KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.märtsil 2017 Tartu Kohtumajas Kriminaalasja number 1-16-11246 Riiklik süüdistaja Ringkonnaprokurör Toomas Liiva Koh

§ 263lg.1 p.

1 järgi üldmenetluses L.A Süüdistatav Kaitsja Ik: XXX; EV kodanik, kesk-eriharidusega, sissetuleku allikad -XXX, elukoht: XXX ; kriminaalkorras karistamata , ülalpeetavaid ei ole. Kalju Kutsar riigi õigusabi korras Juhindudes KrMS § 180 lg. 1, § 268, § 285-293, §298 , § 306 ,§ 309 lg. 3, § 311, § 313, § 315 , § 318 , kohus OTSUSTAS : Süüdi mõista L.A

§ 263lg.1 p.

1 järgses kuriteos ja karistada teda ühe aastase vangistusega.

§ 74lg.

1 alusel mitte pöörata vangistust L.A-le täitmisele kui L.A ühe aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75lg.

1 1 ettenähtud kontrollnõudeid, mille kohaselt ta on kohustatud : 1)elama määratud alalises elukohas XXX; 2)tulema kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75lg.

2 p. 8 alusel läbida L.A katseaja esimeses pooles kriminaalhooldaja juhendamisel sotsiaalprogramm, mis aitab programmis osalejal oma viha juhtida. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonnal ( Tartu, Tiigi 78) viia läbi L.A kriminaalhooldus. Välja mõista L.A-lt KrMS § 180 lg. 1 alusel riigieelarvesse menetluskuluna sundraha 705 (seitsesada viis) eurot , kaitsjatasu 696(kuussada üheksakümmend kuus) eurot. Kaitsja sõidukulu 194(ükssada üheksakümmend neli) eurot ja 40 senti jätta riigi kanda. KrMS § 180 lg. 3 alusel võimaldada L.A tasuda menetluskulu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või arveldusarvele nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis. Menetluskulude tasumisel tuleb viitenumbriks märkida 99917700019602. Selgituseks tuleb märkida kohustatud isiku nime, kohtuasja numbri ning makse liigi. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud kohtu määratud üheaastase tähtaja jooksul. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Asitõend- CD- R plaat Pepleri 12 maja kaameraga salvestatud- jätta kriminaaltoimiku juurde. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada apellatsioonkaebus. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme

) § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis on toime pandud vägivallaga. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas KorS § 55, mis sätestab avalikus kohas käitumise üldnõuded, lg 1 p-le 1 vastavalt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Seejuures on KorS § 54 järgi avalikuks kohaks määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk.

§ 263

lg 1 p-st 1 tuleneb, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud vägivallaga, on kuritegu ning selle eest karistatakse kriminaalkorras. Kannatanu J.R. andis kohtus ütlusi (tl 58 kuni tl 60 pöördel), mille kohaselt tema sõitis sinist värvi sõiduautoga Honda Civic süüdistusaktis nimetatud ajal mööda Akadeemia tänavat. Tehes vasakpööret Vanemuise tänavale, ilmus järsku paremalt poolt mööda Vanemuise tänavat üks punane auto. Kuna aga autode vahel kontakti ei olnud ning kuna teine auto signaali ei andnud, siis jätkas kannatanu oma teekonda Pepleri ristmiku suunas. Vahetult enne Pepleri ja 3 Vanemuise ristmikule jõudmist see punane auto kiirendas, möödus kannatanu autost ning sõitis sellele ülekäigurajal risti ette nii, et kannatanu pidi peatuma. Kannatanu jõudis mõelda, et tema peale saadi millegi pärast vihaseks, kui autost tuli välja mees – süüdistatav – ja tõmbas kannatanu auto juhipoolse ukse lahti. Kannatanu sai algul ukse kinni tõmmata, kuid siis tuli veel teine noormees ning koos rebisid nad ukse uuesti lahti. Süüdistatav hakkas valjuhäälselt ning ebatsensuurselt, kasutades roppe väljendeid, enda pahameelt väljendama. Teine noormees ütles ka vahepeal sõna sekka, kuid tema seisis peamiselt süüdistatava kõrval, natuke eemal. Mingi hetk karjus süüdistatav valjuhäälselt, et kas kannatanu tahab teda ära tappa. Kannatanu ei saanud aru, mida süüdistatav sellega mõtleb, ja ütles, et too maha rahuneks, et midagi ju ei juhtunud. Olukord ehmatas kannatanut väga ning ta arvas, et parem on lihtsalt vaikselt olla ja ära kuulata. Kui süüdistatav oli oma arvamuse avaldanud, siis puudutas ta parema käega suunatule kangi ning enne, kui ta ära läks, tegi parema käeseljaga löömise liigutuse kannatanu näo suunas (vasakule poole), mis oli piisavalt tugev, ning kannatanu ülahuul sai selle löögi tagajärjel vigastatud. Süüdistatav L.A ei eita, et 09.06.

1. a toimus Vanemuise ja Pepleri tänavate ristmikul tema ja kannatanu vahel intsident. Tema ütlustest (tl 72 kuni tl 74 pöördel) nähtub, et ta sõitis Vanemuise mäest üles Pepleri tänava poole. Akadeemia tänavast keeras talle nahaalselt ette kannatanu juhitud sinist värvi Honda Civic. Et liiklusõnnetust ära hoida, tegi süüdistatav järsu pidurduse. Ta lasi ka enda arvates signaali, kuid vana harjumuse kohaselt vajutas rooli keskele kuid signaali ei kostunud. Ta sõitis natuke edasi. Seal tekkis soodne võimalus naisest ette sõita ja välja tulla, et märkus teha. Ta läks autost välja. Ka tema vend, kes oli koos temaga autos, tuli mõni sekund hiljem järgi. Süüdistatav avas Honda Civicu juhipoolse ukse. Esitas küsimuse, et kuidas niimoodi sõidetakse. Kannatanu hakkas õigustama, et midagi ju ei juhtunud, mida sa siit tahad. See sõnelus kestis natuke aega. Süüdistatav ei eitagi, et mängu tulid ka ebatsensuursed sõnad tema poolt, kuna ta oli ärritunud. Samas eitab süüdistatav seda, et ta lõi kannatanut käega näkku. Ta väidab, et vestlus kannatanuga kestis kõige enam kaks minutit. Pärast seda lahkus ta sündmuskohalt. Kindlasti ei kummardunud ta autosse – ta ei oleks sinna füüsiliselt äragi mahtunud. Ta ei sirutanud ka oma kätt autosse. Ainult viitas suunatule kangile, et ka seda ei kasutanud kannatanu oma manöövrit sooritades. Mingit füüsilist kontakti tal kannatanuga ei olnud. Süüdistatava versiooni kinnitab ka tunnistaja D.I., kes viibis sündmuse juures. Tema ütlustest (tl 69 kuni tl 71 pöördel) nähtub, et
2. juunil pealelõunasel ajal sõitsid nad venna, st L.A Opel Astraga mööda linna. Roolis oli L.A. Nad sõitsid Vanemuise mäest üles. Nende autole keeras peateele ette naisterahvas sinise autoga. Õnnetuse ärahoidmiseks pidi L.A tegema äkkpidurduse. Neid päästis venna hea reaktsioon. Vend proovis signaali lasta, kuid ei olnud uue autoga veel tuttav ning ei vajutanud õigele kohale. Vend otsustas, et sõidab inimesele järgi ja teeb noomituse. Enne Vanemuise ja Pepleri risti ülekäigurada jõudsid nad sellest autost ette, et auto kinni pidada. Vend läks välja selle auto juurde. D.I. läks paar sekundit hiljem talle järgi ning seisis tema kõrvale. Naisterahvas ütles, et tema ei ole midagi teinud, ning proovis ust kinni panna. Nad tõesti sõimasid naisterahvast. Siis lahkusid nad koos auto juurest. D.I. eitab seda, et vend lõi naist. Ta ei näinud, et vend oleks isegi kätt sinna autosse sirutanud. Seega, kui kannatanu sõiduki kinnipidamise ning verbaalse suhtluse kohta kannatanu J.R. ütlused ühelt poolt ja süüdistatava L.A ning tunnistaja D.I. ütlused teiselt poolt riimuvad omavahel olulises osas, siis kannatanu löömise kohta on kohtule esitatud kaks vastandlikku versiooni – üks kannatanu oma ning teine süüdistatava L.A ja tunnistaja D.I. oma. 4 Kohtul ei ole alust kannatanu ütlustes kahelda. Need ütlused on protsessi jooksul olulises osas jäänud samaks, kuivõrd kaitsja ei ole tõstatanud küsimust nende mitteusaldusväärsuses põhjusel, et need lahknevad eeluurimisel antud ütlustest. Kannatanu ütlused riimuvad ka SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr XXX päeviku kannetega (tl 36), 09.06.
3. a patrullilehega (vt tl 39-40) ning 09.06.
4. a isiku läbivaatuse protokolliga (vt tl 29-31), millest kõigist nähtuvad temal pärast intsidenti fikseeritud huulevigastus. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, et ta on nii sündmuskohale sõitnud politseipatrullile kui ka meditsiinitöötajatele avaldanud kehavigastuse tekkepõhjusena löömise vastu nägu, mis pandi toime Pepleri ja Vanemuise tänava ristil. Kannatanu on eeluurimisel tundnud ära teda löönud noormehe, st süüdistatava, samuti temaga kaasas olnud isiku – D.I. (vt äratundmiseks esitamise protokollid tl 31-32, 3334) ning jäi selle juurde ka kohtus. Lisaks riimuvad tema ütlused olulises osas asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 21-28), millest on näha, kuidas isik nr 1, st süüdistatav on enam kannatanu sõiduki ukse vahel ja isik nr 2, st D.I. seisab tema kõrval (vt fotod nr 5-7) ning kuidas vahepeal, sh ka enne kannatanu auto juurest lahkumist kummardub isik nr 1, st süüdistatav enam uksest sissepoole (vt foto nr 8). Mis puudutab tunnistaja D.I. ütlusi, siis nähtub 16.06.
5. asitõendi vaatlusprotokollist, täpsemalt fotolt nr 9 (tl 26), kuidas pärast intsidendi toimumist lahkub kannatanu auto juurest kõigepealt isik 2, st D.I. ning alles pärast seda isik nr 1, st süüdistatav. Sellest järeldab kohus, et D.I. ei pruukinud kannatanu auto juures nii kaua ollagi, et näha, kuidas L.A kannatanut lõi, sest kannatanu sõnade kohaselt toimus löömine vahetult enne seda, kui L.A tema auto juurest lahkus (vt tl 59 pöördel). Järelikult ei ole tunnistaja D.I. ütlused selle kohta, et L.A ei löönud kannatanut, usaldusväärsed. Samal ajal nähtub ka süüdistatava ütlusest, et ta proovib oma teo osakaalu pisendada. Nimelt ei haaku tema ütlused asitõendi vaatlusprotokolliga, kuna sealt on näha, et ta kummardub ka auto salongi sisse (vt foto nr 6 tl 24). Lõpuks ei haaku need ka nende tõenditega, st SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr XXX päeviku kannetega, 09.06.
6. a patrullilehega ning 09.06.
7. a isiku läbivaatuse protokolliga, mis kinnitavad kehavigastuse esinemist kannatanul vahetult pärast toimunud intsidenti. Seetõttu leiab kohus, et usaldusväärsemad on kannatanu ütlused ning et nendele, samuti aga nendega riimuvatele SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr XXX päeviku kannetele, 09.06.
8. a patrullilehele, 09.06.
9. a isiku läbivaatuse protokollile, 10.06.
10. a ja 22.06.
11. a äratundmiseks esitamise protokollidele ning 16.06.
12. a asitõendi vaatlusprotokollile tuginevalt tuleb lugeda tõendatuks, et 09.06.
13. a kella 15.40 paiku L.A avalikus kohas rikkus korrakaitsenõudeid, peatades teise sõiduki, rebides sõidukiukse lahti, sõimas kannatanut ning tegi käega J.R. näo suunas löögi, mis tabas kannatanut vastu huult; löögi tagajärjel kannatanu tundis valu ja sai vigastuse. Kohus märgib, et kannatanu J.R. löömise fakti tõendamisel ei tugine ta tunnistaja H.O. ütlustele (tl 64-67), kuivõrd need ei ole kohtu jaoks piisavalt usaldusväärsed. Nimelt ei suutnud tunnistaja kohtus löömise asjaolusid enam täpselt meenutada, kusjuures mälestused ei taastunud tal täielikult ka pärast varasemate ütlustega tutvumist (vt tl 66). Lisaks tuleb arvestada sellega, et tunnistaja H.O. nägi toimunut läbi sõidukiklaasi, mistõttu oli sündmuse tajumine tema jaoks häiritud. Kaitsja seadis kahtluse alla J.R.l esinenud huulevigastuse pärinemise käelöögist, pakkudes välja versiooni, et see tekkis kokkupuutest vastu kõva eset, kui J.R. Vanemuise ja Pepleri tänavate 5 ristmikul pidi oma autot järsku pidurdama siis, kui L.A oma autoga J.R. autole selle peatuma sundimiseks ette sõitis (vt kaitseakti tl 12-13, samuti tl 60). Kohus leiab, et taoline versioon ei leidnud kohtus kinnitust. Kannatanu ütlused kinnitavad, et ta oli kõnealusele ristmikule sõites nagunii hoogu maha võtmas ning seega ei olnud see tema jaoks selline ootamatu pidurdus, mis võis temale vigastusi tekitada. Kannatanu arvestas sellega, et peab ristmikul teed andma nii jalakäijale kui ka teistele autodele (vt tl 60). Kannatanu ütlused kinnitavad sedagi, et ka turvavöö oli tal kinni (tl 60 pöördel). Sellest järeldub, et puudus selline järsk pidurdus, mille tagajärjel oleks kannatanu nägu inertsist kuhugi vastu pidanud puutuma. Ning isegi juhul, kui sõiduki peatumine oleks olnud tavapärasest järsum, oleks kannatanu hoogu pidurdanud kinnitatud turvavöö. Koht, kus eelkirjeldatud tegevus aset leidis, st Pepleri ja Vanemuise tänavate ristmik (süüdistuses määratletud kui Pepleri tn 19) Tartus on avalik koht KorS § 54 järgi, kuivõrd see on koht, kus kulgevad avalikud tänavad, mis on mõeldud kasutamiseks määratlemata isikute ringile. Lüües J.R.t käega vastu nägu, rikkus L.A KorS § 55 lg 1 p-s 1 toodud käitumise üldnõuet, mis keelab avalikus kohas käituda teist isikut ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt. Kannatanu J.R. kinnitas kohtus, et L.A käelöök vastu tema nägu tekitas talle füüsilist valu. Lisaks nähtub kannatanu ütlustest, et L.A löök oli piisavalt tugev, et vigastada tema ülahuult (tl 5 ja tl 5 pöördel). Ka SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr XXX päeviku kannete kohaselt (tl 36) diagnoositi J.R.l kella 16.39 ajal, st 1 tund pärast käsitletavat intsidenti huule pindmine vigastus – vasema ülahuule sisepinnal limaskestal marrastus ja turse. Sama asjaolu, st J.R. ülahuule vigastust kinnitab ka 09.06.
14. a patrullileht (vt tl 39-40) ning 09.06.
15. a isiku läbivaatuse protokoll (vt tl 29-31). Seega ei olnud L.A käitumise näol tegu üksnes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, vaid kuna J.R.l esines anatoomilise terviklikkuse häire, siis ka teise isiku tervise kahjustamisega

§ 121lg 1 tähenduses.

Süüdistatava L.A ning tunnistaja D.I. ütluste kohaselt tekkis L.A konflikt kannatanu J.R.ga seetõttu, et kannatanu oli eelnevalt Akadeemia ja Vanemuise tänavate ristmikul tekitanud liiklusohtliku olukorra sellega, et pööras ristmikul ette L.A juhitud sõidukile, ning et L.A läks korda õnnetust vältida üksnes seetõttu, et ta järsult pidurdas. Seda, et kannatanu tekitas Akadeemia ja Vanemuise tänava ristmikul liiklusohtliku olukorra, kuna keeras Vanemuise tänavalt üles sõitnud autole ette, kinnitas kohtus ka tunnistaja A.T. (vt tl 67 pöördel). Lisaks ilmneb kannatanu J.R., süüdistatava L.A ning tunnistaja D.I. ütlustest, et J.R. ütles nn korda looma tulnud L.A-le, et too maha rahuneks, et midagi ju ei juhtunud. Siit võib tõusetuda küsimus, kas aset leidnud kehalisel väärkohtlemisel on üksnes isikuvastane mõõde, kuivõrd see tõukus L.A ning kannatanu vahel tekkinud omavahelisest konfliktist, või rikuti sellega siiski ka avalikku korda. Kohus leiab siiski, et eelkäsitletud konflikti olemus, selle lahendamise ebaadekvaatne viis, ühtlasi seegi, et vägivallategu toimus süüdistatavale võõra isiku suhtes, ei anna ilmselgelt alust rääkida pelgalt isiku vastu toime pandud ründest, vaid annab toimunule lisaks ka avaliku korra rikkumise iseloomu. Seega asub kohus seisukohale, et tegu oli vägivallaga

§ 263lg 1 p 1 mõttes.

Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava käitumises olid

§ 263lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

6 Kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta enne seda, kui teda tabas löök, pead natukene kõrvale tõmmata, kuid sellele vaatamata tabas süüdistatava käsi teda piisavalt tugevalt, et vigastada huult (vt tl 59 pöördel). Eelnev viitab asjaolule, et süüdistatava käelöök kannatanu näo suunas oli tugev. Kohus leiab, et kui süüdistatav tegi nii intensiivse liigutuse kannatanu näo suunas, mis oli talle väga lähedal, siis pidi ta võimalikuks pidama mitte üksnes seda, et käelöök tabab kannatanut näkku, vaid sedagi, et löök tabab kannatanut sellise tugevusega, et tekitab temale nii vigastuse kui sellega kaasnevalt ka valu. Seega oli süüdistataval löömise, valu tekitamise ning kehavigastuse osas vähemalt kaudne tahtlus

§ 16lg 4 järgi.

Muus osas tegutses L.A otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Kohus ei tuvastanud L.A käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ning leiab, et L.A tuleb toimepandu eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 263

lg 1 p 1 kohaselt karistatakse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga, rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistusega. Seejuures tuleneb

§ 44

lg-st 1, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära, ning

§ 45

lg-st 1, et tähtajalise vangistuse alammäär on 30 päeva vangistust.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg-st 2 tulenevalt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. L.A tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Kohus on seisukohal, et L.A süü on keskmine. Tuleb küll möönda, et kannatanule tekitatud kehavigastus oli oma laadilt kerge. Samas suurendab L.A süüd see, et tema tegevusega kaasnes kõva sõim ja ebatsensuursed sõnad ning et ta pani oma teo toime naisterahva vastu, kellele selline käitumine põhjustas tugeva ehmatuse (vt tl 59). Süüd suurendab seegi, et L.A tegevusel oli kõrvalisi pealtnägijaid, keda selline käitumine samuti häiris ning ehmatas (vt tunnistaja H.O. ütlusi tl 65 pöördel). Kui arvestada sedagi, et L.A pani oma teo toime päevasel ajal Tartu kesklinna lähistel, st ajal ja kohas, mil liiklus on üldteadaolevalt suur - seda, et kuriteosündmuse toimumise ajal möödus sündmuspaigast mitmeid inimesi, tõendab ka 16.06.

1. a asitõendi vaatlusprotokoll, - oli kõrvaliste isikute ring, keda selline tegevus ilmselgelt häiris, veelgi suurem. Karistusregistri teatis (tl 49-50) tõendab, et L.A ei ole varem süütegude eest karistatud. See näitab, et L.A rikkumine oli pigem juhuslik, mitte aga väljakujunenud käitumismall. Samas on viimasel ajal kahetsusväärselt sageli aset leidnud juhtumid, kus autojuhid on hakanud omakohtu korras liikluses korda looma, kasutades selleks ilmselgelt ebamõõdukaid või isegi mitteseaduslikke vahendeid, nagu see toimus ka käesoleval juhul. Selline käitumine seab ohtu avaliku kindlustunde ning külvab hirmu. Eelnev omakorda viitab asjaolule, et sellistesse rikkumistesse tuleb suhtuda karmilt, et mitte lasta taolisel käitumisel ühiskonnas juurduda. 7 Kohus leiab, et L.A süü suurust ning õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ei ole teda võimalik karistada rahalise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada vangistust. Samas on eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt võimalik teda karistada vangistusega alla keskmist sanktsioonimäära, mis on 2 aastat 6 kuud ja 15 päeva vangistust. Kohus, leiab et L.A tuleb tema teo eest karistada 1 aasta pikkuse vangistusega. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (vt tl 54-55) on L.A olnud kahtlustatavana kinni peetud 2 päeva jooksul (09.-10.06.
2. a).

§ 68

lg 1 alusel tulevad need päevad lugeda L.A karistusaja hulka ning seega tuleb temale lõplikuks karistuseks mõista 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus on seisukohal, et eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ei ole otstarbekas L.A karistada reaalse vangistusega, vaid tema suhtes tuleb kohaldada

§-i 74. Seega ei pöörata temale mõistetud 11 kuu ja 28 päeva pikkust vangistust täitmisele, kui L.A ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Kuivõrd kuriteo toimepanemise soodusteguriks oli kohtu hinnangul süüdistatava oskamatus oma viha juhtida, siis selleks, et minimeerida uute kuritegude toimepanemise riski veelgi, tuleb L.A-le

§ 75

lg 2 p 8 alusel panna kohustus läbida katseaja esimeses pooles kriminaalhooldaja juhendamisel vastav sotsiaalprogramm. Seejuures hakkab L.A katseaeg

§ 78

p 1 kohaselt kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest,

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuded kohalduvad talle aga alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesolevas asjas on menetluskuludeks: süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära, s.o 705 eurot, KrMS § 175 lg 1 p-le 4 vastavalt riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu ja sõidukulud kokku 890,40 eurot (tl-d), s.o kokku 1595,40 eurot. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 ls 1 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Sama lõike kolmandast lausest tuleneb, et kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause kohaselt võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Arvestades menetluskulude kogusuurust (1595,40 eurot) ja seda, et L.A tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kelle igakuine keskmine sissetulek on 600-700 euro ringis, siis on alust asuda seisukohale, et menetluskulude täies ulatuses L.A-lt välja mõistmine on temale ebamõistlikult koormav ning võiks ohustada tema resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu jätab kohus need KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ning mõistab temalt 8 riigituludesse välja sundraha 705 eurot ning riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 696,00 eurot, seega kokku 1401,00 eurot. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja sõidukulud 194,40 eurot tuleb jätta tervikuna riigi kanda. Isikult väljamõistetavate kriminaalmenetluse kulude suurust ning L.A varanduslikku seisundit silmas pidades on veelgi ilmne, et menetluskulude ühe korraga tasumine käiks temale majanduslikult üle jõu. Seega leiab kohus, et on põhjendatud võimaldada tasuda tal menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. V Kohtu seisukoht asitõendi osas Käesolevas asjas asitõendiks olev CD-R plaat Pepleri 12, Tartu maja küljes oleva kaamera salvestistega (pakend nr 1) jätta kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9