1-11-13784 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-13784 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 200

lg 2 p 5,7 G.K süüdistuses

§ 200

lg 2 p 5,7 ja § 263 p 1,4 Reigo Valdre süüdistuses

§ 200lg 2 p 5,7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14.

märtsi

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja F.A kaitsja Monika Mägi, Reigo Valdre kaitsja Raivo Bergson ja G.K kaitsja Merike Allikmäe Prokurör Rita Siniväli Süüdistatavad Kaitsjad Kannatanu esindaja RESOLUTSIOON F.A XXX elukoht xxxxxxxxxxxxxx xxxxxx xxxxxxxxx, karistatus puudub, kinni peetud 29.06.
2. a Reigo Valdre 39312042011 elukoht xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx, karistatus puudub G.K XXX elukoht xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxx, karistatus puudub, kinni peetud 29.06.
3. a Vandeadvokaat Monika Mägi ning advokaadid Merike Allikmäe ja Raivo Bergson Vandeadvokaat Natalia Lausmaa Tühistada Harju
4. märtsi
5. a otsus Reigo Valdrele 5 (viie) aastase vangistuse osas mõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista Reigo Valdrele karistuseks 2 (kaks) aastat 10 (kümme) kuud vangistust.

§ 74

lg 1,3 alusel jätta mõistetud karistus täitmisele pöörama, kui Reigo Valdre ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu poolt määratud elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Välja mõista G.K-lt 211,20 eurot (kakssada üksteist eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „G.K“, 1-11-13784, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Kannatanu esindajale apellatsioonimenetluses osalemise eest makstud tasu 134.40 (ükssada kolmkümmend neli eurot ja nelikümmend senti) jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega üldmenetluses tunnistati: F.A süüdi

§ 200lg 2 p 5,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

Karistuse kandmise alguseks määras kohus

1. juuni
2. a. G.K süüdi

§ 200

lg 2 p 5,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 263

p 1,4 järgi mõisteti G.K-le karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 kohaselt mõisteti G.K-le liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 29. juuni 2011. a. R. Valdre süüdi

§ 200lg 2 p 5,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. 2

§ 200lg 2 p 5,7 järgi mõisteti F.A, R.

Valdre ja G.K süüdi röövimises, so isikute grupis ja raske tervisekahjustuse tekitamisega toime pandud võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nende tegevus seisnes alljärgnevas.

1. juunil
2. a öösel kella 02:00 paiku olles alkoholijoobes Tallinna Kesklinnas Vaimu tänaval märkasid F.A ja G.K turisti - Norra Kuningriigi kodanik B E E Bi, kellel oli statiiviga fotoaparaat ning neil tekkis mõte see temalt ära võtta. F.A tegi G.K-le ettepaneku, et tema lööb turisti „nokauti“ ja G.K võtab fotoaparaadi ära ning G.K nõustus sellega. Seejärel F.A jooksu pealt lõi kükitavat P A E B tugevalt parema jalaga vastu nägu, mille tõttu viimane kukkus selili peaga vastu munakivi sillutist ning F.A võttis temalt ära fotoaparaadi Canon G12 koos statiiviga Manfrotto (väärtusega kokku 717.35EUR-i) ning hakkas jooksma Balti jaama suunas. Vägivalla kasutamist pealt näinud G.K ja R. Valdre jooksid temaga kaasa. Jooksu pealt lahutasid F.A ja G.K statiivi kaamerast ning kaamera jäi F.A ja statiiv R. Valdre kätte. Kuna F.A löömisest jalg valutas ja ta kartis politseile vahele jääda, siis F.A, G.K ja R. Valdre ühiselt ja kooskõlastatult otsustasid, et F.A jääb fotoaparaadi ja statiiviga parki, ning G.K ja R. Valdre lähevad tagasi kannatanu juurde, et temalt ülejäänud vara ära võtta. Nähes vigastatud ja verist kannatanut Vaimu tänaval kõndimas, kasutasid G.K ja R. Valdre tema suhtes taas vägivalda temalt asjade äravõtmiseks. Nimelt tõmbas G.K kannatanu lähima kangi alla pikali maha, pani talle käe silmade ette, et ta neid R. Valdrega ei näeks ja G.K koos R. Valdrega võtsid kannatanult ära rahakoti, milles pangakaart, 40 eurot, 270 SEK-i (30.20euro väärtuses) ja tuvastamata koguses münte, mobiiltelefoni NOKIA N95 300 euro väärtuses, optilised prillid koos prillitoosiga, mille maksumus tuvastamata. Sealjuures tõmbas R. Valdre jõuga enda kaitseks kägarasse tõmbunud kannatanu jalgu sirgu, et tema pükste taskust mobiiltelefon kätte saada. Seejärel läksid G.K ja R. Valdre neid oodanud F.A juurde tagasi, jagasid röövitud sularaha omavahel ära ja kulutasid ära. Samuti planeerisid nad maha müüa teised röövitud esemed, kuid politsei jõudis nad enne kinni pidada ja võttis kannatanule kuulunud esemed ära. Kannatanult vara hõivamiseks kasutatud vägivalla tulemusena tekitati temale F.A, G.K ja R. Valdre poolt eluohtlik tervisekahjustus – peaajupõrutus kolletega mõlemas otsmikusagaras, traumaatiline ämblikvõrkkelmealune verevalum, hulgalised koljuluude murrud ning nahaalused verevalumid pea piirkonnas.

§ 263

p 1,4 järgi mõisteti G.K süüdi vägivallaga ja isikute grupis toime pandud avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes alljärgnevas. G.K alkoholijoobes

1. mai
2. a öösel kella 01:50 paiku xxxxxxxxxx juures koos J. T rikkus raskelt avalikku korda väljendades ühiskonna vastu ilmset lugupidamatust, kuna tungisid avalikus kohas ootamatult põhjendamatult kallale R. I, keda peksid jalgade ja kätega vastu pead ja keha, tekitades viimasele füüsilist valu ja kerged kehavigastused. Nende tegevus häiris kõrvalisi asjasse mittepuutuvaid isikuid – R. S ja A. L, kes kutsusid abi G.K ja J. T ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks. Vastavalt patsiendikaardile nr R605375 esines R. I
3. mail
4. a valu paremas randmeliigeses, hulgi verevalumid otsmiku piirkonnas, kaela piirkonnas kriimustus ning keele piirkonnas rebenemishaav 3-4 mm ja turse.
5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid F.A kaitsja M. Mägi, R. Valdre kaitsja R. Bergson ja G.K kaitsja M. Allikmäe. 3

§ 200p 5 järgi R.

Valdre õigeksmõistmist, sest tema ei ole röövimise käigus kannatanule eluohtlikku tervisekahjustust põhjustanud. R. Valdre ei teadnud, et kaaslased märkavad kõrvaltänaval turisti ja otsustavad teda lüüa ning röövida. Tal puudus kaaslastega igasugune, sh vaikiv kokkulepe röövimise toimepanemiseks. Asjaolu, et R. Valdre jooksis koos kaaslastega sündmuskohalt ära, ei tee teda veel kaastäideviijaks. R. Valdre pani röövimise toime mõni minut hiljem, kui koos G.K-ga kannatanu juurde tagasi läks. Kohus on väljunud süüdistuse raamidest, sest R. Valdrele ei ole kannatanu löömises süüdistust esitatud. Lisaks sellele taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist R. Valdrele mõistetud karistuse osas ning jätta talle mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata käitumiskontrolli kohaldamisega. Tegemist on varem kohtu poolt karistamata alaealisega. Tema osa kuriteo toimepanemises ei olnud suur. 3.3 G.K kaitsja taotleb süüdistuses

§ 263

p 1,4 järgi tema õigeksmõistmist ning

§ 200lg 2 p 5,7 järgi mõistetud karistuse kergendamist.

G.K eesmärgiks ei olnud avalikku korda rikkuda, vaid oma tuttavat abistada. Tema ei olnud konflikti algatajaks. G.K arvas ekslikult, et tegemist on õigusvastase ründega. Tegelik kakluse algataja oli J. T. Kohus on põhjendamatult arvestanud kannatanu R. I ütlustega, sest need on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Väidetav kaklus leidis aset öösel, kuid kannatanu läks traumapunkti alles järgmisel päeval. Ravimeid ta ei vajanud. Äratundmiseks esitamise tõendid olid ka kohtu arvates kohtukõlbmatud tõendid ning kohtuistungil kannatanu enda lööjat ära ei tundnud. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud sellega, et G.K oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Riigikohtu suuniste kohaselt on alaealisele vangistuse mõistmine erandlik karistus ja seda tuleb eriti põhjalikult motiveerida. Kohus ei arvestanud ei prokuröri ega kriminaalhooldaja arvamusega. Kriminaalhooldaja leidis, et G.K karistamisel võib piirduda nö šokivangistusega. Prokurör taotles G.K-le kergema karistuse mõistmist, kui seda tegi kohus. 4. Ringkonnakohtu istungil kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid vaidlustatud osas kohtuotsuse tühistamist. Süüdistatavad jagasid oma kaitsjate seisukohta. Prokurör toetas R. Valdre kaitsja apellatsiooni vangistuse lühendamise ja selle tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas. Ülejäänud apellatsioonid taotles prokurör jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja toetas samuti R. Valdre kaitsja apellatsiooni osaliselt ja taotles R. Valdrele šokivangistuse mõistmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4

§ 263p 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanute R. I ja R. S ning tunnistajate A. L ja I. J ütlused on omavahel kooskõlas ning haakuvad kohtueelses menetluses kogutud kirjalike tõenditega, so traumapunkti tõendiga ja politsei patrulllehega. Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et J. T ütlused on ebausaldusväärsed, sest need ei haaku eelpoolnimetatud tõenditega ega süüdistatava G.K ütlustega. On ilmne, et J. T on püüdnud anda ütlusi G.K kasuks, sest tema poolt antud ütlused täielikult ei kattu G.K ütlustega ning on vastuolus kõikide teiste tõenditega. Kogutud tõenditest ei nähtu, et kannatanu R. I oleks olnud kakluse algataja või et ta oleks vastastikuse kaklusega nõustunud. Seetõttu ei ole G.K kaitsja apellatsiooni sellekohased väited ega viited Riigikohtu asjaomasele lahendile asjakohased. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium G.K apellatsiooni taotlusega G.K süüdistuses

§ 263p 1,4 järgi õigeks mõista.

Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 17-19 on maakohus jõudnud põhjendatult ja motiveeritult järeldusele, et

§ 200lg 2 p 5,7 alusel kannavad kaastäideviijatena vastutust kõik süüdistatavad.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et vastutuse piiritlemine sõltuvalt sellest, kes kui palju lööke tekitas, võib olla määrav karistuse mõistmisel, mitte aga õigusliku hinnangu andmisel. Kuna süüdistatavad panid röövimise toime ühiselt ja kooskõlastatult, siis ei ole sellel tähtsust, kes süüdistatavatest kannatanut lõi ja talle eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. R. Valdre ei olegi süüdi mõistetud selles, et ta oleks ise kannatanut löönud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja 5

§ 200lg 2 p 5 järgi õigeks mõista.

5.2 Teisena peatub kohtukolleegium süüdistatavatele mõistetud karistustel. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-14-06 ja
3. detsembri
4. a otsus nr 3-1-1-76-07 märkinud, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik. See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks

§-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on F.A-le ja G.K-le karistust mõistes järginud

§-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus on välistanud tingimusliku vangistuse mõistmise eeskätt lähtuvalt F.A ja G.K süü suurusest. Lisaks sellele on neile karistuse mõistmisel arvesse võetud seda, et vaatamata oma alaealisusele on nad juba korduvalt õiguserikkumisi toime pannud. See näitab, et tegemist ei ole mitte juhuslikku laadi õiguserikkumistega, vaid järjepideva käitumisega, mis päädis raske kuriteo toimepanemisega. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. Kuna karistust mõistab kohus, siis ei ole tähtsust asjaolul, et kriminaalhooldaja ja prokurör on taotlenud süüdistatavatele kergema karistuse mõistmist. F.A ja G.K kaitsja taotlevad süüdistatavate karistamisel piirduda vahi all viibitud ajaga ja määrata ülejäänud vangistus kandmisele tingimisi. Kohtukolleegium selle taotlusega ei nõustu, sest katseajal kriminaalhoolduse all viibides peavad süüdistatavad järgima kontrollnõudeid ja täitma neile pandud kohustusi, kuid F.A ja G.K varasema käitumise põhjal ei ole kohtukolleegium veendunud, et nad suudaksid neid kohustusi täita ja õiguserikkumiste toimepanemist hoiduda. F.A on küll osalenud vanglas suitsetamisest loobumise ja sotsiaalsete oskuste arendamise programmis, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need piisavaks aluseks talle mõistetud karistuse muutmiseks. Seega puudub F.A ja G.K puhul tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium F.A ja G.K kaitsjate taotlused karistuse mõistmise osas rahuldamata. 6

§ 74lg 1,3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga.

Kriminaalhoolduse all viibides peab R. Valdre täitma talle

§-s 75 pandud kontrollnõudeid. Kergema karistuse mõistmisel ja selle tingimisi täitmata pööramisel arvestab kohtukolleegium eelkõige R. Valdre osa toimepandud kuriteos. Tema ise kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud. Ta õpib eriala ja lõpetab käesoleval ajal teist kursust. Kooli lõpetamiseni on jäänud üks aasta. Pärast kuritegu ei ole ta uusi õiguserikkumisi toime pannud. Kohtukolleegium leiab, et neid asjaolusid arvesse võttes võib R. Valdre õigustada talle antud usaldust ja jätab talle mõistetava 2 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata.

1. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel G.K määratud kaitsja tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras talle välja maksta 211,
2. Samuti rahuldas kohtukolleegium kannatanu esindaja tasu taotluse ja määras talle välja maksta 134,40 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsioonid süüdistatavate kaitsjad. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.K suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kuna ühe süüdistatava, so R. Valdre suhtes tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, siis jääb kannatanu esindaja tasu riigi kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 14. märtsi 2012. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Malle Preimer Pavel Gontšarov 7