KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 25.september 2017 Kriminaalasja number 1-17-2083 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Juhan Sarv

§ 121järgi osaliselt õigeks.

Süüdistatav mõisteti õigeks Y.Y. peaga vastu akent surumises ning Y.Y. tervisekahjustuse tekitamises. Sama kohtuotsusega tunnistati N.G süüdistuse ülejäänud osas KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1 järgi) süüdi ja teda karistati vangistusega 7 kuud. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistus jääb täielikult tingimisi üheaastase katseajaga kohaldamata. KarS § 78 p 1 alusel arvestati katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 15.06.

2. Maakohus leidis, et Y.Y. süü KarS § 121 järgi on osaliselt tõendamist leidnud, märkides järgmist. 3.
3. N.G-le esitatud süüdistus seisneb: 1) KarS § 121 järgi kannatanu Y.Y. suhtes valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, 2) kannatanu A.A. suhtes valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ning 3) kannatanu Y.Y. tervist kahjustanud väärkohtlemises. Süüdistuse kohaselt on eelmärgitud kuritegu toime pandud lähisuhtes. Ajaliselt on kuritegu toimepandud 05.10.2014 kella 02.00-02.50 vahel ning kuriteo toimepanemise kohana on süüdistuses märgitud XXX, Viljandi vald, Viljandi maakond. Kohtumenetluses on poolte vahel vaidlus selle üle, kas süüdistatav on kannatanute Y.Y. ja A.A. suhtes toime pannud tegusid, mis tuleks kvalifitseerida Y.Y. puhul valu tekitava ning tervist kahjustava kehalise väärkohtlemisena ning A.A. suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. Maakohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et N.G tuleb KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista osaliselt, s.o 05.10.2014 kella 02.00-02.50 vahel Viljandi maakonnas Viljandi vallas XX Y.Y. peaga vastu akent surumises ning Y.Y. tervisekahjustuse tekitamises. Ülejäänud süüdistuse osas, s.o Y.Y. parema käe sõrmede pigistamises ja A.A. lükkamises, millega N.G tekitas kannatanutele füüsilist valu on põhjendatud N.

§ 121järgi süüdi tunnistada. pikali 3.2. N.G süüdistuses Kar

S § 121 järgi Y.Y. ja A.A. le valu tekitamises märkis maakohus järgmist. 2 3.2.

1. Arutatava kriminaalasja keskne vaidlusküsimus seisneb selles, kas kannatanu Y.Y. ja süüdistatava N.G ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks. Maakohus analüüsis Y.Y. ütlusi ning süüdistatava N.G ütlusi, kes kuriteo toimepanemist ei tunnista. Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel. Maakohtu hinnangul sisalduvad süüdistatava ütlustes mitmed väited, mis annavad alust kahelda süüdistatava ütluste elulises usutavuses. Nimelt ilmneb süüdistatava ristküsitlusel antud ütlustes väide, et kannatanu Y.Y. viskas süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o 05.10.2014 kella 02.00-02.50 vahel öösel XX oma telefoni vastu seina puruks, tõmbas teleka maha ja hakkas laamendama. Maakohtu hinnangul ei nähtu süüdistatav N.G ega ka kannatanu Y.Y. ütlustest, et kannatanu oleks eelmise päeva õhtul või 05.10.2014 ööl alkoholi või muid uimastavaid aineid tarvitanud, mis oleks võinud tema käitumise ebaadekvaatseks muuta. Eluliselt ei ole usutav, et peres ema rolli täitev isik (antud juhul Y.Y. ) võiks hakata öisel ajal isiklikke ja koduseid tarbeesemeid lõhkuma ja laamendama ning sellega öörahu rikkuma, hoolimata sellest, et samas korteris magavad tema lapsed. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et süüdistatava ütlused selles, et kannatanu Y.Y. lõhkus temale kuuluvaid, samuti N.G-ga ühiselt soetatud tarbeesemeid, ei ole eluliselt usutavad ja tuleb jätta tõendikogumist välja. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et kannatanu Y.Y. 05.10.2014 ööl, pärast tüli N.G-ga, pani lapsed riidesse ja läks korterist lihtsalt välja. Läks välja, kuna süüdistatav oli purjus. Kõrvutades eelmärgitud küsimuses süüdistatava ütlusi kannatanu Y.Y. ütlustega, nähtub, et süüdistatav tarvitas kodus alkoholi, hakkas märatsema ja nõudis Y.Y. ning laste kodust lahkumist. Seejärel üritas süüdistatav visata naist ja lapsi kapi uksega, pigistas kannatut käest ja surus kannatanut vastu akent ja lükkas pikali lapse. Y.Y. ütlustest nähtub, et ta sisuliselt põgenes koos laste – W.W. ja A.A. ga agressiivseks ja vägivaldseks muutunud abikaasa N.G eest kodust välja. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et inimesed läheksid südaööl ilma erilise põhjuseta väikelastega välja jalutama. Süüdistatav on ristküsitluses antud ütlustes kinnitanud, et kannatanuga tekkinud tüli käigus ja olles alkoholijoobes, hakkas ta kodus laamendama – sh asju lõhkuma ja ümber lükkama, samuti on ta kinnitanud, et nõudis naise ja laste kodust lahkumist. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ütlusi, et Y.Y. läks öisel ajal lastega lihtsalt välja ilma erilise põhjuseta. Süüdistatava käitumisest ning kannatanu Y.Y. ütlustest nähtuvalt järeldub, et kannatanu Y.Y. põgenes kodust agressiivseks muutunud N.G eest. Süüdistatav ei ole olnud oma ütlustes järjepidev. Kord on ta rääkinud vastastikusest karjumisest Y.Y. ga tüli käigus, siis aga selgitab, et nad päris otseselt ei lärmanudki, vaid rääkisid. Samas N.G kinnitab, et ta ikkagi sõimas Y.Y. , kes olevat N.G ja Y.Y. ühised rahad ära raisanud. 3.2.
2. Maakohus märkis, et kannatanu Y.Y. ja süüdistatava N.G ütlusi kõrvutades ilmneb, et süüdistatav eitas ristküsitlusel kannatanute Y.Y. ja A.A. suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemist, mis tähendab, et kahe isiku ütlused on tõendamiseseme olulistes asjaolude osas vastuolus. Siinjuures tuli maakohtul hinnata, kas ja missugused tõendid kummagi isiku ütlusi täiendavalt kinnitavad ning seejärel teha otsustus kumma isiku ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu Y.Y. ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistaja K.T. ütlused. Maakohus nõustus prokuröriga, et tunnistaja K.T. ütlused on tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt, sest tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Y.Y. kirjutas ja rääkis tunnistajale N.G poolt tehtust vahetult pärast toimunut, kindlasti oli ta tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kõigepealt kirjutas Y.Y. tunnistaja K.T. le juhtunust interneti teel ning seejärel rääkis juhtunust ka siis, kui nad olid samal päeval kokku saanud. 3 Kannatanu Y.Y. ütlustega haakuvad ka tunnistajate V.V. , I.K. ja R.L. ütlused. Kannatanu Y.Y. ütlustega riimuvad ka asjas olevad kirjalikud tõendid: haldusteade nr 3120,14,0065486 reg.kp 05.10.2014 kell 02.46; patrullileht; indikaatorvahendi kasutamise protokoll; 05.10.2014 koostatud joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll. 3.2.
3. Maakohtu hinnangul on kannatanu Y.Y. ning tunnistaja K.T. ütlustega tõsikindlalt tõendamist leidnud järgmised asjaolud. N.G , olles alkoholijoobes, tungis süüdistuses märgitud ajal ja kohas kallale oma abikaasa Y.Y. , kellel ta tugevalt pigistas parema käe sõrmi, nii et viimasel oli valus, viskas telefoni vastu seina ja peksis segamini kodusisustuse. Lisaks tõukas süüdistatav 3-aastast A.A. . Y.Y. ja tunnistajate V. V, I. K ning R.L. ütlustest, samuti eelnevalt käsitletud kirjalikest tõenditest nähtub, et süüdistatava käitumise tõttu oli välja kutsutud ja käis sündmuskohal politsei. Eelmärgitud tunnistajate ütlustega on tõendatud seegi, et kannatanu Y.Y. sündmuskohal nuttis, oli šokis ja värises ning oli üle elanud hingelise trauma. Eelviidatud tunnistajate kinnitusel oli kannatanu Y.Y. koos lastega XXX väljunud ning samal ajal oli näha ja kuulda, et nimetatud korteris viibis süüdistatav N.G , kes käitus endiselt agressiivselt, oli kuulda lõhkumise helisid. Tunnistaja V. V ütluste kohaselt käis 05.10.2014 sündmuskohal kaks politseipatrulli. Tunnistajate V. V, R.L. ja I. K ütlustega on tõendatud, et sündmuskohal XX oli näha lõhutud ja laiali pillutud kodusisustust ja tarbeesemeid (sh mööblit, pliiti, sanitaartehnikat). Tunnistaja V. V ütlustel kinnitas süüdistatav sündmuskohal oma käitumise selgituseks, et see on tema kodu ja ta sai naise peale vihaseks ja oli palju alkoholi tarvitanud. Tunnistaja I. K kinnitusel oli N.G sündmuskohal nii purjus, et püsti ta ei seisnud, vaid istus põrandal ning samal ajal ta sõimas Y. Tunnistaja R.L. ütluste kohaselt hakkas sündmuskohal viibinud naispolitseinik N.G rahustama, kuna viimane oli depressioonis. Kannatanu Y.Y. ja tunnistajate V. V ning R.L. ütlustega on tõendatud, et N.G toimetati sündmuskohalt kainenema Viljandi politseijaoskonda. 05.10.2014 koostatud joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolli kohaselt toimetati N.G sündmuskohalt kainenema 05.10.2014 kell 03.21 KorS § 42 lg 1 alusel, kuna kainenema toimetamine on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu olulise ohu tõrjumiseks. Protokollis märgitu kohaselt oli N.G alkoholijoobes agressiivne, peksis terve oma elamise segi. 3.2.
4. Maakohus ei kahelnud, et N.G on talle süüdistuses etteheidetud teo – Y.Y. parema käe sõrmede pigistamine selliselt, et viimasel oli valus – toime pannud. Maakohtu hinnangul on kannatanu Y.Y. valu põhjustamine tõendamist leidnud kannatanu ütlustega, milles kannatanu on kinnitanud, et süüdistatav pigistas kannatanu parema käe sõrmi seni, kuni kannatanu tundis valu ja sõrmede praksumist (naksumist). Kuna kannatanul tekkis hirm, et N.G murrab tema sõrmed pigistamise käigus katki ja tal oli väga valus, siis lasi kannatanu Y.Y. telefonist lahti. Kannatanu ei osanud öelda, kui kaua süüdistatav tema parema käe sõrmi pigistas, kuid see ei olnud hetkeline. Kannatanu ütluste alusel luges maakohus tuvastataks, et kannatanule valu põhjustanud tegu – s.o parema käe sõrmede pigistamine oli sedavõrd intensiivne, et selle teo tagajärjel ja tulenevalt tekkinud valuaistingust lasi kannatanu telefonist lahti. Kannatanule valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise pani süüdistatav Y.Y. suhtes toime otsese tahtlusega. Seadnud oma eesmärgiks kannatanult telefoni kättesaamise, pigistas süüdistatav kannatanu parema käe sõrmi nii kaua ja sellise intensiivsusega, et kannatanu lasi tekkinud valu tõttu telefonist lahti. 3.2.
5. Samuti on kannatanu Y.Y. ja tunnistaja K.T. ütlustega tõendatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas süüdistatav N.G lükkas koridoris oma 3-aastase poja A.A. pikali nii, et viimane tundis valu. Maakohus ei kahelnud, et N.G on realiseerinud talle esitatud süüdistuses etteheidetud teo objektiivsed tunnused. A.A. le valu põhjustamine on tõendamist leidnud kannatanu Y.Y. ütlustega. A.A. le N.G teo tagajärjel valu põhjustamist järeldas Y.Y. oma ütlustel asjaolust, et lükkamise tagajärjel kukkus laps tagumikule ning hakkas nutma ja ütles korduvalt „aia, aia...“. Seega on maakohtu hinnangul tõendatud ka kannatanu A.A. le 4 tema pikali lükkamisega valuaistingu tekitamine. Keskmine mõistlik kõrvalseisja saab aru, et kui laps on pikali lükatud ja ta selle teo tagajärjena nutab ning kaebab valu üle, öeldes korduvalt „aia, aia…“, siis on lapsele on eelmärgitud tegevusega valu tekitatud. Kannatanule A.A. le valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise pani süüdistatav N.G toime vähemalt kaudse tahtlusega. Y.Y. ütluste pinnalt võib teha järelduse, et N.G käitus süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas oma pereliikmete suhtes agressiivselt ja hoolimatult: ta nõudis öisel ajal nende kodust lahkumist, üritas neid visata kapiuksega ning lükkas korteris ümber mööblit. Eeltoodu annab alust arvamuseks, et lükates kolmeaastast poega A.A. , pidas süüdistatav võimalikuks, et kannatanul tekib lükkamise tagajärjel füüsiline valu. 3.2.
6. Maakohus leidis, et N.G ütlused, milles ta eitas Y.Y. tema parema käe sõrmede pigistamisega ja A.A. le pikali lükkamisega valu tekitamist, on ennastõigustavad ega riimu muude tõenditega. Eeltoodu tõttu jättis maakohus süüdistatava eelmärgitud ütlused tõendikogumist välja ja neid ei arvestanud. 3.2.
7. Kaitsja on leidnud, et kannatanu Y.Y. ütlused on ebausaldusväärsed põhjusel, et kannatanu pöördus politseisse alles kolm kuud pärast väidetavat kuriteosündmust, s.o
8. a jaanuaris. Seda tegi kannatanu seoses sellega, et süüdistatav N.G jälitas teda oma autoga. Esmasel ülekuulamisel ei rääkinud kannatanu midagi oktoobris 2014 tekitatud vigastustest ja valu tekitamisest. Kaitsja taotlusel vastu võetud Y.Y. 05.10.2014 avaldusest ilmneb, et Y.Y. palub toimetada tema abikaasa kainenemisele politseijaoskonda. Y.Y. on avalduses märkinud: „Abikaasa N.G laamendas kodus alkoholijoobes. Mind ja lapsi ta ei löönud.“ Eelmärgitud tõenditega püüdis kaitsja tõendada asjaolu, et kannatanute suhtes N.G ei ole kehalist väärkohtlemist toime pannud. Maakohus leidis, et kaitsja viidatud tõendid ei lükka ümber järeldust, et süüdistatav pani Y.Y. ja A.A. suhtes toime kehalise väärkohtlemise, tekitades neile valu. Y.Y. on selgitanud, et avalduse politseile kirjutas ta 05.10.2014 selleks, et N.G oleks võimalik toimetada kainenema. Ta on selgitanud, et ta oli toimunust ehmunud ja vapustatud ning kui sündmuskohal viibinud naispolitseinik temalt küsis, kas N.G kannatanu Y.Y. või lapsi lõi, siis kannatanu kinnitas politseinikule, et otseselt löömist ja seda, et N.G oleks rusikaga kallale tulnud, ei olnud. Kannatanu ütlustel rääkis ta sündmuskohal politseitöötajale sellest, et N.G tahtis teda ja lapsi kapiuksega visata ja ta tõukas ning pigistas kannatanuid. Hiljem rääkis ta sellest ka politseiuurijale. Kannatanu on öelnud, et pärast 05.10.2014 toimunut on ta pidanud N.G käitumise tõttu veel politsei poole pöörduma 05.01.2015, kui süüdistatav hakkas Viljandi taaskasutuskeskuse juures autoga teda ja K.T. t jälitama ning sõitis oma autoga nende autole korduvalt ette, püüdes neid niiviisi peatada. Pärast nimetatud sündmust otsustas Y.Y. politsei poole pöörduda. Kannatanu on selgitanud, et kui ta algselt kartis ja mõtles, et avaldust ei kirjuta, siis 05.01.2015 ta ikkagi kirjutas avalduse, kuna ta nägi, et agressiivne käitumine jätkub ja vaja on politsei sekkumist. Kannatanu on selgitanud, et esialgu ei teinud ta avaldust politseile ka sugulaste ja tuttavate mõjutusel. 05.10.2014 sündmustest rääkis täpsemalt siis, kui uurija ta välja kutsus. Maakohus ei tuvastanud kannatanu ütlustes vastuolusid ja leidis, et ei ole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Asjaolu, et kannatanu kirjeldas kuriteosündmuse asjaolusid uurija juures antud ütlustes täpsemini kui 05.10.2014 avalduses, ei anna alust kannatanu ütlusi tõendikogumist välja jätta. 3.2.
9. Maakohus leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta teo toime panemine lähisuhtes, kuivõrd viidatud sõnastuses kehtestati KarS § 121 lg 2 p 2 koosseis alates 01.01.2015, s.o enam kui kaks kuud pärast süüteo toimepanekut N.G poolt. Maakohus asus seisukohale, et N.G tegu, milline pandi toime 05.10.2014 ja on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg-le
10. 5 3.2.
11. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 3.
12. Põhjendades N.G õigeksmõistmist Y.Y. maakohus järgmist. peaga vastu akent surumises, märkis Y.Y. ütlusi selle kohta, et N.G oleks jõudu kasutades teda peaga vastu akent surunud, tunnistaja K.T. ütlused ei kinnita. Samas tekib küsimus, et kui kannatanu Y.Y. on Skype vahendusel tunnistaja K.T. le üksikasjalikult kirjeldanud 05.10.2014 sündmust ja muu hulgas seda, kuidas süüdistatav on pigistanud kannatanut käest ja visanud naise telefoni vastu seina puruks ning lükanud oma 3-aastast poega A.A. , siis miks ei ole kannatanu teavitanud K.T. t sellest, kuidas süüdistatav jõudu kasutades surus kannatanut peaga vastu akent nii, et kannatanul oli valus. Süüdistatav N.G on eitanud eelmärgitud teo toimepanemist. N.G ütlustest nähtub, et sündmuskohal oli akna kõrgus 1,3 m ja laius 2 meetrit. Eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus inimest surutakse jõuga vastu suuremõõtmelist aknaklaasi niikaua, kuni tal tekib valuaisting, jääb aknaklaas vaatamata survele terveks ega purune. Ka ei ole ükski tunnistaja täheldanud kannatanul pea piirkonnas väidetava surve tagajärjel tekkinud vigastusi. Seega on põhjendatult tekkinud kahtlused selles, kas N.G on jõuga surunud kannatanut Y.Y. süüdistuses märgitud ajal ja kohas peaga vastu akent, nii et viimasel oli valus. Eeltoodust lähtuvalt ning KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb tekkinud kahtlused N.G süüdiolekus eelkirjeldatud teos, s.o kannatanu Y.Y. peaga vastu akent surumises, tõlgendada süüdistatava kasuks. N.G tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. 3.
13. Seoses N.G-le esitatud süüdistusega selles, et ta tekitas Y.Y. tervisekahjustuse, märkis maakohus järgmist. Süüdistusakti lõpposas esitatakse KrMS § 154 lg 3 p-de 1-3 kohaselt süüdistatava nimi, süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsioon KarS-i vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Seejuures kaks viimati nimetatud elementi – süüdistuse sisu ehk süüdistatavale etteheidetava teo eluliste asjaolude kirjeldus ja kuriteo kvalifikatsioon moodustavad kokku süüdistuse KrMS § 268 ja § 285 mõttes. Süüdistuse sisus tuleb esitada süüdistatavale omistatava käitumise kirjeldus, milles peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kuigi süüdistusakti põhiosas (kuriteo asjaoludes) on märgitud, et N.G tekitas Y.Y. tervisekahjustuse (Y.Y. vasaku käe sõrmede juures naha vigastus), ei kajastu süüdistusakti lõpposas süüdistatavale omistatava käitumise kirjeldust ja faktilisi asjaolusid selle kohta, mil viisil N.G kannatanule tervisekahjustuse tekitas. Samas ei saa kohus süüdistatavatele esitatud süüdistust tuletada süüdistusaktist tervikuna, vaid üksnes selle lõpposast. Seetõttu leidis maakohus, et N.G-le esitatud süüdistus kannatanule tervisekahjustuse tekitamiss on ebakonkreetne. Lisaks eeltoodule ei nähtu ka kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt, et süüdistatav oleks 05.10.2014 kannatanu Y.Y. tervisekahjustuse tekitanud. Kannatanu Y.Y. ütlustest ilmneb, et 05.10.2014 sündmuse käigus sai ta oma vasakule käele nahavigastuse. Kannatanu ei osanud selgitada, kuidas see võis tekkida ja mil viisil ta on eelmärgitud tervisekahjustuse saanud. Täpsemaid selgitusi ei tulene ka tunnistajate K.T. , V. V ega R.L. ütlustest. Maakohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid N.G süüd Y.Y. tervisekahjustuse tekitamises. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et süüdistatav N.G tuleb Y.Y. tervisekahjustuse tekitamises KarS § 121 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 3.
14. Karistuse mõistmist põhjendades märkis maakohus järgnevat. Kuna alates 01.01.2015 kehtiv KarS § 121 lg 1 näeb ette kergema karistuse kui teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121, siis tuleb KarS § 5 lg 1 ja 2 sätteid kohaldades lähtuda 6 KarS § 121 lg 1 järgi alates 01.01.2015 kehtivast sanktsioonist, kuna seadusel, mis kergendab karistust on tagasiulatuv jõud. Lähtudes KarS § 56 lg-st 1 N.G-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus süü suurust. Süüdistatav pani teo toime oma pereliikmete: abikaasa Y.Y. suhtes otsese tahtlusega ning alaealise lapse A.A. suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Seega maakohtu hinnangul ei ole süüdistatava süü väike. Maakohus arvestas karistamisel ka süüdistatava isikut. Süüdistatavat ei ole karistusregistri andmetel kriminaalkorras varem karistatud. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid N.G käitumises KarS § 57 järgi. Karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 3 alusel süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase aastase alaealise suhtes (antud juhul 3-aastase A.A. suhtes). Maakohus leidis, et N.G-le ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine, kuna isik ei tööta, mistõttu pole tal raha rahalise karistuse täitmiseks.Seetõttu tuleb karistuseks mõista vangistus, mis jääb täielikult tingimisi kohaldamata. Apellatsioon
15. Tartu Maakohtu 15.06.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni N.G kaitsja, kes palub maakohtu otsuse tühistada, mõista N.

§ 121järgi õigeks ning jätta õigusabi kulud riigi kanda.

4.

1. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtuotsusega mõisteti N.G õigeks Y.Y. peaga vastu akent surumises ja tervisekahjustuse tekitamises. Süüdistuse sõnastuse kohaselt tekitas N.G Y.Y. valu üksnes Y.Y. pead jõuga vastu akent surudes ehk teoga, milles maakohus N.G õigeks mõistis. Süüdistuse tekstist ei nähtu, et N.G oleks Y.Y. valu tekitanud ka sellega, kui ta väidetavalt Y.Y. parema käe sõrmi pigistas. Selle teo puhul viidatakse süüdistuses üldsõnaliselt vaid tervisekahjustuse tekitamisele. Tervisekahjustuse tekitamises mõistis maakohus aga N.G õigeks. Seega puudus maakohtul alus ja õigus N.G süüditunnistamiseks Y.Y. pigistamises, sest maakohus tuvastas, et tervisekahjustust ei põhjustatud. sõrmede 4.
2. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on oluliselt rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. 4.2.
3. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud õigust hinnata tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt ega ole pööranud tähelepanu KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtete prevaleerumisele. Maakohus, tuginedes nn elulisele usutavusele on selle suhteliselt subjektiivse mõistega meelevaldselt ümber käinud ja teinud sellest iseseisva tõendite hindamise kriteeriumi. Esmalt märgib kaitsja, et maakohus on kujundanud tõendite hindamise kriteeriumina termini, mida seadus ei tunne. See, kas midagi on isiku jaoks usutav, veenev või loogiline, väljendab isiklikku arvamust ja sõltub isiklikest tõekspidamistest. Isiklikud tõekspidamised omakorda sõltuvad isiku (kohtuniku) loomust, taustast, keskkonnast ja varieeruvad seega suuresti. Termin „eluliselt usutav“ on seega ähmane ja taolise hinnangu andmine võib osutuda oma subjektiivsuse tõttu problemaatiliseks. Kaitsjal on maakohtu väiteid selle kohta, kas miski on „eluliselt usutav“ või mitte raske ümber lükata, kuna isiku subjektiivseid veendumusi on olemuse tõttu raske kummutada või muuta. Maakohus ei ole kasutanud mitte ühtegi kannatanu psühholoogilist pilti, iseloomustust või ülevaadet eelnevast käitumisest, et teha järeldusi kannatanu emarolli täitmise kohta. Ka ei arvesta maakohus, et kannatanul oli abieluväline suhe ja ta otsustas juba augustis kodust lahkuda. Lisaks ei viita nimetatud asjaolu mingilgi määral sellele, et N.G oleks kannatanute suhtes kasutanud vägivalda. Kaitsja rõhutab asjaolu, et kui mees ja naine vaidlevad truudusetuse või pere sissetulekute üle ja mees osundab sellele, et naise telefon on ostetud tema vahendite 7 eest, ei ole elulise usutavuse seisukohalt välistatud, et vihahoos naine ise purustab telefoni. Maakohus pidi põhjendama, miks on eluliselt usutav, et N.G pigistas Y.Y. sõrmi, millega tekitas tugevat valu, ja tõukas oma kolmeaastase lapse pikali, kuid nimetatud asjaolusid Y.Y. ei avaldanud kohale tulnud politseitöötajatele ja sündmuskohal viibinud tunnistajatele. 4.2.
4. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav asjaolu, et kannatanu ei avalda esmakordsel kohtumisel politseiga seda, et temale või lapsele on tekitatud valu, vaid kirjutab veel selges omakäelises avalduses, et „teda, ega lapsi N.G ei löönud“. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei avalda valu tundmist N.G isale (tunnistaja R. L), kelle ta ise kohale kutsus, ega teistele sündmuskohal viibinud isikutele. Valu on aisting, mis tekib tugeva kehalise mõjutuse tagajärjel, mistõttu puudub alus eeldada, et Y.Y. ei oleks seda avaldanud kohtumisel õiguskaitseorganitega. Eluline usutavus on see, et kui isik ei mäleta vägivalla liiki, siis vägivalla tagajärjel tekkinud aisting – valu, peaks olema äärmiselt selgelt meeles ja see avaldatakse kohale kutsutud politseitöötajatele. 4.2.
5. Eluliselt ei ole usutav, et lapse ründamine – pikali tõukamine, jääb politseile avaldamata olukorras, kus väljakutse tegija näeb sündmust pealt ja ise kutsub politsei. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et lapse A.A. tõukamist ja talle valu tekkimist ei maini Y.Y. isegi oma tolleaegsele sõbrale ja hilisemale elukaaslasele K.T. le. Kohtueelses menetluses ei ole K.T. kinnitanud, et Y.Y. on temale rääkinud N.G vägivaldsusest 05.10.2014 tema ja A.A. suhtes. Kaitsjal nimetatud asjaolu maakohus avaldada ei lubanud. Eluliselt ei ole usutav, et teade valu esinemisest ja A.A. tõukamisest esitatakse politseile peale kolmandat kohtumist politseiga (3,5 kuud hiljem). Materjalidest nähtub, et 05.10.2014 ei avaldanud kannatanu politseile, et N.G oleks tema või A.A. suhtes pannud toime vägivallategusid. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanu pöördus politseisse veel 05.01.2015, kuid ei maini sõnagagi, et 05.10.2014 oleks N.G sooritanud vägivallategusid ja vägivallategudega temale või N.G-le põhjustanud valu. Alles 12.01.2015 esitab kannatanu uurijale versiooni N.G poolt valu tekitanud käe pigistamise ja A.A. lükkamise kohta. Apellatsioonis tuuakse ära skeem, mille alusel saab süüdi mõista iga isiku vähemalt KarS § 121 järgi eeldusel, et isik on kodus vara lõhkunud. 4.2.
6. Maakohtu seisukoht kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta on vastuolus maakohtu enda järeldustega. Kohus luges kannatanu ütlused ühel juhul usaldusväärseks, teisel juhul mitte. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et olukorras, kus isiku süüküsimus sõltub ainult kannatanu ütlustest, tekitab ühes episoodis kannatanu ütluste mitteusaldusväärseks tunnistamine tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi ka teiste süüksarvatud episoodide kohta antud ütlustes. 4.2.
7. Kaitsja arvates tuleb N.G süüdistus Y.Y. näppude pigistamises ja A.A. tõukamises õigeks mõista, sest esinevad selged alused KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks. Kaitsja leiab, et „elulise usutavuse“ kriteeriumi meelevaldne rakendamine viib selgelt olukorrani, kus KrMS § 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsioon põhimõtteid ei pea rakendama, sest „elulise usutavuse“ kriteerium võimaldab hinnata ka kõige vasturääkivamaid olukordi ja asjaolusid vastavalt kohtuniku tõekspidamistele. Lisaks ei ole see kriteerium vaidlustatav, sest kaitsja ei saa kohtuniku tõekspidamisi vaidlustada. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas on maakohus ajanud segi kahtluse süüdistatava süü ja tõendi (N.G ütluste) usaldusväärsuses. Tõendite vahel võivad tekkida vastuolud ja need on erinevates olukordades kõrvaldatavad erinevate vahenditega. Mõnikord saab need kõrvaldada teatavate loogiliste toimingute läbi, mõnikord on abiks süütuse presumptsioon ning mõnikord ka „eluline usutavus“. Miks kohus on vastuolusid asunud kõrvaldama „elulise usutavuse“ kriteeriumi, mitte süütuse presumptsiooni alusel, jääb kaitsjale täielikult arusaamatuks. 8 Kaitseversiooni ebausutavaks kuulutamine ei tõsta mingilgi määral süüdistusversiooni usutavust ega kaota riigi üldist tõendamiskohustust. N.G poolt vägivalla kasutamist ja Y.Y. ning A.A. l valu esinemist ei kinnita mitte ükski tõend peale Y.Y. enda ütluste (mille maakohus on osaliselt tunnistanud ebausaldusväärseks). 4.2.
8. N.G ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja perevägivalla juhtumeid N.G peres ei ole esinenud. Maakohus ei ole arvestanud, et Y.Y. võis N.G süüstavaid ütlusi anda selleks, et laste hooldusküsimuse lahendamisel näidata N.G vägivaldsena tema enda ja eriti laste suhtes, et siis laste hooldusõigus jääks ainult Y.Y. ning N.G ei oleks võimalik vaielda selle üle, et Y.Y. on tema loata lapsed viinud Eestist ära Soome ja ei võimalda tal lastega kohtuda. Vastus apellatsioonile
9. Tartu Ringkonnakohtu 09.08.2017 määrusega võeti süüdistatava kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 30.08.
10. 5.
11. Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad prokurör, kes palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud, arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokurör ei saa nõustuda kaitsja väitega, et süüdistuse sõnastust arvestades oli N.G tegevuse tagajärjena valu esitatud ainult Y.Y. pea jõuga vastu akent surumises. N.G-le on süüdisus esitatud ka Y.Y. parema käe sõrmede pigistamises, millega põhjustati Y.Y. füüsilist valu. Kaitsja etteheited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta on paljasõnalised ja laialivalguvad. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud N.G poolt kannatanute Y.Y. ja 3-aastase A.A. kehaline väärkohtlemine. Kaitsja on nii maakohtus kui ka oma apellatsioonis liialt suurt tähelepanu pööranud kannatanu Y.Y. kohapeal tehtud avaldusele, et „teda ja lapsi Marek ei löönud“. Maakohtus Y.Y. selgitas, et politsei saabudes, olles ehmunud ja vapustatud toimunust, kirjutas ta avalduse abikaasa N.G kainenema toimetamiseks, kuna alkoholijoobes mees lõhkus ja laamendas kodus. Kohtus kannatanu Y.Y. kinnitas, et mehe poolt otsest löömist ei toimunud, sest rusikaga N.G teda ja lapsi ei löönud. N.G püüdis vaid naist ja lapsi kapiuksega visata ning toimus 3-aastase A.A. tõukamine, mille käigus viimane kukkus maha ja sai haiget ning Y.Y. pea jõuga vastu akent surumine ja Y.Y. parema käe sõrmede tugevalt pigistamine selliselt, et kannatanu tundis väljakannatamatut valu ja hirmu, et mees murrab tema sõrmed selle pigistamise käigus katki. Maakohus on kriminaalasja arutades järginud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, järgides kriminaalmenetlusõigust ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu istungite protokolle ja tõendeid, tutvunud esitatud apellatsiooniga ja vastusega apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu 15.06.2017 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
13. Maakohtu otsuse põhiosas on kohtu siseveendumuse kujunemine ringkonnakohtule jälgitavalt põhjendatud. Enamik apellatsioonis sisalduvaid kaitseväiteid on maakohtu otsuses juba käsitlemist ja ümberlükkamist leidnud. Kindlasti ei jaga ringkonnakohus apellandi seisukohta, et maakohtu otsus pole arusaadavalt jälgitav ja et maakohus on seetõttu rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 9 Apellatsiooni väited annavad tunnistust sellest, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning soovib tõendite ümberhindamist kaebuses esitatud kujul. Maakohus on KarS § 121 järgi süüteokoosseisu kvalifitseerimiseks tähtsust omavad asjaolud detailselt välja toonud ning selles osas ei saa kohtule midagi ette heita. 7.
14. Süüdistatav N.G on põhimõtteliselt oma süüd eitanud. Maakohus on põhjendanud, miks süüdistatava ütlustes sisalduvad ennastõigustavad väited pole eluliselt usutavad, ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.
15. Apellatsioonis seatakse jätkuvalt kahtluse alla kannatanu Y.Y. kannatanu on süüdistuses kirjeldatud süüdistatava teo välja mõelnud. ütlused ja leitakse, et Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kannatanu ütlused ei ole kriminaalasjas ainuke tõend, sest maakohtu otsuses on uuritud ka süüdistatava N.G süüd kinnitavaid kaudseid tõendeid, mis on kooskõlas kannatanu Y.Y. ütlustega. 8.
16. Tunnistaja I. K, kes oli uuritava sündmuse ajal süüdistatava ja kannatanu naaber Viljandi vallas X alevikus X X kortermajas, on maakohtus andnud KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tõendina hinnatavaid ütlusi. Nende ütluste kohaselt mäletab tunnistaja sündmusi sügisest, kui öösel kella 02.00-02.30 ajal hakkasid kostma hirmsad mürtsud. Oli kuulda igasuguseid ebatsensuurseid sõnu ja ta sai aru, et midagi on lahti. Muu hulgas märkis tunnistaja järgmist: Siis ütles tunnistaja abikaasale, et ta kutsuks politsei, sest asi ei tundunud õige. Tunnistaja läks trepikoja ette politseid ootama ja siis tuli maja nurga tagant välja ka Y.Y. , kes värises. (lk 50-51). 8.
17. Tunnistaja V. V, kes käis 05.10.2015 politseiametnikuna sündmuskohal, andis ütlusi, mille kohaselt oli süüdistatava ja kannatanu korteris näha, et asjad - sahtlid, riided ja jalanõud, olid laiali tõmmatud. Köögis oli külmkapp pikali lükatud, pliidiplaat katki tehtud, televiisor pikali löödud ja katki, riidekapid ümber lükatud, WC-pott puruks löödud. Oli näha, et inimene, kes on hüsteeriasse sattunud või ärritunud, oli seal tegutsenud. Kohapeal tehti N.G-le indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontroll ja selgus, et isik on joobes. V. V ütluste kohaselt vastas N.G politseitöötajate küsimusele oma käitumise põhjuste kohta, et ta sai naise peale vihaseks ja on palju alkoholi tarvitanud. Tunnistaja sõnul oli N.G enda väitel naisega tülli pööranud, kuna naine ei tahtnud temaga seksida. Seejärel täitsid politseitöötajad lähisuhte vägivalla infolehe ja viisid N.G kainenema. 8.
18. Ringkonnakohus leiab, et I. K ja V. V ütlused on küll kaudsed, ent samas väga kaalukad tõendid, mis toetavad kannatanu Y.Y. ütlusi N.G käitumise kohta. I. K ja V. V pole teadaolevalt seotud konflikti kummagi osapoolega. Nende tunnistajate ütlustest nähtub, et N.G sisuliselt märatses 05.10.
19. a öösel oma kodus, põhjendades taolist käitumist asjaoluga, et ta läks Y.Y. ga tülli. Süüdistatava kõnealune käitumine koosmõjus I. K ütlustest nähtuva kannatanu kodust põgenemise ja emotsionaalse seisundiga toetavad veenvalt kannatanu ütlusi, mille kohaselt ei valanud alkoholijoobe seisundis N.G oma viha Y.Y. vastu välja mitte üksnes korteri sisustuse peale, vaid ründas ka naist ja last. Siinkohal osutab ringkonnakohus kohtupraktikas omaks võetud seisukohale, et süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt RKKK 20.11.2015.a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 74).
20. Maakohus on põhjendanud, miks ta mõistis süüdistatava KarS § 121 järgi osaliselt õigeks. Eeskätt tingis selle süüdistuse puudulikkus (Y.Y. tekitatud tervisekahjustuse süüdistuse sisus kirjeldamata jätmine). Siinkohal märgib kolleegium, et olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada 10 (RKKK 06.10.2016.a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Maakohus tõstatas küll kahtluse Y.Y. tervisekahjustuse tekitamise tõendatuse osas, kuid sellest ei saa järeldada, et Y.Y. ütlusi tuleb pidada tervikuna ebausaldusväärseks tõendiks. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta luges Y.Y. ütlused sõrmede pigistamise ja lapse tõukamise kohta usaldusväärseks, tuginedes sealhulgas sellele, et kannatanu sellekohased ütlused haakuvad ka mitme kaudse tõendiga. Seega ei saa kuidagi järeldada, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse ebaobjektiivselt või kallutatult, nagu apellatsioonis väidetakse.
21. Apellatsioonis leitakse, et süüdistuse sõnastuse kohaselt tekitas N.G Y.Y. valu üksnes Y.Y. pead jõuga vastu akent surudes ehk teoga, milles maakohus N.G õigeks mõistis. Kaitsja arvates ei nähtu süüdistuse tekstist, et N.G oleks Y.Y. valu tekitanud ka sellega, kui ta väidetavalt Y.Y. parema käe sõrmi pigistas. Selle teo puhul viidatakse süüdistuses apellatsiooni kohaselt vaid tervisekahjustuse tekitamisele. Tervisekahjustuse tekitamises mõistis maakohus aga N.G õigeks. Seega puudus maakohtul kaitsja hinnangul alus ja õigus N.G süüditunnistamiseks Y.Y. sõrmede pigistamises, sest maakohus tuvastas, et tervisekahjustust ei põhjustatud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on siin süüdistuse sõnastusele lähenenud ekslikult. Nimelt on süüdistus sõnastatud järgmiselt: Süüdistust lugedes on sellest võimalik mõistlikult aru saada, et N.G põhjustas Y.Y. valu nii tema sõrmi pigistades kui ka kannatanu pead jõuga vastu akent surudes. Valutunnet sõrmedele on kannatanu kinnitanud ka oma ütlustes maakohtus ( lk 40). On ilmne, et süüdistuses poleks sõrmede pigistamist nimetatud, kui kannatanu poleks selle tõttu valu tundnud. Süüdistuse sõnastusest järeldub, et kannatanul oli valus nii tema parema käe sõrmede pigistamise kui ka pea jõuga vastu akent surumise tagajärjel. Kuna süüdistuses on kannatanu parema käe sõrmede pigistamise ning pea vastu akent surumise vahel kasutatud sõna „ja“, siis ei saa öelda, et süüdistuse kohaselt põhjustas süüdistatav kannatanule valu üksnes tema pead vastu akent surudes.
22. Apellant peab Y.Y. ütlusi ebausaldusväärseteks ka seetõttu, et kannatanu ei rääkinud tema enda ja lapse suhtes kasutatud vägivallast sündmuskohale saabunud politseiametnikele. Ringkonnakohtul jääb üle ainult tõdeda, et maakohus on seda kaitseväidet juba põhjalikult käsitlenud ja lähtuvalt kannatanu sellekohastest selgistustest ümber lükanud. Kannatanu Y.Y. on maakohtus usaldusväärselt ja arusaadavalt selgitanud, miks ta N.G vägivallatsemisest kohe politseile ei rääkinud, märkides järgmist: (lk 37). 11.
23. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei avalda esmakordsel kohtumisel politseiga seda, et temale või lapsele on tekitatud valu, vaid kirjutab veel selges omakäelises avalduses, et „teda, ega lapsi N.G ei löönud“. Apellatsioonis lisatakse, et eluliselt pole usutav, et lapse ründamine (pikali tõukamine), jääb politseile rääkimata olukorras, kus politsei välja kutsunud isik näeb sündmust pealt. Kaitsja arvates pole eluliselt usutav seegi, et valu tekitamise ja lapse tõukamise korral oleks Y.Y. sellest politseile teatanud alles pärast kolmandat kohtumist politseiga (3,5 kuud hiljem). Sedagi olukorda on kannatanu täiesti mõistetavalt ja eluliselt usutavalt selgitanud, märkides, et 11 (lk 36). (lk 38). Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas usutavat teavet, mis annaks alust arvata, et kannatanu andis enda sõrmede pigistamise ja lapse tõukamise ning neile sellega valu põhjustamise kohta valeütlusi. See, et süüdistatav süüdistuses märgitud ajal ja kohas märatses on hästi tõendatud kindlaks tehtud fakt, mille osas asjas vaidlus ei ole (vt käesoleva otsuse punktid 8.1.–8.3.).
24. Mõistmaks 05.10.2014 asetleidnud süüdistatava vägivaldset käitumist kannatanu suhtes, tuleb näha tervikpilti X alevis maja X korteris nr X toimunud sündmusest. Kannatanu Y.Y. ütluste kohaselt N.G ei läinud magama, vaid asus alkoholi tarvitama. Olles saavutanud joobeseisundi, hakkas süüdistatav tubades jõuliselt rusikaga esemete (lülitid jne) pihta lööma ja muuhulgas esemeid purustama (televiisori ekraan jne). Sealjuures karjus ta kannatanule, et ta lastega asjad kokku pakiks ja korterist ära läheks. Üks lastest (7-aastane A.A.) ehmus karjumisest sedavõrd, et peitis end teki alla ära. Asjade kokkupaneku ajal suutis kannatanu saata süüdistatava isale R.L. le sõnumi, et ta tuleks taltsutaks oma poega, enne kui ta politsei kutsub. Mingil hetkel tuli süüdistatav kannatanu juurde ja käskis tal telefoni ära anda ning kui kannatanu keeldus, siis hakkas teda käest pigistama. Y.Y. on kirjeldanud, et (lk 34). Seejärel süüdistatava märatsushoog jätkus, sest ta lõi riidekapil ukse eest ära. Süüdistatava karjumine ja märatsemine hirmutas väikelapsi sedavõrd, et nad nutsid kogu aeg. Kuna süüdistatav oli sel hetkel väga agressiivne ja ettearvamatu, siis oli kannatanu sooviks lastega võimalikult ruttu põgeneda, enne kui süüdistatav neile viga teeb. Kannatanu helistas politseisse ja kutsus neid appi, kuna süüdistatavast abikaasa laamendas ja lõhkus. Kui kannatanu hakkas lastega korterist lahkuma, siis süüdistatav tõukas märatsushoos käega pikali väikelapse (3-aastase A.A. ), kes kukkus ja hakkas kõvasti nutma. Seejärel õnnestus kannatanul väikelastega kortermajast põgeneda lähedalasuva põõsa taha peitu. Samal ajal jätkas süüdistatav korteris märatsemist ja esemete lõhkumist.
25. Ringkonnakohus ei soostu kaitseväitega, et maakohus on „elulise usutavuse“ mõistega meelevaldselt ringi käinud. Maakohtu sellekohane käsitlus on ka ringkonnakohtule jälgitav ja tõenditest tulenevalt arusaadav. Ühtlasi märgib kolleegium, et kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium. ( RKKK 22.02.
26. a otsus nr 3-1-1-109-15, p 110.)
27. Ringkonnakohtu arvates osutub pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist täiesti alusetuks kaitsja seisukoht, et maakohus pole arvestanud, et kannatanu Y.Y. võis N.G süüstavaid ütlusi anda selleks, et laste hooldusküsimuse lahendamisel näidata, et N.G on vägivaldne. Sellise kaitseväite kinnituseks puudub asjas igasugune tõendusteave. Sündmuse ja süüdistatava vägivallategude väljamõtlemise korral oleks kannatanu võinud esitada versiooni märksa jõulisemast vägivallast, mis kindlustaks asjas veelgi veenvust, et tagada talle soovitud positsioon, kui see milles süüdistatav maakohtu otsusega reaalselt süüdi mõisteti.
28. Süüdistatava N.G kaitsja vandeadvokaat M. Normann esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 12 pooltundi, milles sisaldub kohtuotsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine. Arvestades apellatsiooni taotluste ja väidete sisu ning mahtu, leiab kriminaalkolleegium, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning tuleb talle hüvitada. Kuna kohtuotsus jääb muutmata, siis jääb õigusabikulu süüdistatava kanda ning tuleb temalt KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel riigi kasuks välja mõista. 12
29. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15.06.2017 kohtuotsuse N.G osas muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
30. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et karistuse mõistmisel lähi- või sõltuvussuhtes enne
31. jaanuari 2015 toime pandud kehalise väärkohtlemise eest tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), mitte aga praegu kehtiva KarS § 121 lg 1 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus).
32. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 redaktsioon ei kergendanud lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise eest ette nähtud karistust, vaid hoopis raskendas seda. Nimelt näeb KarS § 121 lg 2 p 2 praegu sellise teo eest ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal ja karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKK 17.06.2015.a otsus nr 3-1-1-54-15, p 45). Lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine oli enne
33. jaanuari 2015 karistatav KarS § 121 järgi rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega ja on pärast seda karistatav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Nendest sanktsioonidest leebem on varem kehtinud KarS § 121 sanktsioon, mida KarS § 5 lgst 3 lähtudes tulebki kohaldada, kui isik tunnistatakse süüdi enne
34. jaanuarit 2015 lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises. (RKKK 3.11.
35. a otsus nr 3-1-184-10, p 19 jj). Tiit Lõhmus Mati Kartau 13 Juhan Sarv