Obsah (6)

§ 224§ 69§ 244§ 91§ 33§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2020, Tallinn Väärteoasja number 4-19-4941 (2317,19,009770; 2317,19,009775) Kohtukoosseis Ivi Kes

§ 224lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

detsembri

1. a otsus Apellant menetlusaluse isiku F.K (ik: XXX) ja tema kaitsja Ave-Pirjo Paluvere, apellatsioon Menetlusalune isik F.K Kohtuistungil osalenud isikud RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus väärteoasjas nr 4-19-4941 muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 23.09.
5. a koostatud väärteoprotokolli nr AB1571386 kohaselt juhtis F.K 23.09.2019 kell 02.15 Harjumaal Tallinnas XXX juures mootorsõidukit Lexus r/n XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem, kui 0,39 mg/l (tõendusliku alkomeetri näit 0,44 mg/l +/-0,05 mg/l). F.K rikkus

§ 69

lg 3 ja pani toime

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 23.09.2019. a koostatud väärteoprotokolli nr AB1571831 kohaselt juhtis F.K 23.09.2019 kell 03.41 Harjumaal Tallinnas Sipelga tn 1 liikudes A. H. Tammsaare tee poole mootorsõidukit Lexus r/n XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte vähem, kui 0,25 mg/l (tõendusliku alkomeetri näit 0,30 mg/l +/-0,05 mg/l). F.K rikkus

§ 69

lg 3 ja pani toime

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuväline menetleja edastas 23.09.2019 väärteotoimikud (kohtu reg nr 4-19-4941 ja 4-194942) Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale aresti mõistmise otsustamiseks. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 26.09.2019 määruse alusel ühendati F.K väärteoasjad ühisesse menetlusse.

1. Kohtuistung määrati 22.10.2019 kell 12.
2. Menetlusalusele isikule edastati kohtukutse. F.K esitas kohtule 16.10.2019 taotluse kohtuistungi edasi lükkamiseks tervislikel põhjustel. Taotluse järgi viibis menetlusalune isik alates 16.10.2019 Tallinna keskhaiglas plaanilisel operatsioonil ja lõikusele järgneval taastusravil. Millal ravi läbi saab ja tema haigusleht lõppeb, menetlusalune isik ei teadnud. F.K taotles istungi edasi lükkamist uue aasta (so 2020.a) algusesse ja lubas asjakohased tõendid esitada mõistliku aja jooksul pärast haiglast vabanemist. F.K esitas kohtule 18.10.2019 töövõimetuslehe nr 1002035672 väljavõtte ja märkis täiendavalt, et seda ilmselt pikendatakse 2019.a lõpuni. Menetlusalune isik taotles istungi edasilükkamist ja määramist 2020.aastasse. Taotlusele lisatud töövõimetuslehe nr 1002035672 järgi avati F.K töövõimetusleht 16.10.
3. Töövabastuse periood kestis kuni 31.10.
4. Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 22.10.2019 istungil rahuldas kohus menetlusaluse isiku taotluse ja lükkas kohtuistungi edasi. Istungiprotokollis puudub märge uue istungiaja kohta. Seoses asja arutanud kohtuniku Violetta Kõvaski pensioneerumisega jagati väärteoasi 01.11.2019 kohtunik Janika Kallini menetlusse. Väärteoasjas määrati kohtuistung 08.11.2019 kell 09.
5. Menetlusalusele isikule tehti istungi aeg ja koht teatavaks telefoni teel. F.K selgitas, et ta ilmselt ei tule kohtuistungile seoses haiguslehel viibimisega ning seetõttu taotleb ta istungi edasi lükkamist uude aastasse (so 2020.a). Menetlusalune isik lubas kohtule saata nõuetekohase tõendi. F.K edastas 15.11.2019 kohtule taotluse ja haiguslehe nr
6. Taotluses selgitas menetlusalune isik, et viibib jätkuvalt haiguslehel ja ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline istungil osalema. F.K taotles istungi edasi lükkamist veebruarisse
7. Taotlusele lisatud haiguslehe nr 1002035672 oli menetlusaluse isiku töövabastuse periood 16.10.2019 – 31.10.
8. Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 18.11.2019 toimunud kohtuistungil ei nõustunud kohtuväline menetleja F.K taotlusega lükata istung edasi veebruarisse 2020 ja märkis, et haiguslehe järgi kestis menetlusaluse isiku töövabastuse periood kuni 31.10.
9. Kohtuväline menetleja palus kohtul uus istung määrata märkimisväärselt varasemale ajale. Kohus määras väärteoasjas uue istungiaja 03.12.2019 ja tegi samal päeval järelepärimise F.K-le haiguslehe väljastanud perearstile täpsustamaks, kas menetlusaluse isiku ilmumata jäämine oli tingitud mõjuvast põhjusest KrMS § 170 lg 1 p 3 mõttes (so kutsutu raske haigestumine, mis ei võimalda menetleja juurde ilmumist). F.K perearst dr SA esitas kohtu 18.11.2019 järelepärimisele vastuse 25.11.
10. Vastuses märkis perearst, et F.K töövõimetus kestis kuni 08.11.2019, st 18.11.2019 (ajal, mil toimus kohtuistung) patsient töövõimetu ei olnud. 2 F.K-le tehti 03.12.2019 kohtuistungi aeg ja koht teatavaks telefoni teel. Menetlusalune isik 29.11.2019 kohtuistungi sekretäri kõnedele ei vastanud, kuid helistas tagasi 30.11.
11. F.K teavitas sekretäri sellest, et ta ei tule 03.12.2019 kell 10.00 algavale kohtuistungile tervislikel põhjustel. Istungisekretär teavitas menetlusalust isikut sellest, et kohtule tuleb esitada arstitõend. F.K lubas kohtule edastada kirjaliku tõendi. Menetlusalune isik esitas 02.12.2019 kohtule taotluse 03.12.2019 istungi edasi lükkamiseks seoses haiguslehel viibimisega. F.K palus istung edasi lükata mitte varasemaks, kui veebruar
12. Menetlusalune isik ei lisanud oma taotlusele arstitõendit. F.K Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 03.12.2019 toimunud kohtuistungile ei ilmunud. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta menetlusaluse isiku taotlus istungi edasilükkamiseks rahuldamata. Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, menetlusalune isik ei esitanud kooskõlas KrMS § 170 lg 2 p 3 ja lg 4 tõendit, mis kinnitanuks tema väiteid istungile ilmumist takistanud haiguse kohta. VTMS § 90 lg 1 järgi arutatakse asja ilma menetlusaluse isikuta, kui ta on kutse enne asja arutamist kätte saanud ja istungi edasilükkamise taotlust ei rahuldata. Maakohtu otsus
13. Harju Maakohtu
14. detsembri
15. a otsusega tunnistati F.K süüdi

§ 244lg 2 järgi ja teda karistati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

4. Kohtuvälise menetleja esindaja oli seisukohal, et F.K-le etteheidetavad väärteod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud

§ 224lg 2 järgi.

Kohtuväline menetleja nentis, et F.K karistamine rahatrahviga ei ole mõeldav: talle on varasemalt MKS alusel määratud rahatrahv, mis karistusregistri õiendi järgi on tasumata. Menetleja rõhutas, et F.K tabati joobnuna roolist kahel korral, joobes juhtimine on ohtlik. Menetleja taotles F.K süüdi tunnistamist

§ 224lg 2 järgi ja karistamist mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

1. Maakohtu hinnangul kinnitasid F.K poolt väärtegude toimepanemist järgmised asjaolud. 5.
2. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli järgi kontrolliti 23.09.2019 kell 02.15 Tallinnas, XXX juures F.K kainust indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 plus nr A
3. Seadme näit oli positiivne ja lugem 0,47 mg/l. Protokolli pöördel, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis on märgitud, et F.K silmad punetasid, pupillid olid suured, koordinatsioon oli kergelt häiritud. Protokollis on menetlusaluse isiku märkus selle kohta, et tal on raske puude tõttu läbivalt koordinatsioonihäired. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt juhtis F.K 23.09.2019 sõiduautot Lexus r/n XXXXXX, liiklusjärelevalve käigus selgus, et juht on alkoholijoobes. F.K kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 23.09.2019 kell 02.15 Tallinnas, XXX juures

§ 91

lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et juhi veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Tõendusliku alkomeetri väljatrükiga on tõendatud, et F.K tuvastati 23.09.2019 ajavahemikul 02.2402.28 väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,39 mg/l kohta. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli järgi kontrolliti 23.09.2019 kell 03.41 Tallinnas Sipelga 1 juures F.K kainust indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 plus nr A418904. Seadme näit oli positiivne ja lugem 0,36 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt juhtis F.K 23.09.2019 sõiduautot Lexus r/n XXXXXX, liiklusjärelevalve käigus selgus, et juht on alkoholijoobes. F.K kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 23.09.2019 kell 03.41 Tallinnas, Sipelga 1 juures

§ 91

lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et juhi veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Tõendusliku alkomeetri protokolliga ja väljatrükiga on tõendatud, et F.K tuvastati 23.09.2019 ajavahemikul 04.03-04.08 väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 025 mg/l kohta. Väärteoprotokollis on F.K selgitanud, 3 et ta teisaldas sõiduki Sõpruse puiesteelt Sipelga tn parklasse. Ta palus seda teha politseiametnikul, kuid viimane keeldus.

§ 69

lg 3 järgi ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et F.K juhtis 23.09.2019 öösel kahel korral mootorsõidukit, olles juhile keelatud seisundis. Mõlemal korral on liiklusjärelevalve käigus kontrollitud F.K kainust ning indikaatorvahendiga tuvastatud, et menetlusalusel isikul on alkoholijoove. Seoses võimaliku joobega on menetlusalune isik vahetult pärast indikaatorvahendi kasutamist sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. F.K alkoholijoove on tuvastatud ja tõendatud tõendusliku alkomeetri protokolliga ja seadme väljatrükkidega. Menetlusalune isik on esimese rikkumise puhul öelnud, et edastab selgitused menetlejale hiljem (so sisuliselt keeldunud ütluste andmisest) ja teise rikkumise korral põhjendanud rooli istumise vajadust viia sõiduk kohast, kus ta sõiduki juhtimiselt kõrvaldati, parklasse, sest politseiametnik keeldus täitmast tema palvet seda teha. Menetlusaluse isiku selgitus ei ole asjassepuutuv ja ei õigusta kohtu hinnangul rooli minemist: politseiametnikul ei ole kohustust tegeleda menetlusaluse isiku sõiduki parklasse viimisega, äärmisel juhul võib seda jaatada üksnes siis, kui sõiduk takistab liiklust. Menetlusaluse isiku väärteod on maakohtu hinnangul õigesti kvalifitseeritud

§ 224lg 2 järgi.

Norm näeb ette vastutuse juhul, kui mootorsõidukit juhib isik, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. 5.2. Maakohtu hinnangul on F.K talle etteheidetavad väärteod pannud toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.

§ 33

sätestab juhi üldkohustused, viidatud normi lg 11 p 2 järgi on juhil keelatud sõidukit juhtida joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis, so enne sõitma hakkamist peab mootorsõidukijuht veenduma oma kainuses. Erilise hoolikusega peab juht võimalikku joovet kontrollima olukorras kus ta on eelnevalt tarvitanud alkoholi. Maakohus märkis, et sellisel juhul keskmine mõistlik juht peab pigem eeldama, et ta võib olla juhile keelatud seisundis ja kontrollivõimaluse puudumisel hoiduma sõiduki juhtimisest. 5.3. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo eest on karistuseks ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Menetlusalune isik on väärteoprotokollide koostajale avaldanud, et ta on õpilane. Menetlusalusel isikul on 2 kehtivat väärteokaristust MKS § 1531 lg 1 järgi (Maksu- ja Tolliameti Maksuauditi osakonna otsused 19.02.2018 ja 22.05.2019). Menetlusalusele isikule määratud rahatrahvid (175 trahviühikut, so 700,00 eurot ja 200 trahviühikut, so 800,00 eurot) on tasumata. Seetõttu nõustus maakohus menetlejaga, et rahatrahv kergema karistusliigina ei ole varem liiklusalaste väärtegude toime panemise eest karistamata F.K puhul mõeldav. Maakohtul puudus veendumus, et menetlusalune isik on võimeline rahatrahvi tasuma. Lisaks eeltoodule välistab maakohtu arvates F.K-le kergemaliigilise karistuse mõistmise isiku süü suurus. Vaatamata sellele, et F.K allutati liiklusjärelevalve käigus menetlustoimingutele ning tema suhtes koostati väärteoprotokoll, läks ta uuesti sõiduki rooli. F.K ei avaldanud kordagi kahetsust ja õigustas teistkordset rooli minekut sellega, et politseiametnik pidi tema hinnangul tegema midagi, milleks ametnik ei olnud kohtu hinnangul kohustatud. F.K käitumine viitab maakohtu hinnangul sellele, et menetlusaluse isiku suhtumine õiguskorda on küüniline ja seda täielikult eirav. 4 Maanteeameti Liiklusregistri väljavõtte järgi on F.K kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta süü suurust, F.K suhtumist ja kahetsuse puudumist. Positiivne on see, et F.K puuduvad kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toime panemise eest. Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et menetlusaluse isiku mõjutamiseks piisab mõnevõrra kergemast karistusmäärast, kui seda taotles menetleja. Maakohus leidis, et F.K tuleb süüdi tunnistada

§ 224

lg 2 järgi ja teda tuleb karistada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega veidi alla sanktsiooni keskmise määras, so 4 kuuks. Kooskõlas

§ 127

on F.K kohustatud 5 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esitama oma juhiloa Maanteeametile Apellatsioon

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsuse peale esitas apellatsiooni F.K kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja lõpetada väärteoasja nr 4-19-4941 menetlus. Lisaks taotleb kaitsja kohtul määrata kindlaks menetluskulud ning jätta need kohtuvälise menetleja kanda.
4. Kaitsja leiab, et F.K-lt juhtimisõiguse äravõtmine on vastuolus KarS § 48 nõuetega. 1 lg 2 Kaitsja märgib, et F.K on raske liikumispuue ning kaebaja kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaitsja on selle kinnitamiseks lisanud apellatsioonile koopia liikumispuudega isiku kaardist (Lisa 1) ja Sotsiaalkindlustusameti otsuse puude raskusastme tuvastamise ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramise kohta (Lisa 2). Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et maakohtu otsus on vastuolus KarS § 481 lg 2 nõuetega, so mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Siinjuures viitab kaitsja Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-58-14 kohaselt KarS § 481 lg 2 välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, ehk olukorras, kus mootorsõiduki kasutamine on isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt ka RKKKo 3-1-1-91-07, p 7 ja 3-1-1-37-08, p 7 ning 3-1-190-13, p 8). Seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmist saab kohaldada isikule, kes juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Riigikohus rõhutab, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7), (vt RK 3-1-1-90-13). Kaebaja hinnangul on oluline märkida, et nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule oli teada, et kaebaja kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja on protokollis ja kohus on kaevatavas otsuses tuvastanud, et kaebajal on raske puude tõttu läbivalt koordinatsioonihäired.
5. Apellatsioonis heidetakse väärteomenetlejale ette, et väärteomenetleja ei võimaldanud väidetava joobe kindlaksmääramist tervishoiuteenuse osutaja poolt. Kohtuvälise menetleja toimikust (23.09.2019 - isiku kinnipidamise protokoll) nähtub, et isik on avaldanud soovi, et tervishoiuteenuse osutaja kaebaja üle vaataks ning annaks hinnangu võimaliku joobe osas. Kohtuväline menetleja aga ei ole võimaldanud joobe kindlaksmääramist tervishoiuteenuse osutaja poolt.
6. Apellatsiooni kohaselt palus F.K liikluspolitseil ohtlikult pargitud sõiduki teisaldada kõrval olevasse parklasse, kuid politsei keeldus sõidukit teisaldamast. 5 Maakohtu hinnangul ei ole politseiametnikul kohustust tegeleda menetlusaluse isiku sõiduki parklasse viimisega, äärmisel juhul võib seda jaatada üksnes siis, kui sõiduk takistab liiklust. Kaebaja arvates on taoline kohtu hinnang kohatu. Kaebaja sõiduk oli pargitud peatumist keelava liikluskorraldusvahendi mõjupiirkonnas ning ei võimaldanud Sipelga 1 parklast väljuvatel autojuhtidel näha vasakult lähenevaid sõidukeid. Seega oli auto selgelt pargitud viisil, mis oli kaasliiklejatele ohtlik. Kaebaja hinnangul on lisaks liiklust takistava sõiduki teisaldamisele politseiametnikul kohustust teisaldada ka sõiduk, mis on ohtlikult pargitud või peatumist keelava liikluskorraldusvahendi mõjupiirkonnas. (Apellatsioonis toodu pilt Sõpruse puiesteest).
7. Apellatsioonis märgitakse, et kaebajal puudus teadmine, et väärteoasja kohtulik menetlus toimub 11.12.2019, seega puudus kaebajal võimalus kohtuistungist osa võtta ning tõendeid, taotlusi ja vastuväiteid esitada. Kaebaja on palunud, et väärteoasja toimetataks kõik menetlusdokumendid kaebajale AET-i vahendusel (vt väärteoprotokoll AB 1571831). Seega oli kohtule teada, et menetlusalune isik soovib, et kõik menetlusdokumendid oleksid isikule AET-is nähtavaks tehtud. 10.12.2019 kontrollis F.K väärteoasja menetlusdokumente, kuid kutset 11.12.2019 istungile AET-is nähtuvalt ei olnud. Nähtavad olid vaid kutsed laienditega 4-19-4941/8, 4-19-4941/10 ja 4-194941/
9. Kaebajal on väärteoprotokollis avaldanud selgesõnaliselt soovi olla asja arutamise juures kohtus ning samuti on soovinud kaitsja osalemist menetluses.
10. 10.12.2019 esitas kaebaja kohtule taotluse väärteoasja kõikide dokumentide AET-is nähtavaks tegemiseks. (vt AET - Menetlusaluse isiku 10.12.2019 taotlus 4-19-4941/22). AET- ist nähtuvalt on menetlusalusele isikule tehtud 11.12.2019 toimunud istungi kutse laiendiga 4-19-4941/19 nähtavaks 10.12.2019 ja menetlusalusel isikul on olnud võimalik kutsega tutvuda 12.12.2019, so peale kohtuistungi toimumist. Menetluspoolte seisukohad ringkonnakohtus
11. Ringkonnakohtu istungil osalenud F.K jäi apellatsioonkaebuses toodu juurde ja palus esitatud apellatsioon rahuldada. Mootorsõiduki juhtimisõiguse vajaduse sidus jätkuvalt vaid liikumispuudega, mingeid muid asjaolusid mootorsõiduki vajalikkuse osas ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni motiividega ning kuulanud ära menetlusaluse isiku, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus selgitab, et VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. Apellatsioonis ei vaidlustata F.K poolt tegude toimepanemist ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohus F.K poolt väärtegude toimepanemise põhjalikult tuvastanud ning tema poolt süütegude toimepanemise, tegudele antud juriidilise hinnangu osas kohtukolleegium väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ei tuvastanud, mistõttu puudub alus apellatsiooni piiridest väljumiseks. Seetõttu eelnevatel aspektidel kolleegium täiendavalt ei peatu.
13. Esmalt annab ringkonnakohus lühikese hinnangu väärteomenetluse lõpetamise taotlusele, seejärel lahendab ringkonnakohus apellatsioonis toodu, mille kohaselt ei olnud menetlusalune isik teadlik 11.12.
14. a maakohtu istungi toimumisest, mis tõi apellatsiooni 6 kohaselt kaasa menetlusaluse isiku õiguste rikkumise. Seejärel võtab kohtukolleegium seisukoha KarS § 481 lg 2 kohaldamise osas ning sedastab apellatsioonimenetluse tulemuse. 15.
15. Apellatsioonis on taotletud väärteomenetluse lõpetamist. Samas ei ole esitatud vähimatki asjakohast põhjendust menetluse lõpetamise aluste osas. Kolleegium soonkohal ka toonitab, et apellatsioonis ei ole vaidlustatud, et F.K on väärteo toime pannud, et tema poolt toimepandus esinevad väärteo tunnused. VTMS § 144 lg 1 näeb ette võimaluse ringkonnakohtuniku poolt maakohtu otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise, kuid vaid juhul, kui eelnevalt pole menetlust lõpetatud väärteomenetlust välistavatel asjaoludel vastavalt VTMS §
16. Apellatsioon ei sisalda viiteid, põhjendusi ega aluseid eelnimetatud sätte kohaldamiseks. Kohtukolleegium ei tuvastanud väärteoasja materjalide põhjal VTMS § 29 sätestatud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks, mistõttu sellekohane taotlus rahuldamisele ei kuulu. 15.
17. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette menetlusaluse isiku teavitamata jätmist 11.12.
18. a toimunud kohtuistungist, mistõttu ei olnud F.K võimalik kohtuistungist osa võtta, esitada tõendeid, taotlusi ja vastuväiteid, mis on kaasa toonud menetlusaluse isiku õiguste rikkumise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, mille kohaselt toimusid väärteoasjas kohtulik uurimine ja kohtuvaidlused maakohtus 03.12.
19. a toimuval kohtuistungil. Tulenevalt väärteoasja materjalidest, oli F.K 03.12.
20. a toimuvast kohtuistungist teadlik. Nimelt esitas F.K 02.12.
21. a maakohtule järjekordse taotluse 03.12.
22. a toimuva istungi edasilükkamiseks seoses haiguslehel viibimisega. Maakohus jättis menetlusaluse isiku F.K taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata, kuivõrd menetlusalune isik ei esitanud tõendit, mis kinnitaks väiteid istungile ilmumist takistava haiguse kohta (KrMS § 170 lg 2 p 3 ja lg 4). Eeltoodust tulenevalt arutas maakohus väärteoasja, juhindudes VTMS § 90 lg-st 1, ilma menetlusaluse isiku osavõtuta, kuivõrd F.K oli kutse enne asja arutamist kätte saanud ning istungi edasilükkamise taotlusele ei lisatud nõuetekohast tõendit, mis oleks andnud seadusliku aluse istungi edasilükkamiseks. Eeltoodust nähtub, et F.K väärteoasjas kohtulik uurimine, millal on üldse võimalik tõendeid kohtule esitada, ütlusi anda ja kohtuvaidluste käigus sõna saada, toimus 03.12.
23. a, millest F.K oli teadlik. Asjaolu, mille kohaselt esitas F.K kohtuistungi edasilükkamise taotluse, ei anna isikule alust arvata, et esitatud taotlus rahuldatakse. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et F.K oli ka varasemalt mitmel korral esitanud maakohtule taotlusi istungite edasi lükkamiseks, millised maakohus, tulles menetlusalusele isikule vastu, rahuldas ja seda ka nõuetekohase tõendi kohtule esitamata jätmise puhul. Järelepärimisest F.K perearstile selgus ka tõsiasi, et F.K oli kohtule edastanud ebaõiget teavet oma töövõimetuse kohta. Kohtukolleegium veel kord selgitab, et 11.12.
24. a istungil toimus lahendi kuulutamine, millise aja määras maakohus kindlaks 03.12.
25. a toimunud istungil. 03.12.
26. a lahkus maakohus nõupidamistuppa otsust tegema, mistõttu oli F.K võimalik anda ütlusi ning tõendeid, taotlusi ja vastuväiteid esitada vaid 03.12.
27. a istungil, st enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Samas kolleegium märgib, et vastavalt KIS andmetele (t.lk. 75) on F.K-le tehtud avaliku etoimiku kaudu 11.12.2019 a toimuva kohtuistungi kutse kättetoimetatavaks 10.12.
28. See omakorda tähendab, et koheselt jõudis tema e-maili aadressile teade kutse kättesaadavuse kohta, mis omakorda tähendab, et sellest hetkest oli talle loodud võimalus kohtukutsest teada saada ja seda lugeda. Asjaolu, et F.K õigeaegselt menetlusdokumendiga ei tutvunud ei 7 tähenda, et maakohus 11.12.2019 aastal kohtuistungil otsuse kuulutamisega oleks menetlusnorme oluliselt rikkunud. Seega
30. 2019 aasta kohtuistungile ilmumise kutse oli maakohtu poolt F.K-le õigeaegselt e- toimiku kaudu kättesaadavaks tehtud. Maakohtu otsuses on ka märgitud, et otsuse kuulutamisele mitteilmunud isikule edastatakse kohtuotsus VTMS § 41 sätestatud korras. F.K sai Harju Maakohtu 11.12.
31. a motiveeritud otsuse kätte 25.12.
32. a. Kokkuvõtvalt kolleegium apellatsioonis esitatu osas leiab, et asjaolu, et maakohus kuulutas
34. 2019 aasta kohtuistungil otsuse menetlusaluse isiku osavõtuta, ei ole toonud kaasa menetlusaluse isiku õiguste rikkumist olla oma asja arutamise juures, anda ütlusi väärteoprotokolli koostamise aluseks olevate asjaolude kohta, esitada kohtule taotlusi tõendite vastuvõtmiseks ning võtta sõna kohtuvaidluste käigus ning olla otsuse kuulutamise juures. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt menetlusaluse isiku õiguste sellist riivet, mis annaks aluse tuvastada menetlusõiguse olulist rikkumist, millega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik lahend, mis omakorda annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks, pole tuvastatav. 15.
35. Apellatsioonis märgitu kohaselt soovis F.K väidetava joobe kindlaksmääramist tervishoiuteenuse osutaja poolt, milline nähtub kaebuse esitaja seisukohalt 23.09.
36. a isiku kinnipidamise protokollist. Kohtuväline menetleja aga ei võimaldanud joobe kindlaksmääramist tervishoiuteenuse osutaja poolt. Esmalt kolleegium märgib, et alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist kohapeal reguleerib Korrakaitseseaduse § 38, mille lõike 4 kohaselt kui isik keeldub väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisest indikaatorvahendiga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove kohustuslikus korras tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholjoove vereproovi uuringuga. Vastavalt väärteoasja materjalidele ( t.lk. 6, 35) on F.K-le selgitatud Korrakaitseseaduse § 38 sisu ja lõikes 2 sätestatud õigusi, sh. õigust keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest ja tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest. Kell 3:41 toimepandud rikkumise puhul on F.K taotlenud välja selgitada täpne joove, kuid on mõlemal korral nõustunud alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Seega oli täpne joove alkomeetriga välja selgitatud. Kummagi rikkumise puhul joobe kohapeal kontrollimisel ja tuvastamisel ei ole menetlusalune isik alkomeetriga joobe tuvastamisest keeldunud ega taotlenud Korrakaitseseaduse § 39 alusel tema toimetamist alkoholijoobe tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Puutuvalt apellatsioonis viidatud 23.09.
37. a isiku kinnipidamise protokolli, siis tegemist ei ole alkoholijoobe kontrollimise ja tuvastamise toiminguga, kuid ka nimetatud protokollist ei nähtu ühtegi viidet asjaolule, mille kohaselt oleks F.K taotlenud joobe kindlaksmääramist tervishoiuteenuse osutaja poolt. Nimelt on isiku kinnipidamise protokollis F.K märkinud: “Mul ei ole kaasas ravimeid, mida pean järjepidevalt võtma. Olukorras, kus mul ei ole võimalik ravimeid võtta on oht infarktile. Soovin, et arst mind kohe üle vaataks.“ Eeltoodust ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik kuidagi järeldada, et F.K oleks soovinud joobe kindlaksmääramist vereprooviga, mistõttu on apellatsiooni sellekohane viide ebaõige. 15.
38. Apellatsioonis heidetakse politseiametnikule ette ohtlikult pargitud sõiduki teisaldamata jätmist. Kaebuse esitaja väidab, et sõiduk oli pargitud peatumist keelava liikluskorraldusvahendi mõjupiirkonnas ning ei võimaldanud Sipelga 1 parklast väljuvatel juhtidel näha vasakult lähenevaid sõidukeid. 8 Kohtukolleegium leiab samaselt maakohtuga, et politseiametnikul ei ole kohustust teisaldada valesti pargitud sõidukit. F.K poolt toimepandud teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks ei saa pidada vajadust teisaldada sõiduk lähedalasuvasse parklasse, kuivõrd isik oli täielikult teadlik enda joobe olemasolust. Sõiduki teisaldamiseks on teisi viise, mis ei hõlma äsja sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud isiku poolt ise sõiduki juhtimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist olukorraga, mis takistas liiklust ning millisel juhul oleks põhjendatud sõiduki teisaldamine politseiametniku poolt.
39. Mõistetud karistuse puhul heidetakse maakohtule ette põhikaristusena F.K-le sellise karistuse mõistmist, mida menetlusaluse isiku olukorda arvestades, ei saa KarS § 481 lg-st 2 tulenevalt mõista. Apellatsiooni kohaselt on F.K raske liikumispuue ning menetlusalune isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. 16.
40. KarS § 481 lg-s 2 sätestatu kohaldamise eelduseks tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega. Ringkonnakohus, olles tutvunud kaebusele lisatud tõenditega, millisteks on liikumispuudega isiku kaart ja Sotsiaalkindlustusameti 02.11.
41. a otsus F.K puude raskusastme tuvastamise ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise kohta, märgib, et F.K on vastavalt asjakohastele õigusaktidele tuvastatud raske liikumispuue. 16.
42. Lisaks eeltoodule peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. (RKKKo nr 3-1-1-90-13 p 8.3). Sotsiaalkindlustusameti 02.11.
43. a otsusest nähtub, mida peab kolleegium antud juhul oluliseks, et F.K on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Kohtukolleegium märgib, et F.K elukohaks on XXX, milline asukoht omab väga head ühistranspordiühendust kogu Tallinna linnaga. Samuti on Tallinna linnal väga hea ühistranspordiühendus kogu Eesti ulatuses. Ringkonnakohtus ei vajanud F.K kõndimiseks mingeid abivahendeid. Istungil F.K, vastates kohtu küsimusele juhtimisõiguse vajalikkuse osas märkis, et juhtimisõigus on talle vajalik vaid puudest tulenevalt. Mingeid täiendavaid põhjendusi mootorsõiduki juhtimise hädavajalikkuse osas seonduvalt puudega, ta ei esitanud. Kohtukolleegium võttes arvesse eeltoodut ning olles F.K kohtuistungil ära kuulanud, samuti võtnud arvesse isiku liikumisvõimalusi ning hinnangut tal esineva liikumispuude osas, arvestades Sotsiaalkindlustusameti 02.11.
44. a otsuses märgitut, mille kohaselt esineb F.K vaid mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ning asjaolu, et F.K elukohaks on väga hea ühistranspordi ühendusega piirkond, leiab, et alus KarS § 481 lg 2 kohaldamiseks F.K suhtes puudub.
45. Tulenevalt eeltoodust ei ole KarS § 481 lg 2 F.K suhtes kohaldatav, kuivõrd isik jaoks ei ole mootorsõiduki kasutamine puudest tulenevalt vältimatult vajalik. Seega on maakohtu poolt mõistetud karistus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks F.K poolt toimepandud väärtegusid arvestades põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub igati maakohtu poolt F.K-le mõistetud karistuse liigi ja määraga, kuivõrd isikul varasemad liiklusalased süüteod puuduvad, tuleb siinjuures siiski arvesse võtta asjaolu, et isik asus pärast tema suhtes koostatud väärteoprotokolli ja joobe tuvastamist uuesti sõidukit juhtima. Maakohus on karistuse vähendamisel põhjendatult võtnud arvesse menetlusaluse isiku süü suurust, F.K suhtumist toimepandud tegudesse ja kahetsuse puudumist, leides, et F.K tuleb karistada 9 mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega veidi alla sanktsiooni keskmist määra, so 4 kuuks.
46. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.12.
47. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
48. Apellatsioonis on taotletud menetluskulude kindlaksmääramist ning nende kohtuvälise menetleja kanda jätmist. Siinjuures ei ole kaitsja kohtule esitanud ühtegi kulu tõendavat dokumenti. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud VTMS § 38 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2 selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. 10