Obsah (30)

§ 185§ 310§ 63§ 289§ 15§ 318§ 339§ 340§ 154§ 258§ 34§ 2961§ 262§ 312§ 293§ 303§ 307§ 288§ 306§ 61§ 297§ 108§ 98§ 224§ 66§ 182§ 175§ 331§ 337§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8751 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aav

§ 185

lg 2 alusel välja mõista A.R-ilt Eesti Vabariigi kasuks 240,00 (kakssada nelikümmend) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. 1 4.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista A.R-ilt kannatanu OL kasuks 732,00 (seitsesada kolmkümmend kaks) eurot apellatsioonimenetlusega seotud kulude hüvitamiseks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest, Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. A.R-i süüdistatakse selles, et tema 20.12.2014 kella 07.20 ajal juhtis mootorsõidukit /taksot/ Opel Astra StationWagon registreerimismärgiga XXX XXX, täites OÜ Arraves tööülesandeid, liikudes Tallinnas mööda Paldiski mnt-d Mustamäe tee poolt Sõle tänava poole. A.R, lähenedes kolmandal sõidurajal Tallinnas Paldiski mnt 53 maja juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 ning teekattemärgisega nr 945a /ülekäigurada/, pidi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale ning vajadusel seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõidutee ületada; enne reguleerimata ülekäigurajale väljasõitmist olema tähelepanelikum, hoolikam ja ettevaatlikum, et vältida igasuguse ohu ja kahju tekitamist vähekaitstud liiklejatele; kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades samal ajal teeoludega /märg tee/, ilmastikutingimustega /vihmasadu, pime aeg, tehisvalgustus/ ja muude liiklusoludega /võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama nagu võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal. A.R jättis need liiklusseadusest tulenevad kohustused täitmata, ei jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, vaid sõitis ülekäigurajale välja ja otsa mööda reguleerimata ülekäigurada paremalt vasakule liikuvale jalakäijale OL-le, kes sai sõiduki paremalt esinurgalt löögi ning paiskus asfaldile pikali, saades eluohtlikud tervisekahjustused. A.R rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. 2 A.R pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas A.R-i süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks vangistuse 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. Kohaldas KarS § 73 lg 1 ja lg 3 sätteid ja jättis vangistuse täielikult täitmisele pööramata kui A.R ei pane 2(kahe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust luges kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o
3. märtsist 2016.a. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis lisakaristusena A.R-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 3 (kolmeks) kuuks. Kohustas LS § 127 alusel A.R-i kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 (viie) tööpäeva jooksul oma juhiloa loovutama Maanteeametile.

§ 310

lg 1 alusel rahuldas kannatanu OL tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ning mõistis A.R-ilt ja tsiviilkostjalt OÜ Arraves solidaarselt kannatanu OL kasuks välja kahjuhüvitise 30 000 (kolmkümmend tuhat) eurot. Jättis rahuldamata tsiviilkostja lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse summas 1500 € (üks tuhat viissada eurot). APELLATSIOONID:

1. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on ebaõige kohtulikul uurimisel süüdistuse poolt esitatud tõendite pinnalt ebaõigete järelduste tegemise tõttu. Samuti menetlusseadustiku nõuete rikkumise tõttu, millest lähtuvalt kohus jõudis ebaõigele järeldusele A.R-i süü tõendatuse kohta. 3.
2. Käesolevas asjas kohtu arvates olulist tõenduslikku rolli mängiv sündmuskohal, ülekäigurajal lebanud valge müts ei ole fikseeritud seadusekohaselt asitõendina. Ülalviidatud müts esineb fotona sündmuskoha vaatlusel, kuid hiljem pole seda asitõendina arvele võetud. Puudub tõenduslik alus tuvastamaks, et tegemist oli üldse kannatanule kuuluva või sündmusega seotud mütsiga. Kannatanu viidi sündmuskohalt ära enne sündmuskoha vaatlust teostavate isikute saabumist. Väidetavalt kannatanu OL-le kuuluv müts toimetati tunnistaja JL ütluste kohaselt temale koju. Kes seda toimetas ja millega seoses, ta öelda ei osanud. JL ise sündmuskohal ei õnnetuse toimumise ega sündmuskoha vaatluse momendil ei viibinud ega või oma ütlustega tõendada, kas sündmuskohalt leiti üldse mingi müts ja kas sündmuskohal fotografeeritud müts kuulub tema emale või mitte ja kas nimelt see müts toodi temale koju või mitte. Kaitse leiab, et isikustamata ja tuvastamata päritoluga müts, mida kohtule asitõendina esitatud ei olnud, tulnuks üldse tõendite hulgast välja jätta. Ekspert kinnitas kohtuistungil, et sündmuskohal ta käinud ei ole ja on lähtunud oma arvutuste tegemisel auto liikumiskiiruse ja kokkupõrke koha määramisel sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetest. Pidurdusjälgi sündmuskohal tuvastatud ei olnud, mistõttu määras auto liikumiskiiruse enne kokkupõrget arvutuslikult. Ekspert möönis ise kohtuistungil, et arvutuslik 3 määrang ei ole täpne. Kokkupõrke koha määratles ta jalakäijate ülekäigurajal lebanud mütsi järgi, kuivõrd menetlejalt saadud andmetel kuulus see väidetavalt kannatanule ja oli kokkupõrke momendil peast kukkunud. Ekspert möönis, et üldiselt määratakse kokkupõrke koht auto purunenud detailide mahakukkumise koha järgi ja need olid samuti sündmuskohal tuvastatud - paremal pool auto esiukse juures, kuid kuna talle kinnitati, et müts kuulub kannatanule, lähtus ta oma arvutuste tegemisel eranditult mütsi asukohast ja auto purunenud detailide asukohta kokkupõrke koha tuvastamisel arvesse ei võtnud. Tunnistaja O kinnitas kohtule, et ta vaatles vahetult peale kokkupõrget maas lebavat kannatanut väga lähedalt, kontrollimaks tema seisundit ja kinnitas, et kannatanul oli vahetult pärast kokkupõrget maas lebades peas kapuuts. Kapuutsi alt oli näha vigastuse koht kannatanu laubal. Kaitse leiab, et selle tõendiga on ümber lükatud süüdistuse versioon selle kohta, et kannatanul peas olnud müts kukkus maha jalakäija ja auto kokkupõrke kohal. Sündmus toimus talvisel ajal, mil tavapäraselt kantakse meie ilmastikutingimustes peas kapuutsi, mis näoava ümbert on kinnitatud nööridega, et vältida selle eraldumist tuule mõjul ning kui kannatanul üldse oli kokkupõrke momendil peas müts, siis ei saanud see selliselt kinnitatud kapuutsi alt maha kukkuda ilma, et peast oleks ära tulnud ka kapuuts. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanul saadud vigastuste järgselt oleks tal olnud võimalik kapuutsi uuesti pähe tõmmata. Seega leiab kaitsja, et jalakäija ja auto kokkupõrke koha fikseerimiseks käesolevas asjas kohtule esitatud tõendite alusel saab tugineda üksnes sõiduautolt kokkupõrke momendil kukkunud detailide asukohale, mille arvestamist kokkupõrke koha fikseerimisel üldreeglina möönis ka kohtuistungil ülekuulatud ekspert. Kokkupõrke koht oli seega 3,7 m kaugusel ülekäigurajast, mis omakorda tõendab, et jalakäija ületas teed selleks mitte ette nähtud kohas. Jalakäijal on LS kohaselt kohustus käituda vastutustundlikult, ületada sõiduteed üksnes selleks ettenähtud kohas ja veenduda enne sõiduteele astumist tee ületamise ohutuses. Jalakäija OL seda ilmselt ei teinud. Kohus on vastuolus

§ 63

lg 1 ja 15 lg 1 tõendina vastu võtnud ja kohtuotsuse motiveerivas osas tsiteerinud A.R-i ütlusi vahetult pärast sündmuse toimumist ja kasutanud nende ütluste protokolli tervikuna põhjendamaks seda, miks kohus A.R-i ütlusi ei usalda. Kaitse leiab, et prokuröril ei olnud õigus kohtule kirjaliku tõendina esitada ja kohtul üldmenetluses vastu võtta A.R-i poolt eeluurimisel antud ütluste kogu teksti. Kui prokurör soovis

§ 289

lg 1 tuginevalt kontrollida A.R-i ütluste usaldusväärsust, tulnuks tal tsiteerida ja kohtuistungi protokollis fikseerida täpne lause või väljend, mille suhtes prokurör leiab, et see on vastuolus eeluurimisel antud ütlusega ja esitada A.R-ile selle baasil küsimus. Eeluurimisel koostatud protokolli teksti esitamist kohtule tuleb tõlgendada kohtu mõjutamisena üldmenetluses süüdistuse poolt ja isiku kaitseõiguse rikkumisena ning selline menetlustoiming on vastuolus

sätestatud tõendite uurimise korraga üldmenetluses ja seega lubamatu.

§ 15

lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud.

§ 63

lg 1 kohaselt tõendiks on süüdistava ütlused, üldmenetluses ütlused kohtuistungil, mitte aga eeluurimisel koostatud menetlustoimingu protokoll. Järelikult puudus kohtul alus viidata kohtulikul uurimisel kasutatava tõendina A.R-i küsitlemise protokolli tekstile eeluurimisel ning selle tõendi sisu tulnuks kohtuotsuses tõendite hulgast välja jätta. 4 3.

1. Süüdistuse peamise tõendina jalakäija ja auto kokkupõrke koha tõendamiseks esitatud müts ei ole kohase tõendina käsitletav. Ekspertiisi arvamus kokkupõrke koha ja auto kiiruse kohta enne kokkupõrke momenti ja sellekohased järeldused lähtuvad üksnes selle tõendina fikseerimata mütsi asukohast. Kas see müts üldse kuulus kannatanule ja kas see tegelikult tähistas kokkupõrke kohta, on jäänud tuvastamata. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati pärast kannatanu äraviimist ning konkreetne kannatanu asukoht pärast kokkupõrget on sündmuskoha protokollis fikseerimata. Järelikult ei ole kohtule esitatud tõendite pinnalt üldse võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kus toimus kokkupõrge, millise kiirusega liikus auto enne kokkupõrget ja kas juhil oli võimalik kokkupõrget vältida või mitte. Päris kindlasti ei ole nende tõendite alusel võimalik luua siseveendumust selle kohta, et A.R rikkus LS nõudeid, mille tulemusena toimus tema süül otsasõit jalakäijale, mille tagajärjel jalakäija sai kehavigastused. Seega puudus kohtul võimalus luua kohtule esitatud tõendite pinnalt siseveendumust sündmuse toimumise asjaolude ja A.R-i süü tõendatuse kohta. Järelikult tulnuks A.R tõendite puudumise tõttu tema süü kohta õigeks mõista. 3.
2. Juhindudes

§ 318

, 337, 340 palub võtta apellatsioonikaebus menetlusse, määrata asjas kohtuistung, kuhu kutsuda apellant. Tühistada Harju Maakohtu otsus 16.03.2016.a. ja teha uus otsus, millega A.R temale KarS § 423 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata. 4. Süüdistatav enda apellatsioonis leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust (

§ 339

lg 1 p 12 ja lg 2), mistõttu maakohtu otsus tuleb täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega teda õigeks mõista (

§ 340lg 2 p 1).

4.1.Süüdistusakt ei vasta

§ 154

lg 2 p 4 sätestatud nõuetele ja rikub konkretiseerimatuse ning selgusetuse tõttu olulisel määral süüdistatava põhiõigusi. Seega tulnuks süüdistusakt

§ 258lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.

Konkretiseerimata süüdistusakt ei võimalda kirjeldatud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt jõuda järeldusele, et süüdistatava käitumises esineksid inkrimineeritava süüteo objektiivse ja subjektiivse külje tunnused. 4.

1. Maakohtus kohtupidamine ei toimunud ausalt ja õiglaselt ning seetõttu leiab, et ka tehtud kohtuotsus ei ole õige. Kohtuotsuses ei ole ka märgitud, miks kaitsja kaitsekõne tervikuna ei väärinud kohtu tähelepanu. Samuti ei ole viimane sõna kohtu tähelepanu väärinud ehk siis tehtud otsuses puuduvad mis tahes viited viimases sõnas esitatud seisukohtadele ning kohus ei ole ka põhjendanud, miks viimane sõna kohtu tähelepanu ei pälvinud. Leiab, et prokuröri ja kohtu poolt ristküsitlemine viis teda segadusse, mistõttu tuleb arvestada tema viimase sõnaga. 4.
2. Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse peamiselt
3. detsembril 2014 vormistatud väärteomenetluses tunnistajana ülekuulamise protokollile, õigemini selles toodud skeemile. Leiab, et kohus ei tohtinuks seda tõendit asja juurde võtta ning selle tõendi alusel ei saanuks teda süüdi tunnistada. Prokurör ei olnud sellele tõendile tuginenud süüdistusaktis. 5 Kohus rikkus ausa kohtupidamise põhimõtet, sest süüdistatav oli ennast ette valmistanud üksnes nende tõendite osas, millised olid märgitud süüdistusaktis. Eriti lubamatu oli, et tõendi võttis kohus vastu ristküsitlemise ajal. Kinnitab, et ei ole enda ütlusi muutnud. Tuginedes Riigikohtu varasemale praktikale, on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist väärteomenetluses antud tunnistajana ülekuulamise protokolliga, mille kasutamine tõendina kriminaalmenetluses on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja

§ 34

lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa kuriteo toimepanemise tõendamisele. Teda ei hoiatatud, et kirjapandut võidakse hilisemalt kasutada tema vastu võimalikus kriminaalmenetluses. Seega rikuti liiklusõnnetuse järgselt ja sündmuskohal 20.12.2014 väärteomenetluses tunnistajana antud seletuse avaldamisega maakohtus tema õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi. Juhib tähelepanu faktile, et kahtlustatavana antud ütlustes kinnitas, et jääb 23.12.2014 antud seletuse juurde ning kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et küsimuste formuleerimisel on uurija mh tuginenud ka 23.12.2014 esitatud seletusele. 4.

1. Mütsi asukoht ei saanud olla esmase kokkupõrke koht, kuna müts ei saanud liiklusõnnetuse käigus kannatanu peast kapuutsi alt vabaneda ning müts pidi sõiduteele sattuma kiirabi tegevuse tagajärjel. Tunnistaja JL ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel koos kannatanuga, seega tema ütlused kannatanul seljas olnud riietuse kohta (müts ja kapuuts) ei tõenda midagi. Tunnistaja KO kinnitas, et enne kiirabi tulekut oli kannatanul, kui ta maas lamas, tihedalt kinnitatuna peas kapuuts ja selle all müts (vt istungiprotokoll). Vastates prokuröri küsimusele sattus tunnistaja O segadusse ja ütles hiljem, et mütsi osas ta täpselt enam ei mäleta. Leiab, et mütsi osas tunnistusi anda saavate kiirabi töötajate istungile kustumise taotluse jättis kohus rahuldamata ning selles osas on kohus ise otsuses puudulikku süüdistust sisustanud. 4.
2. Tunnistaja JL ütlused tuleb täielikult kõrvale jätta või siis vähemalt tuleb neisse suhtuda äärmiselt kriitiliselt. JL ütlused tuleks täielikult kõrvale jätta, kuna kohtueelses menetluses kuulati JL üle kannatanuna ning temale laienes õigus tutvuda kriminaalasja toimikuga ning kõik muud kannatanule ettenähtud õigused, näiteks esitada tsiviilhagi ja saada selleks andmeid (vt protokolli sisu ja uurija selgitused JL-le). Isik ei saa olla ühes menetluses korraga nii kannatanu kui ka tunnistaja või siis vastavalt prokuröri soovile neid rolle vahetada. Süüdistusaktis puudub mis tahes viide selle kohta, et JL kuulati kohtueelsel uurimisel üle kannatanuna, samuti puuduvad mistahes põhjendused, miks JL menetluslikku rolli ootamatult muudeti. Lisaks ei ole ka JL ütlused usutavad, kuna võrreldes kohtueelsel uurimisel kannatanuna antud ütlustega, on ta ütlusi kohtuistungil olulises osas muutnud. Seega tulnuks JL ütlused täielikult kõrvale jätta kui ebausutavad. Kohtupidamine ei ole aus ja õiglane, kui kohus võimaldab kannatanu rollivahetust tunnistajaks ilma mis tahes mõistliku põhjenduseta ning seejärel võimaldab tunnistajal juurdepääsu ja tutvumise e-toimikus asuvatele menetlusdokumentidele, andmata seejuures süüdistatavale ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas selline olukord tekkida sai. Ka kohtuotsuses puuduvad mis tahes sellekohased põhjendused. 4.
3. Käesolevas asjas ei ole kohtueelsel uurimisel ja ka kohtulikul uurimisel analüüsitud kannatanu OL käitumist ehkki tema on algusest peale rõhutanud, et kannatanu ületas sõiduteed selleks mitteettenähtud kohas (väljaspool ülekäigurada), kannatanu jooksis ise sõidukile ette, 6 temal puudusid helkurid, kapuuts oli silmini peas ning pilk suunatud maha. Ka ei ole kohtueelsel ning ka kohtulikul uurimisel tuvastatud kannatanu võimalikku liikumisteekonda liiklusõnnetuse toimumise eelselt, samuti puuduvad mis tahes andmed kannatanu võimaliku alkoholijoobe või selle jääknähtude kohta. 4.
4. Kohtueelsel uurimisel ei ole põhjalikult kontrollitud tema väiteid seonduvalt kannatanu diagonaalse liikumisega Paldiski mnt 51 maja juurest. Ka kohtulikul uurimisel ei ole välja selgitatud kannatanu tegelikku teekonda
5. detsembril 2014 toimunud liiklusõnnetuse eelselt. Rõhutab ka, et OL ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas ehk siis Paldiski mnt 51 maja nurga juurest, aga mitte Paldiski mnt 53 maja juures asuva ülekäiguraja kaudu. Seega võis OL tulla nii Mooni tänavat pidi ( Paldiski mnt 51 maja number on ka Mooni tn 1) või mööda Paldiski mnt-d linna poolt. Prokurör ei ole suutnud tõendada kannatanu teekonda ja sihtkohta
6. detsembri 2014 hommikul liiklusõnnetuse eelselt. Seega ei ole välistatud süüdistatava poolt väidetu, et kannatanu tuli sõiduteele maja number 51 juurest või otse Mooni tänavalt. Juhib tähelepanu asjaolule, et on välistatud, et kannatanu OL saanuks sõita või sõitnuks 20 . detsembril 2014 trolliga või mis tahes ühistranspordiga, kuna kannatanul ei olnud kaasas Tallinnas ja Harjumaal ühistranspordis sõitmiseks kohustuslikku isikustatud Ühiskaarti. Samuti ei olnud kannatanul kaasa isikut tõendavat dokumenti (pass või ID-kaart), sest Ühiskaart kehtib üksnes koos isikut tõendava dokumendiga. Ka ei olnud kannatanul kaasas rahakotti ega raha. 4.
7. Liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu oma käitumisega ise. Tema tegi kõik endast oleneva, et kokkupõrget kannatanuga ära hoida ning seejuures ei rikkunud Liiklusseaduse nõudeid, st ka neid nõudeid, mille rikkumist süüdistuses ja kohtuotsuses ette heidetakse, kuid milliste rikkumist seejuures tõendatud ei ole. Isegi kui oletada, et esmase kokkupõrke koht oli seal, kus asus kannatanu müts, siis ikkagi ei ole välistatud kannatanu diagonaalne liikumine tema poolt juhitud sõiduki suunas, kuivõrd kannatanu eesmärgiks oli ilmselt jõuda lõpuks ülekäigurajale. Rõhutab, et ei ole võimalik, et meesjalakäija ja kannatanu läinuks kõrvuti, sest tal ei olnud võimalik kokku põrgata tihedalt kõrvuti minevate isikute grupist ainult ühega, so kannatanuga. Millegipärast on aga kohus vastupidisel seisukohal. 4.
8. Seonduvalt liiklustehniliste ekspertiisi aktidega ja neis toodud eksperdi arvamusega märgib, et kaitsja taotles kordusekspertiisi läbiviimist, millest aga kohus alusetult keeldus. Leiab, et ekspert JM on ekspertiisiakti uurimisliku osa ning ka aktis väljendatud arvamuse rajanud samuti ebaõigetele ja enda poolt ise välja mõeldud eeldustele. Eksperdil puudus mistahes teave kannatanu võimaliku liikumisteekonna kohta, samuti puudusid tal mis tahes andmed kannatanu riietuse , sh võimaliku mütsi kohta, rääkimata mütsi materjalist või sellest kas müts oli kootud, kerge või raske, kuiv või märg jne. Eksperdil puudusid andmed kannatanu asukoha ja asendi kohta sõidukiga kokkupõrke järgselt, samuti puudusid tal andmed kannatanu vigastuste kohta jne. Kohtuistungil tunnistas ekspert JM ka ise, et ta täpset kokkupõrke kohta ei tea, et ta ei teadnud, et kannatanul oli peas kapuuts nii liiklusõnnetuse eelselt kui ka kokkupõrke järgselt. Eksperdil puudusid vajalikud andmed ekspertiisi läbiviimiseks ja liiklusõnnetuse tekkemehanismi kindlaks tegemiseks, pidanuks ekspert tegelikult ekspertiisi tegemisest keelduma andmete vähesuse tõttu ning uurijalt andmeid juurde nõudma. On seisukohal, et teda ei saanuks süüdi mõista ekspertarvamuse alusel, kus ekspert on ise asju juurde mõelnud. 7 4.
9. Ei nõustu määratud karistusega, kuna see on ülemäära raske. Kohus on ise otsuses öelnud, et ta on olnud õiguskuulekas inimene, tal ei ole liiklusalaseid karistusi ning tegemist oli liiklusõnnetusega. Leiab, et kohtu poolt määratud karistus keskmise süü ulatuses on ülemäära range. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks tema süü on keskmine ning miks kergem karistus (näiteks isegi ÜKT) ei ole sobilik. Ka leiab, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole õige ja põhjendatud. Kohus ei ole märkinud otsuses, millised on need eripreventiivsed kaalutlused, miks tuleb juhtimisõigus ära võtta. Selgitab, et taksojuhina ei saa ta nagunii enam töötada, kui süüdimõistev otsus jääb jõusse, sest sellisel juhul välistab taksojuhina töötamise Ühistranspordiseadus. Lisaks sellele, on karistuse andmed Karistusregistris veel kolm aastat peale katseaja möödumist ehk siis sisuliselt on karistatud 5-ks aastaks. Seega juhtimisõigust ära võtta üksnes põhjusel, et ei saaks ta taksojuhina töötada, ei ole õige, kuna seadus välistab selle töö nagunii. Ta on 50 % töövõimetu, kuna esineb XXX, samuti, et liigub longates. Lisaks eeltoodule on tal olnud kolm üldnarkoosis rasket operatsiooni. Seetõttu ei ole õige juhtimisõigust ära võtta isegi mitte kolmeks kuuks. 4.
10. Ei nõustu väljamõistetud tsiviilhagiga. Tema suhtes on tsiviilhagi rahuldamine äärmiselt ebaõiglane. Ta on töötu. Kohus on otsuses märkinud, et kannatanule tuleb välja mõista hüvitisena mõistlik summa ning kohus on leidnud, et mõistlikuks summaks on 30 000 eurot. Jääb arusaamatuks, millest kohus järeldas, et temal ja ta perel on võimalik üldse kannatanule tasuda 30 000 euro suurust hüvitist, kui kohus karistuse määramisel leidis, et tema elatustase on nii madal, et mind tuleks karistada vangistusega. Kinnitab kohtule, et temal ei ole kusagilt tasuda kannatanule 30 000 eurot. Tema jaoks on selline summa absoluutselt hoomamatu. Ta on 50 % töövõimetu. Tema tervisega inimene ei ole võimeline teenima selliseid summasid, et tasuda hüvitisena 30 000 eurot, eriti kui arvestada vanust. Ainukeseks sissetulekuks on pension 165 eurot ning järgmisel aastal on vanaduspensionär ning pension ei ole suurem kui 300 eurot. Väljamõistetud summa halvendaks ka pere niigi kesist elatustaset, kuivõrd ka abikaasa on töövõimetuspensionär. Abikaasa EB 60% ulatuses töövõimetu ning ta ka ei tööta. Kinnitab ka, et ei oma kinnisvara ega muud vara, millele oleks võimalik täitemenetluses sissenõuet pöörata. Teeb järelduse, et hagis on tahtlikult kannatanu olukorra kirjeldamisel liialdatud. Tsiviilhagis on mahavaikitud fakt, et kannatanu on kindlustuse vahendusel saanud juba ülisuuri summasid, sh on temale hüvitatud mittevaraline kahju. Hagis kirjeldatud kannatanu vigastused on ebaõiged, näiteks ei ole kannatanul liikusõnnetuse järgselt diagnoositud rangluumurdu ega ka akromeoklavikulaarliiduse rebenemist vasakul pool või rangluu ebaõiget asendit, mille tõttu pidi kannatanu operatsiooni vajama (vt isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt). Kannatanul ei ole olnud kahte operatsiooni nagu on kirjas otsuses. Isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktis on sõnaselgelt kirjas, et peatrauma puhul otsustati konservatiivse ravi kasuks. Leiab, et olukorras, kus kannatanul on diagnoositud väga mitmeid raskeid haigusi, millised ei seondu mitte mingil viisil liiklusõnnetusega ning kannatanu ei ole tsiviilhagis üheselt tõendanud liiklusõnnetuses tekkinud vigastustest pöördumatult halvenenud elukvaliteeti tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata. On ilmne, et kannatanul esinevad rasked kaasuvad haigused on 8 muutnud kannatanu elukvaliteeti suurel määral ning see elukvaliteedi muutus ei pruugi olla seotud liiklusõnnetusega. Apellant esitab tõendite loetelu, millised on esitanud koos apellatsiooniga. Eeltoodust tulenevalt ja

340 lg 2 p 1 alusel palub tühistada Harju Maakohtu

1. märtsi 2016 kohtuotsus. Teha uus otsus ja mõista ta esitatud süüdistuses õigeks. Jätta tsiviilhagi rahuldamata.
2. Tsiviilkostja esindaja vaidlustab kohtuotsuse tsiviilhagisse puutuvas osas, samuti vaidlustab menetluskulude taotluse rahuldamata jätmise. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et süüdistatav töötas tema juures haldusjuhina, mitte taksojuhina. Apellant eeldas süüdistatava sellekohaseid ausaid ütlusi ka kohtuistungil, kuid ilmse maksustamise kartuse ees väitis ta vastupidist. A.R ´i väidete ümberlükkamiseks esitas apellant kohtule
3. veebruaril 2016.a-l elektroonselt koos kohtuvaidluste teesidega tõendid, mis kinnitasid süüdistava poolt sõiduki rentimist. Kuivõrd

§ 2961jõustub alates 01. jaanuarist 2017.a-st, siis apellandi hinnangul saab ta esitada süüküsimuses mitteolulise tõendi Ts

MS alustel ning maakohtu poolt tõendi tagastamine oli alusetu. Kuna maakohus tagastas apellandile alusetult tema poolt esitatud tõendid, siis jättis ta ka hindamata apellandi väited osas, mis puudutavad VÕS § 1057 alusel vastutuse puudumist mootorsõiduki kaudsel valdajal, st mootorsõiduki teisele isikule üürinud isikul (AÕS § 33 lg 2); Samuti kehtis süüdistatavale töölepingus sätestatud tööaeg, mis algas kell 08.

1. Kohtumenetluses uuritud ja süüküsimuse aluseks olev avarii aga toimus enne tööaja algust. Apellant on seisukohal, et tööandja ja/või suurema ohu allikas ei saa olla vastutavaks isikuks töövälisel ajal. Arraves OÜ kõik mootorsõidukid on sihtotstarbelised, st taksod. Neid kasutatavad ka töötajad, kes ei ole taksojuhid ja tööandjal puudub võimalus jälgida, millisel otstarbel kasutatakse sõidukit väljapoolt tööaega. Maakohtu menetluses uuritud tõenditest ei selgunud, et kannatanul oleks tuvastatud püsiv ning jääv tervisekahjustus või oleks mõni elutähtis elund lõplikult funktsioneerimise lõpetanud. Kohtuotsusega väljamõistetud summa ei korreleeru kuidagi analoogsete võimalike kindlustushüvitistega või EIK lahenditega. Samas on kohus oma otsuses tõdenud, et Eesti Vabariigis analoogne kohtupraktika puudub. Täielikult puudub kohtuotsusest kohtu hinnang osas, mida tegi OÜ Arraves selleks, et välistada võimaik kahju tekkimine. Apellant saab siinkohal vaid kinnitada, et tegi kõik endast oleneva/võimaliku, et vältida kahju tekkimist. Apellant on seisukohal, et maakohus on eelnimetatud asjaolu jätnud kohtulikult uurimata ja tähelepanuta ning sellest tulenevalt ei ole kohus vastutust välistavaid ja/või kahjunõuet vähendavaid aspekte käsitlenud kohtuotsuses; Apellant kindlustas kõik oma vara parimal ja võimalikul viisil, mille tulemil on korvatud kannatanule kõikvõimalikud kahjud, sh ka moraalne kahju. Nimetatud asjaolu on maakohtu menetluses leidnud kinnitust, kuid kohus ei ole oma otsuses selgitanud, miks on ta jätnud selle tähelepanuta; Apellatsiooni esitamise hetkel on apellandi vara kindlustus ca 100 korda kallim, mis tuleneb otseselt kohtumenetluses uuritud liiklusavariist. Apellant on seisukohal, et hoomamatult suurema kindlustusmakse tasumisega on ta seatud olukorda, kus sisuliselt toimub kahekordne hüvitise nõudmine; 9 Apellant ei nõustu menetluskulude määramisega maakohtu otsuses, st osaga, millega jäeti tsiviilkostja lepingulise esindaja kulud täielikult hüvitamata. Apellandi hinnangul tuleb KarS § 182 lg 3 hetkel kehtivast redaktsioonis lähtuda eelkõige TsMS regulatsioonist, kus menetluskulude jaotus toimub proportsionaalselt kohtuotsusega väljamõistetuga. Seega tuleks tsiviilkostja taotlus menetluskulude osas rahuldada proportsionaalselt osas, milles kohus rahuldas tsiviilhagi. Apellant palub Tallinna Ringkonnakohtul tühistada Harju Maakohtu
2. märtsi 2016.a. kohtuotsuse osas, millega rahuldati tsiviilhagi osaliselt ning mõisteti kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 30 000 eurot; Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus siiski leiab, et tsiviilkostjal lasub vastutus kannatanule kahju hüvitamise osas, siis palub ta arvestada kindlustusseltsi poolt juba väljamaksud summat ja jätta ülejäänud osas hagiavaldus rahuldamata; Apellant taotleb tema kasuks menetluskulude väljamõistmist proportsionaalselt hagi rahuldamisega, sh apellatsioonimenetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Apellant- süüdistatav toetab nii enda kui ka tema kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Palub teda õigeks mõista. Kaitsja toetab nii enda kui süüdistatava poolt esitatud paellatsiooni, palub õigeksmõistva otsuse tegemist. Tsiviilkostja lepingulise esindaja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamise jätab kohtu otsustada. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja selle tühistamiseks esitatud apellatsioonid alust ei anna. Palub jätta kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata. Tsiviilkostja apellatsiooni osas arvamust ei anna. Kannatanu lepinguline esindaja palub jätta kõik esitatud apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja apellatsioonidega ning ära kuulanud menetlusosalised, esitab oma seisukohad esmalt süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides sisalduvate põhiväidete ja taotluste osas ja seejärel annab hinnangu tsiviilkostja lepingulise esindaja poolt esitatud apellatsioonile.
5. Süüdistatav leiab, et süüdistusakt ei vasta

§ 154

ettenähtule, on konkretiseerimata ja selgusetu ning maakohus oleks pidanud selle prokuratuurile tagastama. Süüdistuse sisu koosneb vaid seaduste tekstidest. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Esmalt kolleegium osutab, et esitatud kaitseaktis ei ole väljendanud seisukohta, et süüdistusakt ei vasta seaduse nõuetele. Nii nagu apellant on ka ise viidanud, on Riigikohus korduvalt oma lahendites sedastanud ( nt 3-1-1-7-12), et süüdistusakti saab kohus prokuratuurile

§ 262

p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta

§-st 154 tulenevatele nõuetele ja nimetatud tagastamine on võimalik eelmenetluses. 10 Antud juhul ei ole menetluspooled süüdistusakti seadusele vastavuse küsimust (t.lk.5-6) eelmenetluses üldse tõstatanud ning kohus on süüdistatava kohtu alla andnud, seega on nii menetluse pooled kui kohus lugenud süüdistusakti seadusele vastavaks. Kolleegium peab apellatsiooni väidete osas vajalikuks viidata eelpool märgitud Riigikohtu lahendis sedastatule, et

§ 154

lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga süüdistusaktis tõendite loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (

§ 154

lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Riigikohus on sedastanud ka, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit ja süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-83-11). Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole ehk siis peab süüdistusakti lõpposas toodud süüdistuses olema esitatud kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (

§ 154lg 3 p 3).

Kõnealune nõue eeldab ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13). Seega tuleb blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumist süüdistatavale ette heidetakse ja milles koosseisu realiseerimine seisneb. KarS § 423 süüteokoosseis on koosseisutüübilt muuhulgas ka blanketne kuriteokoosseis. Selle sisustamiseks peab seetõttu karistusseadustiku järgi teole antud hinnangule lisaks olema süüdistuses ära näidatud süüteokoosseisu objektiivsete tunnustena ka mootorsõiduki juhtimise käigus rikutud liiklus- või käitusnõuded. Süüdistuses peab olema ära näidatud, millist konkreetset liiklus- või käitusnõuete rikkumist isikule ette heidetakse. Vaid eelnimetatud nõuetele vastava süüdistuse korral on kaitseõigus tagatud. Eeltoodust tulenevalt on ainetud süüdistatava apellatsioonis väidetu, et süüdistus on selgusetu ja konkretiseerimata ja rikub tema õigusi põhjusel, et see kajastab karistusseaduse ja prokuratuuri hinnangu kohaselt süüdistatava poolt rikutud liiklusseaduse sätteid. Kolleegium leiab, et esitatud süüdistuse põhjal oli menetluseseme kindlaksmääramine võimalik. Süüdistatava kaitseõiguse teostamiseks ja kohtule menetluse toimetamiseks vajalik teave konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta on süüdistuse sisus kajastatud ning on ära näidatud ja avatud ka väljapoole karistusseadust jäävad õigusnormid, mis inkrimineeritud kuriteo koosseisutunnust sisustavad. Kolleegium leiab, et nii süüdistusakti kui terviku ja ka eraldi süüdistuse mittevastavus seaduse nõuetele pole tuvastatav, mistõttu süüdistusakti prokuratuurile tagastamata jätmisega ning selle järgi kriminaalasja arutamisega, maaakohus kriminaalmenetlusnorme ei rikkunud. 9. Süüdistatav heidab kohtule ette, et kohus pole analüüsinud kaitsekõnes ja tema viimases sõnas antud selgitusi. Selles osas kolleegium märgib, et

§ 312

p 1,2,3 sätestatu kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks loetud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, 11 samuti tõendid mida kohus ei pea usaldusväärseks ja järelduse põhjendus ning asjaolud, mis kohus on lugenud üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb.

§ 63

lg 1 näeb ühe tõendina ette süüdistatava ütluse, milline saadakse vastavalt

§ 293lg 1 ettenähtule tema ristküsitlemisega.

Süüdistatava viimane sõna ei ole käsitatav tema ütlusena ega eraldi tõendina.

§ 303

lg 4 näeb ette, et kui süüdistatav viimases sõnas avaldab kriminaalasjas uue olulise asjaolu, uuendab kohus kohtuliku uurimise. Vastavalt kohtuistungi protokollile oli süüdistatavale antud võimalus kasutada viimase sõna õigust, süüdistatav on selle realiseerinud ning on oma kõne teksti ka kriminaalasja juurde andnud, kuid maakohus pole tuvastanud

§ 307

ettenähtud kohtuliku arutamise uuendamise aluseid vaid on nõupidamistoas leidnud, et on võimalik asi lahendada juba vahetult uuritud tõendite alusel ning koostanud kohtuotsuse. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses on süüdistatava poolt antud ütlusi mitte ainult kajastatud, vaid nende usaldusväärsust ka analüüsitud. Nii on kohus andnud hinnangu tema ütluste usaldusväärsusele läbi kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise kui ka kõrvutanud neid teiste kogutud ja kohtule esitatud tõenditega. Seega on ainetud süüdistatava väited tema ütluste tähelepanuta jätmise ja viimases sõnas antud selgituste otsuses kajastamata jätmise kohta. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on süüdistatava ristküsitlemine toimunud kooskõlas

§ 288

ettenähtuga ning tuvastatav pole kohtu poolt küsimuste vastamisse ebaseaduslik sekkumine. Protokolli parandamise taotlust pole süüdistatav ega kaitsja esitanud. Kohtuotsuses kaitsekõne analüüsimise osas kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab eelkõige tõendite kogumis hindamist ja

§ 306ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnalt.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Samas kolleegium nõustub apellandiga, et kaitsja poolt süüdistusele esitatud vastuargumendid ei tohi jääda tähelepanuta, kuid seda vaid juhul, kui need on asjakohased. Ka Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-8-10/ sedastanud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavusest, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses kajastanud kaitsja seisukoha ning on kaitsja versiooni liiklusõnnetuse toimumisest kummutanud maakohtule esitatud tõendite kogumile toetuva analüüsiga ning tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tuginevate järeldustega. Asjaolu, et kohus ei ole kohtuotsuses hinnanud igat kaitsja väidet, pole käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena ega kaitseõiguse rikkumisena kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise mõttes. 10. Süüdistatav leiab, et tema ei ole ütlusi muutnud ning teeb etteheiteid rsitküsitlemisel tema poolt eelnevalt antud ütluste avaldamise osas. Kaitsja on leidnud, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta.

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

12

§ 293

lg 1 sätestatu kohaselt näeb

§ 289

ette kahtlustatava ütluste usaldusväärsuse kontrolli ning kehtestab põhimõtte, et tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks toimub ristküsitluse käigus. Seetõttu on ainetud süüdistatava etteheited, et kohus lubamatult võttis tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastu tema ristküsitlemisel. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist, on prokurör, süüdistatava ristküsitlemise käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, taotlenud avaldada tema poolt sündmuste järgselt tunnistajana omakäeliselt antud ütlused, kuna need on tervikuna vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega ja osas milles esineb vastuolu ka tema kahtlustatavana antud ütlused. Eeltoodud ütluste avaldamine teenib vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Siinjuures kolleegium märgib, et süüdistusaktis on tõendite loetelus ära märgitud A.R-i kahtlustatavana antud ütlused. Asjaolu, et süüdistusaktis ei ole tõendite loetelus esitatud tunnistajana ülekuulamise protokolli ei oma tähtsust kuna tegemist ei ole iseseisva tõendiga, millele kohus saaks süü küsimuse otsustamisel tugineda. Kolleegium leiab, et antud juhul on kohus seaduslikult prokuröri taotluse rahuldanud. Tunnistajana antud ütluste protokolli kohaselt on A.R-ile selgitatud, et ta peab andma tõeseid ütlusi ja on ka selgitatud tema õigusi, seejuures tema õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad kuriteo toimepanemises süüdistada teda ennast. A.R on selle kohta andud allkirja. Seetõttu on ekslikud A.R-i väited apellatsioonis, et teda ei ole ütluste andmise eelselt hoiatatud. Ekslik on ka süüdistatava väide, et tegemist oli väärteomenetluses antud seletusega kuna väärteomenetlust süüdistatava suhtes ei alustatud. Samuti kolleegium osutab, et kahtlustatavana ülekuulamisel on A.R kinnitanud, et on andnud asja kohta seletuse, soovib jääda oma seletuse juurde( t.lk. 114). Sellisele asjaolule on viidanud A.R ka apellatsioonis, leides aga ekslikult, et kuna uurija vastuoludele ei viidanud siis neid ka pole. Kolleegium märgib, et kahtlustatavana ülekuulamise käigus ei anta menetleja poolt hinnangut ütluste usaldusväärsusele. Samuti on süüdistatav ristküsitluse käigus antud ütlustes nii kaitsjale kui prokurörile kinnitanud, et andis koha peale pärast sündmust kirjaliku seletuse ja jääb selle juurde, seal peaks olema enamvähem tõde( t.lk. 119). Kaitsja on leidnud, et prokuröril puudus õigus esitada ja kohtul vastu võtta A.R-i kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli tervikuna. Tegemist on kohtu mõjutamisega ja kaitseõiguse rikkumisega. Kaitsja on käsitanud nimetatud ütluste protokolli eraldi tõendina, milline tuleks tõendite kogumist välja jätta. Kolleegium märgib, et eelpool esitatud kaitsja arusaam süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste kui eraldi tõendina käsitamisest on ekslik ja maakohus ei ole sellist viga teinud. Maakohus on vaid vastavalt prokuröri taotlusele avaldanud vastuolude tõttu tema eelnevalt antud ütlused ning vastavalt kohtuistungi protokollile on A.R olnud võimalik vastuolude esinemise osas oma selgitused ka kohtule anda. Kaitsjal on võimalik olnud avaldada oma arvamus ütluste avaldamise osas ning tal on olnud võimalus ka A.R selles osas ristküsitleda, mistõttu ka kaitseõiguse rikkumine pole tuvastatav. Asjaolu, et prokuröri poolt on leitud, et kohtueelsel uurimisel antud lühike ütlus, on tervikuna vastuolus ristküsitlemisel antud ütlustega, mis tõi kaasa tervikteksti avaldamise, pole käsitatav menetlusnormi rikkumisena kuna avaldamise ulatus oleneb vastuolu ulatusest. 11. Süüdistatav teeb apellatsioonis etteheited kaitsja poolt kaitseaktis nimetamata jäetud, seega

§ 297mõttes täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta.

Kolleegium leiab, et vastavalt

§ 297

lg 2 peab kohtumenetluse pool taotluse esitamisel põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. KarS § 2861 lg 2 näeb ette tõendi kogumisest keeldumise alusena juhu, kui tõendit ei 13 olnud loetletud kaitseaktis ning pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Alates süüdistusakti ja kriminaaltoimiku materjalide saamisest oli kaitsjale teada kogu tõendite kogum ning kõik asja tehiolud, mistõttu oli tal õigeaegselt kaitseaktis võimalik tõendi kogumise taotlus esitada. Seda enam, et kaitsja on kaitseaktis viidanud, milliste juba kogutud ja kaitsja poolt esitatavate tõendite alusel on kannatanu riietus ja õnnetuse täpne koht tuvastatav. Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et ta ei saanud varem teada kiirabitöötajate nimesid, pole hinnatav mõjuva põhjusena tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamata jätmiseks koos viitega menetluse käigus isikute nimede teatavakstegemisele. Samuti oli kaitsjal kaitseaktis võimalik taotleda kohtult abi isikute tuvastamiseks ja kohtusse kutsumiseks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme rikkunud. Apellatsioonides vastavasisulist taotlust ei ole esitatud. 12. Süüdistatav ja kaitsja on leidnud, et mütsi pole asitõendina kriminaalasjas käsitatud. Tegemist on isikustamata ja tuvastamata päritolu mütsiga, mistõttu oleks ta tulnud tõendite hulgast välja jätta. Kolleegium märgib, et tõendina käsitatud sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud, et nullpunktist, milleks on Paldiski maantee ja Mooni tänava Sõle tänava poolne ristumiskoht, suunaga Mustamäe tee poole mõõdetuna 8,2 m kaugusel ning antud kohast suunaga Ädala tänava poole mõõdetuna 7,5 m kaugusel, asub müts(skeemilt tähis nr 11)( t.lk. 11-34). Kohtukolleegium nõustub apellatsioonides esitatuga, et eelnimetatud sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud ja ka vaatlusprotokollile lisatud fotol nähtavat mütsi ei ole asitõendiks tunnistatud ega sellest tulenevalt ka eraldi vaadeldud, mistõttu polegi nimetatud tõendeid kohtule esitatud ega kohus ka sellest tulenevalt hinnanud. Tõendite kogumist sündmuskoha vaatlusprotokolli ja lisatud fototabelite väljajätmist pole taotletud ega vastavasisulist põhjendust esitatud. Selleks ei anna selleks seaduslikku alust asjaolu, et kohtueelsel uurimisel pole mütsi asitõendiks tunnistatud. Kohtu poolt sündmuskoha vaatlusprotokolli, milline on

§ 63lg 1 ettenähtud tõend, andmestikule hinnangu andmine on kooskõlas seadusega.

Ekslik on kaitsja väide, et tuvastatav pole mütsi kuulumine kannatanule. Müts on fikseeritud sündmuskohal ja kannatanu poeg, tunnistajana ülekuulatud JL on kinnitanud, et temale politsei poolt koos emale kuuluvate teiste esemetega tagastatud müts kuulus tema emale. Ema lahkus hommikul kodust ja tal oli peas politsei poolt talle tagastatud müts. 13. Kaitsja viitab ekspertiisiaktis antud arvamuse osas eksperdi ülekuulamisel antud ütlustele. Ekspert on andnud ütlusi sellest, et ekspertiisid teostas temale esitatud andmete põhjal ja kokkupõrke koht tuvastatakse samuti vastavalt temale antud andmetele. Aktis on öeldud, et koht, otsasõidu koht, ehk koht kus asus jalakäija otsasõidu hetkel, pidi asuma enne teele paiskunud esemeid. See tähendab, et esimeseks esemeks on müts. Otsasõit pidi toimuma enne seda mütsi, kuna kõik esemed, mis jalakäija ja auto küljest kokkupõrkel vabanevad liiguvad ainult sõiduki liikumise suunas, mitte ei paisku tagasi. Kinnitas, et müts on eriti hea näitaja liiklusõnnetuse puhul, selle otsasõidu määramisel. Nimetatud eksperdi ütluste usaldusväärsust pole kaitsja kahtluse alla seadnud ning nende kordamine apellatsioonis kohtuotsuse seaduslikkust ei väära. Samuti ei ole kaitsja taotlenud ekspertiisiaktidele maakohtu poolt antud hinnangu muutmist. Küll on aga süüdistatav leidnud, et ekspert on ekspertiisiaktides arvamuse andmisel lähtunud ebaõigetest andmetest. Eksperdil puudusid vajalikud andmed ekspertiisi läbiviimiseks, mistõttu oleks pidanud ekspertiisi tegemisest keelduma ja uurijalt andmeid juurde nõudma. 14 Selles osas kolleegium märgib, et ekspertiisiaktides on tutvumismaterjalina käsitatud kriminaalasja materjale ja lähteandmed tulenevad sündmuskoha vaatlusprotokollist, liiklusõnnetuse skeemilt, liiklusõnnetuse aktist, sõiduki vaatlusprotokollist, sündmuskohast ja sündmusosalisest sõidukist tehtud fotodelt. Eelnimetatud materjali ebaõigsuse osas pole süüdistatav asjakohast põhistust esitanud. Ekspertiisid on läbi viinud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi liiklusosakonna vannutatud ekspert, kes on teadlik

§ 108

ettenähtud ekspertiisist keeldumise võimalusest vastavalt

§ 98

lg 1 p 4 ettenähtule, st muuhulgas ka siis kui talle esitatud ekspertiisimaterjal pole küllaldane. Antud juhul on ekspert ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastanud ja seega on ekspert, kelle pädevuses on ekspertiisist keelduda ja vastav akt koostada, pidanud temale esitatud materjale ekspertiisi läbiviimiseks piisavateks. Asjaolu, et süüdistatav leiab vastupidist, ei tähenda, et ekspertiisiakti kui

§ 63

lg 1 nimetatud tõend ei kuuluks kohtu poolt vastuvõtmisele ja hindamisele koos teiste kogutud tõenditega.

1. Kaitsja teeb viite tunnistaja KO ütlustele sellest, et lamades oli kannatanul kapuuts peas, millest teeb järelduse, et tema ütlustega on ümber lükatud versioon, et müts kukkus maha otsasõidukohal. Leiab, et otsasõidukohaks tuleb lugeda sõiduautolt kukkunud detailide asukoht, mis kaitsja arvates kinnitab, et otsasõidukoht on 3,7 meetri kaugusel ülekäigurajast, mis omakorda tõendab, et kannatanu ületas sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohast. Kolleegium sellise järeldusega süüdistusversiooni kummutamisest nõustuda ei saa. Kaitsja on lähtunud arusaamast, et mütsi kuulumisest kannatanule pole tõendeid esitatud. Ringkonnakohus juba eelpool viitas asjaolule, et mütsi, mis sündmuskohalt kaasa võeti, kuulumisest oma emale andis ütlusi kannatanu poeg, tunnistaja JL. Seejuures kolleegium nõustub ka maakohtu põhjendusega sellest, et sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelilt nähtuvalt puuduvad mütsil asukohast tulenevad määrdumisjäljed, mis annab aluse järeldada, et kuna tegemist oli sõiduteega, ning vihmase hommikuga, sai müts teele kukkuda enne uurimistoimingut. Tunnistaja on andnud ütlusi, et kui tema sündmuskohale saabus lamas kannatanu maas ja tal oli kapuuts peas. Samas ei mäletanud tunnistaja kas see oli ka peas kui kannatanu kanderaamile tõsteti. Mütsi osas tunnistaja kindlalt midagi ütelda ei osanud. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatu, et inimesed käivad tänaval vaid kapuuts peas ja kindlasti kinnitatud nööridega on oletus, millele kohus tugineda ei saa. Tuvastatud on, et tunnistaja nägi lamavat kannatanut, kes oli juba saanud löögi auto esiosalt ja paiskunud asfaldile pikali. Erinevalt kaitsja poolt väidetust, tunnistaja ütluste sisust ei nähtu kas kannatanul oli kapuuts tugevasti ümber pea ja kinnitatud veel ka nööridega või oli tegemist vaid pead katva kapuutsiga, mis langes sinna tingituna löögist saadud paiskumisest ja järsust kukkumisest, mida siis tunnistaja hindas kui peas olevat kapuutsi. Vastavalt kannatanu kohtuarstliku ekspertiisiakti andmetele ( 39-41) oli OL-l ( L) tuvastatud rasked peavigastused ja muuhulgas otsmiku piirkonnas lahtine haav. Eraldi tuvastamist ei vaja asjaolu, et lahtisest peahaavast tuleb verd. Samas aga sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotolt nähtub, et müts on puhas ning verekahtlast määrdumist ei esine. Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile ja skeemile oli verekahtlase määrdumise laik aga teekattel. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanul lahtise haava olemalu peas, ei saanud müts jääda vereplekita. Seega pole eeltooduga kooskõlas süüdistatava apellatsioonis esitatud versioon, et müts võis ülekäigurajale sattuda juba kiirabitöötajate poolt kannatanu toimetamisel kiirabi sõidukisse. Kaitsja seisukoha osas, et otsasõidu kohaks tuleb lugeda sõidukilt kukkunud detailide asukoht, milleks on 3,7 meetrit ülekäigurajast eemal, juhib kolleegium kaitsja tähelepanu sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetele, millest nähtuvalt asub pärast ülekäigurada Sõle tn poole sõiduki küljest vabanenud tükk 1,5 meetri kaugusel ülekäigurajast. Eksperdi poolt antud arvamuse ja 15 ütluste, millele tugineb ka kaitsja, kohaselt, kõik esemed, mis otsasõidu tagajärjel jalakäijalt ja sõidukilt vabanevad, liiguvad ainult sõiduki liikumise suunas edasi, mitte ei paisku tagasi. Seega kui sõiduki detail asus 1,5 meetri kaugusel ülekäigurajast siis eeltoodud faktile tuginevalt pidi otsasõit toimuma vähemalt enne seda. Seal aga paiknebki juba ülekäigurada, mistõttu ka nimetatud alusel ei saa otsasõidu koht olla 3,7 meetri kaugusel ülekäigurajast. Kaitsja väide on kummutatud ka ekspertiisiaktides antud arvamustega. Ekspertiisiaktis nr 15ELL0002 (t.lk. 43-45) on antud arvamus, et sõiduauto liikumiskiirus otsasõidu hetkel oli 36 km/h. Ekspertiisiaktis nr 15E-LL0053( t.lk. 71-73) antud arvamuse kohaselt on välistatud sõiduauto liikumisel kiirusega 30 km/ h ja ka 40 km/h, et otsasõidu kohaks saaks olla 3 meetrit pärast ülekäigurada. Siinjuures on ekspert lähtunud sõiduki peatumiskohast, milline on sündmuskohal vaatlusprotokollis ning skeemil fikseeritud. Viimasena nimetatud ekspertiisiülesandest nähtub, et ekspertiis on läbi viidud just kontrollimaks süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu ei viibinud otsasõidu hetkel ülekäigurajal ning ekspert on liiklustehnilise ekspertiisi läbiviimise tulemusena sellise võimaluse välistanud, seejuures kaitsja ja süüdistatava poolt mainitud mütsi asukoht eelnimetatud ekspertiisi tegemisel mingit tähtsust ei omanud.
2. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et tunnistaja JL( L) ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Põhjendustes viitab asjaolule, et kohtueelsel uurimisel on andnud JL ütlusi kannatanuna ja tal oli seega juurdepääs kriminaalasja materjalidele. Tema ütlused on vastuolulised ja ka eluliselt mitteusutavad. Esmalt kolleegium märgib, et maakohtu istungil on prokurör tõdenud, et kuna liiklusõnnetuses vigastada saanud OL ei olnud tervisekahjustuse tõttu võimeline ütlusi andma, siis kuulati tema poeg JL üle kannatanuna. Siinjuures kolleegium märgib, et kannatanuna isiku ülekuulamine ei ole samastatav temale toimiku materjalidega tutvustamisega. Kannatanule toimiku materjalide tutvustamne toimub kohtueelse menetluse lõpuleviimise staadiumis vastavalt

§ 224

lg 2 ettenähtule ja nimelt esitab prokurör kriminaaltoimiku saamisel juba vastavalt kannatanu taotlusele viimasele kriminaaltoimiku tutvumiseks. JL-le kriminaaltoimiku tutvustamise osas on prokurör märkinud, et sellist taotlust ega ka toimingut tehtud ei ole ja nimetatud tutvumise kohta igasugused tõendid ka puuduvad. Teiseks kolleegium toonitab, et nii nagu eelpool otsuse p 10 kolleegium märkis kahtlustatava ütluste usaldusväärsuse kontrolli osas, kehtib nimetatud põhimõte ka tunnistaja ütluste osas ja nimelt, et tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks toimub ristküsitluse käigus. JL on maakohtus ristküsitletud ning kohtult ei ole taotletud tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Seega ütlustes vastuolu ei tuvastatud ning nimetatud põhistusega tema ütluste täies mahus või osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamiseks seaduslikud alused puuduvad ja süüdistataval puudub seaduslik alus apellatsioonis viidata JL kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Tunnistaja JL ütluste kohaselt, tema koos emaga tänaval ei viibinud ega näinud pealt ka liiklusõnnetust. Õnnetuse toimumise asjaolude osas JL ütlusi ei andnud. Tema ütlusi on kohus arvestanud osas, mida ta vahetult enne ema lahkumist kodust tajus ja nägi. Näiteks ema tolle päeva riietuse osas, sh ka helkurite olemasolu osas. Samuti teadis ta, et ema suundub sellel hommikul tööle haiglasse. Asjaolu, et tunnistaja on kohtus maininud Merimetsa Haiglat, kuigi OL lasteaiakasvatajana töötamise kõrval töötas nimetatud haigla vahetus läheduses asuvas Meremeeste Haiglas, ei muuda tema ütlusi OL-l seljas olnud riietuse ja helkurite olemasolust ning tol hommikul tööle minekust, ebausaldusväärseks. Tunnistaja kirjeldus ema poolt tööle mineku marsruudi ja viisi osas tuginevad ema poolt varem räägitule. Kuna tegemist on olukorraga, kus vahetut tõendiallikat ei olnud vastavalt tema tervislikule seisundile võimalik kohtus üle kuulata, on ka selles osas JL ütlused tõendina käsitatavad vastavalt

§ 66lg 21 16 p 1.

Samas kolleegium leiab, et viimati nimetatud ütlustele pole kohus olulist kaalu omistanud kuna kohus on süüdistatava ütlused sellest, et tema nägi kannatanut Paldiski mnt 51 maja nurga juures kõnniteel ja seejärel tuli kannatanu tema auto poole diagonaalselt liikudes sõiduteel, lugenud ebausaldusväärseks ja kummutatuks sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti alusel ( otsuse lk 7). Süüdistatava apellatsioonis esitatud andmed ühistranspordi liikumistest, aegadest, peatustest, isikut tõendava dokumendi ja sõidukaardi olemasolust või selle puudumisest, ei anna ringkonnakohtule alust tõendite ümberhindamiseks ega kummuta kuigivõrd tõenditel tuginevat järeldust, et süüdistatav sõitis otsa mööda reguleerimata ülekäigurada paremalt vasakule liikuvale jalakäijale, OL-le, kes sai autolt löögi ning paiskus asfaldile pikali ja sai eluohtlikud tervisekahjustused. Maakohus on tuvastanud süüdistuses ära näidatud liiklusnõuete rikkumise A.R-i poolt ning kuna selles osas pole apellatsioonides eraldi asjakohaseid vastuargumente esitatud, ei pea kolleegium vajalikuks nendel pikemalt peatuda vaid nõustub maakohtu järeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja kui ka süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvat argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja A.R-i õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium märgib, et

§ 61

lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A.R-i talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab, mistõttu on ainetu kaitsja apellatsioonis esitatu, et kohtul puudus võimalus luua esitatud tõendite pinnalt siseveendumust sündmuse toimumise asjaolude ja A.R-i süü osas.

1. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et mõistetud karistus keskmise süü ulatuses on ülemäära raske. Kohus pole karistust põhistanud. Kolleegium ei nõustu süüdistatava etteheitega, et maakohus pole mõistetud karistuse liigi või – määra osas oma põhjendusi esitanud. Maakohus on toetuvalt süüdistatava enda ütlustele töökoha puudumisest ja ka osalisest töövõimetusest, välistanud rahalise karistuse mõistmise. Seejuures on kohus arvestanud ka vaidlustatud asjas esitatud kahjuhüvitise nõuet ning ka kriminaalmenetlusega kaasnevaid kulutusi. Samuti on maakohus, viidates ka asjakohastele Riigikohtu lahenditele põhistanud süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja seda just lähtuvalt nii süü suurusest, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest, süüdistatava suhtumisest toimepandusse ning tekitatud tagajärje raskusest. Asjaolu, et süüdistatava eelnev käitumine on olnud seaduskuulekas ongi kaasa toonud, tema isikut arvestades, KarS § 73 sätete kohaldamise ja katseaja määramise, mis oma tähtajalt jääb alla KarS § 73 lg 3 ettenähtud keskmist määra. Süüdistatava etteheide sellest, et kohus pole põhjendanud asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamata jätmist, on asjakohatu kuna eelnimetatud asenduskaristuse mõistmise vältimatuks eelduseks on süüdistatava nõusolek, mida vaidlustatud asjas süüdistatav pole aga väljendanud. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatavale mõistetud põhikaristuse mittevastavust kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või, et tema suhtes oleks mõnel muul viisil kohaldatud 17 ebaõigesti kriminaalseadust. Seetõttu kolleegium leiab , et mõistetud põhikaristuse osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
2. Süüdistatav on vaidlustanud otsuse ka temale KarS § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse kohaldamise osas. Leiab, et lisakaristuse mõistmise osas põhjendused puuduvad ja viitab ühistranspordiseadusele kui ka karistusregistrile. Märgib, et tal on liikumispuue viidates seejuures 50% töövõimetusele. Esmalt kolleegium leiab, et maakohus on lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist ja ka lisakaristuse määra, 3 kuud, põhistanud otsuse lk 13-14, seetõttu hindab kolleegium ekslikeks süüdistatava väited põhjenduste puudumisest. Süüdistatava selgitus sellest, et ta nagunii ei saa ühistranspordi seaduse alusel enam taksojuhina töötada, pole antud juhul asjakohane argument. KarS § 50 lg 1 näeb üldjuhul lisakaristusena ette mistahes mootorsõiduki juhtimise keelu. Asjaolu, millal karistusregistrist andmed kustutatakse, tuleneb seadusest ega ole puutumuses lisakaristuse mõistmise alustega ega piira vähimalgi määral kohtu kaalutlusõigust lisakaristuse kohaldamise küsimuses. Ekslikud on süüdistatava väited temale mõistetud lisakaristuse ebaseaduslikkusest seotuna liikumispuudega. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. PISTS § 22 lg 1 kohaselt määrab puude raskusastme ja tuvastab lisakulud arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks vajalike dokumentide loetelu ja vormid kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Ekspertiisiotsusega määratakse ka puude raskusastme kestus. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 23 lg 1). A.R on kinnitanud kohtule, et tal on otsusega tuvastatud osaline töövõimetus. Puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Liikumispuude olemasolu ja selle raskusastme osas pole A.R tõendeid esitanud, mistõttu ei kohaldu tema suhtes KarS § 50 lg 2 ettenähtud keeld.
3. Seoses väitega, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, on kannatanu kasuks väljamõistetud hüvitis summas 30 000 tuhat eurot ülemäära suur, peab ringkonnakohus oluliseks seda, et kahjuhüvitis on välja mõistetud A.R-ilt ja tsiviilkostjalt Arraves OÜlt solidaarselt. Seega süüdistatava viited temalt 30 000 euro väljamõistmise osas on ekslikud. Nii nagu maakohus juba otsuses märkis võib kohus VÕS § 140 lg 1 järgi kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Maakohus on kannatanu esindaja poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise suurust vähendanud küllaltki suures summas, so 20 000 euro võrra. Seejuures on maakohus kahju hüvitise suuruse määratlemisel lähtunud nii kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest. Samuti arvestanud kannatanu elukvaliteedi langust ning ka asjaolu, et kindlustuse poolt on juba tasutud mittevaralist kahju summas 1500 eurot. Kolleegium leiab, et solidaarselt juriidilise isikuga väljamõistetud mittevaralise kahju suurus on õiglane, kooskõlas kohtupraktikaga ning selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Selleks ei anna ka alust süüdistatava apellatsioonis esitatud väited, et kannatanu esindaja poolt on tsiviilhagis kannatanu olukorda liialdatult halvas valguses näidatud. Kolleegium märgib, et objektiivselt on tõendatud, et enne liiklusõnnetust kahel töökohal ja aktiivset elu elanud OL on 18 liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tagajärjel 100% töövõimetu ja tal on otsusega tuvastatud raskele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle ja keskmisele puude raskusastmele vastav liiguituste funktsiooni suur kõrvalekalle( t.lk. 90-91) ja seda ei lükka ümber ka apellatsioonis süüdistatava poolt kannatanu tervisele antud hinnang.
4. Tsiviilkostja esindaja apellatsioonis leitakse, et OÜ Arraves ei vastuta tekitatud kahju eest kuna süüdistatav töötas haldusjuhina mitte taksojuhina ja seda tõendab asjaolu, et ta rentis sõiduautot, mistõttu puudub vastutus VÕS § 1057 alusel. Maakohus tõendeid vastu ei võtnud ja jättis nimetatud seisukoha analüüsimata. Kolleegium märgib, et maakohus on esitanud materiaalõiguslikud alused ja oma põhistuse tsiviilkostjaks tunnistatud OÜ Arraves vastutusest kannatanule tekitatud kahju ees ja seda solidaarselt A.R-iga ning esitatud apellatsioon kohtu põhistust ja järeldust ei kummuta. Kolleegium osutab, et kriminaalasjas on nii süüdistatava A.R-i ütlustega sellest, et ta töötab juba aastaid OÜ-s Arraves taksojuhina kui ka Maksu- ja Tolliameti vastusega päringule, leidnud kinnitust, et A.R töötas OÜ-s Arraves ja sai osaühingust igakuist töötasu(t.lk. 75). Asjaolu, et A.R töötades osaühingus taksojuhina maksis takso kasutamise eest renti osaühingule, ei muuda nende suhet vaid rendisuheteks. Töölepingu olemasolule ja seega töölepingulistele suhetele viitab seejuures ka tsiviilkostja esindaja enda apellatsioonis. A.R on kinnitanud, et otsasõidu hommikul töötas ta taksojuhina. Taksol on logoks Marabu, kuid tööandjaks on OÜ Arraves. Ta oli enne sündmusi juba teenindanud kliente ja oli jätkamas tööd, kui õnnetus juhtus. Maakohus on nimetatud tõenditele tuginevalt esitanud oma seisukohad asjaolude suhtes, mis omavad VÕS § 1054 seisukohalt tähtsust ja nimelt sellest, et A.R tekitas OL-le õigusvastaselt kahju ning et OÜ Arraves kasutas A.R-i oma majandus- või kutsetegevuses, s.t, et A.R täitis kahju tekitamise ajal tööülesandeid. Apellant on leidnud, et väljamõistetud summa ei vasta kannatanule õnnetusega tekitatud vigastustele. Samas pole apellant põhistanud, miks solidaarselt süüdistatavaga väljamõistetud kahjuhüvitis 30 000 eurot, pole kooskõlas kannatanule OL-le tekitatud eluohtlike vigastustega, mille tagajärjel on tal tuvastatud raske liikumispuue ja 100 % töövõimetus ning ta vajab senini igapäevast hooldust, järelevalvet ja abi. Asjaolu, et OÜ Arraves sõidukid olid kindlustatud ja kannatanule on tasutud kindlustushüvitisena varaline kahju, pole antud juhul puutumuses kannatanu poolt esitatud kahjunõudega, kuna esitatud on vaid nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asjaolu, et heastatud on osaliselt kindlustushüvitisena ja seda summas 1500 eurot ka mittevaralist kahju, on kohtule olnud teada, see on kohtuotsuses kajastatud ja ka maakohtu poolt arvestatud. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult kahjuhüvitise väljamõistmisel kohaldanud VÕS § 137 lg 1 ettenähtud solidaarvastutuse põhimõtet ja esitatud apellatsioon kohtu põhistusi ega järeldusi ümber ei lükka.
5. Tsiviilkostja esindaja leiab, et maakohus on ebaseaduslikult jätnud rahuldamata tsiviilkostja lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse. Leiab, et esindaja kulud kuuluvad proportsionaalselt väljamõistmisele

§ 182lg 3 alusel lähtuvalt Ts

MS regulatsioonist. Kolleegium osutab, et tegemist on kriminaalmenetlusega ja menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhindutakse kriminaalmenetluse seadustiku sätestatust.

§ 175

lg 1 p 1 kehtestab, et valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu on menetluskulu. Kuigi

§ 182

laiendatud tõlgendamine annab võimaluse üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu lähtuda tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamisel ka eelnimetatud seaduse sätetest siis ka nimetatud sätte kohaldamine eeldab menetluskulusid hüvitanud isiku poolt kulude tõendamist. 19 Tsiviilkostja esindaja ei ole kohtule esitanud mitte ainsatki menetluskulu tekkimise aluseks olevat kuluarvestust, mistõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega esindaja menetluskulude rahuldamata jätmise osas. 21. Kannatanu lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtuistungil taotluse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks kuna maakohus oma otsuses seda ei käsitanud. Selles osas kolleegium osutab, et vastavalt

§ 331lg 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Süüdistatavalt viivise väljamõistmisega raskendatakse süüdistatava olukorda ja selline pädevus on ringkonnakohtul

§ 340lg 4 tulenevalt vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel.

Antud juhul pole kannatanu apellatsiooni esitanud ja vaidlustanud on maakohtu otsust vaid süüdistatav, kaitsja ja tsiviilkostja esindaja. Seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud taotluse läbi vaatamata. 22. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.

märtsi 2016 aasta otsuse muutmata ja süüdistatava, kaitsja ja tsiviilkostja esindaja apellatsioonid rahuldamata. 23. Tsiviilkostja esindaja ei ole ka apellatsioonimenetlusega seonduvalt esitanud ringkonnakohtule korrektset taotlust ega ka kulusid tõendavaid dokumente, kuid on taotlenud tema kasuks menetluskulude väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamine on reguleeritud

§ 185

ja antud juhul kohaldub

§ 185

lg 2 mille kohaselt jääb valitud esindaja tasu isiku kanda, kelle huvides oli apellatsioon esitatud ehk siis tsiviilkostja OÜ Arraves kanda.

1. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetlu ses kaitsjatasu hüvitamist. Esitatud taotluse kohaselt on märgitud toiminguteks maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 1 tund, summas 40,00 eurot, konsultatsioon kliendiga 1 tund, summas 40.00 eurot, apellatsiooni koostamine 2 tundi summas 80,00 eurot ja kohtuistungil osalemine 0,50 tundi, summas 20,00 eurot. Kaitsja esitas kohtuistungil osalemise eest täiendava taotluse, kuid esitas selle ringkonnakohtule kohtuistungile järgneval päeval. Kuna taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08, p 10,
4. aprilli
5. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-10, p 9), siis puuduvad seaduslikud alused hilinenult esitatud taotluse lahendamiseks ja see tuleb jätta läbi vaatamata. Samas kolleegium osutab, et vastavalt riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamise korra p-le 19 toimub määratud kaitsja tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis märgitud aja järgi. Vastavalt kohtuistungi protokollile toimus kohtuistung ümardatult 1 tund, mistõttu on alust jõuda järeldusele, et õigeaegselt, 1 päev enne kohtuistungit, esitatud taotluses kohtuistungil osalemise aja ning ka hüvitamisele kuuluva summa osas tuleb lähtuda kohtuistungi protokollist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletut koos istungil osalemise aja täpsustamisega saab pidada

§ 175lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks.

Hüvitamisele kuulub kaitsja tasu summas, koos käibemaksuga 240,00 eurot.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja on esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu A.R-i kanda. 20 Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 175

lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

2. a otsuse p-dest 16, 18, 19 rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi tasu taotluse summas koos käibemaksuga 240,00 eurot.
3. Kannatanu lepinguline esindaja leidis ringkonnakohtus, et maakohus on jätnud põhistamata kannatanu esindaja taotluse, jätta kannatanu menetluskulud täielikult riigi kanda, millega on rikkunud oluliselt menetlusõigust. Esmalt kolleegium uuesti märgib, et kannatanu esindajal oli seaduslik õigus ja võimalus maakohtu otsusega mittenõustumisel see vaidlustada apellatsioonikorras. Kannatanu esindaja oma õigust ei realiseerinud ning ringkonnakohtus kohtuvaidluste käigus tehtud etteheited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Pealegi kolleegium märgib, et nimetatud taotluse osas on maakohus oma põhistuse otsuse lk. 17-18 esitanud, mistõttu on esindaja etteheited ka ekslikud ning menetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav. Kannatanu esindaja palub kannatanule menetluskulude hüvitamise otsustus teha eraldi kohtumäärusega.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus teha samal ajal kohtuotsusega ja seda ka juhul, kui kohus vormistab selle eraldi määrusega. Kuivõrd ringkonnakohtul on antud juhul võimalik menetluskuludega seonduvad küsimused lahendada kohtuotsuses, siis puudub vajadus koostada selleks eraldi kohtumäärus. Kannatanu lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule seoses apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu kokku summas 732.00 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja maakohtu otsuse analüüsiks 1 tunni, apellatsioonide analüüsiks 1,2 tundi, seisukoha koostamiseks 2,4 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumiseks 0,5 tundi ja esindamiseks kohtuistungil 1 tunni. Kokku osutas esindaja kannatanule õigusabi 6,1 tunni vältel.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja taotles apellatsioonimenetlusega seotud kulud välja mõista kannatanu kasuks Eesti Vabariigilt. Kolleegium uuesti kordab juba nii maakohtu lahendis märgitut, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Eeltoodu kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmisele. Seda enam, et apellatsioonimenetluses on reguleeritud menetluskulude hüvitamine

§-s 185.

§ 185

lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 175

lg 1 p 1, § 185 lg 2 tuleb apellatsioonimenetluses esindusega seotud kannatanu kulutused välja mõista süüdistatavalt ja nende kulude riigilt väljamõistmise taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 21