lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: XXX, elukoht: xxxx. H.N , ik: Kaitsja: Indrek Põder, ASIS Consult OÜ RESOLUTSIOON 1. Jätta H.N-i (H.N) kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 11.06.2019 otsusele nr 2302,19,007422 H.N-i karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 11.06.2019 otsus nr 2302,19,007422 H.N-i karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 25.09.2019. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 25.10.2019. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.10.2019. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti A H 11.06.2019 otsusega nr 2302,19,007422 karistati H.N
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selles, et H.N 20.05.2019 kella 15:41 paiku Peterburi teel (Veerenni tn ja A.H. Tammsaare tee vahel) Tallinnas, Harju maakonas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 123 +/-4 km/h, millega ületas suurimat liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 49 km/h ning rikkus
lg 5 p 3 sätestatud nõuet ja pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse
Väärteo kvalifikatsiooni reale on märgitud:
Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
lg 3 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 2 H.N karistati
Kohtuväline menetleja on otsuse põhistavas osas asunud seisukohale, et arvestades menetlusaluse isiku poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra on menetlusaluse isiku pannud toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Menetlusalust isikut on ühel korral seoses lubatud sõidukiiruse ületamisega varem karistatud. Käesolevaks ajaks on rahatrahv menetlusaluse isiku poolt tasutud. 3.
lg 3 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 49 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.
lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 49 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kohtuistungil vaadatud videosalvestiselt saab üheselt järeldada, et lubatud sõidukiiruse ületamise tingis menetlusaluse isiku soov esimesel sõidurajal sõitvatest sõidukitest mööduda ja nähes eespool võimalust esimesele sõidurajale ümberreastumiseks ja saades aru, et sõiduraha, millel ta sõidab kohe lõppeb, pidi ta kiirust suurendama, et jõuaks ümber reastuda. Seejuures on näha, et menetlusaluse isiku sõiduk ei mahu enam sõiduraja piiresse ja ümberreastumine toimub juba sõiduteele maha joonitud ohutussaarel liikudes. Lisaks sellele nähtub videosalvestiselt, et menetlusalune isik soovis mööduda eespool liikuvatest 6 sõidukitest, milliseid oli 4-5 sõidukit, kuigi ta võinuks jätkata liikumist esimesel sõidurajal nagu ta oma ütluste kohaselt algselt tegi. Arvestades videosalvestiselt nähtuvat liiklussituatsiooni pidi menetlusalune isik teisele sõidurajale ümber reastuma ajal, mil ta oli paremkurvis, kust oli näha eespool liikuvate sõidukite vahel olev tühimik ning sinna jõudmiseks reastus menetlusalune isik teisele sõidurajale ja kiirendas, lootes, et jõuab ennast sõidukite vahele pressida enne kui vasakpoolne sõidurada lõppeb. Seega oli selline käitumine eesmärgipärane ning menetlusaluse isiku jaoks ei olnud tähtsust sellel kui palju ta lubatud sõidukiirust ületab, vaid see, et ta jõuaks enne teise sõiduraja lõppemist eespool liikuvate sõidukite vahele ümber reastuda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 49 km/h, millega rikkus
lg 5 p 3 nõuet ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama
lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 49 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmises määras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on oma otsuses asunud seisukohale, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku kaitsja leidis, et kohtuväline menetleja pidanuks arvestama kergendava asjaoluna süü tunnistamist KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ning kaebemenetluses tuleks täiendavalt arvestada kergendava asjaoluna ka kahetsust. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kaitsja väitis, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega 7 nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust ja tuvastati väärteo toimepanemine. Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisel menetlusel ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud ning ka kaitsja väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Lisaks sellele leidis kaitsja, et menetlusalune isik on kahetsust avaldanud nii kohtuvälises menetluses kui ka kaebemenetluses. Kohtuistungil vaadatud menetlustoimingu salvestisest menetlusaluse isiku kahetsuse avaldamist ei sedastatud. Kaebemenetluses avaldas menetlusalune isik korduvalt, et ta kahetseb, kuid korduvalt esitas ka põhjendusi miks ta väärteo toime pani. Kohtuistungil esitatud põhjenduste sisu aga ei riimunud videosalvestiselt nähtunud liiklussituatsiooniga, mis viitab sellele, et tegelikkuses kohtuistungil avaldatud kahetsus ei olnud puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ning sellist põhjendust ei ole võimalik pidada siiraks. Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on juhi liiklusest kõrvaldamisega tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut 21.03.2019 karistatud
Rahatrahv on tasutud 22.04.2019. Ülalmärgitud andmetest tuleneb, et menetlusalust isikut on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt juba karistatud ning vaatamata määratud rahatrahvile ja selle tasumisele pani menetlusalune isik vähem kui kuu möödudes eelmise rahatrahvi tasumisest toime samalaadse väärteo. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva ja ohtliku õigusvastase käitumisega liikluses. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud, kuivõrd menetlusalune isik on talle määratud rahatrahvi küll tasunud, kuid sellest hoolimata jätkab liikluse ohustamist samal viisil. Seega ei täitnud rahatrahv kui karistusliik oodatud eesmärki, s.t ei sundinud menetlusalust isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kui isik, kellele on alles kaks kuud enne käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist määratud samasuguse väärteo eest karistusena rahatrahv, mille ta tasus vähem kui kuu aega enne uue samalaadse süüteo toimepanemist ja ta jätkab samalaadset liikluse ohustamist, siis ei saa samasugune karistusliik ka kuidagi mõjutada isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist liiki karistust, so juhtimisõiguse äravõtmist, et sellise karistusliigiga kõrvaldada liikluskorda tahtlikult eirav juht liiklusest ja sundida teda loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning võtta ka karistuse kandmise ajaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemise võimalus. Kohus leiab, et kuna lisaks lubatud sõidukiiruse olulisele ületamisele on tuvastatud ka varasema karistuse määra ja liigi ebaefektiivsus ja menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse teo toimepanemise ajal, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud ja ainuke kohaldatav karistuse liik. 8 Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust 49 km/h võrra, s.o enam kui poole võrra lubatust, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Sellisel kiirusel teiste sõidukite vahele suunduva juhi kasvõi väike vääratus võib põhjustada ohu paljude kaasliiklejate elule ja tervisele, samuti varale. Seda võimalust ei vähenda ka menetlusaluse isiku väidetavalt pikaajaline juhistaaž, kuivõrd olulisel määral suurimat sõidukiirust ületades juba iseenesest luuakse liikluses ohuolukord. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, s.h ka käesolevas liiklussituatsioonis osalenud kaasliiklejate, kes nägid menetlusaluse isiku kinnipidamist, teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud karistuse liigi muutmist ja juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse omamine on talle oluline seoses arsti juures käimistega ning igapäevaste toimingutega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks muudele põhjendustele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses arsti juures käimisega koos eaka abikaasaga ning muudeks igapäeva toiminguteks, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus abikaasa arsti juurde toimetamiseks ja poes käimiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja varasemalt samalaadse liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata eelnevale karistusele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast majanduslikult või elukorralduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Puutuvalt eelmärgitud kaebuse põhjendustesse, millele kohtuistungil lisati ka seda, et abikaasal on põlveliigese tõttu käimisega probleeme ja abikaasale ei ole soovitatav tõsta raskusi üle 2 kg, peab kohus vajalikuks märkida, et ei kaebuses ega ka kohtuistungil ei ole nende väidete tõendamiseks esitatud ühtegi tõendit. Kohtuistungil ei nimetanud menetlusalune isik oma abi vajava abikaasa nime ega muid isikuandmeid. Talle meenus abikaasa sünniaasta, kuid sünnikuupäeva ega täpset vanust ta nimetada ei osanud. Kuigi menetlusalune isik väitis, et abikaasa ei tohi üle 2 kg raskusi tõsta ja seda arsti soovitusel, siis ühtegi seda väidet tõendavat meditsiinidokumenti kohtule ei esitatud. Samamoodi ei esitatud kohtule ka muid tõendeid abikaasa halva tervise kohta esitatud väidete kinnituseks. Seejuures ei esitatud kohtule ka mingeid muid andmeid, mis annaks kohtule võimaluse esitatud väidete õigsust kontrollida. 9 Seega kõik põhjendused, mis menetlusaluse isiku väidete ja kaebuses toodud väidete kohaselt pidanuks tõendama menetlusalusel isikul juhtimisõiguse vajalikkust, jäeti tõendamata. Sellest tulenevalt tuleb need väited lugeda tõendamata väideteks ning jätta tähelepanuta. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba sama teo eest rahatrahviga karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi kohaldamiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule karistust kohaldades arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid ja omaksvõetud karistuspraktikat. Arvestatud eelmärgitud asjaolusid leiab kohus, et puudub igasugune seadusest või omaksvõetud karistuspraktikast tulenev alus karistuse liigi muutmiseks. Puutuvalt kaebuses esitatud taotlusse vähendada määratud põhikaristuse määra ja kohtuistungil esitatud taotlusse vähendada kohaldatud karistuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega ühe kuuni, leiab kohus, et ka selline taotlus jääb tagajärjetuks. Esmalt peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et menetlusaluse isiku süü on keskmine ja menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust olulisel määral. Seega ei vastaks 1 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine menetlusaluse isiku süüle. Lisaks sellele on tegemist menetlusaluse isikuga, keda on vaid kaks kuud varem samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud. Seega on tegemist korduva süüteo toimepanemisega. Karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral süüdlast karistada karistusega üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on tegemist nii keskmise süü kui ka korduva süüteoga. Seega puuduvad igasugused alused karistada menetlusalust isikut ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kohus leiab, et süütegude korduv toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Kohtuväline menetleja on niigi irdunud karistuse mõistmise praktikast, mille kohaselt tuleks aluseks võtta sanktsiooni keskmine määr ja tuvastada seejärel kergendavad ja raskendavad asjaolud, samuti preventiivsete eesmärkide täitmise võimalused. Kohtuvälise menetleja otsusega on karistust kohaldatud vaid 1/3 ulatuses sanktsiooni ülemmäärast ja seda vaatamata keskmisele süüle, korduvale süüteo toimepanemisele ja kergendavate asjaolude puudumisele. Ilmselgelt on just korduv süüteo toimepanemine tinginud karistusliigi valiku, kuid ka kohaldatud 4 kuuline juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg on leebe. Kohtul puuduvad igasugused alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja juba niigi leebe karistuse kergendamiseks. Kuivõrd kaebemenetluses ei saa kohus süüdlase olukorda raskendada ja rangemat karistust mõista, viimaks karistust vastavusse süü suurusega, tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra lugeda proportsionaalseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.