Obsah (7)

§ 422§ 121§ 74§ 65§ 50§ 56§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 4789 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi

§ 422lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28.

oktoobri 2008.a otsus Apellatsiooni esitajad Ringkonnaprokurör Rainer Amur ja süüdistatava kaitsja adv Owe Ladva Prokurör Rainer Amur Süüdistatav O.D sünd 10.02.1986.a, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxx, töötab xxxxxxxxxxx, karistatud Harju Maakohtu poolt 21.11.2007.a

§ 121

ja 199 lg 1 järgi 3 kuulise vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga Kaitsja Adv. Owe Ladva RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 28. oktoobri 2008.a otsus osaliselt O.D suhtes

§ 74

lg 2, 3, 4 ja 75 lg 1 kohaldamises ja tema karistusest osalises tingimisi vabastamises ning

§ 65lg 1 ja 64 alusel liitkaristuse mõistmises.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 O.D tunnistati süüdi

§ 422

lg 1 järgi ja karistati 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, millega loeti kaetuks

§ 65

lg 1 ja 64 alusel 21.11.2007.a Harju maakohtu poolt mõistetud karistus 3 kuud vangistust. O.D suhtes kohaldati

§ 74

lg 2, 3 ja 4 sätteid ning määrati, et koheselt kuulub kandmisele 6 kuud vangistust, 2 aastat vangistust jäeti tingimisi kohaldamata 2 aastase katseajaga.

§ 50lg 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks.

1.2 O.D tunnistati süüdi selles, et ta 09.10.

1. a. kell 18:36, olles alkoholijoobeseisundis, juhtis mootorsõidukit Nissan Sunny registreerimisnumbriga xxx xxx Tallinnas Kloostrimetsa teel Pirita suunas, kui jäi silma Julgestuspolitsei patrullile kui juht, kes ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Julgestuspolitsei asus mootorsõidukit Nissan Sunny jälitama, andes mootorsõiduki juhile O.D-le peatumismärguande alarmsõidukiga, millel olid sisselülitatud sinine ja punane vilkur ning erisignaal, kuid mootorsõiduk ei peatunud, jätkates liikumist Pirita suunas. Samuti eiras O.D politseiametniku peatumismärguannet, mis oli temale antud politseiametniku poolt avatud alarmsõiduki juhi kõrvalistuja aknast ketashelkuriga. O.D, jätkates liikumist mööda Kloostrimetsa teed Pirita suunas, lisas sõidukiirust, mis oli suurem antud teelõigul lubatud suurimast sõidukiirusest 50 km/h ning üritas Julgestuspolitsei patrulli eest ära sõita, tehes ohtlikke möödasõite piiratud nähtavusega teelõikudel, mille tõttu Kloostrimetsa teel 600 meetrit Pirita teest Teletorni poole, paremale suunduvas järsus kurvis, kus mõlemas suunas on üks sõidurada, mis on eraldatud ühekordse pidevjoonega, ei kohandanud sõidukiirust arvestades teeolusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi, liiklustihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, ei olnud piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik ning ei tulnud sõiduauto juhtimisega toime, kaldus vastassuunavööndisse, kus kell 18:41 põrkas kokku Pirita poolt Kloostrimetsa teel liikuva sõiduautoga Ford Scorpio registreerimisnumber xxx xxx, mida juhtis kaine ja vastava kategooria juhtimise õigust omav H. A.. Liiklusõnnetuses said raskelt vigastada sõiduautos Ford Scorpio viibinud 5 inimest: H. A., H. A., J. P., E. K., A-I. A.. O.D rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LE § 5 /liikleja peab juhinduma käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile käesoleva määruse lisas 4 ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast; lisa 1 – peatumismärguanne võidakse anda 2 sõidukist. Peatumismärguande saanud juht peab kohe peatuma/, § 76 p 1 /juht ei tohi olla joobeseisundis; Joobeseisund on vastavalt LS § 20 lg 3 alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/, § 91 /enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid/, § 107 /teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides/, § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas O.D: - sõiduautot Ford Scorpio juhtinud H. A.le eluohtlikud tervisekahjustused: paremal otsmikuluu lahtine impressioonmurd (haav paremal otsmikul, murru kohal koljusiseses kui ka nahaaluses koes õhku), peaaju vapustus, paremal III-VI ja VIII roide murd, rinnakuluu pideme murd, traumaatiline ulatuslik õhkverirind parema kopsu osalise atelektaasiga (kokkulangevus) ja keskseinandi nihkumisega, parema põlvekedra lahtine murd liigessidemete rebendiga; - sõiduautos kaassõitjana viibinud H. A.le eluohtlikud tervisekahjustused: I-II-V-VI-VII-VIII vasaku roide murrud rangluu keskjoonel, I parema roide murd, rinnakuluu pideme murd, õhkverirind vasakul, mõlema labajala pöialabaluude ja varbalülide murrud, vasakul labajalal veel lodiluu ja talbluu murd, ninaluude murd; - sõiduautos kaassõitjana viibinud E. K.le järgmised tervisekahjustused: mõlemapoolne killunenud reieluu kaugmise toruluu-keskosa murd, parema pindluu pea murd nihketa, rebimishaav vasakul reiel ja paremal säärel, vasaku IV sõrme kauglüli põhimikuosa liigesesisene murd, vasaku IV sõrme sirutajakõõluse kahjustus, pea põrutus, nahaalune hematoom otsmikul paremal. Väike traumaatiline pehmekelmealune verevalum oimusagaral paremal, rindkere põrutus. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid nendest paranemise kestus on pikaajaline ehk rohkem kui 4 kuud; - H. A. kaassõitjale A-I. A.ele järgmised tervisekahjustused: vasaku silmamuna läbiv haav (võõrkehata) verevalumiga eeskambrisse ja klaaskeha soonkesta väljasopistusega (vasaku silma nägemisteravus-valgustunne), ulatuslik verevalum vasaku silma laugudel, haav vasaku silma alalaul, otsmikuhaav vasakul, ulatuslik nahaalune verevalum otsmiku-oimu piirkonnas vasakul, vasaku silmakoopa murd, vasaku sarnaluu murd, ninaluude murd, peaaju põrutus. Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud tekitamise momendil ega sellele järgnevalt, kuid nendest paranemise kestus on pikaajaline ehk rohkem kui 4 kuud. Vasaku silma nägemisvõime kaotuse tõttu töövõime kaotus 30% või 40% ulatuses; - kaassõitjale J. P.ele järgmised tervisekahjustused: mõlema reieluu killuline nihkega murd, parema ja vasaku käe kodar- ja küünarluu murd, pindluu külgmise päksi murd paremal, V metatarsaalluu murd vasakul kõõluste rebenditega, peaaju vapustus, haavad vasakul reiel ja labajalgadel, organismi funktsioonide taastamiseks oli vajalik operatiivne vahelesegamine – mõlema reieluu ja vasaku küünarluu osteosüntees, tüsistusena ilmnes vasemal labajalal 3 haavainfektsioon. Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud tekitamise momendil ega sellele järgnevalt, kuid nendest paranemise kestus on rohkem kui 4 kuud ning põhjustab olulise püsiva töövõime kaotuse vähemalt 40% ulatuses. APELLATSIOONIDE SISU
2. Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega O.D karistamist 3 aastase vangistusega, mis tuleb reaalselt ära kanda. Prokurör on seisukohal, et maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule ega kuriteo raskusele. Prokurör leiab, et O.D-le karistusmäära valikul ei ole kohus piisavalt arvestanud

§ 56nõuetega.

2.1 Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tuvastatud pole ühtki raskendavat asjaolu. Kohtuistungil tuvastati, et O.D oli raskes alkoholijoobes, tal ei olnud kinnitatud turvavöö, tuvastatud on, et O.D alustas politseipatrulli eest põgenemist, ületades asulas lubatud suurimat sõidukiirust ning tegi ohtlikke möödasõite piiratud nähtavusega teelõikudel. Kuivõrd ta alustas kavatsetult politsei eest põgenemist, siis saab järeldada, et esines raskendav asjaolu

§ 58

p 9 mõttes – politsei eest põgenemise eesmärgiks oli väärteokaristusest pääsemine, mis teda kinnipidamisel oleks ähvardanud. 2.2 Samuti sätestab

§ 58p 8 raskendava asjaoluna raske tagajärje põhjustamise.

Tuvastatud on, et O.D tahtliku rikkumise tagajärjel sai raskeid tervisekahjustusi 5 kannatanut. Raske tagajärg raskendava asjaoluna esineb, kui see ulatub kaugemale koosseispärasest tagajärjest.

§ 422

lg 1 koosseisu esinemiseks on tagajärjena sätestatud inimesele tekitatud raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Seega peetakse silmas ühte inimest. Seega saab järeldada, et kui tegelikkuses saab vigastada rohkem kui üks inimene, siis ulatub tekitatud raske tagajärg kaugemale kui seda on sätestatud kuriteokoosseisus. Ei ole loogiline, et viiele inimesele vigastuste tekitamine ei ole enamohtliku tagajärje põhjustamine. 2.3 Kohus arvestas, et O.D käitumises on kergendavaks asjaoluks süü omaksvõtt ja kahetsuse avaldamine kohtuistungil viimases sõnas. Prokurörile on arusaamatu, milles seisneb O.D kahetsus. Liiklusõnnetus toimus

1. oktoobri alguses, möödunud on üle kolme aasta, mille jooksul ei ole O.D ühegi kannatanuga ühendust võtnud, ei ole pakkunud abi ega asunud hüvitama tekitatud kahjusid, ei ole kordagi, enne kui viimases sõnas, vabandanud. Samuti on kohus tuvastanud, et pärast liiklusõnnetust on O.D jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. O.D käitumine näitab, et väljendatud kahetsus ei ole siiras. 2.4 O.D töötab XXXXXXXXXXX ehk osaleb igapäevaselt liikluses ja teenindab ühiskonnaliikmeid. Pärast liiklusõnnetust on ta korduvalt rikkunud liikluseeskirja norme ning teda on nende eest karistatud. Ta on juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes 2006.a, teda on karistatud kiiruse ületamise eest 2007.a, 2008.a veebruaris on ta põhjustanud liiklusõnnetuse, ka on teda korduvalt muude kergemate rikkumiste eest karistatud. Kohus leidis, et O.D ei ole liiklusõnnetusest mingeid järeldusi teinud ning et just šokivangistus võib panna teda tulevikus seadusekuulekalt käituma. Samas on aga karistamise aluseks isiku süü – kohus on tuvastanud, et O.D juhtis sõidukit raskes alkoholijoobes, ta eiras politseipatrulli peatumismärguannet, põgenes politseipatrulli eest, ületas lubatud sõidukiirust, tegi mitmeid liiklusohtlikke manöövreid 4 ning sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastuliikunud sõidukiga, milles sai vigastada viis inimest. Kuriteo toimepanemise asjaoludest nähtub, et O.D süü oli suur ning ka karistus peab vastama tema süüle. Siinkohal viitab prokurör Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-26-
2. 2.5 Kohus põhjendab, et vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega antakse O.D-le võimalus näidata, et ta suudab katseaja edukalt läbida ja seadusekuulekalt käituda. O.D suhtes on proovitud tingimisi karistust ja tõepoolest ta uusi kuritegusid toime ei pannud. Samas on käesoleval juhul O.D rikkumiste sisuks liiklusrikkumised, mis on enamuses väärteod, mis iseenesest ei tähendaks mõistetud karistuse täitmisele pööramist. Kuid liikluses on O.D endiselt ohuks teistele. Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-99-06 ning märgib, et O.D on jätkanud liiklussüütegude toimepanemist, mis näitab, et tema hoiakud on endiselt liikluseeskirja täitmise suhtes kergemeelsed ja nende täitmine ei ole tema jaoks kohustuslik. Seega ka O.D on näidanud, et kergemad karistusliigid ei ole teda mõjutanud oma hoiakuid muutma. 2.6 Samuti juhib prokurör tähelepanu asjaolule, et karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). O.D-le määrati katseajaks 2 aastat, vangistuse pikkuseks aga 2 aastat ja 6 kuud. 2.7 Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohus ei arvestanud õiguskorra kaitsmise huvidega, kannatanu huve, jättis täielikult arvestamata raskendavad asjaolud. Mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule ega kuriteo raskusele. O.D karistus peab olema keskmisest määrast kõrgem ja täielikult reaalselt ärakantav.
3. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja osas, millega omistati O.D-le lubatud sõidukiiruse ületamine. 3.1 Kohus ei arvestanud, et O.D on kriminaalkorras karistamata isik. Šokivangistuse kohaldamine kolm aastat tagasi toime pandud liiklusalase kuriteo eest ei ole kindlasti sellise isiku puhul põhjendatud ja otstarbekas. Apellandi arvates tuleks tingimisi karistus määrata kogu karistusmäära ulatuses. See võimaldaks O.D näidata, et ta suudab jätkuvalt seadusekuulekalt käituda. 3.2 Apellant on seisukohal, et karistuse määramine sanktsiooni keskmises määras olukorras, kus ei esine karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus on tuvastanud kergendavad asjaolud, on ilmselgelt liiga range. Kohus ei arvestanud, et O.D töötab kutselise autojuhina ja pärast 20.02.2008.a liiklusrikkumisi toime ei ole pannud. Ka ei arvestatud sellega, et O.D sai ise toimunud liiklusõnnetuses raskeid vigastusi ja viibis koomas. Kohus ei arvestanud ka sellega, et kinnitatud turvavööde korral ei oleks kannatanutele saabunud tõenäoliselt sedavõrd raskeid tagajärgi. Ka märgib kaitsja, et O.D on kutseline autojuht ning juhtimisõiguse äravõtmine võib asetada tema perekonna raskesse olukorda. 5 3.3 Veel märgib apellant, et kõige muu kõrval luges kohus tuvastatuks, et O.D ületas lubatud sõidukiirust, kuid sõidukiiruse ületamine ei ole käesolevas asjas kuidagi fikseeritud ega tõendatud. Seda tuleks karistuse mõistmisel arvestada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 4.1 Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni, taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse mõistmises ning uue otsusega süüdistatavale reaalse 3-aastase vangistuse mõistmist. Kaitsja apellatsiooni palus prokurör kui põhjendamatu rahuldamata jätta. 4.2 Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et prokuröri apellatsioon ei ole põhjendatud, küll aga toetasid kaitsja apellatsiooni ja taotlesid O.D-le mõistetud karistuse kergendamist ja karistusest täielikku tingimisi vabastamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT.
4. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri taotlus O.D karistusest tingimisi vabastamise osas on põhjendatud, kaitsja apellatsioon aga O.D-le mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergendamiseks alust ei anna. 5.1 Prokuröri apellatsioonis käsitletakse põhilises osas neid asjaolusid, mis peaksid andma aluse O.D-le mõistetud karistuse tühistamiseks ja karmima karistuse mõistmiseks. Nendeks alusteks peab prokurör vajalikuks kahe

§-s 58-s p-des 8 ja 9 sätestatud raskendava asjaolu arvessevõtmist. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu.

§ 58p-s 8 nähakse ette raskendava asjaoluna raske tagajärje põhjustamine.

Raske tagajärg on aga süüd suurendav asjaolu üksnes siis, kui see ulatub kaugemale koosseisupärasest tagajärjest, on oma mahult sellest suurem.

§ 422

lg 1 koosseis on täidetud, kui liiklusnõuete rikkumisega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtul puudub alus inimelu väärtuse hindamiseks, mida

§ 58p 8 tuvastamine käesolevas süüdistusasjas paratamatult nõuaks.

Kuivõrd PS §-st 16 tuleneb inimelu reservatsioonideta kaitse, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et viiele inimesele raskete tervisekahjustuste põhjustamine tuleb lugeda raskemaks tagajärjeks kui ühe inimese surma põhjustamine. Seega ei ole

§-s 58 p-s 8 ettenähtud raskendava asjaolu arvestamine O.D-le karistuse mõistmisel põhjendatud. 5.2 Samuti ei pea kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri seisukohta, mille kohaselt tuleb O.D puhul arvestada raskendavana

§-s 58 p-s 9 ettenähtud asjaolu, milleks on süüteo toimepanemine teise süüteo varjamiseks. O.D-le ei ole kuriteona omistatud politsei eest põgenemist, vaid liiklusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest tekitati inimestele raskeid tervisekahjustusi. O.D ei põhjustanud liiklusõnnetust süüteo varjamiseks. 5.3 Mis puudutab kergendava asjaoluna O.D poolt puhtsüdamliku kahetsuse arvestamist maakohtu poolt, siis kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ning leiab, et see on siiski põhjendatud. Kohtuistungi protokolli kohaselt O.D poolt viimases sõnas öeldu /II kd tl 38/ pöördel/ ei anna alust järelduseks, et sõnad pole siirad. Et O.D alles viimases sõnas kahetsust väljendas ja kannatanute ees vabandas, ei oma aga tähtsust. Süüdistatav võib kahetsust avaldada nii uurijale kohtueelses menetluses kui kohtule, nii kohtuistungi alguses kui lõpus. Samuti ei pea 6 kahetsuse avaldamine olema seotud teiste kergendavate asjaoludega, käesoleval juhul näiteks kahju vabatahtliku hüvitamisega. 5.4 Kohtukolleegium leiab, et karistusmäära valikut on maakohus põhjendanud ega ole jätnud sealjuures arvestamata kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis O.D süü suurust mõjutavad. Kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse karmistamiseks puuduvad kohtukolleegiumi arvates alused. 5.5 Küll aga nõustub kohtukolleegium prokuröriga selles, et O.D tuleb mõistetud karistus reaalselt ära kanda. 5.6 Maakohus on leidnud, et O.D-le tuleb mõista kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süü suurust arvestades vangistus

§ 422lg 1 sanktsiooni keskmises määras.

Järgmisena tõdeb kohus, et O.D suhtes on karistuse eesmärk saavutatav vangistuse mõistmisega, mis osaliselt pöörata reaalselt täitmisele ning ülejäänud vangistus jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Seejärel märgib kohus, et pärast arutatava kuriteo toimepanemist 2005.a, on O.D juhtinud 2006.a mootorsõidukit alkoholijoobes ning ka 2007.a on teda muude liiklusalaste rikkumiste eest karistatud. Selline käitumine annab tunnistust, et O.D ei teinud liiklusõnnetusest mingeid järeldusi, vaid jätkas ka peale seda õigusrikkumiste toimepanemist (kohtuotsus, lk 7-8). 5.7 Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatule, mille kohase ei ole karistusseadustiku mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et

§-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. 5.8 Vaidlustatud otsusest tulenevalt ei ole maakohus süüdistatava suhtes karistusest osalist tingimuslikku vabastamist kohaldades

§ 74

mõtet ja eelrefereeritud Riigikohtu seisukohta järginud, sest kohtuotsusest ei nähtu, millised asjaolud teevad võimalikuks süüdistatava karistusest vabastamise üldse. Vastupidi, maakohus, asudes seisukohale, et karistuse eesmärk on saavutatav vangistuse osalise täitmisele pööramisega, asub loetlema neid asjaolusid, mis ei räägi mitte

§ 74kohaldamise poolt, vaid vastu.

5.9 Kohtukolleegium, asudes analüüsima O.D vabastamist talle mõistetud karistusest, rõhutab esmalt järgmist. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). 7 Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. 5.10 Kohtukolleegiumi hinnangul puudub O.D puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Kuriteo toimepanemise asjaolud on maakohus tuvastanud – O.D juhtis sõidukit raskes alkoholijoobes, eiras politseipatrulli peatumismärguannet, põgenes politseipatrulli eest, ületas lubatud sõidukiirust, tegi mitmeid ohtlikke manöövreid ning sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastuliikunud sõidukiga, milles said raskeid vigastusi 5 inimest. Need asjaolud ei võimalda rääkida tegu iseloomustavatest erandlikest asjaoludest karistuse kandmisest tingimisi vabastamise mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul välistab ainuüksi O.D tuvastatud raske joove tema suhtes

§ 74kohaldamise.

5.11 Ka puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus rääkida märkimisväärsest süüdistatava isikut iseloomustavast eripärast. Ka maakohus ise, viidates karistusregistri andmetele, märgib, et O.D on karistatud 2006.a mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest, 2007.a muude liiklusnõuete rikkumiste eest ning järeldanud, et selline käitumine liikluses annab tunnistust sellest, et ta ei ole teinud endale tema süül toimunud liiklusõnnetusest mingeid järeldusi, vaid jätkas ka pärast seda õigusrikkumiste toimepanemist. Sellega on maakohus kohtukolleegiumi arvates ise välistanud O.D suhtes

§ 74kohaldamise.

Kuna karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, siis on karistusest tingimisi vabastamine võimalik üksnes siis, kui on alust arvata, et ta enam kuritegusid toime ei pane ja käitub õiguskuulekalt. O.D käitumine näitab, et sellise positiivse prognoosotsuse tegemiseks puudub alus. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-03 sedastatule - olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

§ 74

kuulub kohaldamisele üksnes juhtudel, mil arvestades süüdlase isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid kohus leiab, et vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas. Kuigi 2008.a statistika kohaselt näitas liiklusõnnetustes hukkunute arv langusetendentsi, ei anna see põhjust karistuspraktika oluliseks muutmiseks. 5.12 Kohtukolleegium on seisukohal, et O.D tuleb talle mõistetud vangistus ära kanda, tema karistusest vabastamiseks puuduvad alused. 5.13 Prokuröri märkusega O.D-le mõistetud vangistuse kestuse ja katseaja pikkuse kohta kohtukolleegium nõustub. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-99-06 asunud seisukohale, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud 8 vangistusest pikem. Maakohus, mõistes süüdistatavale karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust ja määrates katseajaks 2 aastat, rikkus seda põhimõtet.

1. Süüdistatava kaitsja apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu. 6.1 Mis puudutab apellandi arusaama, nagu tuleks O.D karistusest täielikult tingimisi vabastada, siis selle võimatust on kohtukolleegium käesolevas otsuses juba põhjendanud (otsuse p-d 5.9 – 511). 6.2 Ka puudub alus mõistetud vangistuse määra leevendamiseks apellatsioonis esitatud motiividel. Kohtukolleegium märgib, et kuigi karistusseadustik annab ette kergendavate ja raskendavate asjaolude loetelu, lubatakse ühtlasi kohtul arvestada veel muid asjaolusid, mis vastavalt vähendavad või suurendavad süüd. O.D süüd suurendavad asjaolud – sõiduki juhtimine raskes alkoholijoobes, politseipatrulli peatumismärguande eiramine ja põgenemine, liiklusohtlikud manöövrid, liiklusõnnetuse tagajärjel vigastadasaanute hulk – omavad süü suuruse määratlemise juures vaieldamatult oluliselt suuremat kaalu, kui kahetsuse avaldamine kohtuistungil viimases sõnas. 6.3 Asjaolu, et O.D sai ise liiklusõnnetuses tervisekahjustusi, ei saa käsitada vastutust kergendavana. 6.4 Apellandi seisukohaga, mille kohaselt ei ole käesolevas asjas tõendatud lubatud sõidukiiruse ületamine süüdistatava poolt, kohtukolleegium samuti ei nõustu. Lubatud sõidukiiruse (50 km/h) ületamine tõendatud tunnistaja M. Männamaa ütlustega, millede kohaselt möödus O.D eesliikunud autodest kiiresti, kui väljus lubatud 30 kilomeetrise sõidukiiruse piirest, kiirendas sõitu intensiivselt ja kiirus võis olla 100 ligi /II kd tl 35/. Käesoleva süüdistusasja kontekstis on tunnistaja loogilised ja usaldusväärsed ütlused piisavaks tõendiks, tuvastamaks, et O.D ületas ettenähtud 50 kilomeetrist sõidukiirust. 6.5 Kohtukolleegiumi hinnangul on käeolevas süüdistusasjas O.D suhtes lisakaristuse – mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine – kohaldamata jätmine välistatud, eelkõige seetõttu, et ta põhjustas liiklusõnnetuse raskes alkoholijoobes olles, mille tagajärjel said raskeid tervisekahjustusi 5 inimest. Kuigi O.D-le ei ole omistatud korduvalt mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobes, on asjakohane osundada, et Riigikohus on oma otsustes pidanud järjepidevalt vajalikuks rõhutada seisukohta, mille kohaselt isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-03; 3-1-1-69-03; 3-11-54-07; 3-1-1-55-07). Samasugust seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu üldkogu oma
2. juuni 2005.a otsuses nr 3-4-1-2-05, milles muuhulgas on selgitatud, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Kohtukolleegium leiab, et ka O.D puhul võiksid tema suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmise võimaldada üksnes erandlikud asjaolud, milliseid aga käesolevas süüdistusasjas tuvastatud ei ole. 9 7.1 Lõpetuseks märgib kohtukolleegium, et O.D tuleb talle 2005.a toimepandud kuriteo toimepanemise eest mõistetud vangistus reaalselt ära kanda, 21.11.2007.a Harju Maakohtu otsusega on aga teda karistatud samal aastal toimepandud kuritegude eest 3-kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga. Tegemist on seega hiljem tuvastatud konkurentsiga, mille puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt Riigikohtu otsus nr 3-11-112-06). Seega tuleb maakohtu otsus O.D-le liitkaristuse mõistmises tühistada. 7.2 Kõike eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju maakohtu 28.10.2008.a otsuse O.D suhtes

§ 74

ja 75 kohaldamises ning liitkaristuse mõistmises

§ 65lg 1 ja 64 alusel.

Prokuröri apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt, kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 10 Paavo Randma