← Eesti

4-19-6333/24

4-19-6333 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-19-6333 Kohtukoosseis Orvi Koik, Mee

§ 201

lg 1“ kvalifikatsiooniga „

§ 201lg 2“.

  1. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  2. Jätta läbi vaatamata O.U taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 106lg 1 ning taotlus kohustada ja võimaldada tal teha juhiload ühe aasta jooksul.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna
  2. novembri
  3. a väärteoprotokolli nr 2500,19,000251 kohaselt juhtis O.U
  4. novembril 2019 kella 02.42 ajal Pärnumaal Pärnu linnas Tõstamaa mnt
  5. kilomeetril mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. Protokolli kohaselt rikkus O.U sellise tegevusega

(LS) § 90 lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 1

(5)4-19-6333
  2. detsembril 2019 edastas kohtuväline menetleja väärteoasja nr 2500,19,000251 arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kohtuväline menetleja põhjendas kohtuliku arutamise vajalikkust sellega, et O.U on lühikese aja jooksul pannud toim e mitu samalaadset

nõuete rikkumist. Varasemalt määratud karistused ei ole soovitud mõju avaldanud ja ta jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist, mistõttu tuleb O.U suhtes kohaldada karistusena aresti. 3. Pärnu Maakohtu 15. jaanuari 2020. a otsusega tunnistati O.U süüdi

( LS) § 201 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 7 päeva . Kohus kohustas O.U ilmuma

  1. veebruaril 2020 kell 10.00 aresti kandmiseks Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse. Põhistatud kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates
  2. jaanuarist
  3. 3.
  4. Maakohus leidis, et väärteo toimepanemine O.U poolt on leidnud tõendamist tunnistaja M. Peikeri ütlustega ja
  5. novembri
  6. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. O.U tunnistas end kohtuistungil temale inkrimineeritava väärteo toimepanemises süüdi ja selgitas, et tal on kolm last, mistõttu on tal vaja autoga liikuda. Juhilube ei ole tal kunagi olnud. Kohus märkis, et Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul üks kehtiv kriminaalkaristus KarS § 4231 järgi ja üks kehtiv väärteokaristus LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusregistri päringu vastuse kohaselt O.U juhtimisõigus puudub. Maakohus asus seisukohale, et O.U on oma tegevusega realiseerinud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteokoosseisu, kuna ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Varasem juhtimiselt kõrvaldamine nähtub nii
  7. oktoobri
  8. a juhtimiselt kõrvaldamise kui ka väärteoasja nr 2670,19,006005 otsusest. Seega on LS § 201 lg 2 objektiivne süüteokoosseis täidetud. Maakohtu hinnangul pani O.U rikkumise toime kavatsetult. Menetlusalune isik oli teadlik, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus ja et tal ei ole vastavat õigust ka kunagi olnud, kuid sellest hoolimata asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega teadis kaebuse esitaja, et ta teostab sõidukit juhtima asudes süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Eeltoodust tulenevalt on täidetud ka LS § 201 lg 2 subjektiivne süüteokoosseis. Väärteomenetlust ega teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Samuti ei kuulu väärteomenetlus VTMS § 30 alusel lõpetamisele. 3.
  9. Maakohus pidas isiku karistust kergendavaks asjaoluks teo toimepanemise osas kahetsuse väljendamist. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Kohus leidis, et menetlusalust isikut tuleb karistada väärteo toimepanemise eest arestiga sanktsiooni maksimaalmääraga võrrelduna ca ¼ määras ehk arestiga 7 päeva. Menetlusalust isikut karistati viimati
  10. oktoobril 2019 LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga. Seega on kõne all olev süütegu toime pandud vähem kui kuu aega pärast eelmise samaliigilise süüteo toimepanemist. O.U omab ka kehtivat kriminaalkaristust KarS § 423 1 järgi. Eelnimetatu näitab maakohtu hinnangul seda, et varasemad karistused ei ole mõjutanud menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkuvalt veendumusel, et ta on õigustatud sõiduautoga liikluses osalema. O.U kasutab juhtimisõiguse puudumisest hoolimata ühest kohast teise liikumiseks autot, kuna nii on tema ja tema pere jaoks mugavam. Kuivõrd varasemalt mõistetud väärteokaristus rahatrahvi näol ja kriminaalkaristus ei ole suutnud mõjutada menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma, ei pidanud maakohus võimalikuks asendada mõistetud aresti üldkasuliku tööga, sest see ei tooks kaasa soovitud tulemust – O.U edasist sõiduki mitte juhtimist ja liikluses osalemist. 2

(5)4-19-6333 Kuigi kohus hindas menetlusaluse isiku süü vähemalt keskmiseks, ei ole O.U-le varasemalt karistuseks aresti määratud ja ta väljendas teo toimepanemise suhtes kahetsust. Seetõttu leidis maakohus, et arvestades üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, tuleb O.U-le mõista karistuseks arest 7 päeva. Kohus leidis, et aresti kohaldamine on avalikkuse huvides ülekaalukam kui menetlusalusele isikule ajutiselt kujuneda võivad ebamugavused, sh töökohalt ja lastest eemaloleku näol.
  1. Pärnu Maakohtu otsusele esitas menetlusalune isik O.U apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Samuti taotleb menetlusalune isik tuvastada tema põhiõiguste rikkumine ning kohustada ja võimaldada tal teha juhiload ühe aasta jooksul. Apellant palub talle mõistetud arest tühistada või asendada see üldkasuliku tööga. O.U peab üleval perekonnas kasvavat kolme alaealist last vanuses 1-7 aastat. Aresti kandmisel ei ole võimalik tal tööl käia ja ta võib seetõttu oma töö kaotada. Menetlusalune isik soovib juhilube teha, kuid see ei ole võimalik, sest ta on samaliigiliste tegude tõttu varem karistatud. O.U hinnangul on tegemist topeltkaristamisega. Apellant peab sellist olukorda tema põhiõiguste rikkumiseks ja palub kohtul see õigusvastaseks tunnistada. Ta mõistaks seda, kui liiklusrikkumise toimepanemisel võetakse ära isiku relvaluba, kuid olukord, kus ta soovib oma viga heastada ja juhilube teha, ei ole tal see võimalik. Tegemist on topeltkaristamisega ja tema õiguste rikkumisega.
  2. O.U teatas ringkonnakohtule
  3. ja kohtuväline menetleja
  4. veebruaril 2020, et nad on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse ja menetlusaluse isiku apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
  6. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. Menetlusaluse isiku apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab O.U maakohtu otsust vaid mõistetud karistuse osas ja taotleb karistuse tühistamist või aresti asendamist üldkasuliku tööga.
  7. Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku süüd, samuti võimal ust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärgi püstitamisel on maakohus arvestanud sellega, et O.U on kriminaalkorras karistatud
  8. märtsil 2016 KarS § 4231 järgi (sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt) kolmekuulise vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata 18-kuulise katseajaga. Kriminaalkaristus on kehtiv. Viimati karistati apellanti
  9. oktoobril 2019 LS § 201 lg 1 alusel rahatrahviga 800 eurot, mis on seinini tasumata. Seega on kõne all olev süütegu toime pandud poolteist kuud pärast eelmise samaliigilise liiklussüüteo toimepanemist. J ätkuvalt samalaadsete süütegude toimepanemine näitab üheselt, et menetlusalusel isikul on tekkinud karistamatuse tunne. Varem kriminaal- ja väärteokorras karistatud isiku poolt uue samalaadse väärteo toimepanemine lühikese aja jooksul pärast eelmise samaliigilise väärteo toimepanemist nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetme kohaldamist. Arvestades apellandi jätkuvat lugupidamatut suhtumist õiguskorda, on temale karistuseks aresti mõistmine põhjendatud. O.U-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 3
(5)4-19-6333
  1. O.U palub temale määratud arest tühistada või asendada see üldkasuliku tööga põhjusel, et t ema ülalpidamisel on kolm alaealist last ja aresti all viibimise tõttu võib ta oma töökoha kaotada. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus kohus tuvastab, et isik on pannud toime väärteo, ei ole kohtul võimalik jätta isikule karistust määramata. Aresti asendamist üldkasuliku tööga ei pea ringkonnakohus arutataval juhul põhjendatuks, sest kohtu hinnangul ei suudaks üldkasulik töö mõjutada O.U edaspidi uute õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Nagu eelnevalt märgitud, on apellanti samalaadsete õigusrikkumiste eest karistatud kriminaalkorras tingimisi vangistusega ja väärteokorras rahatrahviga, mis on tasumata. Kuivõrd varasemad karistused ei ole avaldanud isikule preventii vset mõju, trahv on tasumata ja isik on jätkanud süütegude toimepanemist, näitab see, et tal on tekkinud karistamatuse tunne. Sellise isiku käitumise valguses on põhjendatud ja vajalik süütegude toimepanemise jätkamise edaspidiseks ärahoidmiseks kohaldada aresti, mis võib suunata O.U edaspidi õiguskuulekale teele. Kui kohus määrab apellandile taas karistuse, mis pole seotud vabaduse võtmisega, võib karistuse mõju jääda seegi kord kaasnemata. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asendada aresti üldkasuliku tööga, sest isik peab oma tegudest ja nende tagajärgedest aru saama, kuid vabaduskaotuslikku karistust kohaldamata O.U käitumises muutust ilmselt ei toimu. Aresti kandmise kohustus ei tähenda automaatselt seda, et O.U oma töökoha kaotaks. Seitsmepäevase aresti kandmiseks saab isik paluda tööandjalt puhkust ja puhkusel viibimise eest makstakse töötajale puhkusetasu, mis annab võimaluse jätkuvalt oma alaealisi lapsi ülal pidada. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et süütegude toimepanemine ja nende eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav, vaid selle teatud määral elukorraldust muutev ja ebamugavust kaasa toov mõju peabki suunama isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega on O.U elukorraldus mõnevõrra raskendatud just tema enda käitumisest tingitult. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  2. O.U leiab kaebuses, et olukorras, kus esmast juhiluba ei väljastata isikule, kellel on kehtiv karistus

§-s 201 sätestatud väärteo eest ja kehtiv kriminaalkaristus karistusseadustiku

  1. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest, on tegemist topeltkaristamisega. Sellega rikutakse tema põhiõiguseid ja ta palub kohtul selline olukord õigusvastaseks tunnistada. Sellega taotleb O.U sisuliselt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, kuid tema sellekohane taotlus on põhistamata ja taotluses ei ole märgitud isegi seda, millist seaduse sätet apellant põhiseaduse sätetega vastuolus olevaks peab. O.U taotlust tõlgendades peab kohtukolleegium tõenäoliseks, et apellandi hinnangul on LS § 106 lg 1 vastuolus põhiseaduse § 23 kolmandas lauses sätestatud topeltkaristamise keeluga. Ringkonnakohus selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt on kohtu algatatud normikontrolli eelduseks, et kohaldamata on jäetud asjassepuutuv norm. Norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peab normi põhiseadusvastasuse korral otsustama teisiti kui normi põhiseaduspärasuse korral (
  2. veebruari
  3. a RKPJKo asjas nr 3-4-1-28-12, p 18). Kuivõrd arutataval juhul ei ole LS § 106 lg 1 apellatsiooni lahendamisel asjassepuutuv, sest normi põhiseadusvastasuse korral ei otsustaks kohus teisiti kui normi põhiseaduspärasuse korral, jätab ringkonnakohus O.U taotluse, tunnistada viidatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks, läbi vaatamata.
  4. O.U taotleb kohtul võimaldada ja kohustada tal teha järgmise aasta jooksul juhiload. Ringkonnakohus märgib, et apellandil on kehtiv karistus nii LS §-s 201 sätestatud väärteo kui ka karistusseadustiku
  5. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest, s.o tegemist on isikuga, kellele ei ole võimalik LS § 106 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel auto ja mootorratta juhtimisõigust ning esmast juhiluba väljastada. Kuivõrd O.U taotlus on vastuolus LS § 106 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatuga, 4

(5)4-19-6333 puudub ringkonnakohtul pädevus isiku sellist taotlust rahuldada ja see tuleb jätta läbi vaatamata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. KarRS § 24 lg 1 p 1 järgi kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Seega on isikule teada, et kehtivate liiklusalaste karistuste olemasolu korral talle juhtimisõigust ei anta, see asjaolu on talle ettenähtav ja oma käitumisega on tal võimalik seda tagajärge vältida, kui ta edaspidi pärast aresti kandmisest ühe aasta jooksul uusi liiklusalaseid väärtegusid toime ei pane. 12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa arutataval juhul jätta tähelepanuta asjaolu, et maakohus on otsuse põhiosas asunud läbivalt seisukohale, et O.U realiseeris oma tegevusega LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteokoosseisu, kuna ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Otsuse resolutiivosas on maakohus O.U aga süüdi tunnistanud LS § 201 lg 1 järgi. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis on apellatsioonimenetluses parandatav VTMS § 147 lg 1 p 2 alusel. Seda volitust on Riigikohtu praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Lõike parandamine ei muuda otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. Seetõttu teeb ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosasse täpsustuse ja asendab „

§ 201

lg 1“ kvalifikatsiooniga „

§ 201lg 2“.

  1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsuse väärteoasjas nr 4-19-6333 sisuliselt muutmata, täpsustades maakohtu resolutiivosa ja asendades „

§ 201

lg 1“ kvalifikatsiooniga „

§ 201lg 2“.

Apellatsioon jääb rahuldamata. O.U taotlused, milles ta palub tunnistada

§ 106

lg 1 põhiseaduse vastaseks ning kohustada ja võimaldada tal teha juhiload ühe aasta jooksul, jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.