eurot, põhjendatud ja vastab karistuse mõistmise põhimõtetele. Arvestades rahatrahvi suurust, mille korraga tasumine võib põhjustada isikule majanduslikult raske olukorra, peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb I.F-i kaebus rahuldada osaliselt ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada karistuse tähtaja määramise osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

§ 132

p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas

1. Rahuldada I.F kaebus osaliselt 2 Politseikohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs 2302,20,006152 us muutmata I.F tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 5 tasuda igakuiselt 40 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis Luminor pangas
2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 06.07.2020