4-19-492 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2019.a, Tallinna Kohtumaja Väärteoasja number 4-19-492 (2316,18,006260) Kohtunik Violetta Kõvask Väärte

§ 81järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 3 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg 3 järgi selle eest, et ta 29.11.2018 kell 09:42 Harju Maakonnas, Tallinnas, Narva maanteel (Oru ja Kuristiku tn vahel) juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 100 ± 3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h, ületades seega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Menetlusalust isikut karistati LS §

§81

järgi selle eest, et mootorsõidukil oli tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll ja puudus liikluskindlustus. KAEBUSE SISU 29.01.2019.a esitas N.Z kaebuse eelnimetatud kohtuvälise menetleja otsusele. Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist kohaldatud karistuse osas ning palub juhtimisõiguse äravõtmine asendada rahatrahviga. Menetlusalune isik selgitas kaebuses, et ta kahetseb teo toimepanemist ning kinnitab, et enam liikluseeskirjade rikkumisi toime ei pane. Lisaks märgib menetlusalune isik, et tal on osaline töövõime. N.Z’il on kaks alaealist last, keda ta viib autoga tööle ja huviringidesse. Menetlusalune isik soovis väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 08.02.2019.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et N.Z ’ile määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 2 4-19-492 30 sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

1. Objektiivne koosseis – LS § 227 lg 3 Liiklusseaduse § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 41-60 kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Kuivõrd LS § 227 lg 3 koosseis on osaliselt blanketne, tuleb seda täiendavalt sisustada sättega, milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas on väärteootsuse kohaselt rikutud õigusnormiks LS § 15 lg 1 p
2. Antud sätte kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega peab kohus analüüsima, kas N.Z’il juhtis mootorsõidukit liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest kiiremini. Väärteoprotokolli nr AB1541850 kohaselt juhtis N.Z 29.11.2018.a kella 09.42 ajal Tallinnas, Narva maanteel (Oru tn ja Kuristiku tn vahel) mootorsõidukit xxxx (registreerimismärgiga xxxx) kiirusega 100 km/h +/- 3 km /h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul on 50 km/h, seega ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Väärteoprotokollile lisatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll (asendatud heli- ja videosalvestusega) kinnitab väärteoprotokollis kirjeldatud süütegu, mille kohaselt Narva maanteel sõitnud mootorsõiduk xxxx (registreerimismärgiga xxxx) liikus kiirusel 100 km/h teelõigul, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks on 50 km/h. Politseiametnikust tunnistaja V. T ütluste kohaselt täitis ta 29.11.2018.a kell 09.42 Tallinnas, Narva maanteel, Oru ja Kuristiku tänava vahelisel alal tööülesandeid, kui märkas Kuristiku tänava suunas liikuvat sõiduautot xxxx registreerimisnumbriga xxxx, mis liikus märkimisväärselt kiiremini teistest samas suunas liikuvatest sõidukitest. Sõiduki kiirust mõõtis samal ajal patrullpolitseinik J. H, kes kasutas kiirusmõõturit LaserCam4 nr LE
3. Sõiduki peatamisel selgus, et sõidukit juhtis N.Z (ik. XXX). Sealjuures ei vaidlusta N.Z ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist. Mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõturit LaserCam 4 nr LE0168, mis taatlustunnistuse nr TTRS-18/00282 kohaselt vastab Majandus- ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p.8.1 nõuetele ning on läbinud kordustaatluse. Kohtu hinnangul on väärteoasja materjalidega täielikult tõendatud, et N.Z juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas lubatud sõidukiirust ületades. Seega vastab N.Z’i poolt toimepandud tegu LS § 227 lg 3 sätestatud objektiivsetele tunnustele. 1.
4. Subjektiivne koosseis KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS § 227 lg 3 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja 3 4-19-492 möönab seda. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. N.Z’i poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli piisavalt suur (47 km/h), et see pidi olema kaebaja poolt selgelt tajutav ja ei saanud jääda talle märkamatuks. Seda kinnitab ka tunnistaja ütlused, mille kohaselt menetlusaluse isiku sõiduauto liikus teistest liiklejatest märkimisväärselt kiiremini. Samuti ei märkinud menetlusalune isik kohtule esitatud kaebuses, et ta oli antud teelõigul kehtestatud lubatud sõidukiiruse osas eksimuses. Sellise tegevusviisiga jättis kaebaja võimaliku tagajärje saabumise juhuse hooleks, lastes sündmustel kulgeda omasoodu. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebaja on õigusrikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kohus leiab, et N.Z on täitnud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo subjektiivse koosseisu.
5. Objektiivne koosseis – LS §

§ 81

Liiklusseaduse § 207 lg 1 sätestab vastutuse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest. Käesolevas asjas on väärteootsuse kohaselt rikutud õigusnormiks LS § 73 lg 2. Antud sätte kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi tõendatakse liiklusregistri andmetega. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi võib tõendada ka registreerimistunnistusega või liiklusregistri andmete tõendatud väljatrükiga. Liikluskindlustusseaduse § 81 sätestab vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest. Väärteootsuse kohaselt on rikutud õigusnormiks LKindls § 3 lg 2, mille kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Väärteomaterjalidele lisatud maanteeameti liiklusregistri väljavõtte ja sõiduki taustakontrolli väljavõtte kohaselt puudus sõidukil xxxx (registreerimismärgiga xxxx) väärteo toimepanemise hetkel kehtiv tehnoülevaatus. Viimane korraline tehnoülevaatus teostati mootorsõidukile 08.06.2016.a, mis kehtis kuni 31.05.2018.a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi väljavõtte kohaselt puudus sõidukil kehtiv liikluskindlustuse leping. Viimane liikluskindlustuse leping kehtis perioodil 13.02.2018.a kuni 12.03.2018.a. Seega kasutas N.Z liikluses mootorsõidukit, millel puudus kehtiv tehnoülevaatus ja kehtiv liikluskindlustuse leping. N.Z ’i poolt toimepandud tegu vastab LS §

§ 81sätestatud objektiivsetele tunnustele.

2.1 Subjektiivne koosseis - LS §

§ 81

Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik LS §

§ 81järgi kvalifitseeritavad väärteod toime ettevaatamatusest.

Ettevaatamatus delikti iseloomustab tähelepanematu ja kohusetundetu käitumine (hoolsuskohustuse rikkumine ehk hoolsusetus), mis viib süüteokoosseisu realiseerumiseni. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse, s.o sellise tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida eeldatakse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas. Liikluses on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus. Kohusetundlik ja ettenägelik isik oleks pidanud enne sõidu alustamist veenduma, et mootorsõiduk vastab nõuetele ning on ohutu nii endale kui kaasliiklejatele. N.Z, juhtides mootorsõidukit millel puudus kehtiv tehnoülevaatus ja liikluskindlustus, rikkus juhi üldkohustusi. Seega pani kaebaja õigusrikkumise toime vähemalt ettevaatamatusest.

1. Õigusvastasus ja süü N.Z ’i teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. N.Z ’i oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS §s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud
2. aastal. Samuti puuduvad menetlusaluse 4 isiku puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on N.Z ’i tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. 4-19-492 KARISTUS Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuivõrd menetlusalune isik pani LS § 227 lg 3, §

§ 81järgi kvalifitseeritud väärteod toime ühe teoga, määratakse nende eest Kar

S § 63 lg 1 alusel karistus LS § 227 lg 3 järgi. LS § 227 lg 3 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 200 trahviühiku suurust rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Konkreetse süü suuruse ja karistuse määra leidmisel tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul hinnata isiku süüd temale etteheidetava konkreetse väärteo, mitte kõikide võimalike väärtegude kontekstis. Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Süü suurust mõjutava objektiivse asjaoluna saab arvesse võtta ka teo toimepanemise kohta ning laadi. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust 47 kilomeetrit tunnis, jäädes seega LS § 227 lõikes 3 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast madalamale. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu sid, et mootorsõidukil puudus kehtiv liikluskindlustus ja tehnoülevaatus ning kiiruseületamine pandi toime kaudse tahtluse vormis. Kõike eeltoodut arvestades hindab kohus menetlusaluse isiku süü keskmiseks. Menetlusalune isik kahetses tegu mis on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p

1. Karistust raskendavad asjaolud N.Z ’i teos puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga. Väärteoasja materjalidele lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul 2 kehtivat kriminaalkaristust ja 5 kehtivat väärteokaristus. Nimetatud väärteokaristused on kõik seotud liiklusrikkumistega, millest kaks väärteokaristust on otseselt seotud lubatud sõidukiiruse ületamisega. N.Z ’ile liiklusseaduse nõuete rikkumise eest varasemalt määratud karistused on otseselt seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kuivõrd isiku käitumisele pole senised karistused positiivset mõju avaldanud on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust. Seega ei saa vaadata N.Z ’i teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega uue 5 4-19-492 rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Kohtuväline menetleja karistas N.Z’i LS § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtu hinnangul ei ole määratud karistus aga proportsionaalne isiku süüga ja kohane karistuse eesmärkidega. Kohtule esitatud kaebuse kohaselt on menetlusalune isik osalise töövõimega ning ta kasvatab kahte alaealist last. Juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks raskendaks menetlusaluse isiku toimetulekut oluliselt. Eripreventsiooni eesmärk tähendab võimalust suunata süüdimõistetu edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt peab karistus tagama, et isik hoiduks tulevikus süütegude toimepanemisest. Karistuse kohaldamisel peab olema piisav mõju isiku hoiakute muutmiseks. Liiga range karistus võib omada aga vastupidist mõju ning olla väärtegude toimepanemise ajendiks. Seega aitab kohtu hinnangul juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks kaebajal vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted ning mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab N.Z ’i kaebuse ning tühistab määratud karistuse osas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H’i 04.01.2019.a otsuse väärteoasjas 2316,18,
2. Kohaldades KarS § 63 lg 1 tuleb N.Z’i mõista uueks karistuseks LS § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Kohus juhindus VTMS § 120, § 132 p 2, § 133, § 134, § 135, §
3. ( ) Violetta Kõvask Kohtunik 6