4-19-5953/7

4-19-5953 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-5953 (2317,19,011300) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi Liiklusseaduse § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu K.O ; ik: XXX; töökoht: xxxx; elukoht: xxxx Triinu Riigor, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik Kohtuvälise menetleja esindaja RESOLUTSIOON
2. K.O süüdi tunnistada LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 10 (kümme) päeva.
3. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata mõistetud aresti 10 (kümme) päeva ärakandmine ositi. Järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt 5 (viis) päeva.
4. Mõistetud ja ositi kandmisele määratud arest 10 päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri Kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 29.02.
5. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 20.12.
6. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. 1 Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 08.11.2019 koostatud väärteoprotokollist nr AB1579761 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 08.11.2019 kell 18:28 peeti Sõpruse pst, Tallinnas (liikus Tildri tn suunas) kinni sõiduk, mida juhtis K.O , kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Liiklusregistris puuduvad juhi juhtimisõiguse kohta andmed ning isikul puudus esitamiseks kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument. Juht on varasemalt juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 88 lg 1 ja § 90 lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud, kuigi oli kohtukutse kätte saanud. Väärteoasja arutamisele eelneval päeval teatas menetlusalune isik kohtule, et ta on lapsega haiglas ja kohtuistungile ei ole võimalik tulla. Kohtule saadetud teatises menetlusalune isik asja arutamise edasilükkamist ei taotlenud. Kuivõrd menetlusalusele isikule on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud ning ta on kutse enne asja arutamist piisava ajavaruga kätte saanud, kuid ei ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist, peab kohus võimalikuks arutada asja menetlusaluse isiku osavõtuta VTMS § 90 lg 1 alusel. VTMS § 98 lg 5 korras avaldatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt on menetlusalune isik märkinud, et „Sõitsin, et viia elukaaslane kooli. Sõitsin autoga xxxx. Sõitsin 08.11.2019 kell 18-40 Sõpruse puiesteel. Teadsin, et mul puudub juhtimisõigus. Kuna elukaaslane liigub karkudega. Otsustasin sõita.“ Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalusele isikule on esitatud süüdistus ka LS § 88 lg 1 järgi, mis on jäetud normikohaselt kvalifitseerimata. Menetlusalune isik ei saanudki juhiluba esitada, sest tal seda ei ole. Mis puudutab juhtimist juhtimisõiguseta, siis olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud, on süüdistus õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi. Menetlusalust isikut on varasemalt karistatud samalaadse väärteo eest rahatrahviga 1000 eurot, mis on jäetud tasumata, samuti on teda karistatud
7. aastal rahatrahviga 700 eurot, mis samuti jäetud tasumata. Väärteoprotokolli kohaselt on menetlusalune isik töötu, seega rahatrahviga karistamiseks alused puuduvad. Kuna seadusandja on sellise rikkumise eest ette näinud nii rahatrahvi kui aresti, siis rahatrahv on ennast ammendanud ja tuleb kohaldada aresti. Tegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Lähtudes KarS § 56 sätestatud karistamise alustest taotleb karistuseks aresti 10 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, s.h menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlusi, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud osaliselt. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt K.O juhtimisõigus 08.11.2019 puudus. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 31.12.2014 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli LS § 90 lg 1 p 3 märgitud isikuks. 31.12.2014 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt jõustub otsus alates selle tegemisest ning kehtib asjaolude äralangemiseni, s.o juhtimisõiguse saamiseni. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ettenähtud korras vaidlustanud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud asjaolu ei ole senini ära langenud, on see otsus senini kehtiv. Sellegi poolest asus menetlusalune isik, keda on samalaadse süüteo eest karistatud ja kes on üheselt teadlik teo keelatusest, taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. 2 Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s .o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks sellele nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalune isik rikkus ka LS § 88 lg 1 paragrahvi, mille kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljaandnud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt ei olnud menetlusalusel isikul liiklusjärelevalve teostajale esitada kehtivat vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendavat dokumenti, kuid väärteokirjelduses puudub viide sellele, et isikul ei olnud esitada ka muud juhtimisõigust tõendavat dokumenti. LS § 88 lg 2 kohaselt, kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Juhile on vähemalt isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine kohustuslik. Seega asudes sõidukit juhtima, isegi juhtimisõiguse puudumisel, peab menetlusalune isik seda kohustust täitma. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalusel isikul ei olnud kaasas isikut tõendavat dokumenti ning et menetlusalune isik tuli tuvastada politsei andmebaasi andmete alusel. Vastupidi – väärteoprotokollis on isikut tõendava dokumendi nimetuseks märgitud isikutunnistus ning ära on märgitud ka selle number. Seega on ekslik viide väärteoprotokollis LS § 88 lg 1 nõude rikkumisele, kuivõrd väärteokirjeldusest ei nähtu, et menetlusalusel isikul lisaks juhtimisõiguse puudumisele puudus ka isikut tõendav dokument. Juhul kui isikul ei olnud kaasas isikut tõendavat dokumendi, oleks pidanud see nähtuma ka rikkumise kirjelduses ning ka väärteo kvalifikatsioonis. Praegusel juhul on viidatud ainuüksi LS § 201 lg 2 rikkumisele, kuid see ei hõlma endas LS § 88 lg 1 nõuet, kuivõrd LS § 88 lg 1 nõude rikkumine pidanuks olema eraldi kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteona. Menetlusalust isikut aga väärteoprotokolli kohaselt LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ei süüdistata. Seega ei saa isikule väärteoprotokollis märgitud väärteo lühikirjelduses LS § 88 lg 1 sätestatud nõude täitmata jätmist ette heita, kuivõrd juhtimisõiguse puudumisel puudub juhil ka juhiluba ning selle esitamise võimalus. Pealegi on selle nõude rikkumine jäetud ettenähtud korras kvalifitseerimata. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone, mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust, millest kahel eelneval korral on isikut karistatud mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata. Seejärel on ta taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel ei ole juhtimisõigust. Nii eelnimetatud liiklusalaste väärtegude kui ka teiselaadse väärteo eest on isikut karistatud rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata. Seejuures on üks rahatrahvidest karistuse täitmata jätmise tõttu asendatud ka arestiga. Seega varasem karistus rahatrahvi näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Arvestades eelmise samalaadse väärteo eest määratud rahatrahvi suurust võib asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule rahatrahv oodatud mõju ei ole taganud ega teda ka õiguskuulekusele sundinud. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et 3 menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Et rahatrahv oma mõju ei avaldanud, näitab ka uue samalaadse väärteo toimepanemine ja eelmiste rahatrahvide tasumata jätmine. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud ja mõistetud karistusi, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist. Seega on rahatrahv kui tulemuseta jäänud karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. Kohtueelsel menetlusel on menetlusalune isik selgitanud väärteo toimepanemise asjaolusid ja põhjusi, millest üheselt on tuvastatav, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud teo toime pannud eesmärgipäraselt. Väärteoasja materjalidest ei ilmne asjaolusid, mida saaks hinnata kergendava või raskendava asjaoluna. Kuivõrd isikut on ka varasemalt kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimiselt ja karistatud mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata, on menetlusalune isik üheselt teadlik nii toime pandud teo keelatusest, võimalikest põhikaristustest kui ka nende tähtaegadest. Seega eripreventsioonist ja kergendavate asjaolude puudumisest lähtuvalt on alused menetlusaluse isiku karistamiseks ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale LS § 201 lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmisest suurem süü kui ka eelmiste karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samas leiab kohus, et kuna menetlusalust isikut on arestiga karistatud neli aastat tagasi ja sedagi asenduskaristusena, peab kohus võimalikuks mõista karistuse mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Arvestades seda, et menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt on ta toimetanud elukaaslast kooli ja tegeleb lapsega, järeldab kohus, et menetlusalune isik täidab temal lasuvaid perekondlikke kohustusi. Seetõttu peab kohus võimalikuks määrata mõistetava karistuse kandmise ositi, s.o kahes osas ja pikema aja jooksul, määrates karistuse ärakandmiseks enam kui kahekuulise tähtaja. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4