1-10-7794 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7794 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava,

§ 171

lg 3 kohaselt lõpeb päevades (st nii kalendri- kui ka tööpäevades) arvutatav tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Lisaks sellele on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks kohus leidis, et süüdistatav ei tegutsenud mittetulundusühingu huvides. Kohus ei ole tõendeid analüüsinud ning on jätnud kõikidele kaitsja poolt tõstatatud väidetele vastamata. Tegemist on kahe kriminaalmenetlusõiguse olulise sätte rikkumistega, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Kuna rikkumine sai alguse eelistungil, siis tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks kohtu alla andmise staadiumis. 4.3 Teise alternatiivse taotlusena taotleb kaitsja jätta A-M. V.Z-ile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata. Kriminaalasja sisuks on mittetulundusühingu juhataja tehingute otstarbekus. Reeglina kuuluvad sellised vaidlused lahendamisele tsiviilkorras. Seadusandja on sellise kuriteo eest 12

§ 37

lg 1 sätet, sest kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu ei sätestagi, milliseid nõudeid võib tsiviilhagi raames esitada. Samas on Riigikohus kohtulahendis nr 3-1-1-3-10 märkinud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Samuti on Riigikohus kohtulahendis nr 3-1-1-97-10 märkinud, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Seega võib Riigikohtu praktika kohaselt tsiviilhagis esitada ka viiviste tasumise nõude. Viivis on käsitletav ka kannatanu otsese varalise kahjuna, mis kannatanule tekib seonduvalt süüdistava poolt rahalise kohustuse mittetäitmisega. Viivis on oma olemuselt tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend (nõue), mis on suunatud rahalise kohustusega täitmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamisele. Viivise eesmärgiks on hüvitada eelduslik kahju, mis tekib võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjel. Seega on viivis oma olemuselt kahjuhüvitise eriliik. Arvestades, et

§ 37

lg 1 alusel võib tsiviilhagis esitada kahju hüvitamise nõude, võib apellandi arvates tsiviilhagis esitada ka viiviste tasumise nõude. Kuriteoga teisele isikule kahju tekitades muutub kahjuhüvitis alates kahju tekitamisest sissenõutavaks, mistõttu alates kahju tekitamisest on ka teo toimepannud isikul kohustus tasuda kuriteoga tekitatud kahju. Käesoleval juhtumil on kuriteoga tekitatud kahju

1. aastal. Apellant on seisukohal, et on oluline vahe, kas talle makstakse kuriteoga vahetult tekitatud kahju (põhinõue) ära kohe
2. aastal või tehakse seda
3. aastal või veelgi hiljem. Kui kuriteoga vahetult tekitatud kahju kannatanule koheselt ei hüvitata, on kannatanul õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist kui rahalise kohustusega täitmisega viivitamisest tekkinud kahju. Arvestades, et apellant nõuab viiviste tasumist seaduses sätestatud määras, on süüdistatavalt nõutavate viiviste puhul tegemist kahjuga, mida seadusandja automaatselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel eeldab. Praegusel juhtumil väljendab viivis kannatanu varalist kahju, mida ta on sunnitud kandma seoses asjaoludega, et süüdistatav on kannatanu suhtes toime pannud kuriteo ning ei ole soovinud vabatahtlikult hüvitada kogu kuriteoga tekitatud kahju. Arvestades, et tsiviilhagi menetletakse nii materiaal- kui ka menetlusõiguse osas eraõiguse sätete järgi, oleks igal juhul süüdistatava süüditunnistamisel otstarbekas ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas mõista süüdistatavalt välja lisaks põhinõudele ka viivis. Vastasel juhul peaks kannatanu pöörduma kohut koormates sama nõudega uuesti maakohtusse. Apellant on arvamusel, et kuivõrd tsiviilhagile kriminaalmenetluses kohaldatakse eraõiguse sätteid ning menetletakse TsMS-i järgi, ei saa esineda mingit loogilist selgitust, miks kriminaalmenetluses ei mõisteta viiviseid välja, kuigi tsiviilkohtumenetluses ei saa sellist küsimust tekkidagi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on märkinud kohtulahendis nr 3-4-1-6-09, et menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.
4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas apellatsiooni, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja toetas ka alternatiivseid taotlusi, milles ta taotles kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus või mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist. 13

§ 339lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumist.

Kohtukolleegium ei leia, et maakohus oleks seda põhimõtet rikkunud. Kuni 31. augustini 2011. a kehtinud

§ 227

redaktsiooni kohaselt esitab kaitsja pärast süüdistusakti koopia saamist hiljemalt kolm tööpäeva enne eelistungit kohtule oma taotlused ja nende isikute nimekirja, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb, ning prokuratuurile koopia nimetatud dokumentidest. Selle sätte mõte seisneb selles, et võimaldada kohtul ja prokuratuuril kolme tööpäeva jooksul kaitsja taotlusega tutvuda.

§ 171lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaega tundides, päevades ja kuudes.

Tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust.

§ 171

lg 3 kohaselt päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev.

§ 171

lg 7 kohaselt ei ole tähtaega mööda lastud, kui kaebus on postitatud või üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu edastatud enne tähtaja möödumist. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et A-M. V.Z-i süüdistusasjas pidi toimuma eelistung

1. jaanuaril
2. a, mis oli kolmapäev. Kuna tähtaja hulka ei loeta päeva, millest loetakse tähtaja algust, siis tuleb eelistungi päev välja jätta ja lugeda esimeseks tööpäevaks
3. jaanuar (teisipäev), teiseks tööpäevaks
4. jaanuar (esmaspäev) ja kolmandaks tööpäevaks
5. jaanuar (reede). Kuna päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli, siis oleks kaitsja pidanud esitama kohtule oma taotluse hiljemalt
6. jaanuaril
7. a kell kakskümmend neli neljapäeval). Kuna kaitsja edastas kohtule taotluse elektrooniliselt
8. jaanuaril
9. a kell 17.48, siis selleks ajaks oli taotluste esitamise tähtaeg möödunud. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et maakohtul puudus alus väljaspool menetlustähtaega esitatud taotluse vastuvõtmiseks, sest Riigikohtu senise praktika kohaselt loetakse menetlustähtaegade rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. augusti
11. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-10 ja
12. novembri
13. a otsus väärteoasjas nr 3-1-190-10). Viidatud Riigikohtu lahendid on küll tehtud väärteoasjades, kuid see põhimõte on kohtukolleegiumi hinnangul kohaldatav ka kriminaalasjades, sest VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid.
14. detsembril
15. a on kaitsja saatnud maakohtule elektronkirja, milles teatab, et ta on A-M. V.Z-i kaitsja ja palub seoses hõivatusega
16. detsembri
17. a eelistung edasi lükata. Seega oli kaitsjal poolteist kuud aega oma taotluse õigeaegseks esitamiseks.
18. jaanuaril
19. a toimunud eelistungi protokollist nähtub, et kaitsja on toetanud oma taotlust kaitsjapoolsete tunnistajate kohtuistungile kutsumiseks. Kohtuistungi aegade planeerimisel on arvestatud vaid kannatanu ja prokuröri poolsete tunnistajate ülekuulamisega. Kaitsja poolt taotletud 14

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, siis palus kohus kaitsjal selgitada, mida tema poolt taotletud tunnistajad teavad käesolevas kriminaalasjas tõendada. Kaitsja keeldus selgitustest põhjendusel, et ta ei pea võimalikuks käesolevas menetlusetapis neid asjaolusid avaldada. Kuna kaitsja ei selgitanud, mida need tunnistajad peavad tõendama, siis jättis kohus kaitsja taotluse rahuldamata ning selgitas, et pärast tõendite uurimise lõpetamist võib kaitsja

§ 297alusel oma taotlust korrata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09 märgitud seisukoha kohaselt on täiendavate tõendite esitamine lubatud ka kohtuliku uurimise ajal. Kaitsja seda võimalust ei kasutanud ning nõustus kohtuliku uurimise lõpetamisega. Oma rahulolematust temapoolsete tunnistajate kohtusse kutsumata jätmise osas avaldas kaitsja alles apellatsioonis. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on kaitsja poolt taotletud tunnistajate kohtuistungile kutsumata jätmise osas toiminud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides, mistõttu ei ole alust süüdistada maakohut

§ 339lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumises.

6.2 Teiseks vastab kohtukolleegium kaitsja kriitikale kohtuotsuses motiivide puudumise kohta, millega on samuti rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kaitsja heidab maakohtule ette

§ 339

lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kohtukolleegium ei jaga seda seisukohta, sest apelleeritud kohtuotsuses on maakohus

§ 61lg 2 alusel hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kohtukolleegium leiab, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A-M. V.Z-i talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu nõustudes täies mahus maakohtuga A-M. V.Z-i süüditunnistamise, karistuse mõistmise ja tsiviilhagi rahuldamise osas ei pea kohtukolleegium maakohtu põhjendusi täies mahus vajalikuks korrata. Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega 15

§ 339lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.

aprilli

1. a otsus nr 3-1-1-23-11 ja
2. juuni
3. a otsus nr 3-1-1-40-11). Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 11-25 on maakohus episoodide kaupa tõendeid hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et A-M. V.Z-i poolt teostatud tehingud ei olnud sooritatud mittetulundusühingu huvides, mistõttu tema tegevuses on tuvastatud KarS § 201 lg 2 p 2 objektiivne ja subjektiivne koosseis. Ükski kohtuistungil üle kuulatud tunnistajatest ega uuritud kirjalikest tõenditest ei kinnitanud süüdistatava ja kaitsja väidet, et tehingud olid tehtud mittetulundusühingu huvides. A-M. V.Z on väitnud, et tal oli kokkulepe, et juhatuse liikmena on tal õigus selliseid kulutusi teha. Maakohus on suhtunud A-M. V.Z-i sellesisulisse väitesse põhjendatult kriitiliselt, sest ta ei ütle, kes oli see isik, kes talle sellise õiguse andis. Kooskõlas PS § 22 lg-s 2 ja

§ 7lg-s 2 sätestatuga ei pea keegi kriminaalmenetluses tõendama oma süütust.

Kuid nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (Lingens ja Leitgeb vs Austria, lahend

1. detsember 1981) kui ka Riigikohtu senises praktikas on siiski asutud seisukohale, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 ja
4. oktoobri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kui A-M. V.Z-i poolt väidetu vastaks ka tegelikkusele, siis peaks see isik viibima koos A-M. V.Z-iga süüdistatavana kohtu all. Kohtukolleegiumi hinnangul on juba ainuüksi objektiivse kõrvalvaataja jaoks arusaadav, et mainekate firmade ehete, aksessuaaride, parfüümide, kosmeetikatoodete, jalatsite, rõivaste vm soetamine, iluprotseduuride tegemine, enese ajakirjas reklaamimine ja Kreeta turismireis koos lennujaamades tehtud kulutustega ei saa toimuda ühegi juriidilise isiku, sealhulgas mittetulundusühingu huvides, mistõttu süüdistatava sellesisulised väited on alusetud ja ennastõigustavad. 6.3 Kaitsja väidab, et A-M. V.Z-i tegevus mittetulundusühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramises tuleks kvalifitseerida mitte KarS § 201 lg 2 p 2 järgi omastamisena, vaid KarS 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. KarS § 2172 lg 1 sätestab, et selle normi järgi on kuritegu võimalik kvalifitseerida üksnes juhul, kui süüdlase teos ei ilmne KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega tuleb juhul, kui isik, kellele on usaldatud võõras vara ja kes on seda õigust kuritarvitanud, esmalt kontrollida, kas esineb KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Alles siis, kui vastus on eitav, tuleb kontrollida, kas süüdlase tegevus vastab KarS § 2172 süüteokoosseisule. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
6. detsembri
7. a otsuses kriminaalasjas nr 3-11-100-09 märkinud, et nimetatud süüteokoosseisude piiritlemisel tuleb silmas pidada, et usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses. Riigikohtu hinnangul võib aga omastamisena vaadelda käitumist, mille korral teeb toimepanija õigusnäivuse tekitamise eesmärgil tehinguid tema õiguspädevusse usaldatud, kuid kannatanule kuuluva varaga, mille tulemina läheb vara üle süüdlase või kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et süüdlane teeb võõra vara pööramiseks enda või kolmanda isiku kasuks teatud tehinguid, millega luuakse vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, ei anna põhjust käsitada toimepanija tegu usalduse kuritarvitamisena KarS § 2172 lg 1 alternatiivi 1 mõttes. Apelleeritud kohtuotsuse 27-ndal leheküljel on maakohus põhjendatult tuvastanud, et A-M.V.Z pööras talle usaldatud mittetulundusühingu vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks, so pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ka maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-100-09 avaldatud seisukohale, et usalduse kuritarvitamine ei ole põhiolemuselt omakasuline kuritegu, vaid tegemist on ärakasutamis- või usalduse murdmise koosseisuga. 16

§-des 348-

1. Ei ole oluline, kas tegemist on ametliku dokumendi või eradokumendiga. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Käesolevas kriminaalasjas kinkekaardi üleandmis-vastuvõtmisakt on seega dokument, kus üks pool kinnitab kauba kättesaamist oma allkirjaga ja teine pool selle üleandmist. Seega on tegemist dokumendiga, mis loob õiguslikke tagajärgi. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 22-24 ja 26 on maakohus motiveeritult tuvastanud, et AM.V.Z oli dokumentide võltsitusest teadlik. Tunnistajate ütlustest ja A-M. V.Z-i kontoväljavõttest nähtub, et mittetulundusühingu raamatupidamisele esitatud võltsitud arvete summa kattub veebipoest ostetud riiete ostusummaga. Käekirjaekspertiis tuvastas, et kinkekaartide üleandmisvastuvõtmisaktidel on vastuvõtja allkirjad võltsitud, üleandja allkirja on aga kirjutanud tõenäoliselt AM. V.Z. Seetõttu ei teki kohtukolleegiumil vähimatki kahtlust sellest, et süüdistatav oli dokumentide võltsitusest teadlik. 6.5 Viimasena peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni teisel alternatiivsel taotlusel, mille kohaselt jätta A-M. V.Z-ile mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
2. juuni
3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-41-05 ja
4. aprilli
5. a otsuses nr 3-1-1-21-05 väljendatud seisukohta, et teatud osa vangistuse kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. A-M. V.Z on küll varem kohtu poolt karistamata, kuid kohe pärast mittetulundusühingu juhatuse liikmeks saamist ja rahalistele vahenditele juurdepääsu saamist, hakkas ta talle usaldatud vara enda või kolmandate isikute kasuks pöörama. Kolme kuuga jõudis ta tekitada mittetulundusühingule suure varalise kahju. Raha omastamist püüdis ta varjata võltsitud dokumentide kasutamisega, pannes omakorda toime iseseisva kuriteo. Tekitatud kahju on hüvitatud osaliselt. Oma süüd A-M. V.Z ei tunnista ja annab ennastõigustavaid ütlusi, mis on vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. Neid asjaolusid arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et A-M. V.Z peab talle 17

§ 2

p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel.

§ 364

lg 1 p 3 kohaselt on sellised Riigikohtu lahendid Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele kohustuslikud. Eeltoodut arvesse võttes jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes põhjendamatult rahuldamata. Seega kohtukolleegium nõustub kannatanu apellatsiooni väitega, et viivis on oma olemuselt kahjuhüvitise eriliik, mille hüvitamise nõude võib esitada ka kriminaalmenetluses. Vastasel juhul peaks kannatanu pöörduma sama nõudega uuesti maakohtusse. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 1. juulist 2007. a intressi- ja viivisemääraks 11,0% aastas, alates 1. jaanuarist 2009. a 9,5% aastas, 1. juulist 2009. a 8% aastas ja 1. juulist 2010 8,25% aastas. VÕS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige 18

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. aprilli
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka

§ 185lg-st 1.

Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni rahuldab, siis lasub kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Kannatanu valitud esindaja on taotlenud Eesti Vabariigilt MTÜ Eesti Euroopa Liikumine kasuks 873,60 euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Taotlusele lisatud arvetelt nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises ja kaitsja apellatsiooniga tutvumises. Kannatanu valitud esindaja riigilt ringkonnakohtu kohtuistungil osalemisega seotud kulutuste hüvitamist ei taotle. 19

§ 181kohaselt A-M.

V.Z-ile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu riigi kanda. Kuna kohtukolleegium tühistas kohtuotsuse kannatanu apellatsiooni alusel ja jättis süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse õigusabikulu riigi kanda jätmiseks rahuldamata. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 338

p-st 2, § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind 20