1-15-4997/76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-4997 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
2. detsembri 2015 määrus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Karl-Eric Männimets (isikukood 39405246811), määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu
5. detsembri 2015 määrus jätta muutmata. K.-E. Männimetsa määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Karl-Eric Männimets tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 09.09.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja mahaarvamisel jäi K.-E. Männimetsa kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 5 kuud 25 päeva vangistust. Karistusaeg algas 29.01.2015 ja lõpeb 24.07.
8. 07.12.2015 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava K.-E. Männimetsa tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
9. Tartu Maakohus 28.12.2015 määrusega jättis K.-E. Männimetsa tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Vastavat otsustust põhistas kohus järgmiselt. 3.1 K.-E. Männimetsa on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral. Praegu kannab ta karistust varguste eest, mis on toime pandud süstemaatiliselt, grupis ja sissetungimisega. Varem on teda korduvalt karistatud varguste, samuti vägivallaga seotud kuritegude eest. 3.2 Maakohus asus seisukohale, et K.-E. Männimetsast lähtuv uute kuritegude toimepanemise oht on keskmisest kõrgem. Siinjuures märkis kohus lisaks kinnipeetava korduvale karistatusele kõigepealt ära, et tema tutvusringkonda kuuluvad peamiselt kriminaalkorras karistatud isikud, tal puuduvad toetavad peresuhted ning tal on välja kujunenud kriminaalne käitumine. Veel lisas maakohus järgmist. Süüdimõistetu ei ole vangistuse ajal osalenud tööhõives ega asunud õppima. Ta ei ole läbinud ühtegi sotsiaalprogrammi. Tal on kolmteist kehtivat distsiplinaarkaristust (sealhulgas ametniku seaduslikele korraldustele mitteallumise eest), mis näitab, et ta ei suuda õiguskuulekas olla isegi vangla range järelevalve tingimustes. Peale selle on kohtu hinnangul riskifaktoritena täheldatavad süüdimõistetu kalduvus kuritarvitada alkoholi ja asjaolu, et tal puudub vabaduses töökoht. Alkoholi kuritarvitamisele viitab see, et ta on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes ning teda on karistatud alkoholi tarvitamisega seonduvate väärtegude eest. MÄÄRUSKAEBUS
10. Kohtumääruse peale esitas kaebuse K.-E. Männimets, kes taotleb selle tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. 4.1 Kinnipeetav toonitab, et Tartu Vanglast väljastatud iseloomustus on koostatud eelmiste iseloomustuste põhjal. Temale ei ole seda näidatud ja tema kontaktisik ei olevat seda ka näinud. K.-E. Männimets arvab, et selliselt toimiti kohtu eksitamiseks. Nimetatud iseloomustuse osas juhib kinnipeetav tähelepanu järgmisele. Vangla on märkinud, et K.-E. Männimets on pannud kuriteod toime alkoholijoobes ja tal on kalduvus alkoholi tarvitada; samuti, et tema suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalkorras karistatud isikud, tal ei ole töö- ja elukohta ega toetavat sotsiaalvõrgustikku; veel on vangla lisanud, et tal on välja kujunenud kriminaalne käitumine ning tema uue kuriteo riskiprotsentiks kahe aasta jooksul on üldise kuriteo puhul 86% ja vägivallaga seonduva kuriteo puhul 81%. Eeltoodud väidetega seoses leiab K.-E. Männimets esmalt seda, et kinnipidamisasutusel puudub ülevaade tema tegudest, s.o sellest, kas ta pani kuriteod toime alkoholijoobes, kas tal üldse on alkoholi tarvitamise harjumus või kellega ta vabaduses suhtleb. Pealegi pruugivad enamjaolt kõik inimesed aegajalt alkoholi. Töö- ja elukoha ning sotsiaalvõrgustiku kohta toonitab K.-E. Männimets, et õde on valmis teda aitama, ta saab elada õe juures ja töötada samas kohas, kus õdegi. Edasi on kinnipeetav määruskaebuses õigeks tunnistanud vangla seisukoha, mille kohaselt on tal välja kujunenud kriminaalne käitumine. Samas leiab ta, et see ei tohiks tema vabastamist mõjutada. K.-E. Männimets rõhutab, et kui ta väga tahab, siis suudab ta kuritegude toimepanemisest hoiduda. Viimaseks, puudutavalt vangla poolt välja arvestatud uue kuriteo riskiprotsente, on K.-E. Männimets lisanud, et talle jääb arusaamatuks, kuidas saab vangla panna tema iseloomustusse vägivallaga seonduva kuriteo riskiprotsendi, kui ta kannab karistust varguste eest. Vägivallakuriteo eest saadud karistuse kandmiselt vabanes ta
11. aastal. 4.2 Kokkuvõtvalt leiab K.-E. Männimets, et teda on võimalik tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada ja ta kriminaalhooldusele määrata. Varasemalt kriminaalhooldusel olles ei suhtunud ta sellesse täie tõsidusega, kuid teeks seda praegu. Ta on vanglas olemisest väsinud. 4.3 Maakohtule etteheitvalt märgib K.-E. Männimets aga seda, et materjalid tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks oleks pidanud läbi vaatama mõni teine kohtunik, kuivõrd Lembit Käis oli kohtunikuks, kes koostas ka 09.09.2015 süüdimõistva kohtuotsuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 2 2
12. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult jätnud K.-E. Männimetsa tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Nimelt viitavad kinnipeetava jätkuvale ohtlikkusele juba ainuüksi tema korduv kriminaalkorras karistatus, kuritegude sooritamine kriminaalhoolduse ajal ja tema pidevana hinnatavad vanglakorra rikkumised. Lisaks on täiendavate riskiteguritena nimetatavad K.-E. Männimetsa alkoholi tarvitamise harjumus, temal töö- ja elukoha puudumine ning tema suhtlusringkonnas kriminaalkorras karistatud isikute olemasolu. Ehk siis, eeltoodud asjaolude kogum välistab igasuguse võimaluse uskuda K.-E. Männimetsa lubadusi, et uusi kuritegusid ta enam toime ei pane.
13. Kui vaadata määruskaebust, siis on K.-E. Männimets kinnitanud, et vabaduses saab ta loota õe abile, elada õe pool ning asuda õega samas töökohas ka tööle. Samas on tema sellised väited jäänud täielikult paljasõnalisteks, kuivõrd ta ei ole ametnikele oma lähedaste kontaktandmeid avaldanud. Tegelikkuses ei ole K.-E. Männimetsa vabanemisjärgsetel elutingimustel käesoleval juhul aga ka määravat tähendust, kuivõrd ringkonnakohus ei peaks kinnipeetava vabastamist võimalikuks ka siis, kui need oleksid igati positiivsed. Ülejäänud riskitegurite osas peab aga mainima, et kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemist ja alkoholi tarvitamist kinnipeetav iseenesest ei eitagi.
14. Ringkonnakohus leiab, et edasikaebuse raskuskese on suunatud väitele, mille kohaselt on tema kohta Tartu Vanglast väljastatud iseloomustus tehtud eelmiste iseloomustuste põhjal. Sellist argumenti ei saa aga pidada põhjendatuks. Esmalt selgub iseloomustusest, et selle on koostanud ja digitaalselt allkirjastanud just kinnipeetava kontaktisik. Samuti kajastuvad iseloomustuses veel hiljutised andmed K.-E. Männimetsa distsipliinirikkumiste kohta ning sellest selguvad ka kriminaalhooldaja poolt oktoobris erinevate ametnikega teostatud telefonivestluste tulemused. Lisaks olgu ära mainitud, et tegelikult ei nimetata edasikaebuses ka erilisi asjaolusid, mida kinnipeetav ise peaks otseselt valedeks (v.a tema elu-, töökoha ja sotsiaalvõrgustiku osas, milliseid väiteid ringkonnakohus juba käsitles), vaid ta on teatud punkte lihtsalt täpsemalt lahti seletanud. Seetõttu vajab lähemat käsitlemist ehk eelkõige vaid K.-E. Männimetsa viide sellele, et ta ei mõista, kuidas vangla sai tema uue vägivallakuriteo riskitõenäosuseks koguni 81%. 7.1 Ringkonnakohus möönab, et vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses ei ilmne arvutuskäiku, mis selgitaks, kuidas riskiprotsentideni jõutud on. Samas on selles ära näidatud asjaolud, mida on arvesse võetud (s.o isiku varasem käitumine, kuritegude asjaolud, käitumine vangistuse jooksul ning lisateave kinnipeetava isikuomadustest, varasemast elukäigust ja käitumisest tulenevatest riskidest). Samuti tuleb toonitada, et kõnealune iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk ohtlikkuse protsent) on vaid üks tegur, mida kohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte analüüsides arvesse võtab.
15. Viimaseks, vastates määruskaebuse veel käsitlemata argumendile, märgib ringkonnakohus, et peab asjakohatuks ja põhjendamatuks K.-E. Männimetsa arvamust, mille kohaselt ei ole tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamist tohtinud teostada sama kohtunik, kes varasemalt tegi tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Nimelt selgitab kolleegium siin, et täitmiskohtunikul ei tekkinud taandumiskohustust KrMS § 49 alusel, kuivõrd praeguselt ei tulnud tal otsustada ei K.-E. Männimetsa süü ega karistuse üle. Kohtunik hindas üksnes seda, kas isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaoludel on põhjendatud. Samuti ei ole kinnipeetav Tartu Maakohtus 28.12.2015 toimunud kohtuistungil kohtuniku osas taandust esitanud.
16. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 3 3 Aarne Sarjas 4 Maarika Kuusk 4 Mati Kartau