S § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 08.11.2015, s.o 1 päev ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud 29 päeva vangistust alates 10.11.2015.a. O.R-ilt mõisteti R AS kasuks välja 191,06 eurot. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti O.R-ilt välja II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 192 eurot.
lg 3 alusel kuuluvad väljamõistetud menetluskulud tasumisele ositi igakuiste maksetena võrdsetes osades 12 kuu jooksul.
lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.
lg 3 kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi
lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära.
Et O.R tunnistati süüdi teise astme kuritegude toimepanemises, on temalt väljamõistetud sundraha suurus seadusega vastavuses.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist 2 seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Maakohus ongi kaevatavas otsuses menetluskulusid määrates
lg -s 3 sätestatut järginud ja andnud O.R-ile , arvestades temal hetkel sissetulekute puudumist, võimaluse tasuda menetluskulud vabatahtlikult ositi igakuiste maksetena võrdsetes osades 12 kuu jooksul. Kohtu selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-110-13 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähenda üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Kuigi
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda, ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et O.R kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Asjaolu, et O.R-i poolt järjepidev kuritegude toimepanemine tingib tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise, ei saa olla aluseks tema vabastamiseks menetluskulude tasumisest või nende kulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Ka viibimine vangistuses ei ole aluseks kohtukulude tasumisest vabastamiseks ega osaliselt riigi kanda jätmiseks. Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-120-12 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega on süüdistataval võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. O.R on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Isik, keda on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ja kellel on hetkel 5 kehtivat kriminaal- ja 27 kehtivat karistust väärtegude toimepanemise eest, pidi möönma, et uute kuritegude menetlemisega kaasnevad menetluskulud ning ka tekitatud kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. 7. Kohtukolleegium selgitab, et
§ -s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Eelnev kehtib ka välja mõistetud menetluskulude tasumise kohta. Seega kui O.R pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o pärast ühe aasta möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega elukoha järgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. 3 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes
aprilli 2016 otsuse kriminaalasjas nr 1-16-2415 O.R-ilt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ja süüdistatava määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Ivi Kesküla 4 Orvi Tali
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.