lg 2 p1, 3, § 346 ja § 349 alusel 1-aastase vangistuse ja 75 päevamäära suuruse rahalise karistusega; 2. Tartu Maakohtu 22.mai 2008.
järgi 2-kuulise vangistusega, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud 21 päeva vangistust; 3. Tartu Maakohtu 05.juuni 2009.
S § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, mõistes liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud vangistust ja lugedes sellest maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 2 kuud 9 päeva vangistust, millest koheselt pöörati KarS § 74 alusel täitmisele 9 kuud 26 päeva vangistust ja 1 aasta 4 kuud 13 päeva vangistust jäeti tingimisi 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, kuid pöörati siiski Tartu Maakohtu 05.septembri 2011.a määrusega täitmisele; 4. Tartu Maakohtu 28.detsembri 2011.
lg 2, 4 - § 215 lg 2 p 1, 2 ja § 199 lg 2 p 4, 7 alusel 5-kuulise vangistusega, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud 5 päeva vangistust. G.V on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on G.V mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 72% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 49%. Vangla ei toeta tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul lähedastest õde, ema ja kasuisa. Elama soovib süüdimõistetu vabanedes asuda kasuisale kuuluvasse korterisse, mis vajab samas suuremat remonti. Kindel töökoht ja sissetulek süüdimõistetul vabanemisjärgselt puudub ning ilmselt ei ole teda võimelised toetama ka lähedased. G.V kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, jätkata õpinguid 9.klassis ja hiljem asuda tööle. Tema sõnul tal töölesaamisega mingeid probleeme poleks. Esialgu toetaksid teda tema arvates ema ja õde. G.V väitel on ta saanud vanemaks ja soovib edaspidi seadusekuulekalt elada. Prokurör ei toeta esitatud kirjalikus arvamuses G.V tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kuigi süüdimõistetu puhul on mitmeid positiivseid asjaolusid, siis ei kaalu need ülesse negatiivseid asjaolusid, mis avalduvad varasemate kriminaalhoolduste rikkumises ja katseajal uue kuriteo toimepanemises ning vangistuse aegses probleemkäitumises. Samuti on prokuratuuri saabunud süüdimõistetu uus kriminaalasi kambrikaaslase piinamises. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on G.V ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. G.V puhul on positiivne, et vabaduses oleks tal olemas kindel elukoht. Samuti on tal olemas toetavad isikud ema ja õe näol. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta osalenud majandusabitöödel ja vestlustel alkoholi kahjustava mõju ning karske eluviisi tähtsuse teadvustamiseks. Hetkel jätkab ta ka õpinguid 9.klassis. Samas aga peab kohus arvestama, et G.V on kokku viiel korral karistatud kriminaalkorras. Korduvalt on teda karistatud ka väärteokorras. Teda on kriminaalkorras varasemalt karistatud rahalise karistusega, katseajaga koos kriminaalhooldusele allutamisega ja vangistusega. Seega ei ole varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud eriliigilised karistused süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud. Käesoleva vangistuse ajal ei ole G.V kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Samas nähtub materjalidest, et hetkel on kohaldatud tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses kambrikaaslase suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega ning nimetatud asjas käib hetkel kriminaalmenetlus. Seega on G.V näidanud nii katseaja tingimusi rikkudes kui ka erinevate vangistuste ajal toime pannes uusi kuritegusid kaaskinnipeetavate suhtes, et ta ei suuda alluda vanglas kehtestatud reeglitele ja rikub neid rängalt. Seega on alust arvata, et süüdimõistetu ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ka käesoleva vangistuse ajal ning on oma õigusvastast käitumist jätkanud. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. G.V väitis ise, et kuriteod olid toime pandud nooruse rumalusest ja alkoholijoobes. Enne vangistust tegi süüdimõistetu peamiselt lühiajalisi mitteametlikke juhutöid. Käesoleva ennetähtaegse vabastamise korral ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta vabaduses garanteeritud. Ilmselgelt ei saa teda piisavalt toetada ka tema pereliikmed, kelledest ema on töötu ja õde üliõpilane. Samuti on tema suhtes täitmisel võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid. Eeltoodu alusel tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda jätkuvalt oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. On ilmne, et G.V enesehinnang on liialt kõrge ja oma võimaluste realistlik hindamine ebaadekvaatne ega arvesta tegelikku olukorraga. Hariduse, eriala ja tööharjumuste puudumisele vaatamata väidab ta, et tööpakkumisi on „seinast seina“. Eelnimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes alkoholi tarvitamist, mis on ka varasemalt tema kuritegelikku käitumist mõjutanud. Kuigi kohtuistungil tunnistas süüdimõistetu alkoholi võimalikku kahjulikku mõju oma käitumisele, siis nähtub materjalidest, et väga oluliseks riskiteguriks ta alkoholi enda puhul siiski ei pea ning leiab, et tarbitavate koguste vähendamisel on tähtpäevadel tarvitamine siiski täiesti loomulik. Kuna mitmed kuriteod on kahtlustataval toime pandud joobes olekus, teda on korduvalt karistatud alkoholiseaduse alusel väärteokorras ning alkoholi on ta olenemata vastavale keelule tarvitanud ka katseajal, rikkudes seega kriminaalhoolduse nõudeid, siis leiab kohtunik, et kahtlustatava suhtumine alkoholi tarvitamisse kui oma kuritegeliku käitumise riskitegurisse on liigselt lihtsustatud ega tekita usaldust sellest, kas ta ikka oma kuriteo riskitegurite maandamist ise vajalikuks peab. Eelmise katseaja jooksul ei suutnud ta täita kohustust mitte tarvitada alkoholi. Isegi peale tema suhtes esitatud erakorralist ettekannet jätkas ta rikkumisi. See näitab, et G.V ei olnud mingil määral motiveeritud alkoholist loobuma ja ei ole tõenäoline, et ta seda ka praeguseks on. Seega leiab kohus, et süüdimõistetul tuleks vangistuses rohkem oma kuriteoriske ja nende maandamise vajadust ning võimalusi analüüsida, et mitte kalduda tulevikuväljavaadete suhtes liigsele optimismile, mis võib takistada ka reaalset hakkamasaamist vabaduses. Samuti oleks karistuse kandmise jätkamine positiivne kuna võimaldab G.V lõpetada põhihariduse, et edaspidises elus paremini hakkama saada. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine ei ole käsitletav iga süüdimõistetu puhul reeglina, vaid on seaduse mõtte kohaselt siiski erand, mida kohaldatakse siis, kui isiku puhul esinevad kõik positiivsed asjaolud. G.V puhul ei esine aga neid positiivseid asjaolusid piisavalt. Eeltoodu alusel leiab kohus, et G.V tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine oleks käesoleval juhul põhjendamatu, kuna kohtul ei ole tekkinud käesolevaks ajaks piisavat kindlust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ning ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu G.V (I .J ) temale Tartu Maakohtu 18.aprilli 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. KrMS § 180 alusel välja mõista G.V-lt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu seitsekümmend kuus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.