4-19-4844 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-4844 (2302,19,011884) Kohtunik Märt Toming P.F-i kaebus

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: P.F, ik: XXX, elukoht: xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta P.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 23.08.2019 otsusele nr 2302,19,011884 P.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 23.08.2019 otsus nr 2302,19,011884 P.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. CD plaat kiirusemõõturi videosalvestisega jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel toimiku juurde. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 22.10.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 21.11.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 23.08.2019 otsusega nr 2302,19,011884 karistati P.F-i LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selles, et P.F 31.07.2019 kella 09:37 paiku Vabaduse pst 176 (Naaritsa tn ja Pärnu mnt vahel) Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 104 +/- 4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 50 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse Asjaolud Kuna mootorsõiduki juhtimisõigus võetakse ära 4 kuuks, olen sunnitud pöörduma kohtu poole, et otsuse jõustumise tähtaega lükata edasi. Nõue Väärteoasjas nr: 2302,19,011884 otsuse jõustumise tähtaja pikendamist kuni 31.10.2019, uue töökoha leidmiseks. Taotlused Austatud liikluspolitsei komissar. Olen töötanud xxxx kullerina üle 2 aasta. Minu piirkond on olnud xxxx, xxxx, xxxx, xxxx, xxxx. Keskmiselt 250-300 km päevas. Jälgin alati liiklusreegleid ja teisi kaasliiklejaid ning jalakäijaid. Katsun olla alati professionaalne nii liikluses kui ka töös( antud juhul, ajast kinni pidamist, kuna kulleri töös on see prioriteedis) 31.07.2019 oli tavaline tööpäev. Minu alluvuses on kaks xxxx sõidukit. Kolmapäevane tööpäeva algus algas sellest, et minu üks tööauto, mis asub xxxx oli rikkis, probleemi lahendamiseks kulus aega. Kuigi probleem oli lahendatud, kaasnes sellega ajapuudus. Liikusin siis oma korjele, mis asub aadressil xxxx maantee xxxx, xxxx. Korje aeg 9.45- 10.
7. xxxx AS on xxxx suur klient ja nende korjega ei tohi hiljaks jääda, muidu tuleb nagu alati suur pahandus. Kuna sõidan igakord xxxx pst. juba kahe aasta jooksul, siis tean, et kõige kiiremini, ohutult ja ekönoomselt saab läbida xxxx pst teelõigu, kui määrata kiiruseks 52 km/h. Seda kinnitas mulle ka politsei, kes võttis mind vahele sõidukiiruse ületamisega. ROHELINE LAINE, seal on silt ka olemas. Palju autojuhte ei jälgi, mis toimub nende ees kui ka taga ja nemad ei hooli ka sellest ning minu hommik ei olnud just kõige rahulikum ja olin korjele hiljaks jäämas. Proovisin hoida oma raevu, ning liikusin 52km/h paremas reas praktiliselt xxxx pst. lõpuni. xxxx poole jõudes mõned autojuhid kes nii väga kiirustasid, rikkusid kiirust ja trügisid ette ja siis pidurdasid punase foori ees tekitades ohtlikuid olukordi. Lõppude lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja TEGIN MUIDUGI SUURE VEA, kui sõitsin viimase foori juurest, mis jääb xxxx pst lõppu, nendest juhtidest mööda ja kiirendasin, see ei kestnud kaua, xxxx pst. ja xxxx mnt. ristumisel oli kiirus juba lubatud alas, nad ajasid mind väga vihale oma nahaalse sõidu manöövritega. 2 Kokkuvõttes tahan öelda, minu kiiruseületamist ei saa õigustada. Ja pean saama ka karistust. Kuid arvestades olukorda, ma palun, et minu karistus ei oleks väga range. Vastasel juhul pole see õiglane. Edaspidi luban olla tagasihoidlikum ja profesionaalsem sõidujuht. Range karistus tekitab mulle suuri probleeme, kuid ei muuda suhtumist autojuhtidesse, kes rikuvad liiklusreegleid ja sõidavad nahaalselt. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kaebuses Harju Maakohtule soovib P.F Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsuse väärteoasjas nr 2302,19,011884 jõustumise tähtaja pikendamist kuni 31.10.
8. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud ja talle on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus, mis on kooskõlas nii karistuse eri- kui ka üldpreventiivsete eesmärkidega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku nõuet lükata edasi otsuse jõustumise kuupäeva, ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd menetlusseadustikus sellist võimalust sätestatud ei ole. Tulenevalt eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kirjas märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi salvestuse andmete väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja P.F-i juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 31.07.2019 kella 09:37 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE
9. Salvestise andmete väljatrükist ja videosalvestisest nähtuvalt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 104 km/h asulasisesel teel, kus menetlusalusele isikule oli LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 100 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 50 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja J K, kasutades taadeldud 3 mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 50 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõuet. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 50 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seetõttu kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 50 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et 31.07.2019 hommik ei olnud just kõige rahulikum ja ta hakkas korjele hiljaks jääma. Ta proovis hoida oma raevu ning liikus kiirusega 52 km/h paremas reas. Laagri poole jõudes mõned autojuhid, kes nii väga kiirustasid, rikkusid kiirust ja trügisid ette ja siis pidurdasid punase foori ees tekitades ohtlikuid olukordi. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja sõitis kõikidest nendest juhtidest mööda ja kiirendas. Kiirendamine ei kestnud kaua, xxxx pst ja xxxx mnt ristumisel oli kiirus juba lubatud alas. Teised sõidukijuhid ajasid teda väga vihale oma manöövritega. Menetlusaluse isiku kaebusest tulenevalt on justkui teised kaasliiklejad, kes väidetavalt kiirustasid, temast ette trügisid ning punase fooritule ees pidurdasid süüdi selles, et tema lubatud sõidukiirust ületas. Menetlusealuse isiku selgitustest nähtub, et kui liikluses juhtub sõitma teisi sõidukijuhte, kes kiirustavad, trügivad temast ette ning jäävad punase fooritulega seisma, vallandab see temas vihahoo, mille tagajärjel on ta valmis ületama lubatud sõidukiirust mitmekordselt mõtlemata seejuures nii enda kui teiste kaasliiklejate ohutusele ja turvalisusele. Taoline isiku suhtumine näitab, et ta ei sobi liikluses juhina osalema. Samuti peab kohus vajalikuks menetlusalusele 4 isikule selgitada, et punane foorituli keelab liikuda ning seega ei teinud teised sõidukijuhid midagi valesti kui jäid punase fooritule süttides seisma. Samuti tuleb liikluses arvestada sellega, et liiklejaid on palju ning varuda tuleb aega, et jõuda ühest kohast teise. Samuti ei saa enda õigusrikkumises süüdistata teisi, kuivõrd ikka autojuht valib enda sõidukiiruse ise, olenemata sellest, mida ülejäänud liiklejad tema ümber teevad. Samas ei saa pidada menetlusaluse isiku väiteid usutavaks, mis puudutab teisi liiklejaid, kes väidetavalt kiirustasid ning temast ette trügisid, kuivõrd väärteoasja materjalide juures olevalt videosalvestiselt on näha, et menetlusalune isik sõidab mööda parempoolset sõidurada ning temast vasakule jääb veel kaks sõidurada, kuid mitte ühtegi teist sõidukit seal ei sõida. Selline asjaolu viitab sellele, et menetlusalune isik oli kõigist temal ees olnud ja teda häirinud sõidukitest juba lubatud sõidukiirust ületades möödunud ja jätkas lubatud sõidukiiruse ületamist. Arvestades menetlusaluse isiku põhjendusi, mille kohaselt on vaid tema võimeline õigesti liikluses käituma ja kõik teised käituvad liikluses valesti ja teda takistavalt, sai selline käitumine olla vaid eesmärgipärane ning menetlusaluse isiku jaoks ei olnud tähtsust sellel kui palju ta lubatud sõidukiirust ületab, sest tema oli oma sihtkohta jõudmisega hiljaks jäämas ja kaotatud aeg tuli tasa teha. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 50 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 50 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus, ületades lubatud suurimat sõidukiirust kaks korda ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmises määras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei tuvastanud neid ka kohus. 5 Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et kiiruseületamine toimus, kuna mõned autojuhid kiirustasid, trügisid ette ja pidurdasid punase foori ees, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Kaebuses esitatud väited on õiguserikkumise toimepanemist õigustavad väited ja näitavad kaebuse esitaja suhtumist nii liikluskorda kui ka liiklusohutusse. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt ega suuda hoida end ärritumast teiste liiklejate peale, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on juhi liiklusest kõrvaldamisega tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut 07.09.2018 karistatud LS § 227 lg 1 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 euro ulatuses. Andmed rahatrahvi tasumise kohta puuduvad. Ülalmärgitud andmetest tuleneb, et menetlusalust isikut on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt juba karistatud ning vaatamata sellele pani P.F uuesti toime käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva liiklusalaste rikkumise. See on ilmekas näide sellest, et eelmisest karistusest samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva ja ohtliku õigusvastase käitumisega liikluses. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad sellele, et rahatrahv kui karistusliik oodatud mõju ei avalda ja menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni, mistõttu on menetlusaluse isiku rahaline mõjutamine end ammendanud, kuivõrd menetlusalune isik on talle määratud rahatrahvi jätnud tasumata ning samuti jätkab ta liikluse ohustamist samal viisil. Seega ei täitnud rahatrahv kui karistusliik oodatud eesmärki, s.t ei sundinud menetlusalust isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist liiki karistust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist, et sellise karistusliigiga kõrvaldada liikluskorda tahtlikult eirav juht liiklusest ja sundida teda loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning võtta ka karistuse kandmise ajaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemise võimalus. Kohus leiab, et kuna lisaks lubatud sõidukiiruse olulisele ületamisele on tuvastatud ka varasema karistuse määra ja liigi ebaefektiivsus ja menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse teo toimepanemise ajal, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud ja ainuke kohaldatav karistuse liik. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust 6 mitte vähem kui 50 km/h võrra, s.o kaks korda, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Sellisel kiirusel asulasisesel teel teiste sõidukite keskel sõitva juhi kasvõi väike vääratus võib põhjustada ohu paljude kaasliiklejate elule ja tervisele, samuti varale. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks muudele põhjendustele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuses on menetlusealune isik palunud Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsuse väärteoasjas 2302,19,011884, millega määrati talle karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, jõustumise tähtaja pikendamist kuni 31.10.
10. Sellist võimalust nagu otsuse jõustumise tähtaja edasilükkamist süüdlasele sobivale ajal ükski seadus aga ette ei näe, seega ei saa ka kohus teha sellist ebaseaduslikku otsust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7