4-19-471/21

Väärteoasi nr.4-19-471 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 17.04.2019.a. Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlgid Aime Ivanson Maire Viksi Anneli Helmann, Zemfira Lampmann, Marianna Sidorok Kaevatav otsus Põhja prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 10.01.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2315,18,006020 O.F-i karistamises LS § 227 lg 3 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) O.F, isikukood XXX, Elukoht: XXX Töökoht: XXX Istungil osalenud isikud *menetlusalune isik O.F * kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk *kohtuväline menetleja- Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse- esindaja Triinu Riigor LÕPPOSA Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekesku se 10.01.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2315,18,006020 muutmata ja O.F-i kaebus rahuldamata. Jätta O.F-ile hüvitamata tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 2562 eurot. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse lõpposa kuulutamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatav otsus O.F karistati liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selle eest, et tema 02.11.2018.a. kella 09.50 ajal Tallinnas Laagna teel, Varraku silla juures, liikudes kesklinna suunas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 121 +/- 4 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h võrra. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 70 km/h. Sellise tegevusega rikkus O.F liiklusseaduse 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu Kohtule esitatud kaebuses taotleb O.F-i kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist seoses väärteotunnuste puudumisega. Kaebusest nähtuvalt on kogutud tõendite vahel vastuolud, menetleja on rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätestatud vastuolude kõrvaldamise kohustust ning KrMS § 61 lg 1 sätestatud põhimõtet- ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtuväline menetlus ei ole olnud kooskõlas KrMS § 211 sätestatud kohustusega koguda kõiki tõendeid, nii süüstavaid kui õigustavaid. Kaebusest nähtuvalt juhtis O.F väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit, kuid ei ületanud lubatud sõidukiirust. Kaebuse kohaselt ei ole välistatud eksimine kiiruse mõõtmisel, kordusmõõtmist ei tehtud. Selleks, et tuvastada, mida on võimalik näha mõõtmise kauguselt (429 meetrit) ning kas kordusmõõtmist tegemata on võimalik kahtlusteta tuvastada tegelik mõõdetud sõiduk, tuleb läbi viia uurimiseksperiment. Tagantjärgi ei ole mitte mingil viisil võimalik kontrollida ei mõõtjal ega kohtul, millist sõidukit tegelikult mõõdeti. Kohtuvälisel menetlejal on võimalused ja vahendid kiiruse mõõtmiseks viisil, kus kahtlusi mõõdetavas sõidukis ei saa tekkida – on täiesti tavapärane, et kiiruse mõõtmisel kasutatakse videokaamerat. Kasutatud menetlustaktika võimaldab isiku karistamist üksnes sellisel juhul, kui ka menetlusalune isik kinnitab väärteo toimepanemist. Vastuolud ei ole enam kõrvaldatavad ning seetõttu tuleb kahtlused isiku süüdiolekus tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kaebuses viidatakse Riigikohtu lahenditele, et üksinda liiklusjärelevalvet teostades ei ole tõendite kogumise nõuded ning vastuolude kõrvaldamise põhimõte täidetud. Kohtu seisukoht Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et 02.11.2018.a. hommikul juhtis O.F Tallinnas Lasnamäel sõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga XXX , liikudes Laagna teel kesklinna poole ja et sõidukis viibis ka tema XXX E –V S . Vaidlus puudub ka selles, et sama päeva hommikul alates kella 9.00-st teostati politsei poolt Laagna teel Varraku silla juures kesklinna suunas sõitvate sõidukite kiirusemõõtmist. Menetlusalune isik ja tema kaitsja nõustusid ka sellega, et Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik J P , kes tol päeval Laagna teel kiirust mõõtis, on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mida tõendab tema isikukaart (kohtutoimiku lk. 26) ning kiirusmõõtur UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX020599 oli taadeldud ning vastas esitatud nõuetele. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik V G ütluste kohaselt kontrollis ta samal hommikul kiirusmõõteseadet, millega J P kiirust mõõtis ja taatlustunnistuse kehtivust. Seade oli töökorras, taatlustunnistus kehtiv. Menetlusalune isik O.F vaidlustas tema sõidukile omistatud kiiruse 121+/-4 km/h. Ta selgitas, et liikus vasakul äärmises reas. Spidomeetrit ei jälginud, kuid sõitis kolonnis teiste sõidukitega umbes 70-80 km/h. Kõik kolmes reas sõitnud autod sõitsid rahulikult. Menetlusaluse isiku ütlusi kinnitas tema XXX E –V S, kes küll ei vaadanud, millise kiirusega auto sõitis, kuid väitis samuti, et sõideti teiste sõidukitega kolonnis kiirusega umbes 70-80 km/h. 2 O.F ja E –V S rääkisid mõlemad kohtuistungil ühest hallist BMW-st, mis neist paremalt poolt Bauhausi juures suure kiirusega mööda sõitis ja peale möödasõitu nende auto ette reastus. Kui politsei peatumismärguande andis, peatus ka see BMW, kuid politsei lubas tal edasi sõita ja peatas hoopis nende sõiduki. O.F oli kindel, et kiirust ületas seesama temast möödasõitu teinud BMW, mille juht mõistis, et on toime pannud rikkumise ja peatus politsei märguande peale, kuid millegipärast lubati BMW-l edasi sõita ja kinni peeti hoopiski tema sõiduk kiiruse ületamise pärast. Menetlusaluse isiku kaitsja vastuväidete põhiargumendid olid: 1)politseiametnik mõõtis kiirust üksinda tihedas liikluses ning teostas vaid ühe mõõtmise väga suurelt mõõtekauguselt; 2)menetlusalune isik ja sõidukis viibinud tunnistaja andsid kogu menetluse vältel ütlusi, et liikusid kiirusega 70-80 km/h. Kohtuvälise menetleja poolt tunnistaja ütluste arvestamata jätmine põhjendusel, et tegemist on menetlusaluse isiku tutvusringkonda kuuluva isikuga, on täiesti ebaseaduslik; 3)Enne peatamist ja sarnasel kaugusel mõõtmiskohast teostas O.F-i sõidukist möödasõitu suure kiirusega teine auto, mille juht pidurdas O.F-i auto ees. Ilmselt saadi mõõtetulemus sellelt O.F-i autost möödasõitu teinud sõidukilt; 4)J P ütluste kohaselt kulus O.F kiiruse mõõtmisest kuni peatumiskohani jõudmiseks mitte rohkem kui 20 sekundit. Arvutuslikult teeb see 77 km/h, mis vastab menetlusaluse isiku poolt nimetatud kiirusele; 5)Kiirust mõõtnud politseiametniku ütlused on vastuolus menetlusaluse isiku ja tunnistaja V S ütlustega. Kuna kiirusmõõturi sihikut saab korraga jälgida vaid üks inimene, siis vaid J P saab teada, millise auto kiirust mõõdeti. J P poolt tegelikult mõõdetud sõidukit ei ole võimalik tagantjärgi kontrollida, kuna ta ei ole teinud ühtegi lisatoimingut selle tõendamiseks. Kasu ei ole isegi usust politseiniku aususesse, kuna sellises olukorras on võimalik inimlik eksimus – nii suurelt kauguselt on laserkiire hajuvus sedavõrd suur, et mõõtepiirkonda võib jääda ka mitu sõidukit. Uurimiseksperimendi käigus oli võimalik näha punase täpi pidev liikumine. Seega ei ole välistatud eksimus kiiruse mõõtmisel ja eksimuse vältimiseks tuleb mõõta sama sõidukit mitu korda ehk teostada kordusmõõtmised, mida J P ei teinud; 6)J P ütlused ei ole kontrollitavad, mistõttu ei ole võimalik tema ütlustega ümber lükata menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi; 7)Mõõtmisel ei kasutaud videokaamerat, kuigi see oli politseisõidukis olemas. Seega püüti rikkujaid tiheda liiklusega Laagna teel ilma elementaarse tõendite kogumise vahendita; 8)J P kasutatud menetlustaktika võimaldab isiku karistamist üksnes juhul, kui ka menetlusalune isik kinnitab väärteo toimepanemist või on teelõigul kahtluseta ainult üks sõiduk. Tekkinud vastuolud ei ole enam kõrvaldatavad ning kahtlused isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Lõpetuseks taotles kaitsja O.F-i suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist seoses väärteotunnuste puudumisega. Kohtuvälise menetleja esindaja hinnangul on eksimus O.F-i poolt juhitud sõiduauto kiiruse mõõtmisel välistatud, kuivõrd menetlustoimingu käigus kasutati lasermõõteseadet, milline mõõdab ühe konkreetse sõiduki liikumise kiirust, teised sõidukid kiirust ei häiri ning kui sihtimise alas on mitu objekti, siis annab seade veateate. UltraLyte võimaldab mõõdetavat objekti väga täpselt sihtida ning sõidukit, mille kiirust mõõdetakse, selgelt sõidukite grupist eristada. Ehkki mõõtja tegi antud juhul ühe mõõtmise, teeb seade õnnestunud mõõtetulemuse saamiseks ise kaks mõõtmist. Lasermõõturi mõõtemeetodi aluseks on valguskiirega liikuva valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel. 3 Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohast ei saa seadusandja tahteks ja mõtteks olla see, et kõik kohtuvälise menetleja otsused kuuluksid automaatselt tühistamisele ainuüksi põhjusel, et kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud andmeid ei ole videosalvestatud. Õigusaktid ei kohusta praegusel ajal kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamist. Kokkuvõtvalt leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et J P poolt mõõdetud kiirus 121+/-4 km/h oli O.F-i juhitud sõiduki kiirus ning menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo. Kohus, hinnanud ja analüüsinud kõiki väärteoasja kohtulikul arutamisel uuritud ja kontrollitud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt leiab, et O.F-i süü LS § 227 lg 3 järgi on tõendamist leidnud, vaatamata menetlusaluse isiku ja tema kaitsja vastuväidetele. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat või mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kuna 02.11.2018.a. Laagna teel teostas sõidukite kiiruse mõõtmist pädeva mõõtja koolituse läbinud politseiametnik, mõõtmisel kasutati taadeldud ja tehniliselt töökorras mõõteseadet ning kiiruse mõõtmisel järgiti lasermõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodikat, on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle 02.11.2018.a. Laagna teel sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik J P. Tunnistaja ütluste kohaselt seisis ta kiirust mõõtes Varraku silla läheduses sillast umbes 100 meetrit kesklinna poole jääval alal. Mõõteseadmeks oli UltraLyte, mille töökorras olekut kontrollis hommikul V G. Enne Varraku silda on väike kurv. Sõidukeid ei olnud nii palju, et nad oleksid olnud üksteise järgi tihedalt, mistõttu kiirust sai ta vabalt mõõta. Juba visuaalselt nägi, et enne Varraku silda kolmandas reas sõitev tume auto sõitis teistest sõidukitest kiiremini, lähenes teistele sõidukitele kiiresti, kuid kellestki mööda ei sõitnud. Sõiduk paistis silma sellega, et oli teistest sõidukitest suurem džiibi moodi. Ta suunas kiirusmõõteseadme selle sõiduki registreerimisnumbrile ja peaaegu kohe oli näit 121 km/h ning rohkem ta ei mõõtnud. Kiirust mõõtis 429 meetri kauguselt. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tal sõidukiga kogu aeg silmside kiiruse mõõtmisest kuni peatamiseni. Ka J P mainis ütlustes BMW-d, mis peatus enne džiipi. Kuna tal oli aga vaja džiibi moodi autot peatada, andis BMW juhile märku edasi sõitmiseks. Seega tõendavad J P ütlused, et kiirus 121 km/h oli O.F-i juhitud sõiduki kiirus. Ka kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti 02.11.2018.a. kell 09:50 Tallinnas Laagna teel Varraku silla juures 121 km/h O.F-i juhitud Mercedes Benz reg. märgiga XXX kiiruseks. Kohus nõustub menetlusaluse isiku kaitsja seisukohaga, et tegemist on nö sõna sõna vastu olukorraga, kus menetlusalune isik ja tunnistaja E-V S eitavad kiiruse ületamist, kiirust mõõtnud politseiametnik J P ja kiirusmõõturi kasutamise protokoll tõendavad, et kiirus 121 km/h kuulus just menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukile. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-66-15 punktis 9 märkinud, et … ühelgi tõendil ei saa ega tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguta avatud kohtulikule hindamisele võrdselt teiste väärteoasjas kogutud tõenditega…. Sellest järeldub, et nii nagu ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega, ei ole alust pidada ka kohtuvälise menetleja ütlusi ebausaldusväärseks või ebapiisavaks pelgalt argumendil, et seda ei 4 toeta mõni täiendav tõend. Seega ei tingi nn sõna sõna vastu olukord vääramatult väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Järelikult ei ole ka välistatud karistusotsuse rajamine ainult kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele… Samas on kolleegium toonitanud, et sellises olukorras – tõendite pärinemine ühest tõendiallikast – peab kõiki menetluses tõusetunud kahtlusi põhjalikult vaagima ja veenvalt kummutama. Seonduvalt kaitsjapoolsete vastuväidetega kohtuvälise menetleja otsusele O.F-i süüdiolekus kiiruse ületamises märgib kohus, et nõustuda tuleb kohtuvälise menetleja esindaja poolt öelduga, et käesoleval ajal kehtivad õigusaktid ei kohusta sõidukite kiiruse mõõtmisel kasutama mõõteseadet koos videokaameraga, mistõttu kiiruse mõõtmise videosalvestamata jätmist ei ole põhjust J P ette heita. Samuti ei ole üheski õigusaktis sätestatud kohustust, et ühe ja sama sõiduki kiirust tuleb mõõta mitu korda. Kindluse mõttes on see muidugi soovitatav, kuid kui kiirus fikseeritakse ka ainult ühe mõõtmisega ja politseinik on täiesti kindel, et seadmel fikseerunud näit on just selle auto oma, mille kiirust ta mõõta tahtis, ei ole midagi valesti tehtud. J P poolt mõõdetud kiirust 121 km/h ei vaidlustatud, kuid seati kahtluse alla, kas see oli ikka O.F-i sõiduki kiirus, kas ei võinud olla tegemist eksitusega, sest peale J P ütluste ükski muu tõend seda ei kinnita. Kuna täiendavaid tõendeid politseiametniku J P ütluste kinnituseks ei olnud võimalik koguda, analüüsib kohus kaitsja ja O.F-i poolt tõstatatud kahtluste kõrvaldamiseks olemasolevaid tõendeid, s.t. menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlusi. Kui varem oli Riigikohtu seisukoht, et kiiruse mõõtmist ainuisikuliselt teinud ametnike ütlustega ja kiirusmõõteseadme protokolliga ainuüksi ei saa tõendada kiiruse ületamist, kui need ühest allikast pärinevad tõendid on vastuolus menetlusaluse isiku ütlustega, siis lahendis 3-1-1-67-15 muutis Riigikohus oma seisukohta, öeldes punktis 19, et ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Menetlusalune isik ja tema kõrval istunud abikaasa E-V S sõidu ajal spidomeetrit ei vaadanud. Sõiduki kiiruse 70-80 km/h tuletasid nad selle järgi, et liikusid teiste sõidukitega kolonnis. Järelikult liikusid nende sõnul teised sõidukid 70-80 km tunnikiirusega (Laagna teel on suurimaks lubatud kiiruseks 70 km/h) ja J P poolt mõõdetud kiirus 121 km/h ei saanud olla ühegi O.F-i sõidukiga kolonnis liikunud sõiduki oma. Tulenevalt sellest tekib küsimus, kui menetlusalune isik eitab 121 km/h kiirusega sõitmist, tema läheduses liikunud sõidukitele selline kiirus ka ei saanud kuuluda, siis milline sõiduk ikkagi sellise kiirusega sõitis ja kas J P võis kiiruse mõõtmisel eksida sõidukiga. Menetlusaluse isiku ja tema abikaasa ütlused teiste sõidukite kiiruse kohta ühtivad tunnistaja J P ütlustega selles, et juba visuaalselt oli näha, et sõiduk, mille ta peatas, sõitis teistest kiiremini. Seega sõitsid kõik teised sõidukid sellel teelõigul, mis mõõtjale nähtav oli, lubatud kiirusega. Edasi analüüsib kohus, kas võis J P poolt mõõdetud kiirus kuuluda BMW-le, millest rääkisid nii O.F kui tunnistajad. Kuivõrd J P oma ütlustes ei maini BMW möödasõitu O.F-i autost, siis järelikult ta seda ei näinud ja sellest omakorda tuleneb, et see toimus varem, enne 121 km/h kiiruse fikseerimist mõõteseadmega. Seda kohtu seisukohta kinnitavad ka menetlusaluse isiku ütlused. Nimelt väitis O.F kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele vastates, et värvilisel kaardil ehk skeemil (Maanteeameti kaardiserveri väljavõte kiiruse mõõtmise kohast ja kaugusest Varraku silla juures) ei ole näha kohta, kus BMW temast möödus, see koht jääb Bauhausile lähemale. Kaitsja poolt esitatud 5 Maanteeameti kaardiserveri väljavõte lõpeb ära kohas, kus 429 meetri kaugusel mõõtjast fikseeriti kiirus 121 km/h (kohtutoimiku lk. 23). Peale seda Lasnamäe poole on kurv ja kui BMW sõitis O.F-i autost mööda ja reastus tema auto ette enne kurvi, siis ei saanudki J P seda möödasõitu näha. Ta nägi BMW-d siis, kui see sõitis juba O.F-i auto ees. Kuna J P ütlustest tulenevalt sõitis ainult menetlusaluse isiku džiip teisest suurema kiirusega, siis järelikult peale möödasõitu võttis BMW oma kiiruse maha ja sõitis lubatud kiirusega, vastasel juhul oleks ju loogiline, et J P oleks mõõtnud kihutava BMW kiirust. Seda enam, et see sõitis O.F-i autost eespool. Seoses eeltooduga on ebaõige ja eksitav menetlusaluse isiku kaitsja väide, et BMW sõitis O.F-i juhitud autost mööda just selles kohas, kus J P mõõtis kiiruse 121 km/h ehk siis mõõtjast 429 meetri kaugusel. Usaldusväärseteks tuleb pidada J P ütlusi selle kohta, et džiibi ees sõitvad sõidukid ei takistanud kiiruse mõõtmist, kuna olid sellest sõidukist piisavalt kaugel, sest need ütlused on kooskõlas menetlusaluse isiku ütlustega, mille kohaselt tema sõiduki ja BMW vahele oleks mahtunud rohkem kui üks sõiduk. Mis puutub kaitsja poolt taotletud ja kohtuliku arutamise käigus läbi viidud uurimiseksperimenti, siis teiste tõendite eelneva analüüsi pinnalt ei tekitanud see kohtus kahtlust, et 02.11.2018. a. Laagna teel J P poolt kiiruse mõõtmisel 121 km/h võis tekkida eksitav viga. Samuti ei välista O.F-i süüd lubatud kiiruse ületamises ka see, et kiiruse mõõtmise kohast kuni politsei juures peatumiseni sõitis ta kiirusega 77 km/h (kaitsja poolt tehtud arvutus). On üldteada asjaolu, et politseid märgates vähendavad kiiruseületajad alati sõiduki kiiruse lubatuks. Kohus on veendunud O.F-i süüdiolekus kiiruse ületamises ka alljärgneval põhjusel. Kui J P sõiduki peatas ja O.F-ile tema sõiduki kiirust näitas, siis J P ütluste kohaselt O.F tunnistas kiirustamist, kuna vanaema juures pidavat olema laps haige ja kiirabi ei tulnud kohale. Menetlusalune isik ei olnud aga enam rikkumisega nõus, kui politseiautos kontrolliti tema tausta ja nähti, et tal on samalaadsete rikkumiste eest kehtivad karistused. Siis O.F uuris, kas kiiruse ületamine on salvestatud videokaamerale ja kui kuulis, et ei ole, hakkas kiiruse ületamist eitama. Kaitsja püüdis kohtule selgeks teha, et kiirustamine ei tähenda veel kiiruse ületamist. Tõepoolest ei tähenda, kuid kui juht sõidab lubatud kiirusega, aga politsei süüdistab teda kiiruse ületamises, puudub igasugune põhjus hakata kinnipidamisel rääkima kiirustamisest haige lapse juurde. Kui juht teab, et ei ületanud sellisel suurel määral kiirust, on igati loogiline seda koheselt eitada, aga mitte hakata rääkima kiirustamisest haige lapse juurde. O.F, kuuldes politseiautos teda ähvardavast arestist karistusena ning et videosalvestust ka ei ole, arvaski, et kui ta asub rikkumist eitavale positsioonile, ei suudeta ehk tõendada, et mõõdetud kiirusega sõitis just tema. Kokkuvõtvalt, kõiki tõendeid kogumis hinnates on tõendamist leidnud tunnistaja J P ütluste ja kiirusmõõturi kasutamise protokolli usaldusväärsus ja veenvalt välistatud võimalus, et mõõdetud kiirus võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Seega loeb kohus O.F-i poolt LS § 227 lg 3 süütekoosseisu objektiivse külje täidetuks. Subjektiivse külje osas nõustub kohus kohtuvälise menetleja otsuses märgituga, et väärtegu on toime pandud kavatsetult. Menetlusaluse isiku sõiduki reaalse sõidukiiruse ja sellel teel kehtestatud suurima lubatud kiiruse vahe oli sedavõrd suur, et see pidi olema juhile tajutav ega saanud märkamatuks jääda. Kõike eeltoodut arvesse võttes ning tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et O.F-i süü LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud ja kohtuvälise menetleja 10.01.2019.a. otsuse tühistamiseks alused puuduvad. 6 LS § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h võib isikule määrata põhikaristuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja karistas O.F mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohus leiab, et määratud karistus on kooskõlas toimepandud teo raskusega, eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Tuleb nõustuda otsuses märgituga, et sõites niivõrd suure kiirusega 70 km/h piirangu alas, kus oli ka teisi sõidukeid, pani O.F toime äärmiselt ohtliku rikkumise, mistõttu tema süü on suur. Karistusregister näitab, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust kiiruse ületamise eest, kusjuures üks neist samuti LS § 227 lg 3 järgi. Järjekordse samalaadse liiklusalase rikkumise toimepanemine näitab, et saadud rahatrahvid mingisugust mõju ei ole avaldanud ja sel põhjusel on õigustatud teiseliigiline karistus – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, millist karistust juhid peavad üldjuhul rahatrahvist rangemaks karistuseks. Kohtuväline menetleja määras karistuse sanktsiooni keskmisest määrast väiksema, leides, et neljaks kuuks juhtimisõigusest ilmajätmine on piisav, et mõjutada O.F edaspidi liikluses seaduskuulekalt käituma ja kohtul ei ole põhjust seda karistusmäära muuta. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 132 p. 1. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei kaudu alates 10.05.2019.a. kell 13.00. (digitaalselt allkirjastatud) Aime Ivanson kohtunik 7