4-19-2566 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-2566 (2302,19,003156) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisek

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: H.F, ik: XXX, elukoht xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta H.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A Hi 08.04.2019 otsusele nr 2302,19,003156 H.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A Hi 08.04.2019 otsus nr 2302,19,003156 H.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 14.06.
3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 15.07.
4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 16.07.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A Hi 08.04.2019 otsusega nr 2302,19,003156 karistati H.F-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et H.F juhtis 19.03.2019 kella 13:25 paiku Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee
6. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 124 +/-4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kuupäeval 19.03.2019 kell 13:25 Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa tee 17 kilomeetril ületas kogemata suurel määral sõidukiirust mõõdetuna 30 km/h üle lubatu, seda eelkõige kogemata sel põhjusel kuna oli veendumusel et antud nelja realisel maanteel on kiiruse piiranguks juba 110km/h kuid eksis kui teavitati et 90 km/h on siiski ikka veel. Tunnistab oma süüd täielikult ning oleks pidanud olema hoolsam ja tähelepanelikum märkide suhtes. Seoses sellise inimliku mitte tahtliku eksimusega, teades et on varasemaid karistusi ning on tõsiselt püüdnud seadusekuulekalt liigelda ja liikleks ka edaspidi seaduse kuulekalt, soovib taotleda mootorsõiduki juhtimisõiguse mitte ära võtmist. Seda eelkõige sel põhjusel kuna vajab väga juhtimisõigust tööalasteks sõitudeks erinevatele objektidele üle eesti kuna on xxxx ja xxxx. Tol rikkumise päeval oli samuti töö ülesandeid täitmas xxxx. Samuti peab umbes 20ndast maist juuni lõpuni pea üle päeva kahe tagant sõitma xxxx vahet kuna ehitab sinna xxxx. Lisaks sellele kui juhtimisõigust ei ole on see suur kahju ettevõttele, mille tulemusena ta kaotab suure tõenäosusega töökoha kuna ei saa tööülesandeid täita. Lisaks sellele on kaelas kodulaen ja lisaks mõni väikelaen ja kaks ülalpeetavat, milleks on xxxx aastane tütar ja kodune kihlatud naine. Ta ei kujutaks ette kuidas ta neile seda seletab mis edasi juhtuma hakkab. Lisaks sellele pole naisel juhilube ning kõik sõidud teeb ta vedades neid vajalikesse kohtadesse. Samuti kodust lähima toidu poeni on pea 5 kilomeetrit. Siiralt loodab et tema muret mõistetakse ning ei võta juhtimisõigust ära. Taotleb suuremat rahalist karistust selle teo eest, ning võib kindel olla selles, et ei riku rohkem seadust kiirust ületades, see oli lihtsalt tema poolne eksimus. Kõik tõendid on kättesaadavad riigi ametlikel lehtedel (perekonna seisu amet, krediidiinfo, EMTA.) Kirjale juurde lisatud Rahvastiku registri väjatrükk ning kodu asukoha väljatrükk. 2 Soovib ise võtta osa istungil. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning lisas, et loodab, et saab rahuldava otsuse taotlusele, load võiksid kindlasti alles jääda, samuti ka pärast seda istungit peaks xxxx sõitma. Ületas kogemata kiirust arvates, et märgid on juba üleval selle 110 km/h, kuid ei vaadanud ja seoses sellega ka eksis. Mõistab ka seda, mida võib kaasa tuua kiiruse ületamine teatud kohtades. Piisavalt soe oli juba väljas ja tundus, et juba on 110 lubatud aga paraku ei olnud, mõni nädal hiljem lubati 110 sõita, täpset kuupäeva ei mäleta, mis kuupäevast lubati. Kiiruse valikul lähtus tol korral küll temperatuurist ja kuust. Vaadates neid avariisid, mis iga päev toimuvad, näiteks eile või üleeile keegi keeras oma xxxx üle katuse kell 6 hommikul xxxx, sellised asjad panevad ikka mõtlema. On kaks karistust, on hakanud mõtlema, sellele on raske vastata miks nüüd, üldjuhul inimesed ületavad kiirust kui on väga kiire kuhugi. Tol hetkel oli küll kiire, objekt vaja ära lõpetada. Ületas selles mõttes kogemata, et arvas, et kiirusepiirang on juba 110 km/h aga ei olnud. Mõõtja näit oli 30 üle ehk siis näit oli 124, 110 alas ei ole päris sellise kiirusega lubatud. Ümmargused märgid, valgel taustal on number, punane ring on ümber näitavad kohustuslikku sõidukiirust, selles mõttes võib madalamalt ka sõita, mitte üle selle kiiruse piirangu. Arvab, et
7. märtsil sellel teelõigul ka kindlasti oli väljas selline märk, aga ilmselt ei vaadanud, ei olnud piisavalt tähelepanelik. Mõtlema on pannud täpselt see, sest on 2,5 a laps ja lubadeta naine, elavad 5 km kaugusel esimesest poest, et ei tea, kuidas toidu järel käia, töökohustusi täita, kõik sellised asjad. On elanud seal 2 aastat. Piiratud juhtimisõiguse sai üle 12 a tagasi vist, 13 a tagasi. Niimoodi tagant järgi mõeldes jõudis jah kohale, mida see juhiluba tähendab pere heaolu mõttes. Põhimõtteliselt ei saa selline käitumine olla kogemata, süüdimatu käitumine. Karistuse mõttes arvab, et on paras hirm nahas, et rohkem ei tee selliseid asju. Tol hetkel küll jah rahatrahv ei mõjutanud mõtlema, on nõus. Nüüdseks on täielikult mõistnud oma tegusid ja nende tagajärgi, et ähvardab juhtimisõiguse äravõtmine. Sellepärast siin hetkel istumegi kuna selline karistus sai määratud, see juba raputas korralikult maa peale tagasi, mis tagajärjed sellel on. Oli juhtimisõiguse saamisel teadlik, et kiiruse ületamise eest võidakse ära võtta. Kuna tol hetkel kahe trahvi määramisega lube ära ei võetud, siis nagu otseselt ei mõelnud selle peale. Kuu aega tagasi teatavasti sai teada, et juhiload tahetakse ära võtta 3 kuuks ja terve kuu aega on siin hirmul olnud, mis edasi saab, sellepärast taotlebki seda, et juhtimisõigust ära ei võetaks ja saaks suurema rahalise karistuse ja rohkem sellised asju ei teeks. Viimane trahv sai tasutud mõned päevad tagasi, see sai tasutud eelmise nädala teisipäeval või kolmapäeval. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et alused kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks puuduvad. Menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult ja tahtlikult. See, et menetlusalune isik eeldas, et ta võib sõita 110 kiirusepiirangu alas, kuigi tegelikult oli ta 90 kiiruspiirangu alas ja vaatamata sellele, et menetlusalune isik eeldas, et on 110 kiirusepiirangu alas, ületas ta ka selle suurimat kiirust 14 km/h võrra. Juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik, ta peab jälgima liiklusmärke, ta peab jälgima liikluses toimuvat. Mootorsõiduki juht ei saa eeldada, vaid ta peab kujundama oma käitumise jooksvalt vastavalt olukorrale nagu liiklussituatsioon ette näeb. Kohtuvälises menetluses ühtegi karistust kergendavat asjaolu tuvastatud ei ole. Ka tänasel kohtuistungil ei ole ilmnenud ühtegi sellist asjaolu, millised annaks aluse karistuse kergendamiseks. Riigikohus on korduvalt öelnud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest, mis sellega kaasneda võib, tagajärgedest aru saanud. Tänasel kohtuistungil on menetlusalune isik üksnes selgitanud kui oluline on talle mootorsõiduki juhtimisõigus. Tema juhtimisõigusest sõltub tema kahe ja poole aastase lapse ning elukaaslase heaolu aga need ei ole aluseks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmiseks. Riigikohus on korduvalt öelnud, et juhtimisõigust ei või ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, ühtegi sellist erandlikku asjaolu, mis seda välistaks, seda tänasel kohtuistungi ilmnenud ei ole, menetlusalune isik on täiesti terve inimene. See, et juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks, perekonna ja sisseostude tegemiseks 3 oli menetlusalusel isikul teada nagu ta ütles, selles piirkonnas, kus täna elab, on ta juba elanud üle 2 aasta. Seega oli talle teada, et tema juhtimisõiguse olemasolust sõltub ka perekonna poes käik. Kõik need asjaolud, mis tegelikult peaks olema juhile äärmiselt olulised, oma enda perekonna heaolu ja stabiilse majandusliku olukorra säilitamine, on isikule teada juba enam kui 2 aastat. Aga ilmselgelt ei ole just need asjaolud menetlusaluse isiku jaoks niivõrd olulised, et kaaluksid üles liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemise. Tundub, et kui isiku iseloomustavaid karistusregistri andmeid vaadata, siis seal nähtub, et kiiruse ületamine on menetlusaluse isik üks elustiil. Varasemalt määratud rahatrahvid ei ole isikut mõjutanud seadusekuulekalt käituma, kusjuures on teada, et mootorsõiduki juhiloa omanikuna, et kui rikkuda korduvalt liiklusreegleid sellise paragrahvi järgi, mis näeb ette ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise võimaluse, tuleks valida liikluses selline käitumisviis, mis ebameeldivaid tagajärgi kaasa ei too. Karistus peabki olema ebameeldiv, sest üksnes seeläbi tunnetab juht oma vastutust liikluses. Karistus ei saa olla meeldiv. Rahatrahvi on menetlusaluse isiku puhul mõjutusvahendina karistuse näol proovitud nii väiksemas kui suuremas määras, seda viimane kord
8. veebruaril toime pandud õigusrikkumise eest lausa 360 euro ulatuses, milline on ju tegelikult LS § 227 lg 2 ülemmäära lähedane, sest maksimum rahatrahv selle õigusrikkumise eest oleks 400 eurot. See, ka suhteliselt suur rahatrahv ei ole isikut mõtlema pannud ja nagu menetlusalune isik tänasel kohtuistungil on korduvalt kinnitanud, et hirm kaotada mootorsõiduki juhtimisõigus kui ta teab, et kohtuväline menetleja on teinud tema suhtes sellise otsuse, on pannud teda mõtlema, on pannud teda tähelepanelikult jälgima, mis liikluses toimub, ta pöörab isegi tähelepanu toimuvatele liiklusõnnetustele, mis päevast-päeva meie ümber juhtuvad. Paraku kohtuväline menetleja lootis kuulda seda, et kiiruse ületamine on tegelikult ju liiklusõnnetuste üks põhjustest ja menetlusalune isik oleks ka võinud leida aega mõelda selle üle, et kui tema ületab suurimat lubatud sõidukiirust, siis ka tema teol ühel päeval võivad olla sarnased tagajärjed nagu ta meedia vahendusel viimasel ajal jälginud on. Seejuures on ju oluline juhil tõstatada küsimus, kes siis hoolitseb minu lähedaste eest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks ehk siis sanktsiooni keskmises määras on õiglane ja proportsionaalne karistus, arvestab nii eripreventiivsete kaalutlustega kui ka üldpreventiivseid ehk õiguskorra kaitsmise huve. Õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Kuivõrd isiku puhul on tegemist juhiga, kes korduvalt eirab liiklusreegleid, siis sanktsiooni keskmises määras kohaldatav karistus vastab ka Riigikohtu poolt antud suunistele. Karistust kergendavaid asjaolusid meil ilmnenud ei ole, samuti puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud, seetõttu on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ka kooskõlas Riigikohtu poolt antud suunistega. Tuginedes eeltoodule palume jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja 4 kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise heli- ja videosalvestuselt ning väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja H.F-i juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 19.03.2019 kella 13:25 ajal mõõtevahendit LaserCam4 LE
9. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 124 km/h asulavälisel teel, kus menetlusalusele isikule oli LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 120 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 30 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 30 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 30 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 30 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et tegemist oli sellise inimliku mitte 5 tahtliku eksimusega ning kiiruseületamine toimus kogemata, kuna oli veendunud, et antud neljarealisel maanteel oli kiiruse piiranguks 110 km/h. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas sai H.F olla veendunud, et maanteel oli kiirusepiirang 110 km/h, kui tegelikult selliseks sõidukiiruseks ühtegi lubavat liiklusmärki ei olnud. Veendumine tähendab kindlat teadmist mingist asjaolust, milline teadmine on saadud üheselt tuvastatavate ja tajutavate asjaolude olemasolust. Seega selline veendumus oleks saanud tekkida vaid juhul, kui vaidlusalusel teelõigul oleks olnud liikluskorraldusvahendid, mis üheselt viitavad suurimale lubatud sõidukiirusele 110 km/h. Selliseid liikluskorraldusvahendeid sellel teelõigul ei olnud. Seega ei saanud kaebuse esitajal tekkida ka mingit veendumust. Samuti peaks H.F autokooli läbinuna teadma, et juht peab järgima lubatud suurimat sõidukiirus asulavälisel teel, milleks on 90 km/h kui liikluskorraldusvahendid ei näita teisiti. Olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust ning tähistada selle vastava liiklusmärgiga. Käesoleval juhul ei olnud vastavat liiklusmärki, mis oleks teelõigul lubanud sõita kuni 110 km/h sõidukiirusega, seega ei saanud menetlusalusel isikul tekkida ka sellekohast veendumust ega ka vähimatki eeldust. Kaebuse esitaja leidis, et kuna oli piisavalt soe, siis võis eeldada, et suurim lubatud sõidukiirus on 110 km/h. Seevastu on kiirusemõõturi salvestise väljatrükilt näha, et vihma sajab ning teelõigule ei olnud paigaldatud suurimat sõidukiirust suurendavaid liikluskorraldusvahendeid, mis lubaks sõita kiiremini kui 90 km/h. Kohus leiab, et
10. märtsil ei ole võimalik eeldada, et suurimat lubatud sõidukiirust on suurendatud. Kuna vastavaid, s.o asulavälisel teel suurimat sõidukiirust suurendavaid liikluskorraldusvahendeid paigaldatud ei olnud, tuli lähtuda sellest, et asulavälisel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ja mingit alust eeldada, et see number on suurem, ei olnud. Taoline lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine ning püüdu seadusekuulekast liiklemisest nagu menetlusalune isik väidab, ei nähtu. Ka väidetavalt lubatud sõidukiirust 110 km/h ületas kaebuse esitaja 10 km/h võrra. Seega kaebuse esitaja väited on esitatud kaitseversioonina lootuses karistuse liigi muutmisele, kuid kaebuse esitaja karistusandmed viitavad sellele, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on kaebuse esitajale omane käitumine liikluses. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 30 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud keskmises määras, so 30 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse 6 menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väide, et juht oli veendunud, et neljarealisel maanteel oli lubatud suurim sõidukiirus 110 km/h, kuigi tegelikult sellist liiklusmärki ei olnud, ei ole ei süüd vähendav ega asjakohane, veel vähem süüd välistav. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kuna kaebuse esitajat on vähem kui aasta jooksul karistatud samalaadsete väärtegude eest kolm korda, võib asuda seisukohale, et kaebuse esitajale on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine temale omane käitumine liikluses ja see on muutunud süsteemseks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja mõlemad suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 07.02.2019 karistati H.F-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 90 trahviühiku ulatuses, s.o 360 eurot ning kõigest 40 päeva hiljem, s.o 19.03.2019 pani H.F uuesti toime liiklusalase rikkumise, mistõttu karistati teda LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud kahest erineva suurusega rahatrahvist oli tasutud ainult üks ning teise rahatrahvi tasus ta oma sõnade kohaselt alles ajal, mil kaebus kolmandale väärteootsusele oli kohtu menetluses. Seega viitavad taolised karistusandmed sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul 7 on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja on aga määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Kohtule esitatud kaebusest ja kohtuistungil esitatud taotlustest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse omamine on talle ülimalt oluline seoses igapäeva tööga, millest sõltub tema sissetulek ning laenude maksmine ning lapse ning naise ülalpidamine. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus ülimalt oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Samuti nähtub isiku karistusregistri andmetest, et viimane kord, s.o 07.02.2019 karistati H.F-i rahatrahviga 90 trahviühiku, s.o 360 euro ulatuses. Kuivõrd LS § 227 lg 2 järgi on suurim lubatud rahatrahv nimetatud sätte järgi 100 trahviühikut, ei ole võimalik sellest suuremat rahatrahvi menetlusalusele isikule määrata. Samuti ei näe kohus võimalust karistata isikut ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras, s.o 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, kuna see ei vastaks enam menetlusaluse isiku süü suurusele ja vaid 40 euro võrra väiksem trahv kaebuse esitajat õiguskuulekusele ja liikluses korrektsele käitumisele ei sundinud. Seda ei saaks siis teha ka 400 eurone rahatrahv. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast majanduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja võetud rahaliste kohustuste täitmine ei raskeneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi kohaldamiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8