Obsah (10)

§ 119§ 73§ 78§ 56§ 13§ 18§ 60§ 118§ 423§ 121

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1- 17-2865 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja

§ 119lg 1 - § 13 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 6.

detsember 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava U.A kaitsja adv. Margo Põbo Süüdistatav U.A (ankeetandmed otsuses) Kaitsja advokaat Margo Põbo Prokurör Gardi Anderson RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 6. detsembrist 2017 U.A suhtes tühistada osaliselt ja nimelt: Pärnu Maakohtu 1.

§ 119lg 1 - § 13 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas.

2.

§ 73alusel määratud katseaja pikkuse osas.

1. Kannatanu XX mittevaralise kahju nõude rahuldatud osas e U.A-lt mittevaralise kahju hüvitisena 7000 euro väljamõistmise osas.
2. Mittevaralise kahju nõudelt väljamõistetud viivise summa osas. Teha uus o t s u s, millega:
3. Mõista U.A-le karistuseks

§ 119

lg 1 - § 13 lg 1 järgi rahaline karistus 40 (nelikümmend) päevamäära (kohaldamisele 1 kuulub miinimumpäevamäär 10 eurot), 400 (nelisada) eurot. 2.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud rahaline karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui U.A ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu

§ 78

p 1 alusel katseaja algust arvata alates maakohtu kohtuotsuse kuulutamisest s.o 06.12.2017.a.

1. Mõista U.A-lt välja 2500 (kaks tuhat viissada) eurot XX kasuks mittevaralise kahju hüvitisena. Ülejäänud osas jätta kannatanu XX mittevaralise kahju nõue rahuldamata.
2. Mõista U.A-lt välja XX kasuks mittevaralise kahju nõudelt viivis seisuga 06.12.2017.a 119,45 ( ükssada üheksateis eurot ja 45 senti) ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 2500 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2380,55 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend euro ja 55 senti).
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
4. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Määrata Advokaadibüroole Sempes OÜ seoses vandeadvokaat Margo Põbo poolt U.A apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks), milline jätta riigi kanda Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mi kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsioon esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaad vahendusel. Kannatanul on õigus ko htuotsus vaidlustada vaid tsiviilhagi osas ja ta saab seda teha vaid advokaadist esindaja vahendusel Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksu alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 2 Pärnu Maakohtu
5. detsembri 2017 otsusega tunnistati U.A süüdi

§ 119

lg 1 - § 13 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui U.A ei pane 1 aasta ja 6 kuue kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel arvati katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamine, s.o 06.12.2017.a.

Osaliselt rahuldati XX varalise kahju nõue ning mõisteti KrMS § 310 lg 1, VÕS § 127, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel U.A-lt välja 554.61 eurot XX kasuks. Ülejäänud osas jäeti varalise kahju nõue rahuldamata. Osaliselt rahuldati XX mittevaralise kahju nõue ning mõisteti KrMS § 310 lg 1, VÕS § 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel U.A-lt välja 7 000 eurot XX kasuks. Ülejäänud osas jäeti mittevaralise kahju nõue rahuldamata. Rahuldati ka XX viiviste nõue ning 1) mõisteti välja U.A-lt XX kasuks varalise kahju nõudelt viivis seisuga 06.12.2017.a 26.50 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 554.61 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 528.11 eurot; 2) mõisteti välja U.A-lt XX kasuks mittevaralise kahju nõudelt viivis seisuga 06.12.2017.a 334.47 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 7000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 6665.53 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõisteti U.A-lt välja XX kasuks valitud esindajale makstud tasu 1600 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti süüdimõistetult U.A-lt välja menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 840 eurot kaitsja osalemise eest kriminaalasja menetluses, KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja kulud 61.22 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 626 eurot ning KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705 eurot, kokku 2232.22 eurot. Välja mõistetud menetluskulud kohustati tasuma 1 jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. U.A mõisteti süüdi selles, et tema loomaomanikuna, kelle kohustuseks on kaitsta ühiskonda loomade kui suurema ohu allika eest, omades kolme segaverelist koera aadressil XXX Pärnu maakond, ei vältinud vastavalt Häädemeeste valla koerte ja kasside pidamise eeskirja punktile 2.1. koerte lahtipääsemist koeraaedikust ja inimesele kallale tungimise võimalust, mille tagajärjel pääsesid temale kuuluvad kolm segaverelist tõugu koera koeraaedikust välja ning ründasid XX, põhjustades talle puremisega 05.02.2016 kella 10.00 ajal XXX külas Häädemeeste vallas Pärnu maakonnas raske tervisekahjustuse. Seejuures kaks väiksemat segaverelist tõugu koera, üks valge karvkattega ja teine musta karvkattega, jooksid ümber kannatanu ning naksasid hammastega riietest ja kolmas, nendest suurim segaverelist tõugu musta värvi koer ründas XX kätest ja jalgadest puredes ja hammustades. Puremise ja hammustamise tulemusel tundis XX suurt füüsilist valu ning selle tagajärjel sai kannatanu hammustushaavad nahaaluste verevalumitega vasakul õlavarrel, mõlemal 3 küünarvarrel ja labakäel, nahaalused verevalumid paremal reiel ja säärel, vasaku käe IV sõrme lähimise lüli killustunud lahtine murd. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja M. Põbo vaidlustab maakohtu otsuse U.A süüdimõistmise ja karistuste määramise osas täies ulatuses ning tsiviilhagi rahuldatud osas seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige koh aldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 338 p-d 1, 2 ja 3). Kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist uue otsusega ja sel alusel tsiviilhagi läbivaatamata jätmist. Alternatiivselt taotleb apellant vähendada mõistetud karistust 1 kuulise vangistuseni, mis jätta

§ 73

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui U.A ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise suuruse vähendamist. Menetluskulud palub kaitsja jätta täies ulatuses riigi kanda. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole üheselt ja kahtlusteta tuvastanud, et kannatanut rünnanud koerad kuulusid U.A-le. Tuvastatud on, et U.A-le kuulusid kaks väiksemat segaverelist koera, kes jooksid ümber kannatanu, kuid ei tekitanud tervisekahjustust. Süüdistuse kohaselt ründas kannatanut suurim segaverelist tõugu musta värvi koer. Tunnistajad nägid kannatanu lähistel kolme koera, kellest 2 olid väikesed ja kolmas teistest pea kaks korda suurem, kes oli kannatanut hammustanud. Väikesed koerad olid U.A omad, nad olid pääsenud aedikust välja. Vaidlus on selles, kui suur oli kannatanut rünnanud suur must koer ning kas see kuulus U.A-le , kas U.A oli kohustus selle koera suhtes. On tuvastatud, et kuni

1. a lõpuni oli U.A 3 koera. Kolmas koer (Timmu) oli U.A poolt ära antud
2. a lõpul ET-le. Nimetatud asjaolu on tunnistanud nii tunnistajad VM, kui ka HR ja ET. Maakohus asus seisukohale, et suurem koer Timmu viibis mingi aja VM juures (so rohkem kui 50 km kaugusel U.A elukohast). Vähemalt kuni jõuludeni 2015 kuulus U.A-le kolm segaverelist koera, kellest kaks olid väiksemat kasvu 25-30 cm turjakõrgusega emast koera ning kolmas ühe väiksema koera poeg, teistest natuke, kuid mitte väga oluliselt suurem 35 -40 cm turjakõrgusega. Ükski tunnistaja ei ole näinud seda koera 2016 aastal. Kõik tunnistajad olid näinud seda koera enne
3. a jõulusid. Kuna U.A oli andnud koera VM-le, siis garandikohustus läks üle ETle. Apellant on seisukohal, et kannatanut pidi ründama oluliselt suurem koer, kui U.A-le kuuluvad või kunagi kuulunud koerad. U.A koerad olid alla põlvepikkuse ja nende poolt ei olnud võimalik kannatanu mõlema käe vigastamine. Sellise koera suudab inimene endast eemale tõrjuda ning ta suudab rünnata inimese jalgu, mitte käsi. Vigasuste tekitamiseks pidi kannatanut ründama oluliselt suurem koer, kui U.A koerad. Kõik sündmust pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et ründajaks oli suur koer. LS sõnul suisa 3 korda suurem kui väikesed koerad. Sisuliselt on sama öelnud ka KV, kes hindas suuremat koera 50 cm kõrguseks. See näitab ilmekalt seda, et tegemist oli suure koeraga. Näitena võib siin tuua, et saksa lambakoera turjakõrguseks on 50 -60 cm, hagijate turjakõrguseks on 45 -50 cm. Kuna nad nägid koeri ainult põgusalt, kuna sisuliselt kohe jooksid koerad ära, siis nad oletasid, kelle koertega võis tegu olla. Nad nägid koeri jooksmas U.A aeda ning oletasid, et kõik koerad kuulusid U.A-le. Maakohus on tuginenud pealtnägijate ütlustele ning leidnud, et sellega on tuvastatud, et kehavigastuste tekitajaks oli koer Timmu. Kõik kolm pealtnägijat on kinnitanud, et 4 nägid ründajana U.A koera ja väitnud, et nad nägid pärast aedikus sama koera. Tegelikkuses ei olnud neil võimalik seda koera aedikus näha. Tunnistajate ütlustes on olulised vastuolud ning kohus on jätnud tähelepanuta, et ütlused ei haaku muude asjas uuritud tõenditega, eelkõige sündmuskoha fotodega. Kaitsja on seisukohal, et pealtnägijate ütlused, mis puudutavad väiteid, et nad nägid ründajana koer Timmut, tuleb jätta kõrvale, kui ebausaldusväärsed. Kaitsja hinnangul on RK ütlused ilmselgelt ebausaldusväärsed, ei haaku teiste tunnistajate ütlustega, asjas uuritud tõenditega ning ei ole eluliselt usutavad. Esmalt väitis RK, et kuulis 500 m kauguselt inimese appikarjeid. Nimetatud väide on ei ole võimalik ega eluliselt usutav. Sündmuskoha ja RK väidetava asukoha vahel oli mets, mis on heli summutav. Tegemist on valeväitega. Järgmiseks rääkis ta, et kui nemad (tunnistajad RK, LS ja KV) U.A maja juurde läksid, siis U.A ütles, et teab, mis toimus ja tema koerad olid ilmselt süüdi, samas on nii KV, kui LS oma ütlustes tunnistanud, et U.A ei teadnud sündmusest midagi. Järgmiseks väitis RK, et nägi koerte aedikut ja seal oli üks koer, kõige suurem, kes vaatas teda võiduka näoga ja ei haukunud. Samas nii KV, kui LS väitsid, et koerad olid käppadega vastu aedikut ning haukusid. Seega järjekordne vale RK poolt. Kohtumenetluses uuriti fototabelit ning foto number 1 on tehtud selle koha pealt ehk garaaži eest, kus kõik tunnistajad on väitnud ennast seismas. Vaadates seda pilti tuleb asuda seisukohale, et selle koha pealt ei ole võimalik näha, kas ja mitu koera aedikus on. Nimetatud asjaolu ja kaitseväited on maakohtul jäänud analüüsimata. Nimetatud tõend kinnitab, et RK ei saanud aedikus midagi näha. Kõik RK olulisemad väited on osutunud ebaõigeteks, RK mingil põhjusel valetab. Sarnaselt RK-le ei saanud aedikus koerte välimust ja kõrgust hinnata teised tunnistajad. Nad mõlemad väitsid, et koerad toetasid käppadega aiale ja haukusid, seega said nad näha ainult koerte kõhualuseid. Neil ei olnud võimalik hinnata aias olnud koerte kõrgust ega värvust. Vaadates fotot 1 ei ole võimalik, et vastu aeda saaks üheaegselt toetuda kõrvuti kolm koera. Selleks on võrkaia osa liiga kitsas. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et inimesed tunnevad oluliselt hiljem eksimatult ära koera, keda nad on elus ühel korral varem näinud ning seda kõrgendatud stressi olukorras. Tunnistajad olid eksimuses ning nad lihtsalt soovisid aidata kannatanut ja rääkisid pigem seda, mida arvasid teadvat, kui teadmata tegelikult seda, et U.A oli sel hetkel vaid 2 koera. Seega tunnistajate ütlused suure koera nägemise kohta U.A aedikus ei ole usaldusväärsed ning tuleb jätta kõrvale. On tekkinud põhjendatud kahtlused, et tervisekahju tekitanud suur koer ei kuulunud U.A-le . Sarnaselt tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusega olid vastuolulised kannatanu ütlused. Kaitsja esitatud küsimustele vastates ärritus kannatanu ilmselgelt ning muutus vaenulikuks ja ründavaks. Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus koerad ründavad inimese käsi ja tal on väga valus, on tal aega ratsionaalselt mõelda, kellele on tal antud hetkel kõige mõistlikum helistada. Sellises olukorras helistab isik esmajärjekorras hädaabinumbrile või esimesele ettejuhtuvale isikule. Kannatanul oli enda väitel piisavalt aega ja võimalusi valida nimekirjas alles 5-nda numbri, samas, kui esimesena oleks olnud võimalik helistada oma pojale. Lisaks jäi segaseks ja selgusetuks, kes siis kellele, millal ja miks üldse helistas. Apellant leiab, et kohus rajas süüdimõistva otsuse ebausaldusväärsetele ütlustele, jättes põhjendamatult kõrvale tunnistajate ütlused, kes kinnitasid koera kinkimist VM5 le. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta peab ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi. Põhjenduseks ei saa olla abstraktne tõdemus, et süüdistatava ütlused on ennast õigustavad. Oma seisukohta ei ole kohus põhjendanud. Kõrvutades tunnistajate ütlusi ja teisi asjas uuritud tõendeid, leiab apellant, et kannatanut rünnanud koer ei saanud olla kunagi U.A-le kuulunud koer Timmu ning seega puudus tal garandikohustus koera suhtes, kes ründas kannatanut. Apellant viitab järgnevalt KrMS § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise reeglitele. Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1- 24-12, p 8). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. U.A kohustus tagama, et koerad ei pääseks välja aedikust ning oleks välistatud võimalus inimesele kallale tungimiseks. U.A oli oma kohustuste täitmiseks ehitanud aediku, milles hoidis oma koerasid. Aedik oli piisavalt kõrge, et koerad ei saaks seda ületada. Aediku värav oli lukus. Aedik oli ehitatud selliselt, et koerad ei saaks sealt kõrvalise abita välja. Aediku sobimatuse osas ei ole esitatud U.A-le ühtegi etteheidet. Samuti ei ole otsuses ära näidatud, milline oli tegu, mille U.A jättis tegemata, kuid mille tegemine oleks välistanud tagajärje. Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada, et põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07 p 11 ja
6. märtsi
7. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks tuleb kontrollida tagajärje normatiivset omistatavust ehk, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud. Sellist tegu ei ole prokurör süüdistuses ega kohus otsuses ära näidanud ning süüdistusakti täiendamata ei ole võimalik sellist tegu juurde lisada. Seega süüteokoosseisu objektiivse külje tunnused ei ole täidetud. Ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmise sammuna anda hinnang U.A käitumise subjektiivsele küljele. Kohus ei ole subjektiivset külge analüüsinudki. Kohus on piirdunud abstraktse tõdemusega, et „U.A oli loomaomaniku kohustuse ja selle täitmata jätmise tagajärgede suhtes hooletu. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud U.A mõistma, et kui ta koerad jooksevad omapäi lahtiselt ringi, siis võib toimuda kallaletung inimesele, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused. Seega on antud tegu toime pandud hooletuse ehk ettevaatamatusega.“ Subjektiivsete tunnuste raames tuleb vastata, kas tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Kaitsja leiab, et U.A ei olnud võimeline ette nägema, et tema koerad võivad aedikust välja pääseda. Ta tegi kõik endast oleneva, et koerad püsiksid aedikus. Tal ei olnud võimalik ette näha, et aedik lõhutakse väljastpoolt teiste koerte poolt ning temale kuuluvad koerad pääsevad vabadusse. Kahjuks nii juhtus. U.A ei olnud hooletu, ei jätnud väravat lahti, ega teinud muud taolist. Kohe kui ta sai teada, et koerad olid aedikust välja pääsenud, pani ta nad aedikusse tagasi ja parandas koha, kust koerad aedikust välja said. Oluline on, et aedikus olnud kaks koera ei tekitanud kannatanule tervisekahju. Seega 6 süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnused ei ole täidetud. Kohus on teinud meelevaldsed järeldused, mis ei ole kooskõlas asjas uuritud tõenditega ning mille kujunemine ei ole jälgitav. Selliselt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust. U.A poolt ei ole täidetud süüteokoosseis, kohtu põhistus ei ole veenev, kohtu meelevaldsed tõlgendused on lubamatud, kohtuotsus rajaneb oletustel ning teo toimepanemise asjaolud viitavad, et on olemas põhjendatud kahtlused, et U.A ei ole talle etteheidetud tegu toime pannud. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Viidatud vead on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks maakohtu otsuse tühistamisele Kaitsja leiab, et kui on siiski võimalik tuvastada U.A süüline käitumine, on tema süü alla keskmise, ei esine süüd raskendavaid asjaolusid ning mõistetud karistus ei ole proportsionaalne süüteoga.

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Karistuse määramisel on maakohus lähtunud ebaõigetest asjaoludest ning määranud karistuse, mis ei vasta isiku süüle ja on ebaproportsionaalne. Nimelt on kohus ekslikult leidnud, et esineb raskendav asjaolu – kannatanu kõrge iga. U.A ei ole teadvalt ega tahtlikult pannud toime süütegu kõrges eas isiku suhtes, teda ei ole ka süüdistatud selles. U.A on karistatud sanktsiooni keskmääras, kuigi kohus ise on analüüsi käigus (enne raskendava asjaolu arvestamist) leidnud, et „U.A süüd antud kuriteos tuleb pidada keskmisest väiksemaks. Niisugust seisukohta toetab see, et tegu on toime pandud tegevusetusega. U.A oli hooletu loomaomaniku kohustuse ja selle täitmata jätmise tagajärgede suhtes. Mitteehtsat tegevusdelikti ei saa pidada selliseks rikkumiseks, kus oleks põhjendatud isiku süü hindamine keskmisest suuremaks. Sellist lähenemist toetab

§ 13

lg 2, mis võimaldab mitteehtsa tegevusdelikti puhul karistuse mõista alla sanktsiooni alammäära.“ Kuna kohus on ekslikult leidnud, et esinevad raskendavad asjaolud, on kohus karistuse määramisel lähtunud ebaõigetest andmetest ning teinud ebaõige kohtulahendi. Apellant leiab, et on põhjendatud vähendada mõistetud karistust 1 kuulise vangistuseni, mis jätta

§ 73

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui U.A ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning vähendada tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise suurust. Veel leiab apellant, et tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. U.A ainukeseks sissetulekuks on pension ning tal puudub vara. 7000 euro suurune mittevaraline kahjunõude suurus tekitab olukorra, kus kannatanu alusetult rikastub ning sisuliselt viib selline nõue U.A pankrotti. Hüvitise suurus on ilmselgelt põhjendamatu ja ebamõistlik. Kaitsja leiab, et kannatanu nõuet ei ole võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata ning kohus peab jätma tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 ja KrMS § 310 alusel läbi vaatamata. 7 Maakohtu 6.12.2017 kohtuotsus on motiveeritud kujul nähtav AET-s alates 21.12.

1. Apellatsioonitähtaeg algas seega 22.12.2017 ja viimane apellatsiooni esitamise päev oli 5.01.
2. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
3. jaanuarist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
4. jaanuarini
5. Oma seisukohad esitasid määratud tähtajaks prokurör, kaitsja ja esindaja Paul Järve kaudu ka kannatanu XX. Kaitsja esitas ka õigusabikulude taotluse. Prokurör leiab, et apellatsioonis märgitud asjaolud ei anna alust U.A õigeksmõistmiseks ega karistuse vähendamiseks. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited tunnistajate LS, KV ja RK ütluste ebausaldusvääruse kohta, kolmanda koera st Timmu mittekuulumise kohta U.A-le ja kannatanule vigastusi tegelikult tekitanud koera tuvastamatuse kohta, on maakohtu poolt ümber lükatud. Kõiki asjaolusid (v.a karistuse osa), mida on kajastatud apellatsioonis, esitas kaitsja maakohtus ning kaitsekõnes. Kohus on jälgitavalt, vastuoludeta ning ammendavalt põhjendanud, mis asjaoludel luges nimetatud isikute ütlused usaldusväärseks ja kolmanda koera kuulumist U.A-le tõendatuks ning kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, alles ei jäänud. Kaitsja etteheited deliktistruktuuri mittejärgimisele ei ole põhjendatud. Kohus on käsitlenud kõiki elemente, nii ettevaatamatuse kui ka tegevusetuse struktuurile kohaselt nagu seda viimati ka RK oma lahendis nr 1-15-6223 välja toob. Vaieldamatult leidis tuvastamist, et U.A koeraomanikuna teadis, et tema koerad pääsevad aiast kergesti välja, olid nad ka varasemalt lahtiselt ringi jooksnud ning tunnistajatele U.A tunnistas, et kõige noorem koer on rumal, murrab välja ning teised järgi. Koeraomanikuna oli temal kohustus tagada koerte lahtipääsemise võimaluse puudumine nagu seda kohaliku omavalitsuse koerte ja kasside pidamise kord ette nägi. Loomade käitumine on ettearvamatu ning asjaolu, et kuni toimunud juhtumini ei olnud koerad teadaolevalt kedagi hammustanud, ei välista tagajärje objektiivset ettenähtavust. Seda enam, et tegemist oli kolme koeraga ning erinevatest sugudest loomadega. Kindlama koerte pidamise aia ehitamine või koerte liikumise tõhusam piiramine oleks ära hoidnud tagajärje ning asjaolusid, mis oleks takistanud U.A neid rakendada, ei esinenud. U.A tegu (tegevusetus) ja saabunud tagajärg olid omavahel põhjuslikus seoses. Kaitsja viitab oma seisukohas apellatsioonis esinevale nimeveale. Samuti leiab ta, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles jäid kõik kannatanu menetluskulud süüdistatava kanda. Menetluskulude väljamõistmisel tuleks lähtuda tsiviilhagi rahuldatud osast ja selle osa ulatuses nõuda süüdistatavalt kannatanu menetluskulude hüvitamist. Ülejäänud osas e selle protsendi ulatuses, millises jäi kannatanu tsiviilhagi rahuldamata, tuleb kannatanu menetlukulud kanda kannatanul endal. Kaitsja viitab seejuures KrMS prg 182 sätetele. Kannatanu esindaja leiab oma seisukohtades, et apellatsioon ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub alus. 8 U.A on rikkunud koeraomanikuna hoolsuskohustust. Kannatanu kinnitas kohtus, et U.A koertest lähtuv oht oli olemas. Päev enne rünnet nägi kannatanu, et U.A koerad on lahti ja helistas U.A elukaaslasele, paludes koerad kinni panna. U.A elukaaslane (tunnistaja VM) vastas, et koerad tahavad joosta. Kannatanu kinnitas, et kuna 5.02.2016 oli prügiveo päev, siis tulnuks koerad aedikus kinni hoida kas või põhjusel, et prügivedu teostavad inimesed ei pea autost väljuma. XX sai vigastusi just U.A-le kuulunud koerte poolt. Kannatanu tundis koeri nimepidi (Sofi, Ledy ja Timmu). Kannatanu oskab hinnata koerte turja kõrgust, sest on ise koerapidaja. Apellandi väide, et ründajaks pidi olema oluliselt suurem koer, on oletus. Tunnistajate ütlustes alust kahelda pole, sest nii kannatanu kui tunnistajad tundsid ära U.A koerad, sealhulgas Timmu. Vastuseks kaitsja väidetele selgitab kannatanu esindaja, et kannatanu helistas esimesele ettejuhtuvale numbrile, millelt lootis abi saada. Hädaabi poleks aidanud, sest kuidas oleks see jõudnud Lepanina kanti põllule. Samuti selgitab esindaja, et kannatanu ärritus, sest kaitsja esitas ebaloogilisi ja rumalaid küsimusi. Näiteks, miks peaks kannatanu helistama oma pojale, kes oli juhtunu ajal Pärnus s.o. 50 kilomeetrit sündmuskohast ega saaks aidata. Pojale teatas kannatanu hiljem tunnistaja KV abiga. Kannatanu ei nõustu apellandiga, et U.A ainsaks sissetulekuks on pension. 2017.a. algul kuulus talle maja ja kinnistu Häädemeeste vallas XXX külas. Võimalik, et see on üle läinud tütre MV nimele. Ka müüs ta oma isatalu maad, kuulutades kogu külale oma rikkust jne. Lisaks selgitab kannatanu esindaja vastuseks apellatsioonile, et kannatanu ei ole ise endale viga tekitanud ega saanud tekitada. Samuti selgitab kannatanu esindaja, et kohus ei mõistnud kannatanu kasuks välja kõiki ravikulusid. Kannatanu pole esitanud ühtegi ülearust nõuet. Näiteks ei saa pikaaegselt tarvitada tugevaid valuvaigisteid, ilma, et juurde ei võetaks ravimeid mao kaitseks. Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutati selleks OMEP UNO tablette. Taastusravi kulud on kannatanu teinud üksnes eesmärgiga taastada käte töö. Kohtu väljamõistetu pole suur summa, pigem ebapiisav, kui arvestada kõiki asjaolusid. Nii hinnati 29.11.2016 Pärnu Haiglas kannatanu käte töövõimet ja saadi tulemuseks, et vasakul käel on ainult 16% eakohasest keskmisest võimekusest, kahe käe koostöö ainult 4, kuigi eakohane normaalne oleks 12+
6. Kuigi kannatanu pension on alles ja selles mõttes tema sissetulekud ei ole vähenenud, on oluliselt (lisaks ravikuludele) suurenenud väljaminekud. Kõik kodused tööd, sh seoses lapselaste hoidmisega, käsitöö tegemisega jne on ära jäänud. Kannatanu elukvaliteet on oluliselt halvenenud. Mittevaralise kahju suurus ei ole seetõttu põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 9 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri, kannatanu ja kaitsja kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. 1.Süü Kaitsja väidab apellatsioonis, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise (KrMS § 338 p -d 1, 2 ja 3) tõttu. Kohtukolleegium selgitab selles osas järgmist. Viidates KrMS § 309 lg -le 2, rõhutab kohtukolleegium, et ükski nimetatud alustest ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on sellised rikkumised, mis on kõrvaldatavad ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Teisiti märgituna on ringkonnakohtul olemas kõik volitused maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimiseks juhuks, kui kohtulik uurimine maakohtus on olnud puudulik ja tõendite hindamiseks/ümberhindamiseks ka siis, kui tõendeid tuleb hinnata maakohtust diametraalselt erinevalt, mis toob omakorda kaasa diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemise. Ringkonnakohtu nimetatud pädevusele viitavad rohked Riigikohtu lahendid, kus on selgitatud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi – või vastupidi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist

-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellandist erin evale järeldusele süüdistatava süü osas. Nagu juba eelnevalt selgitatud, siis selleks, et teha süüdistatava osas õigeksmõistev kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kohtukolleegiumi hinnangul aga maakohtu otsusele selliseid etteheiteid, mis kuidagi moodi võiksid mõjutada kohtuotsuse liiki, teha ei ole võimalik. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses 10 kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused süüdistatava süü osas on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1- 77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsja poolt esitatud kaitseväited. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1- 92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1- 44-13 p 20). Need kaitseseisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Kohtukolleegium rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited baseeruvad süüdistatava ütlustel ja nende tunnistajate ütlustel, kelle ütluseid ei ole maakohus pidanud usaldusväärseteks. Peamine kaitseväide, mis kõlas maakohtus ja mis on läbivaks väiteks ka apellatsioonis, on väide, et kõige suurem koer nimega Timmu, kes kõige intensiivsemalt ja agressiivsemalt pures kannatanut, ei olnud süüdistatava koer, ta oli selle ära andnud ning tal puudus seega ka garandikohustus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud, miks ei pea usaldusväärseks süüdistatava ja tunnistajate VM, ET ja HR ütlusi selles osas ning kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja järeldusega, et sündmuste toimumise ajal kuulus ka suur koer Timmu, kes kõige intensiivsemalt ja agressiivsemalt pures kannatanut, süüdistatavale, et see koer pääses lahti just süüdistatava aedikust ja oli ka arutatava sündmuse järgselt uuesti koos väiksemate koertega aedikus. Kohtus ülekuulatud tunnistajad on jagunenud nö kahte leeri. Ühed, kes jaatavad süüdistatava kaitseversiooni e seda, et süüdistataval oli 2016 veebruaris kaks väikest 11 koera ja suurt koera ei olnud selleks ajaks tal enam. Teine leer tunnistajaid on need, kes kindlalt väidavad, et süüdistataval oli sel ajal ka kolmas koer – suur koer Timmu – e need tunnistajad, kes toetavad kannatanu kindlat väidet, et teda pures U.A koer Timmu. Süüdistatava kaitseversioon on mõistetav, sest sisuliselt on ainsaks päästerõngaks j ust väide, et koer Timmu ei olnud tema pidamisel ajal , kui toimus koerte rünnak kannatanule. Kohtu roll on võtta seisukoht kumba leeri uskuda ja maakohus veenvalt selgitanud, miks ei usu süüdistatava leeri tunnistajaid ja miks usub kannatanu ütlusi toetavaid tunnistajaid. Veenev on maakohtu seisukoht, et süüdistatavat õigustavaid ütlusi andsid süüdistatava lähedased, sugulased, kellel oli motiiv anda süüdistatavat toetavaid ütlusi, sest tahtsid süüdistatavat päästa kriminaalvastutusest. Kohus tõi välja ka vastuolud nende tunnistajate ütlustes teiste tõenditega ja kokkuvõttes leidis, et nende tunnistajate ütlusi süüküsimuse otsustamisel kasutada ei saa, sest need ei ole usaldusväärsed. Kaitsja rajab apellatsioonis jätkuvalt oma kaitseversiooni just nende tun nistajate ütlustele ning too b välja rida nüansse kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tunnistajate ütlustes, mis tema seisukohast ei ole usutavad ja viitavad sellele, et tunnistajad valetavad, fantaseerivad vms. Kohtukolleegiumi seisukohast peab selleks, et anda kellegi vastu alusetult süüstavaid ütlusi olema selleks mingi põhjus, motiiv – vihavaen, kättemaksu soov, kadedus jne . Seega peaks eelkõige olema motiiv alusetuks süüstamiseks kannatanul, kes siis omakorda pidi kihutama tunnistajaid süüdistatava vastu valeütlusi andma. Sellist olukorda peab kohtukolleegium absurdseks ning ka apellatsioonis ei ole esitatud põhjendusi, miks peaks kannatanu ja tema ütlusi toetavad tunnistajad valeütlusi andma. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1- 89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Maakohtu otsus on tõendite eelistuse osas põhjalikult motiveeritud ning välja on toodud eraldi ka kõik vastuolud. Samuti on maakohus andnud hinnangu usaldusväärsete tunnistajate ütlustes esinevatele vastuoludele ja hinnanud need ebaolulisteks, mis ei mõjuta ütluste usaldusväärsust. Analüüsides U.A, kui koerte omaniku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, peab kohtukolleegium asjassepuutuvaks osutada Riigikohtu otsusele 29. detsembrist 2017 nr 3-1-1-15-6223. Viidatud otsuses on üksikasjalikult ja samm- sammult selgitatud, kuidas tuleb järgida mõlema tuletusdelikti - nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse - struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud tagajärje ettenähtavus 12 Näidanud ära hoolsusetu käitumise ja sellega seotud tagajärje objektiivse ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Koerte rünnaku tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse, st saabus

§ 119lg 1 - § 13 lg 1 koosseisupärane tagajärg.

Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti korral tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära - põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud. Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt omistatav. Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust. Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. Tuvastamaks, kas U.A hoolsuskohustuse rikkumise ja kannatanul esinenud raske tervisekahjustuse vahel on õigusvastasusseos, tuleb seega vastata küsimusele, kas hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud kannatanu pääsemisvõimalust. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu põhjendusi ja järeldusi süüdistatava süü osas, sest nõustub nendega täielikult ja leiab, et maakohus on juba ümber lükanud sellesisulised apellatsiooniväited. Maakohus on kooskõlas tsiteeritud Riigikohtu otsusega tuvastanud kõik tegevusetusdelikti struktuuri objektiivse külje kohustuslikud elemendid ja põhjendatult leidnud, et U.A-le etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg on põhjuslikus seoses ning talle objektiivselt omistatav. Järelikult on maakohus õigustatult leidnud, et tuvastatud asjaolud vastavad tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivse koosseisu tunnustele. Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmisena anda hinnang koerte peremehe käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus.

§ 18

kohaselt tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime 13 kergemeelsuse või hooletuse vormis. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav loomaomanikuna tundis vähemalt ära olukorra ohtlikkuse ja mõistis olukorra võimalikke tagajärgi, kuid kohusetundetuse tõttu lootis, et negatiivne tagajärg ei saabu. Kaitsja väitega, et U.A ei olnud võimeline ette nägema, et tema koerad võivad aedikust välja pääseda ja et ta tegi kõik endast oleneva, et koerad püsiksid aedikus, kohtukolleegium ei nõustu. Tuvastatud on, et tegemist ei olnud esmakordse juhtumiga, kui U.A koerad aedikust lahti pääsenuna mööda küla jooksevad ning olukord sai likvideeritud alles pärast seda, kui ettenähtav tagajärg oli saabunud. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse U.A süüdimõistmises muutmata, ei esine ringkonnakohtul KrMS par 310 lg-st 2 tulenevat alust tsiviilhagi läbivaatamata jätmiseks. Vastav kaitsja taotlus jääb rahuldamata. 2. Karistus. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt U.A-le mõistetud karistus ei vasta tema süüle ja isikule. Tegemist on üleliia range karistusega. Esmalt märgib kohtukolleegium, et karistust raskendava asjaoluna

prg. 58 p-s 3 loetletud asjaolu e kuriteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes, ei ole põhjendatud. Esiteks, raskendava asjaolu esmakordne inkrimineerimine süüdistatavale kohtuotsuses, on temale üllatav. Vastavalt KrMS prg. -le 154 lg 1 p.3-1 on kohustuslik nõue süüdistusaktis juba ära märkida karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ainult sellisel juhul saab vastaspool e. süüdistatav ja kaitsja sellele asjaolule vastu vaielda ning kaitsja saab esitada oma seisukoha selles osas kaitseaktis. Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistusaktis vaidlusalust asjaolu esitatud karistust raskendavana ja süüdistusaktist ei nähtu, et üldse esineks karistust raskendavat asjaolu. Veel enam, ka prokurör ei ole oma süüdistuskõnes maakohtus taotlenud selle asjaolu arvestamist karistust raskendavana. Süüdistatavale ei tohi selline asjaolu, milline võib mõjutada tema karistuse raskust tulla üllatusena ja tal peab olema võimalus ennast selle vastu kaitsta. Kõik

prg. 58 p.-s 3 loetletud asjaolud raskendavad üksnes sellise isiku karistust, kes oli kannatanu vanusest teadlik. Käesoleval juhul välistavad süüdistatavale etteheidetava kuriteo tehiolud üldse võimaluse, et kuidagi saanuks ette näha, et tema koerad just kõrges eas isikut ründavad. Tuvastatud tehiolude pinnalt saaks nimetatud asjaolu arvestada siis, kui oleks tõendatud, et süüdistatav õpetas oma koeri välja ründama ainult kõrges eas isikuid. Teiseks, maakohus on küll oma otsuses süüdistatavale karistust mõistes sõnaselgelt väljendanud, et tema süü on keskmisest väiksem ning viidatud on ka

§ 13

lg 2, mis võimaldab mitteehtsa tegevusdelikti puhul karistuse mõista alla sanktsiooni alammäära, kuid sisuliselt on süüdistatavale mõistetud karistus, mis ei vasta tema süüle. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust ja nendele antavast õiguslikust hinnangust. Karistuse sisuline põhjendamine algab karistusraamist: karistusliigi üldosaline raam, eriosa sanktsioonist tulenev raam ja seaduses ettenähtud alustel korrigeeritud raam. Viimane moodustatakse üldosas 14 ettenähtud juhtudel

§ 60

lg -tes 2–4 toodud alustel.

§ 119

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani. Süüdistatavale on mõistetud 6 kuud vangistust. Kui võrrelda süüdistatavale etteheidetud kuriteo tehiolusid nende tehioludega, milliseid saaks konstrueerida sama paragarahvi järgi e millistele kehtiks samasugune karistusraamistik (näiteks isik nö mängides oma tulirelvaga vigastab teist isikut, kellele tekitab eluohtliku vigastuse või näo inetuks tegeva vigastuse või mõne elundi kaotuse – näiteks lask satub silma), ei saa pidada süüdistatavale mõistetud karistust adekvaatseks. Maakohus on karistust mõistes lähtunud ka kannatanule tekitatud vigastustest, kuid arvestamata on kohtukolleegiumi hinnangul karistuse mõistmisel just fakt, et seaduseandja poolt

§ 118

loetletud tagajärjed, mis kvalifitseeruvad raske tervisekahjustusena kohalduvad samamoodi samale karistusraamistikule. Maakohus on ka märkinud, et arvestab karistuse mõistmisel, et antud tegu on toime pandud hooletusest, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seda sisuliselt arvestatud. Kohtukolleegium leiab, et arvestada tuleb ka hooletuse astet ja leiab, et tegemist ei ole nö raske hooletusega. Karistusõigus küll selles osas hooletuse hindamist ja astmestamist ei tunnista, kuid süü hindamisel ja just selle ebaõiguse mahu seisukohast on see samuti oluline. Hooletus on käibes nõutava hoole järgimata jätmine, mis tähendab, et ei ole olemas üldist mõõdupuud hooletuse hindamiseks, vaid eeldatakse olukorrale vastavat hoolsust. VÕS § 1050 lg 2 kohaselt on hooletus subjektiivne, st arvestatakse kahju tekitanu mitmesuguseid isiklikke omadusi: vanust, haridust, teadmisi, võimeid jne. Seega on tegemist kriteeriumiga, mis arvestab konkreetset isikut ning on seega võlgnikule tema vastutust pehmendav. Samuti peab kohtukolleegium oluliseks süü suuruse hindamisel kuriteo tehiolude aspektist, et U.A koerad, keda ta pidas, ei olnud ei oma tõult ega ka dresseeritusse astmelt nö murdja koerad, millisteks tavainimese seisukohast peetakse näiteks selliseid koeratõugusid nagu mastif, rotveiler või bullterjer ja keda nähes tekib juba hirm. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatavale etteheideteva kuriteo ebaõiguse mahtu arvestades eelkõige alus korrigeerida

§ 60lg-s 2 toodud alustel karistusraamistikku e ülemmäära.

Alammäära korrigeerimiseks vajadus puudub, sest sanktsiooni alammäär vastab korrigeeritud alammäärale. Ülemmääraks aga oleks sellisel juhul rahaline karistus 334 päevamäära ja vangistus 8 kuud. Rääkides aga süüdistatava isikust, mis süü suuruse e antud juhul süü väiksuse juures on samuti oluline, tuleb eelkõige rõhutada süüdistatava vanust. Süüdistatav on 80 aastane, kellele ei ole õiguskuulekuse osas pika elu jooksul midagi ette heita. Tegemist ei ole ka õiguskorra suhtes negatiivselt meelestatud isikuga, kellele mõistetav karistus peaks eripreventsiooni seisukohast muutma tema isiksust või hoiakuid ja kellele mõistetava karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleks tegeleda prognoosidega, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuritegu, mille eest süüdistatavat karistada tuleb on ilmselgelt nii tema elukäiku arvestades, kui ka teo tehiolusid arvestades juhuslik ja paljuski ka mitmete juhuslike asjaolude (sh loomade ettearvamatu käitumine) kokkulangemise tulem. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellise inimese karistustundlikkus suur ja tema mõjutamine on võimalik minimaalseima karistusega. Eitamata seda, et U.A on süüdi ja teda tuleb karistada, ei pea olema tema karistuse eesmärk teiste koerapidajate hirmutamine ebaadekvaatse karistusega. Sõnum, mida maakohus teistele loomapidajatele saata soovis on edastatud samuti juba ainuüksi sellega, et kriminaalvastutus ja karistus on vältimatu sellistel juhtudel. 15 Ka leiab kohtukolleegium, et süüdistatavalke maakohtu poolt mõistetud karistus ei ole ka kohtupraktika seisukohast adekvaatne. Siinjuures peab kohtukolleegium võimalikuks võrrelda arutatavat kuritegu Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegudega. Nimetatud liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul.

§ 423

lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest.

§ 119

lg 1 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine ‒ võrreldav

§ 423

lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises.

§ 119

näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Seega on

§ 119

üldnorm

§ 423suhtes.

Rõhutada tuleb aga seaduseandja tahet ja nimelt,

§ 423

lg 1 sanktsiooni ülemmäär on kolm korda kõrgem

§ 119lg 1 sanktsiooni ülemmäärast.

Siinjuures viitab kohtukolleegium kohtuasjale, milline oli hiljuti ringkonnakohtu menetluses ja milline eelneva jutu valguses on subjektiivse teokoosseisu ja tagajärje osas vägagi võrreldav arutatava kuriteoga, kuid arutatava kuriteo puhul on just mitteehtsa tegevusetusdelikti tõttu alust rääkida veelgi vähemast ebaõiguse mahust e süüst. Nimelt, kriminaalasjas 1 -17-6393 mõisteti T.H. süüdi

§ 423

lg 1 järgi ja kannatanule tekitatud vigastus oli raske tervisekahjustus ning ka sama tunnuse alusel raskeks tervisekahjustuseks kvalifitseerus, kuid olemuselt oli tegemist ulatuslikuma traumaga, nimelt: kannatanul tuvastati pea, kehatüve ning parema ülajäseme ja mõlema alajäseme tömp trauma (peensoolekinnisti rebend koos ülemise kinnistiarteri haru vigastuse ja verevalumiga; parema labakäe ulatuslik naha- ja nahaaluskoe defekt koos kõõluste, lihaste ning luude vigastustega; pehmete kudede vigastused rindkerel ning põlvedel, nahamarrastused ja põrutushaavad pea piirkonnas), mis ei ole eluohtlikud, kuid on pikaajalise kuluga – kestusega üle 4 kuu. Karistuseks mõisteti süüdlasele

§ 423lg 1 järgi 4 (neli) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lugedes mõistetavaks karistuseks 2 (kaks) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 kohaselt jäeti mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ning katseajaks määrati 1 aasta. U.A-le on mõistetud tunduvalt väiksema ebaõiguse mahuga kuriteo eest tunduvalt pikem vangistusmäär ja ka katseaeg. Seega võib väita, et selline karistus ei ole mitte ainult adekvaatne toimepandule vaid irdub ka valitsevalt kohtupraktikast. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka sellistel juhtudel, kui süüdlase süü astet ja tema isikut – eelkõige kõrget iga ja eelnevat õiguskuulekat elu - arvestades, on tegelikult välistatud temale mõistetava tingimusliku karistuse täitmisele pööramine, mööda minna sellest, et kohtu poolt mõistetud karistus – selle liik ja määr – on eelkõige tema süü ekvivalent. Ka sellistel juhtudel kehtib nõue arvestada kõigi seaduses loetletud asjaoludega, millistele kohtukolleegium ka eelnevalt tähelepanu pööras. Eeltoodud seisukohti arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks mõista U.A-le karistuseks rahalise karistuse, mis on lähedane selle karistusliigi minimaalmäärale ja seda tingimisi

§ 73kohaldamisega.

Arvestades, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, ei ole alust mõista karistust minimaalmääras. Katseaja pikkuse määramisel arvestab kohtukolleegium süüdistatava isikut ja tema 16 karistustundlikkuse astet aga ka seda, et katseaeg kestaks enam, kui eeldatav edasikaebemenetlus. 3.Mittevaraline kahju. Maakohus on pidanud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitiseks 7000 eurot, mis on ka süüdistatavalt välja mõistetud. Maakohtu otsuse motiividest nähtuvalt arvestas maakohus kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid selle hüvitise summa kujundamisel. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses loetletud asjaolud on küll ammendavad, kuid maakohus on ületanud diskretsioonipiire, mis on kaasatoonud kohtukolleegiumi hinnangul ebaõiglaselt suure hüvitise määramise. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava tegevusetuse läbi sai hageja süüdistuses loetletud vigastused. Ei vaielda ka selle üle, et kannatanu füüsilise tervise kahjustamisega kaasnesid füüsiline valu, kannatused ja hingeline valu. Füüsiline valutunne on füüsilise traumaga kaasnev aisting ja tundeelamus. Iga operatsioon toob kaasa kannatusi – inimene tunneb end operatsioonijärgselt abituna, häiritud on igapäevaste ja loomulikuks muutunud tegevustega hakkamasaamine. Iga füüsilise traumaga kaasneb ka paratamatult vaimne trauma e emotsionaalne trauma. Isegi, kui näiliselt inimene paraneb saadud vigastustest, jäävad need teda häirima elukestvalt. Ilmastikutingimused, füüsilised pingutused, stressiseisundid, need faktorid mõjutavad ka tulevikus terviseseisundit, ka vanad traumad annavad sellistel juhtudel tunda, tuletavad meelde traumeerivat sündmust, toovad kaasa selle sündmuse uuesti läbi elamist ja mõjuvad ka emotsionaalsele seisundile. Emotsionaalse trauma mõju vaimsele tervisele oleneb paljuski konkreetse inimese emotsionaalsest taustast, kuid sellega kaasnevad tavaliselt stress, unehäired, hirmutunne, ärevus, kestev ohvri tunne jne. Selline seisund võib püsida aastaid ja aastakümneid, muuta sügavalt kogu isiksust ning teha elu õnnetuks või väljakannatamatuks nii enda kui ümbritsevate jaoks. Kõik need seisundid ja tervisekahjustuse nähud on füüsilise trauma iseloomulikud tagajärjed ja seda olenemata, kas trauma on põhjustatud kellegi süülise käitumisega või on tegemist õnnetusjuhtumiga sh kukkumine, libisemine, komistamine jne. Kui selline tundekahju on tekitatud kellegi süülise käitumisega on seda kindlasti kergem taluda olukorras, kus süüdlane on saanud õiglase karistuse e riik on väljendanud oma suhtumist toimunusse, kui süüdlane võtab süü omaks, ta ei süüdista toimunus kannatanut jne. Täielikult taastada füüsilist ja vaimset seisukorda, mis oli enne traumat ja sellega kaasnevaid emotsionaalseid üleelamisi, ei ole kahtlemata võimalik ja tegelik ja kogu moraalne kahju ei ole rahaliselt mõõdetav. Seega ei ole üldise arusaama kohaselt mittevaralise kahju hüvitamise puhul võimalik restitutsioon ega naturaalrestitutsioon, vaid kahju hüvitamise eesmärgina tuleb kõne alla eelkõige kompensatsioon. See tähendab, et kahjuhüvitisega on võimalik kahjustatud isikul tekkinud kahju heastamine kannatuste leevendamise ja kompenseerimise kaudu. Seega, kohtu poolt määratud õiglane kahjuhüvitis ei väljenda kogu mittevaralise kahju suurust, vaid on osa sellest. Kohtud juhinduvad kriminaalasjades tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel samamoodi suures osas tsiviilõiguslikest põhimõtetest ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi vastavast praktikast. 17 Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes (RKTKo 3-2-1-19-08, p 13 ). Vaidluse esemeks saab seega olla vaid küsimus, kas maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, millega arvestamata jätmine võis kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, kehavigastuse või tervisekahjustuse raskust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikke jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks peab mittevaralise kahju hüvitamine olema süstemaatiline, järjepidev ning sarnastel asjaoludel tekkinud mittevaralise kahju hüvitised peavad olema võrreldavad. See tähendab, et kohtul tuleb iga sarnase kaasuse lahendamisel mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel tugineda samadele kriteeriumitele ning lähenemisviisile. Mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Riigikohus on koostanud kohtupraktika analüüsi teemal „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil - ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ ja edaspidise kohtupraktika kujundamiseks avalikustanud kokkuvõttetabeli mittevaralise kahju hüvitiste kohta esimese ja teise astme kohtutes aastatel 2014– 2016. Mõlemad viidatud dokumendid on nähtavad Riigikohtu koduleheküljel. Analüüsis on jaatatud kohtupraktikas esinevaid probleeme nii seda, et sarnastel asjaoludel väljamõistetavad hüvitised ei ole võrreldavad, kui ka seda, et raskema rikkumise korral on hüvitised kohati väiksemad kui väiksemate rikkumiste puhul. Ka on analüüsis rõhutatud, et esineb endiselt selliseid juhtumeid, kus hüvitiste suuruste erinevus on mitmekordne. Näitena on esitatud kohtupraktikast kaasus, kus kannatanule oli pussitamisega tekitatud südamepauna vigastus ning vigastuse tekitaja oli süüdi mõistetud

§ 118lg 1 p 1 alusel.

Sellises olukorras mõistis kohus mittevaralise kahju hüvitisena välja 1200 eurot. Samal ajal oli kohtupraktikas juhtum, kus isik oli

§ 121

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel süüdi mõistetud kannatanule kriimustuste, muljumiste ja tursete tekitamise eest ning kohus mõistis hüvitisena välja 1300 eurot. Kohtupraktika analüüsist ei ole küll võimalik leida kaasust, kus tehiolud arutatava kuriteo tehioludega täielikult kattuvad e on mitteehtsa tegevusetusdelikti tagajärjel koer tekitanud raske tervisekahjustuse, kuid teatud võrdluseid on kohtupraktikast võimalik leida ja need kinnitavad kohtukolleegiumi arusaama selles, et vaidlustatud maakohtu otsusega määratud hüvitis ei ole õiglane ja pigem ületab tunduvalt õiglase hüvitise summat. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus, olenemata esitatud põhjendustest, sisuliselt arvestanud ei rikkumise laadi, raskust, rikkuja süüd ning selle astet ega ka kohtupraktikat. Käesolevas otsuses on kohtukolleegium karistuse 18 mõistmise küsimuse lahendamisel juba esitanud oma seisukoha selles, milliseks hindab süüdistatava poolt toimepandud kuriteo laadi, raskust, süü astet ja ainuüksi nende asjaolude pinnalt on alus väita, et 7000 euro on käesoleval juhul ebaõiglane hüvitis. Sellist seisukohta toetab ka kohtupraktika. Esmalt viitab kohtukolleegium veelkord juba varem viidatud kriminaalasjale , milline oli hiljuti apellatsioonikohtu menetluses (kriminaalasjas 1- 17-6393), kus isik mõisteti süüdi

§ 423

lg 1 järgi ja tagajärjeks oli samuti raske tervisekahjustus ning ka sama tunnuse alusel raskeks tervisekahjustuseks kvalifitseerus, kuid olemuselt oli tegemist ulatuslikuma traumaga (vt.eelpool) ning mittevaralise kahju õiglaseks hüv itiseks määras kohus 5000 eurot ehk kohtukolleegiumi hinnangul raskema kuriteo, suurema süü ja ulatuslikemate vigastustega tagajärjega, oli hüvitis 2000 eurot väiksem. Ka viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 1- 16-5540. Selles kriminaalasjas on isik mõistetud süüdi küll

§ 121

lg 1 järgi, kuid olenemata tagajärje kvalifitseerumisest kergema tervisekahjustusena, on tegemist kättemaksu motiivil intensiivse peksmisega e kuriteoga, mis oma objektiivse – ja subjektiivse teokoosseisu poolest ületab tunduvalt arutatava kuriteo ebaõiguse astet. Viidatud kriminaalasjas otsustas kohus mõista süüdlaselt välja mittevaralise kahju õiglase hüvitisena 3000 eurot. Riigikohtu poolt koostatud tabelis on eraldi välja toodud kriminaalasjad, millistes on kannatanutele tekitatud rasked kehavigastused tahtlikult. 7000 eurot e sama hüvitis, mis on vaidlustatud maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud, on näiteks määratud kriminaalasjas 1- 14-1413, milles kannatanule jalaga näkku löö mise tagajärjel tekkis peatrauma ja ninaluu murd (

§ 118lg 1 p 2).

Võrdluseks võib tuua kriminaalasja 1- 16-3774 - k annatanu noaga rindkere piirkonda löömine, millega tekitati rinnaõõnde ulatuv torke -lõikehaav ning südamepauna ja vahelihase vigastus (

§ 118lg 1 p 1) – õiglaseks hüvitiseks määratud 1200 eurot.

Analüüsis välja toodud koerte poolt tekitatud traumade kaasused on kõik tsiviilkohtupraktikast, kuid oma seisukoha põhjendamiseks peab kohtukolleegium vajalikuks ka nendele tähelepanu pöörata. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kõikides allviidatud tsiviilasjades oli kannatanuks laps. Nendes ei ole küll ekspertarvamusi, mis annaks alust väita, et tervisekahjustus kestis üle 4 kuu, kuid traumad on võrreldavad arutatava kaasusega. Tsiviilasjas 2-15-19117 – hüvitis 2000 eurot – hammustas koer jalgrattal sõitvat last, mille tagajärjel lapse jalal sügav 10x5 lapikujuline lahtikäiv haav. Ringkonnakohtus sõlmisid pooled kompromiss id ja kostja ei pidanud maksma hüvitist. Tsivivilasjas 2- 16-1292, kus koer tekitas lapsele käetrauma, mis vajas samuti kirurgilist sekkumist, oli hüvitis 400 eurot. Süüdistatava kaitsja on maakohtu menetluses viidanud oma kaitsekõnes ka tsiviilasjale 2-06- 3847, milles mõisteti välja 35000 krooni (2237 eurot), mille asjaoludest nähtuvalt viibis 7 aastane laps koerarünnaku tagajärjel 10 päeva haiglas, millest enamus intensiivravil. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et kohtupraktika analüüside eesmärk on kohtupraktika ühtlustamine ning viidatud Riigikohtu kohtupraktika analüüsis 19 vaidlusaluses küsimuses on üheselt avaldatud tunnustust kohtutele, kes on hüvitise suuruse määramisel lähtunud sarnastel asjaoludel varem tehtud kohtulahenditest. Lähtudes eeltoodust ning arvestades ka senist kohtupraktikat, võib ringkonnakohtu hinna ngul pidada mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks arutataval juhul 2500 eurot.

1. Viivis. Seoses mittevaralise kahju eest väljamõistetud õiglase hüvitise vähendamisega, väheneb ka maakohtu poolt mittevaralise kahju osas väljamõistetud viivis. Kohus võttis tsiviilhagi menetlusse 03.05.2017.a määrusega, mistõttu tuleb ka viivist arvestada nimetatud kuupäevast. VÕS § 94 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 03.05.2017.a kuni 30.06.2017.a viivisemääraks 8% aastas. Alates 01.07.2017.a kuni 06.12.2017.a on viivisemääraks samuti 8% aastas. Seega kogu perioodi 03.05 – 06.12.2017.a on viivise määraks olnud 8% aastas. Perioodil 03.05 – 06.12.2017.a on viivitatud päevi maakohtu otsuse kuulutamise seisuga
2. Mittevaralise kahju võlasumma on 2500 eurot ning viivise määr 8% aastas, mis teeb viivise summaks 119,45 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates 07.12.2017.a tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Eelnevast lähtudes tuleb välja mõista U.A-lt XX kasuks mittevaralise kahju nõudelt viivis seisuga 06.12.2017.a 119,45 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 07.12.2017.a viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 2500 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2380,55 eurot.
3. Kannatanu menetluskulud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et kannatanu poolt lepingulisele esindajale makstud tasu tuleb kohtuotsusega jagada proportsionaalselt vastavalt tsiviilhagi rahuldatud ja rahuldamata protsendile. Maakohus on otsuses lahti kirjutanud, millest koosnevad kannatanu õigusteenuse kulud ning lugenud mõistlikuks kannatanu lepingulise esindaja poolt maakohtule esitatud taotluses märgitud ajakulu ja ühe tööühiku hinna. Kaitsja poolt viidatud KrMS prg 182 reguleerib nende menetluskulude hüvitamist, mis on tekkinud seoses tsiviilhagi tagamisega e näiteks tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara hoiukulud, tsiviilhagiga seoses tunnistajate sõidukulud jms. Arutataval juhul ei sõltu kohtukolleegiumi hinnangul õigusteenuse osutamisele kulunud aeg sellest, milline nõude summa tsiviilhagis märgitud oli. Seda enam, et mittevaralise kahju puhul võib kannatanu üldse summa näitamata jätta ning nõuda õiglase hüvitise hüvitamist kohtu äranägemisel. 20 6.Apellatsioonimenetluse kulud. Süüdistatava kaitsja adv. Margo Põbo on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 288 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Maakohtu otsus on selles osas kohtukolleegiumi hinnangul veatu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 ja 5 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt U.A-le mõistetud karistuse osas, mittevaralise kahju õiglase hüvitise ja viivise summa osas ning teeb selles osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 21