Obsah (6)

§ 199§ 275§ 274§ 64§ 68§ 79

1-12-8767 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-8767 (11240105491) Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika

§-de 199 lg 2 p 4, 8; 266 lg 1; 202 lg 1 järgi, D.J-i süüdistuses

§de 199 lg 2 p 5, 8, 9; 275; 274 lg 1 järgi, Z.L süüdistuses

§-de 199 lg 2 p 4, 8 - 22 lg 2; 121 järgi lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. novembri 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava D.J-i apellatsioon RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatava D.J-i apellatsioon Viru Maakohtu
2. novembri 2012 otsuse peale kriminaalasjas 1-12-8767 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Viru Maakohtu 15.11.2012 otsusegatunnistati D.J süüdi

§ 199lg 2 p 5, 8, 9 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

Veel tunnistati ta süüdi

§ 275järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 274

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati D.J vangistusega 3 aastat.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud 12 päeva karistuse hulka ning kandmisele kuulub 2 aastat 11 kuud 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 21.05.

1. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsusele on apellatsiooni esitanud D.J , kes palub tühistada maakohtu otsuse karistust puudutavas osas. Ta taotleb karistuseks 2 aastat vangistust, nagu seda talle palus mõista prokurör. D.J ei ole nõus, et talle mõisteti suurem karistus kui seda taotles prokurör. D.J palub karistuse mõistmisel arvestada, et ta on haige inimene, mille kinnituseks ta on apellatsioonile lisanud terve rea arstlikke tõendeid, mis on välja antud Viru Vangla meditsiiniosakonna poolt. D.J taotleb suulist menetlust, sest soovib osaleda ringkonnakohtus tema apellatsiooni läbivaatamisel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohus, hinnates D.J-i poolt esitatud apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu määruse nr 3-1-1-17-11 punktide 6-6.3 kohaselt ei välista süüdistatava soov osaleda ringkonnakohtus oma apellatsiooni arutamisel apellatsiooni läbi vaatamata jätmist. Maakohtus süüdistatav koos kaitsjaga said viibida oma asja arutamise juures ja selles osaleda. Nimetatud määruses Riigikohus märgib, et karistuse mõistmise vaidlustamine ei tingi igal juhul asja läbivaatamist suulises menetluses.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on D.J-ile karistust mõistes põhjalikult motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra. Maakohus arvestas, et D.J on varem 7 korda erinevate kuritegude toimepanemise eest karistatud. Käesolevas asjas pani ta toime 18 vargust, tekitades sellega kahju üle 3000 euro. Maakohtu arvates vääriks selline tegevus sanktsiooni maksimumkaristust, so 5 aastat vangistust, kuid arvestades süü ülestunnistamist ja uurimisele kaasaaitamist, aga samuti D.J-i terviseseisundit, pidas kohus võimalikuks varguste eest karistuseks mõista 3 aastat vangistust.

§-de 275 ja 274 lg 1 järgi karistust mõistes arvestati, et tegemist on üheepisoodiliste kuritegudega, mille puhul esineb süü ülestunnistamine, seetõttu peeti võimalikuks karistus mõista alla sanktsiooni keskmist. Ka siin arvestati D.J erviseseisundit. Maakohus võttis arvesse, et D.J-i käitumine aja jooksul muutus halvemaks. Pärast varguse toimepanemist kasutas ta vägivalda turvatöötaja suhtes, kes püüdis teda kinni pidada, samuti solvas ta politseinikke. Kõigest eeltoodust lähtudes maakohus leidis, et mõjutamaks D.J edaspidi hoiduma avalikku korda kaitsvate 2 isikute tervise kahjustamisest ning nende solvamisest, tuleb talle anda selge sõnum, et niisugune käitumine on eriti taunitav ja toob kaasa rangema karistuse. Seetõttu mõisteti talle liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Ringkonnakohus märgib, et D.J-ile mõistetud karistus vastab toimepandud kuritegudele ning süüdimõistetu isikule. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 punkt 6.6 kohaselt kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on märgitud, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Käesoleval juhul on maakohus põhjendanud (otsuse lk 22), miks D.J-ile mõisteti raskem karistus kui seda oli taotlenud prokurör. Seega on järgitud vastavat kohtupraktikat. Karistust mõistes oli maakohtule teada D.J ervislik seisund (IX kd lk 25 ja 34) ja seda ka arvestati (otsuse lk 22). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel küllaldaselt ja igakülgselt arvestanud D.J-i isikut iseloomustavaid andmeid, mis olid kriminaalasjas olemas. Süüdlase isiku arvestamist talle karistuse mõistmisel nõuab kohtupraktika (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-09 p 30.2, 3-1-1-11-10 p 6.1). 3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon on perspektiivitu ka osas, milles D.J taotleb apellatsioonile lisatud arstlikke dokumente arvestades karistuse kergendamist. Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on lühimenetlusega, siis ka apellatsioone lahendades tuleb lähtuda KrMS §-de 233 lg 1 ja 237 lg 4 sätetest, st aluseks võtta ainult kriminaaltoimiku materjalid. Kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-91-07 p 7, 3-1-1-2-10 p 9, 3-1-1-79-10 p 10.1) lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Antud juhul on apellatsioonile lisatud vangla arstlikud tõendid põhjendamaks D.J-i halba tervislikku olukorda. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-79-10 p 10.2 kohaselt juhul, kui kohus vaatamata täiendavate tõendite vastuvõtmisele ei ole otsuse tegemisel nendele tõenditele tuginenud, siis ei kaasne sellega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei saa tugineda nimetatud dokumentidele. Samas ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada D.J-ile , et süüdimõistetu ennetähtaegset karistuse kandmisest vabastamist tema haiguse tõttu reguleerivad KrMS § 425 lg 1 ja

§ 79lg 1, kuid see ei ole käesoleva määrusega lahendatav küsimus. 4. Neil asjaoludel ja lähtuvalt Kr

MS § 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Mati Kartau Aarne Sarjas 3 Maarika Kuusk