S § 63 lg 1 ja
Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: U.B; ik: XXX; elukoht: xxxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta U.B kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 09.05.2018 otsusele nr 2315,18,001926 U.B karistamises
S § 63 lg 1 ja
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 09.05.2018 otsus nr 2315,18,001926 U.B karistamises
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot muutmata ja tühistamata.
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot selles, et menetlusalune isik 21.04.2018 kell 04:39 paiku Tallinnas, xxxx juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69 mg, samuti omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles eelnevalt
Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 ja
lg 1 p 1 ja 3 nõudeid ning pani toime
lg 2 ja
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Mina U.B (XXX) olin kinnipeetud 21.04.2018 kell 04.39 autoga xxxx tänaval. Ma väga kahetsen oma tegu ja ma luban, et see enam ei kordu, sain kõik aru. Palun kohust mõista mulle minimaalne trahvi summa, kuna antud summa s.o 900.- ma pole võimeline ära maksama. Olen ise veel õpilane xxxx (xxxx), kus ma õpin 2 (teisel) kursusel! Ning praegu ma olen praktikal ja ei tööta! Ema töötab mul minimaal palga eest ning peres on vähe raha. Ma palun veelkord läbi vaadata minu otsust ning teha selle trahvisumma väiksemaks sellisena, et ma saaksin selle ise ära maksta. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kaebuses Harju Maakohtule soovib U.B rahatrahvi vähendamist miinimumini. Kohtuväline menetleja, tutvunud U.B kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isik juhtis 21.04.2018 kell 04:39 Tallinnas xxxx juures mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud ning tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,74 +- 0,05 mg/1. Isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri-ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õigusrikkumisele vastava karistuse määramisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. 2 Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd U.B on ühe teona toime pannud kaks enamohtlikku liiklusalast väärtegu, on tema süü keskmisest suurem ning kohtuväline menetleja on põhjendatult määranud rahatrahvi üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja peab oluliseks siinjuures osundada ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-58-13 punktile 7, mille kohaselt Määratud karistus täidab ka karistuse eripreventiivset eesmärki, kuivõrd menetlusalune isik omab kehtivat karistust liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei ole vastu, kui rahatrahv määratakse tasumisele osamaksetena pikema aja jooksul. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik kohtuistungist osa võtta ei soovi. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg-s 2 ja § 201 lg 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest 3 nähtuvalt U.B juhtimisõigus puudub. Seega rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata.
lg 1 p 3 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt
§-le 91. Väärteoasjas leiduva sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on menetlusalune isik kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt 16.11.2013
lg 2 p 3 alusel, st vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumise tõttu. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus endiselt puudub ja et teda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuid sellegi poolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 1 p 1 ja 3 keeldusid ja pani sellega toime
lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, keda on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 21.04.2018 kell 04:55 kuni 05:01 U.B seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0032, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-17-00182). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,74 mg ja 0,75 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,69 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolisest mõõtetulemusest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Taavi Pelt, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,69 milligrammi, seega rikkus ta
Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni öösel kella 5 paiku ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,69 mg/l. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,69 mg/l, mis on enam kui viis korda rohkem, siis teadis menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset 4 leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit isikuna, kelle puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ja isikuna, keda on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Seega on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määranud rahatrahvi sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,69 mg/l. Selline määr on
lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra tunduvalt ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Lisaks sellele on menetlusalune isik toime pannud ka
Seega ei saa väita, et menetlusaluse isiku süü oleks väike kas siis iga üksikut väärtegu arvestades või siis väärtegude kogumit arvestades. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 2 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 2 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates U.B süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul 5 tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud
lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,05 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Lisaks puudus kaebuse esitajal ka juhtimisõigus ja seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtueelses menetluses menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, vastupidi, ta on väärteoprotokolli märkinud, et ta ei ole rikkumisega nõus. Kui isik ei ole rikkumisega nõus, siis ei saa ta ka oma tegu kahetseda. Seega ei saanud kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga ka arvestada, kuna seda ei esinenud. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses, s.t alles peale seda, kui on tehtud karistusotsus. Seega on kahetsuse ainuke eesmärk vähendada kohtuvälise menetleja määratud karistust ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt ning seda arvesse võtta ei saa. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis, olles seejuures teadlik ka sellest, et tal puudub üldse õigus mootorsõidukit juhtida. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, ja lisaks ka juhtimisõiguse puudumist, siis on määratud karistuse määr täielikult põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks seda vähendada. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Ainuüksi põhjusel, et määratud karistus menetlusaluse isikul arvates on liiga range, ei ole õiguslikuks aluseks kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.