Väärteoasi nr 4-18-4757 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2018. a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4757 Kohtukoosseis Kohtunik Rai

§ 30

lg 1 p 1 alusel ning viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele kohtuasjades nr 3-1-1-91-13 ja 3-1-1-11-

1. Kaebusest nähtuvalt põhjustas sõidukiiruse ületamise asjaolu, et kaebaja teostas möödasõitu autokolonnist, mis liikus kiirusel 70 km/h. Seejuures oli T.Z sunnitud ületama lubatud sõidukiirust oma sõiduritta tagasi keeramiseks vastutuleva sõiduki tõttu. Autokolonni vahele ei olnud võimalik reastuda, kuna kolonnis liikunud sõidukite vahed olid liiga väikesed. Viimati nimetatud asjaolu märkas T.Z alles peale manöövri (s.o möödasõidu) alustamist, mistõttu tal puudus võimalus juba alustatud manöövri katkestamiseks. Seega põhjustas sõidukiiruse ületamise otsene vajadus hoida ära võimalik liiklusohtlik olukord. Manöövrit alustades ei olnud T.Z-ile vastutulevat sõidukit näha ja vastu liikuvat sõidukit märgates oli T.Z vajalik liiklusohu vältimiseks kiiresti oma sõiduritta tagasi reastuda. Seega ei olnud tegemist kaebaja poolse tahtlusega ületada lubatud sõidukiirust vaid sunnitud olukorraga liiklusohu vältimiseks. T.Z süüd ei saa pidada suureks. Lisaks nähtub kaebusest, et T.Z puuduvad kehtivad karistused ja ta on käitunud igati seaduskuulekalt. T.Z kavatseb ka edaspidi käituda seaduskuulekalt ja olla liikluses veelgi hoolsam (sh vältida olukordi, kus on liiklusohu vältimiseks ületada lubatud sõidukiirust). Kaebaja leiab, et kuna lubatud sõidukiiruse ületamise puhul oli tegemist sunnitud olukorraga ja T.Z puuduvad kehtivad karistused, siis on rahatrahvi määramine üle keskmise määra põhjendamatu. Seetõttu taotletakse alternatiivselt rahatrahvi vähendamist alla seaduses ette nähtud alammäära vastavalt KarS § 61 lg-s 1 sätestatule. Kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja rahatrahvi määramisega üle keskmise määra rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Tavapärase praktika kohaselt määratakse olukorras, kus rikkumise toimepannud isikul puuduvad kehtivad karistused, oluliselt väiksemad rahatrahvid. Lisaks leiab kaebaja, et talle määratud rahatrahv on ebamõistlikult suur ka tema sissetulekut arvestades. Kaebaja töötasu on 800 eurot kuus ja kaebajale on määratud ka osaline (60%) töövõimetus. Kohus nõudis VTMS § 116 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurilt välja väärteotoimiku (tl 24). 2 25.09.
2. a määrusega võttis kohus T.Z kaebuse menetlusse. Kohus määras, et kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik seisukoht kaebuse kohta (tl 25). Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud väärteomenetlusega seotud rikkumisi, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Lisaks kontrollis kohtuväline menetleja kiiruse mõõtmise protseduuri ning koostatud dokumente, kuid rikkumisi ei tuvastanud. Kiirusmõõteseadme tulem 42 km/h on kohtuvälise menetleja hinnangul õiguslikku alust omav näit. Menetlusalune isik ei ole kahetsust avaldanud, mida saaks arvestada karistuse mõistmisel kergendavaks asjaoluks. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb rikkumise iseloomustamisel oluliseks pidada teo toimepanemise aega ja kohta. Tegemist on tiheda liiklusega maanteega ning rikkumise toimepanemise ajal oli tegemist nö tipptunniga. Seega seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu nii iseenda, kui ka kaasliiklejad. Kiirmenetlus otsuses märgitus kohas on olnud korduvalt õnnetusi, mille põhjustajaks on olnud metsloomad ning mille tagajärjel on inimesed saanud tervisekahjustusi. Piirkiirust ületav sõiduk on oma olemuselt ohtlik eeskätt seetõttu, et see läbib ohu ilmnemisel oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda pärsib sõiduki seismajäämist enne takistust. Kohtuvälise menetleja hinnangul on lubatud sõidukiiruse ületamine 42 km/h tahtlikult toime pandud süütegu. Selline sõidukiirus ei saa juhile jääda märkamatuks. Tegemist on enamohtliku väärteoga ning ühe raskeima liiklusalase rikkumisega. Kehtiva liiklusseaduse kohaselt on kiiruse ületamine keelatud ning seda ka möödasõidul. Juht peab oskama hinnata möödasõiduks vajaliku ohutu vahemaa pikkust. Möödasõitja peab olema veendunud vaba ning piisavas ulatuses tagatud nähtavusega teelõigu olemasolus möödasõidu sooritamiseks. Videosalvestisel olev kellaaeg erineb tegelikust rikkumise toimepanemise kellaajast ühe tunni võrra. Erinevus on tingitud tehnilistest põhjustest, mitte politseiametnike poolsest veast. Kohtuvälise menetleja hinnangul pandi rikkumine toime tahtlikult mitte liiklusohu ärahoidmiseks. Patrullautole paigaldatud kaamera võimaldab jäädvustada nii patrullauto ees, kui ka taga toimuvat. Videosalvestiselt (patrullauto ees salvestatud) nähtub, et patrullsõidukile läheneb kell 16.12 tagant samas suunas liikuv sõiduk kiirusega 137 km/h. Vaadates videosalvestist, mis on jäädvustatud tagumise kaameraga, on samal kellaajal näha, et möödasõitu teostanud auto on jõudnud tagasi oma suunavööndisse (möödasõidu lõpetanud) ja läheneb jõudsalt samas suunas ees liikuvale politseisõidukile. Seega teostati möödasõitu, millega kaasnes piirkiiruse ületamine, tahtlikult, aga mitte liiklusohu vältimiseks. Sõidukid, mis liikusid Tallinna poole, olid vastu (Tartu suunas) liikunud sõidukitest möödunud, kui menetlusalune isik alustas möödasõitu ees liikuvatest sõidukitest. Möödasõidu hetkel ei liikunud menetlusalusel isikule vastu ühtegi sõidukit, mistõttu ei saa rääkida liiklusohtlikust olukorrast. Puutuvalt menetlusalusele isikule määratud karistusse märgib kohtuväline menetleja, et käesolevas väärteoasjas on ümberlükkamatult leidnud kinnitamist lubatud piirkiiruse ületamine määras, mis on juhile tajutav. Seega on tegu T.Z poolt tahtlikult toime pandud. T.Z pani toime olulise rikkumise ning seda kohas, mida tuleb lugeda tavapärasest ohtlikumaks. Kohtuvälise menetleja hinnangul on T.Z süü suur. Kohtuväline menetleja märgib, et sellistesse rikkumistesse suhtub politsei keskmisest karmimalt, mis väljendub määratud karistustes. Tulenevalt eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle ja mõjustatavusele. 3 KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta ja on olnud nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel VTMS §-st
4. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja tema kaitsjat ning kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ja tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.
5. VTMS § 123 lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuses on T.Z taotlenud kiirmenetluse otsuse tühistamist ja

§ 30lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt, kergema karistuse määramist.

Kuigi T.Z ei ole vaidlustanud talle etteheidetud väärteo toimepanemist, tuleb sellele vaatamata kohtul lähtuda VTMS § 132 lg-st 2 ning kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sellest tulenevalt hindab kohus T.Z-ile etteheidetava väärteo toimepanemist tervikuna, vaatamata kaebuses esitatud taotlustele.

1. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 07.09.
2. a kiirmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja T.Z kaebus rahuldamata.
3. Esmalt peab kohus oluliseks käsitleda asjaolu, et rikkumise toimepanemise aeg erineb videosalvestisel (millega on asendatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll) ja kiirmenetluse otsusel ühe tunni võrra. VTMS § 57 lg 1 p 6 sätestab, et kiirmenetluse otsuses märgitakse väärteo toimepanemise aeg ja koht. Ka T.Z suhtes koostatud kiirmenetluse otsusel on märgitud otsuse koostamise aeg. Kuigi videosalvestisel on rikkumise ajaks fikseeritud 07.09.
4. a kell 16.12, on kiirmenetluse otsuses (ja ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis) märgitud rikkumise toimepanemise ajaks 07.09.
5. a kell 17.
6. Kohtuvälise menetleja 09.10.
7. a kirjalikust seisukohast nähtuvalt on kellaaegade erinevus ühe tunni võrra tingitud tehnilistest põhjustest, aga mitte politseiametnike eksimusest. Ka kaebuses ei ole leitud, et kiirmenetluse otsuses märgitud väärteo toimepanemise aeg oleks ebaõige. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole eksinud kiirmenetluse otsust koostades õige kellaaja märkimisega, seega ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
8. LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et T.Z juhtis 07.09.
9. a kell 17.12 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 153.kilomeetril mootorsõidukit Audi A6, registreerimismärgiga xxxxxx, kiirusega 137 km/h (+/- 5 km/h). Seda kinnitab kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 31). Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kiiruse mõõtmist on teostatud seadmega Stalker DSR 2X DP 009642 (antennid KC031261 ja KR009132-auto). Lisaks nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtevahendiga on 07.09.
10. a kell 07.07 teostatud testmõõtmine ja seade on hinnatud töökorras olevaks. Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTRS-17/00282 13.12.
11. a (tl 32). Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandus- ja taristuministri 20.09.
12. a määruse nr 57 lisa p-le 8.
13. T.Z juhitava sõiduki (audi A6, registreerimismärgigax3xxxxx) kiirust mõõdeti Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt 153.kilomeetril, mõõtja sõiduki liikumise kiirus mõõtmise hetkel oli 89 km/h. 4 Kiiruse mõõtmisel tuvastati sõiduki kiiruseks 137 km/h, arvestades laiendmääramatust +/- 5 km/h. Kiiruse mõõtmisel kasutati videotehnikat. Kohtule on esitatud ka CD-plaat videosalvestisega (tl 34). Lisaks eelviidatud tõenditele on väärteoasjas tõendiks ka T.Z enda ütlused. T.Z ütluste kohaselt sõitist ta mööda autode rivist, mis liikus kiirusel 70 km/h ja ületas kiirust. T.Z ei ole ka kaebuses vaidlustanud kiiruse ületamise fakti. Vaidlust ei ole selles, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 153.kilomeetril on asulaväline tee. See tähendab, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on vastavalt LS § 15 lg 1 p-le 190 km/h. Seega on eeltoodud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et T.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et T.Z on 07.09.
14. a kell 17.12 Tallinn-TartuVõru-Luhamaa mnt 153.kilomeetril rikkunud LS § 15 lg 1 p 1, mille kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Kuna T.Z on ületanud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo.
15. Kohus on seisukohal, et T.Z on väärteo toime pannud kavatsetult. T.Z ütlusi arvesse võttes leiab kohus, et T.Z ületas lubatud sõidukiirust tahtlikult, st tema eesmärgiks oli kiirust ületada ja ta teadis, et ta seda teeb. T.Z ütlustest nähtuvalt möödus ta autode rivist, mis liikus kiirusel 70 km/h. Siinkohal leiab kohus, et ainuüksi otsustuse tegemisega sooritada möödasõitu korraga mitmest autost pidi T.Z teadma, et liiklusohutuse tagamiseks tuleb tal suurimat lubatud sõidukiirust ületada. Lisaks leiab kohus, et T.Z väide möödasõidul talle vastu liikunud sõidukist ja seega võimalikust liiklusohu tekkimisest ei riimu väärteoasja materjalide juures oleva videosalvestisega. Nii nähtub videosalvestiselt, et T.Z teostas möödasõitu hetkel, mil talle ei liikunud vastu ühtegi sõidukit. Seega saab videosalvestiselt nähtu põhjal teha järelduse, et T.Z puudus igasugune mõistlik põhjus möödasõidul lubatud suurima piirkiiruse ületamiseks. Kohtu hinnangul saab väärteo toimepanemise tehioludest ja T.Z põhjendustest teha järelduse, et T.Z liiklusnõudeid eirav käitumine oli eesmärgipärane. T.Z tahtlust kinnitab ka ületatud kiiruse suurus, milleks on mitte vähem kui 42 km/h. Sellises määras kiiruse ületamine on mootorsõiduki juhile selgelt tajutav ja ilmselgelt on tegemist juhi teadliku valikuga.
16. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati T.Z-ile karistuseks rahatrahv 136 trahviühikut, s.o 544 eurot. Kaebuses on taotletud T.Z suhtes

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Kohtu hinnangul ei ole aga täidetud eeldused, mis võimaldaksid väärteomenetlust lõpetada. Nimelt ei saa pidada T.Z süüd väikeseks ja leida, et avalik menetlushuvi puudub. Süüd mõjutavaid asjaolusid käsitleb kohus järgnevalt. LS § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüs suuruse hindamisel on kohtu arvates põhjendatult arvesse võetud ületatud kiiruse suurust (s.o mitte vähem kui 42 km/h). Kohus leiab, et arvestada tuleb ka LS § 227 normitehnilist ülesehitust ja sisu. Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu 5 kvalifitseeritakse LS § 227 lg 3 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Samuti on oluline, et T.Z on ületanud kiirust tiheda liiklusega maanteel ja ajal, kui liikluses oli kaasliiklejaid. Seda, et tegemist on tiheda liiklusega maanteega, kinnitab videosalvestis, millest nähtuvalt on mõlemas sõiduvööndis liikumas sõidukeid. Äärmiselt suurel kiirusel sõites, sh möödasõitu (s.o olemuselt ohtlikku manöövrit) tehes, on ohustatud kõik liiklejad, kuna piirkiiruse eesmärgiks on tagada turvaline liiklemine. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastatud. Ka kohus ei tuvastanud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid vastavalt KarS § 57 ja § 58 mõttes. Karistuse määramisel tuleb arvestada, et karistusregistri väljatrükist (tl 33) nähtuvalt on T.Z nii kriminaal-, kui ka väärteokorras karistamata. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati T.Z-ile karistuseks rahatrahv 136 trahviühiku ulatuses, mis kohtu hinnangul on proportsionaalne toimepandud teoga ning vastab T.Z süüle ja on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. Puutuvalt T.Z taotlusesse määrata talle KarS § 61 lg 1 alusel erandlikke asjaolusid (tegemist oli sunnitud olukorraga) arvesse võttes karistus alla seaduses sätestatud alammäära, peab kohus oluliseks rõhutada, et käesolevas väärteoasjas kohus erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. Seega ei ole põhjendatud T.Z-ile määratud rahatrahvi vähendamine. Kohtu sellesisulist veendumust ei muuda ka asjaolu, et T.Z arveldusarve väljavõttest (tl 12) nähtuvalt on tema igakuine töötasu 800 eurot ning otsustest T.Z püsiva töövõimetuse ning raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta nähtuvalt on T.Z tuvastatud töövõime kaotus 60%. 8. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 07.09.2018. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,18,009496 tuleb jätta muutmata ja T.Z kaebus rahuldamata. Raina Pärn Kohtunik 6