Obsah (13)

§ 60§ 61§ 312§ 70§ 2901§ 291§ 3101§ 310§ 179§ 175§ 180§ 181§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja 29.01.2016 Tallinn koht Kriminaalasja number 1-15-3606 (14230110143) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kall

) § 3051 , § 306, § 309, § 311-313, § 317, § 175 lg 1 p 4, 5, § 180 lg 1, 3 kohus o t s u s t a s:

1. Süüdi mõista J.L KarS § 122 (alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3) järgi esitatud süüdistuse episoodides 07.04.2014, 08.04.2014 ja ajavahemikul 30.08.2014 – 31.08.2014 ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta.
2. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta J.L-ile mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, juhul kui J.L ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.
3. KarS § 78 p 1 alusel arvestada J.L-ile määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 29.01.
5. Õigeks mõista J.L KarS § 120 (alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 120 lg 1) järgi esitatud süüdistuses.
6. Õigeks mõista J.L KarS § 122 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3) esitatud süüdistuse episoodides 09.04.2014 ja 19.08.
8. J.L-i suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
9. Kannatanu XXXe taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldada. Määrata, et J.L ei tohi 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest võtta ühendust XXXega telefonitsi. Samuti ei tohi J.L läheneda XXXele lähemale kui 100 (ükssada) meetrit. Lähenemiskeeld ei kehti Eesti Vabariigi kohtuhoonetes pooltevahelistel võimalike tsiviilja kriminaalasjade kohtuistungitel ning poolte ühise lapse XXX J.L-iga seotud tähtsündmustel.
10. Välja mõista J.L-ilt menetluskuluna sundraha 645,00 eurot, ekspertiisitasu 42,00 eurot ja kannatanule riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 456,00 euro suuruses summas. Ekspertiisitasu 42,00 eurot ja kannatanule riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 456,00 eurot jätta riigi kanda. Menetluskulu kokku 1143,00 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 92,25 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „J.L , 1-15-3606, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
11. Asitõend – 1 CD plaat salvestusega – säilitada koos kriminaaltoimikuga. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kaevata. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul arvates otsuse kuulutamisest. Süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistuse sisu: J.L’ut süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 07.04.2014 kuni 31.08.2014 kasutas järjepidevalt oma elukaaslase XXX`i suhtes füüsilist vägivalda , aga nimelt 07.04.2014 kella 10.00 kuni 14.00 vahel Tallinnas XXXasuvas korteris lõi J.L oma elukaaslast XXX`i rusikaga vasakule poole lõuapiirkonda, viiel korral käega peapiirkonda ning samuti lõi sõrmeotstega kannatanu põse- ja kõrvapiirkondi vähemalt kümnel korral, haaras kinni kannatanut kätest ning samuti Tallinnas Nõmme piirkonnas kella 14.00 ajal J.L-i poolt juhitavas sõiduautos torkas viimane kannatanut sõrmeotstega vasakule poole põsepiirkonda. Antud teoga tekitas J.L XXXile füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti tema 08.04.2014 kella 09.00 kuni 13.00 vahel Tallinnas XXXasuvas korteris lõi kahel korral XXX`i rusikaga vasakule poole peapiirkonda, torkis sõrmeotstega põskedekõrvadepiirkondi ning haaras kinni kätest, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti lõi ühel korral jalaga kannatanu näopiirkonda, mille tulemusena tundis kannatanu füüsilist valu, samuti läks kannatanu huulepiirkond paiste ja ülahuulest hakkas jooksma verd. Samuti tema 09.04.2014 kella 01.00 kuni 02.00 XXX asuvas majas teisel korrusel asuvas toas voodis hoidis tugevalt oma kätt ümber XXX`i kõripiirkonda selliselt, et kannatanu ei saanud end liigutad ja tundis lämbumistunnet kõripiirkonnas. SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas diagnoositi 11.04.2014.a. kannatanul järgmised vigastused: nahaalused hematoomid ülemisel huulel, parema küünarvarre ja vasaku õlavarre piirkonnas ning parema reie välispinnal, trummikile perforatsioon ehk mulgustus. Samuti tema 19.08.2014 kella 15.00 ajal Tallinnas Rävala pst 3 asuvas büroohoones III korrusel koridoris ja liftis lõi XXXi paremas käes oleva rahakotiga ühel korral nina- ja suupiirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ning peale seda lõi parema käega, hoides samas käes rahakotti, kannatanut kõhupiirkonda ja kõripiirkonda, millest kannatanu tundis füüsilist valu. Samuti tema, ajavahemikul 30.08.2014 kella 23:30 kuni 31.08.2014 kella 04:30 aadressil Tallinn XXXasuvas korteris võttis kannatanu XXX`i kaelast kinni ja tõstis ta selliselt kaelast kinni hoides voodilt püsti ning peale seda hakkas kannatanut peksma 11-aastase lapse XXX`i juuresolekul, nimelt lõi korduvalt kannatanut rusikatega näo- ja kehapiirkonda, rebis juustest, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, samuti kägistas kannatanut mitmel korral kaelapiirkonnast ja ühel korral neist kaotas kannatanu hetkeks teadvuse. Peksmise ja kägistamise käigus võttis J.L kannatanul ühest jalast kinni ja tõstis kannatanut selliselt ülesse, samuti võttis riidest poekoti ja pani selle kannatanule pähe ja surus samal ajal kotisuu kinni, et kannatanu vait oleks. Kannatanu põgenes toast koridori ja seal lõi ta kannatanut jalaga vasakule poole küljepiirkonda. Kannatanu tundis sellest löögist väga tugevat valu ja ei saanud hetkeks hingata, kukkus pikali maha ja jäi lamama kuna ei saanud püsti tõusta. Koridoris olles lõi veelkord kannatanule näppudega silmadesse ning lõi korduvalt rusikatega näkku. SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas diagnoositi 31.08.2014 kannatanul järgmised vigastused: rindkerekontusioon, pea pindmised hulgivigastused, reiekontusioon, õla-ja õlavarrekontusioon, kaela pindmised hulgivigastused. Seega pani J.L toime järjepideva kehalise väärkohtlemise (s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise), ehk KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. (Vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni §-le 121 lg 2 p 2,3 ehk teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt) Samuti tema 09.06.2014 kella 13.07 ajal ähvardas telefoni teel XXX’i sõnadega “ ma võtan su kinni ja lõikan su kõri läbi lihtsalt“, „sa alles saad peksa“, „sa saad füüsilist valu tunda“. Kannatanu viibis sel ajal Tamsalus XXXasuvas majas, J.L helistas telefoninumbrilt XXX kannatanu telefoninumbrile XXX. Kuna J.L on kannatanu suhtes varasemalt korduvalt olnud vägivaldne ning agressiivne, võttis kannatanu kahtlustatava ähvardust reaalselt ning tal oli põhjendatud hirm oma elu ja tervise pärast. Seeega pani J.L toime tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, ehk KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. (Vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni §-le 120 lg 1). Kohtule esitatud tõendid: Kohtuistungitel kuulati ära kannatanu XXX(17.08.2015 kohtuistung, tlk 70 ning selle pöördel), tunnistajad XXX(17.08.2015 kohtuistung, tlk 77-79), XXX(17.08.2015 kohtuistung, tlk 79 ning selle pöördel, XXX(17.08.2015 kohtuistung tlk 79 pöördel kuni 80), XXX(17.08.2015 kohtuistung tlk 80- ja selle pöördel), XXX(17.08.2015 kohtuistung tlk 80 pöördel kuni 82), XXX(18.08.2015 kohtuistung tlk 88 pöördel kuni 89), XXX(18.08.2015 kohtuistung tlk 8990), XXX18.08.2015 kohtuistung tlk 90-ja selle pöördel), XXX(18.08.2015 kohtuistung tlk 90 pöördel kuni 91 pöördel), XXX(18.08.2015 kohtuistung tlk 92-93), XXX (19.08.2015.a tlk. 100 ja selle pöördel), XXX (19.08.2015.a tlk. 101 ja selle pöördel ning süüdistatav J.L (19.08.2015 kohtuistung, tlk 101 pöördel kuni 105 pöördel). Kohus uuris järgmisi, kirjalikke tõendeid: 1) 10.04.2014.a koostatud isiku läbivaatuse protokoll ning fototabel (tlk.11-13); 2) 11.04.2014.a SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis (tlk.14-16); 3) 31.08.2014.a koostatud isiku läbivaatuse protokoll ning fototabel (tlk.17-21); 4) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart (tlk.2223); 5) 31.08.2014.a SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest (tlk.24); 6) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiino osakonna patsiendikaart (tlk.2526); 7) Töövõimetusleht (tlk.27); 8) Kahtlustatava kinnipidamise protokoll (tlk.28-31); 9) Karistusregistri teatis (tlk.32); 10) Kriminaalasja lõpetamise määrus (tlk.33); 11) 30.09.2014.a koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (tlk. 34-61); 12) 17.08.2015.a kannatanu XXX poolt koostatud XXX korteri plaan (tlk.63); 13) 17.08.2015.a kannatanu XXX poolt koostatud XXXII korruse maja plaan (tlk.64); 14) Põhja-Eesti Regionaalhaigla 21.10.2014.a vastus teabenõudele (tlk.65-66); 15) Põhja-Eesti Regionaalhaigla 25.05.2015.a vastus teabenõuedele (tlk.67); 16) Maksu-ja Tolliameti teatis J.L-i keskmisest päevasissetulekust (tlk.86); 17) Politsei-ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tlk.95-96); 18) 08.07.2015.a Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus (tlk. 97-99); 19) 01.10.2015.a Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koostatud isiku ekspertiisiakt nr 15e-PõI0177 (tlk.121-126). Kohtu seisukoht: I.

§ 60

lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;

§ 61

lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 312

p 1, 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kriminaalasja esemeks on mh kannatanu XXX suhtes 07.04.2014, 08.04.2014, 09.04.2014, 19.08.2014 ning ajavahemikul 30.08.2014 kella 23.30 – 31.08.2014 kella 04.30-ni toime pandud vägivallaepisoodid. Kohtus üle kuulatud tunnistajate puhul tuleb nentida, et nagu perevägivalla juhtumite puhul tavaks, olid isikulisteks tõendiallikateks nii kannatanu kui süüdistatava lähedased, sõbrad, kolleegid. Kohtuistungitel ei esitatud taotlusi kohtus ütlusi andnud isikuliste tõendiallikate kohtueelses menetluses räägitu avaldamiseks. Samas ei saa üksnes selliste taotluste puudumise korral jaatada automaatselt tunnistaja usaldusväärsust. Kohus märgib, et isiku ütluste usaldusväärsuse hindamiseks on ka täiendavaid kriteeriume: ütluste nn riimumine teiste tõenditega, sh teised isikulised tõendiallikad, ütluste loogilisus ja eluline usutavus, tunnistaja isikust tulenevad eripärad (nt iga - viimane aktualiseerub käesolevas asjas kahtlemata tunnistaja XXX puhul) tunnistaja seisund sündmuste tajumise hetkel jne (vt siinkohal ka nt RKKKo nr 31-1-89-12). Kohus kaasas antud asjas menetlusse alaealise tunnistaja XXX, kes oli kannatanu sõnul vahetuks tunnistajaks kahes episoodis (s.o 07.04.2014 ja 30.08.2014 – 31.08.2014). Kuigi tunnistaja XXXnõustus kohtus ütlusi andma, jäi kohtu hinnangul siiski tema ülekuulamine tõendamiseseme asjaolude kohta tagajärjetuks. Tunnistaja napivõitu ütlustest saab kohus järeldada vaid üht: alaealine tunnistaja ei soovinud oma vanemate suhetest rääkida. Kohtu küsimusele, kas tunnistaja teab, miks ta kohtusaalis viibib, vastas ta: Tunnistaja kinnitas kohtule, et tema ema ja isa on alati normaalselt läbi saanud, suhtlemises kooselu ajal tema jaoks midagi häirivat ei ole olnud. Kohtule ei tundu tunnistaja väide eluliselt usutav: ka kõige ideaalsemas peres esineb aeg-ajalt pingeid ning väikeses kööktoas (vt siinkohal kannatanu ja süüdistatava ütlused XXX asuva korteri kohta) elamise korral ei õnnestu lapsevanematel ka parima tahtmise juures pikkade aastate jooksul kõiki arusaamatusi, probleemseid situatsioone vms lapse eest varjatult lahendada. Süüdistatav ja kannatanu andsid riimuvaid ütlusi selles, et 2012 aastal sai XXXteada J.L-i kõrvalsuhtest, selle teadasaamisega kaasnesid pinged ja kannatanu sõnul ka füüsiline vägivald. Kohus märgib, et taolises olukorras ei saa rääkida pere sisekliima muutumatuna püsimisest. Kohtu hinnangul viitas eelkõige alaealise tunnistaja olek ja osaliselt ka tema ütlused soovimatusele asjas sisulisi ütlusi anda; tunnistaja ütlustest nähtub, et laps soovib mõlema vanemaga läbi saada. Kohus ei saa märkimata jätta, et laps tundis silmnähtavalt kergendust, kui kohus katkestas tema küsitlemise. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et alaealise tunnistaja XXX ütlusi ei saa asjas tõendina kasutada; kohtu hinnangul ei ole tema ütlused selles, et vanemate suhted on alati olnud head, usaldusväärsed. Tunnistaja XXX osas ei saa kohus jällegi jätta märkimata, et kahtlemata mõjuvad menetlustoimingud alaealise psüühikale ja see mõju ei pruugi olla soodne, kuid kohtueelses menetluses viivad alaealiste ülekuulamist läbi selleks vastava eriväljaõppe saanud ametnikud, kellel on oskused ja kogemused muuta sisult ebamugav ja –meeldiv toiming vähem traumeerivaks. Lisaks võib menetleja vajadusel alati ülekuulamisele kaasata ka mõne

§ 70lg 1 nimetatud isiku.

Kohus märgib, et alaealiste tunnistajate kaitset teenib

§ 2901

, mis võimaldab märksa lapsesõbralikumas õhkkonnas (spetsiaalselt alaealistega menetlustoimingute läbiviimiseks sisustatud ruum, küsitluse juures viibivad loetud ja vastava väljaõppe saanud isikud) salvestatud ütluste kohtuistungil avaldamise. Kohus märgib, et praktikas on jäänud alaealiste esmane ülekuulamine kohtusaalis väga suuresti tagajärjetuks, sest 1) kohtumenetluseks on sündmustest möödunud veelgi rohkem aega, 2) kohtusaal, kohtunik ja saalis viibivad isikud ning üldine, ametlik õhkkond nö jooksutab alaealise tunnistaja kokku, 3) alaealisel tunnistajal on perevägivallaga seotud juhtumite puhul raske rääkida oma vanematest viimaste juuresolekul. Alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses üle kuulamine on last kordades säästvam, kui tema esmane ülekuulamine kohtus. Kohtuistungitel kuulati lisaks XXXle ära ka tunnistajad XXX (süüdistatava ema), XXX (kannatanu ema), XXX (XXX töötaja), XXX(XXXendine kolleeg), XXX(XXXendine kolleeg), XXX(süüdistatava sõber), XXX (süüdistatava sõber), XXX(süüdistatava tädi), XXX(süüdistatava isa), XXX(süüdistatava uus elukaaslane), XXX(süüdistatava sõber) ja XXX (XXXmees-sõbra naine). Tunnistajad XXX, XXX, XXX ja XXX vahendasid kohtule kannatanu ja süüdistatava lähisugulaste, –hõimlastena ja sõbrana oma tähelepanekuid selle kohta, kuidas neile J.L-i ja XXX suhe kõrvaltvaatajana tundus, tunnistajad iseloomustasid nii kannatanut kui süüdistatavat. Kohus märgib siinkohal seda, et kahtlemata ei ole õige ja põhjendatud teha põhjapanevaid järeldusi üksnes tunnistajatele kannatanu ja süüdistatava pereelust jäänud muljest (vt siinkohal nt tunnistaja XXX ütlused). Tunnistajad XXX ja XXX rääkisid XXX endiste kolleegidena kohtule seda, mida nad olid kannatanult kuulnud ja kirjeldasid oma silmaga nähtut, mõlemad tunnistajad andsid riimuvaid ütlusi. Tunnistajad XXX ja XXX keskendusid oma ütlustes põhiliselt aprillis 2014 toimunud vahejuhtumile, mil saunaõhtule ilmusid kutsumata ja vaenulikult meelestatud võõrad. Tunnistaja XXX andis ütlusi kannatanu ja oma elukaaslase omavaheliste suhete kohta, samuti selle kohta, et tema elukaaslane XXX ja poeg olid seotud aprillis 2014 toimunud vahejuhtumiga. Tunnistaja XXXkirjeldas kohtule, mida ta nägi ja tajus seoses tööalase väljakutsega 30.08.2014 Kalda tn 60-1 asunud korterisse. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja XXXe, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXXu, XXX, XXXja XXXa ütlustes. Kohus jaoks olid nimetatud tunnistajate ütlused loogilised, eluliselt usutavad; valdav enamus tunnistajaid (v.a XXX, kes ka ise ütluste andmisel tunnistas, et vähemalt tema väide XXX rahustilembusele baseerus kuulujuttudel) olid süüdistatava ja kannatanu suhtes neutraalse hoiakuga. Tunnistajate XXXja XXXsuhtes tekkis kohtul kahtlus selles, et tunnistajad võisid oma ütlustes mõningatest asjaoludest n.ö üle libiseda. Tunnistaja XXX andis ütlusi XXXja J.L-i omavaheliste suhete osas ajal, mil tema poeg ja kannatanu elasid koos. Tunnistaja kirjeldas poolte pereelu nii nagu see talle paistis. Lisaks andis tunnistaja ütlusi 31.08.2014 sündmuse kohta, s.o tunnistaja kirjeldas, kuidas vastu 31.08.2014 hommikut pöördus XXXtema poole seoses süüdistatava tekitatud vigastustega. XXX selgitas samuti, et on nüüdseks teadlik 2014. aasta aprilli lõpu või mai alguse intsidendist, kui tema poeg oli hoidnud XXX kõri terve öö pihus. Kohus märgib, et XXX ütlusi, mis puudutavad talle hilisemalt teatavaks saanud ja aprillis 2014 toimunud sündmusi, ei saa asjas tõendina kasutada;

§-i 66 lg 21 p-de 1-4 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel tõend va kui 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata

§ 291

lg 1 nimetatud põhjusel (so vahetu tõendiallikas on surnud; keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast; ei ole võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu; tema asukohta ei ole suudetud mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha; ei saa kohtusse ilmuda muu takistuse tõttu, mis on kõrvaldamatu või mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured ning taotluse esitanud pool on teinud kõik mõistlikud pingutused tema kohtusse toimetamiseks). Tunnistaja XXX osas tuleb nentida, et kuigi tunnistaja näol on tegemist J.L-i emaga, nähtus nii tunnistaja olekust kui ütlustest fakt, et ema ja poja suhted ei ole kõige paremad. Nimetatud asjaolu kinnitasid ka J.L , XXX ja XXX. Faktis, et varahommikul vastu 31.08.2014 ilmus tema juurde kannatanu XXX, puudub kohtul alus kahelda, kuid nimetatud sündmuse puhul tuleb nentida ühe olulise vastuolu esinemist, mida kohus käsitleb kannatanu ütluste analüüsimisel. Tunnistaja XXX ütlustes selle kohta, et ta viibis koos süüdistatava ja kannatanuga 19.08.2014 Rävala pst asuvas notaribüroos, puudub kohtul alus kahelda – nimetatud fakti kinnitavad üksmeelselt ka süüdistatav ja kannatanu. Samas väitis tunnistaja, et ta ei kuulnud mida XXX ja J.L omavahel rääkisid, kuna seisis rohkem kõrval , seejärel seletas tunnistaja, et XXX ja J.L olid notaribüroo eesruumis põhimõtteliselt tema kõrval. Tunnistaja on andnud vastuolulisi ütluseid – kohtule jääb arusamatuks, kas tunnistaja siis seisis süüdistatava ning kannatanu kõrval või seisis nendest siiski eemal. Kohtule ei tundu eluliselt usutav, et isik, kes seisab ühes ruumis koos talle lähedaste inimestega ning jälgib nende tegevust / /, ei tea, millest omavahel räägitakse. Samas oli tunnistaja täpselt teadlik täpselt XXXlöökide arvus J.L-ile . Seega on tunnistaja XXX ütlused kasutatavad üksnes osas, mis see puudutab mainitud isikute viibimist Rävala pst notaribüroos, samas nimetatud fakti üle asjas vaidlus puudub. Kuigi kohtule on esitatud 11.04.2014 ja 31.08.2014 raviasutuse poolt koostatud dokumendid, kinnitamaks kannatanule tekitatud kehavigastusi, tuleb vaatamata sellele nentida, et kõige olulisemaks, J.L süüstavaks tõendiks on siiski kannatanu XXX ütlused – keegi asjas üle kuulatud isikulistest tõendiallikatest kehalise väärkohtlemise episoodide vahetuks tunnistajaks ei olnud v.a poolte ühine laps. Kitsalt kokku võttes rääkis kannatanu kohtus kuriteosündmustest, süüdistatav omakorda asus seisukohale, et XXX kirjeldatut ei ole tegelikkuses toimunud. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-114-13 märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile, sest vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna vastu olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas kannatanu XXX ütluste usaldusväärsus mõnevõrra problemaatiline ning kohus nendib, et asjas ei ole võimalik üheselt väita, et kannatanu ütlused on läbipaistvad, kontrollitavad, eluliselt usutavad ning täielikult riimuvad teiste asjas uuritud tõenditega. Esmalt andis kannatanu XXXütlusi selle kohta, et sai 2012 teada J.L-i teisest naisest, XXXst. Kannatanu sõnul toimus siis ka esimene vägivallaepisood, mis sai fikseeritud nii EMOs kui ka politseis, kus ta kirjutas hiljem, et neil oli J.L-iga omavaheline tüli. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et kui J.L esimest korda peksis, olid hoopis hullemad vigastused, sest nüüd (s.o 2014) peksis süüdistatav pähe, riiete alla, mida näha polnud. Samas andis kannatanu XXX ütlusi ka selle kohta, et kui ta sai teada, et J.L on teine naine, proovisid nad J.L-iga kunstlikku viljastamist, sest ta lootis, et J.L on tema juures, kui neil on veel laps, kuid lõpuks tuli mõistus pähe, et meest ei hoia lapsega kinni. Kohtule esitati süüdistatava vägivaldset iseloomu kinnitava tõendina 2010 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, kus on kannatanuks XXX. Kohtule ei esitatud 2012 kannatanule tekitatud ja EMO-s fikseeritud vigastusi kinnitavat tõendit, vaatamata asjaolule, et kohtu arvates viidanuks nimetatud dokument süüdistatava vägivaldsele iseloomule ning vägivaldsusele just kannatanu suhtes kordades kindlamalt, kui 2010 (s.o 2 aastat varasem) kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kannatanu versioon sellest, et ta üritas peale süüdistatava poolt ulatuslike vigastuste tekitamist süüdistatavast rasestuda selleks, et meest n.ö kinni hoida võib tunduda veider, kuid kahtlemata ei saa seda tunnistada automaatselt eluliselt ebausutavaks. Samas annab see kohtule märku asjaolust, et XXX jaoks oli suhe ning suhte jätkumine J.L-iga oluline. Kohtule esitati tõendina ka 09.06.2014 kõnesalvestus (mille kohta on koostatud 30.09.2014 asitõendi vaatlusprotokoll); kõne käigus heidab kannatanu korduvalt J.L-ile ette oma mõnitamist, sõimamist (vt tlk 36, 38, 39, 41, 45, 55 jne) tehes sellesisulisi märkusi enam, kui viiteid löömistele (viimaseid süüdistatav samas kohe eitab). Edasi andsid kannatanu XXX ja tunnistaja XXX riimuvaid ütlusi selles, et XXX üritas 2012 XXX kontakteeruda – kannatanu sõnul saatis ta e-kirja, millele mittevastamist XXX aprillis 2014 kohtumisel kahetses; lisaks selgitanud H. Sopp, et J.L ei lubanud tal vastata. Tunnistaja XXX selgitas, et sai tõesti J.L-i naiselt meili, kuid midagi sellist nagu kirjeldas kannatanu, tunnistaja ei rääkinud. XXX märkis, et ta ei pidanud vajalikuks kannatanu kirjale vastata, XXX ka helistas talle, kuid ta ei soovinud kõnedele reageerida. Seega on tunnistaja XXX ja kannatanu XXX ütlused viidatud osas lahknevad. Samuti on kohtule esitatud kaks versiooni sellest, mis põhjusel XXX ja XXX aprillis 2014 kannatanu vanemate juures kohtusid: 1) kannatanu XXX sõnul tuli initsiatiiv J.L-ilt, kes tõi XXX tema vanemate juurde, et kannatanu XXX räägiks. Lisaks mainis kannatanu, et kohtumisel ütles J.L, et nad elavad kas kõik viiekesi koos või jääb J.L kannatanuga elama; 2) tunnistaja XXX ja süüdistatava J.L-i sõnul tuli initsiatiiv XXX, sest viimane tahtis J.L-i teise naisega kohtuda. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu XXX ütlused usaldusväärsed. Esmalt kahtleb kohus XXX sõnades, mille kohaselt kahetses H. Sopp, et ta ei vastanud kannatanu 2012 e-kirjale ning põhjendas seda J.L-i poolse keeluga. Tunnistaja XXX jättis kohtule endast mulje kui äärmiselt tarmukast naisterahvast; kohus pöörab siinkohal tähelepanu ka XXX ütlustele, milles XXX kirjeldas nn „kurikajuhtumit“ – selle lahendamisel oli XXX XXX sõnul oluline roll. Kohtu jaoks on ebausutav, et XXX juhindus 2012 kannatanu e-kirjale vastamata jättes J.L-i poolsest keelust, pigem on usutavam XXX ütlus selles, et ta lihtsalt ei soovinud kirjale vastata. Kohus kahtleb ka XXX sõnades, mis puudutavad XXX ja kannatanu kohtumist initsieerinud isikut. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et XXX on see, kes oli juba varem üritanud XXX ühendust võtta, kuid see ei olnud õnnestunud. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et naine, kes saab teada, et tema mehel on pikaajaline kõrvalsuhe ja sellest suhtest ka laps ning varasemad kontaktivõtmised naisega on nurjunud, üritab luua võimaluse selle naisega kohtumiseks. Lisaks tundub absurdne kannatanu väide selles, et omavahelisel kohtumisel oli juttu ka ühiselt elamisest. Kõik isikud: kannatanu ise, tunnistajad XXX, XXX ja süüdistatavad viitasid, et õhtu oli rahulik kuni kurikatega varustatud kamba ukse taha ilmumiseni. Arvestades XXX isikut ei tundu kohtule usutav, et saunaõhtu kulgenuks sedavõrd unises ja rahulikus tempos, kui J.L oleks mõlema naise ees esinenud nägemusega hakata elama kõik koos kommuunis. Järgnevalt nõustub kohus kaitsjaga selles, et XXX ütluste usaldusväärsust õõnestab märkimisväärselt aprillis 2014 kannatanu ema juures maal toimunud nn „kurikajuhtum“. Esmalt ei sea kohus kahtluse alla, et selline sündmus toimus – selles osas andsid riimuvaid ütlusi kannatanu, süüdistatav ning tunnistajad XXX ja XXX. Süüdistatav J.L seostas sauna ukse taha ilmunud ja erinevate abivahenditega varustatud noortejõugu ilmumist XXX, mida viimane kategooriliselt eitas. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX selgitas kohtule, et talle kinnitasid nii elukaaslane XXX kui poeg talle, et XXXa ja XXXi ühine poeg oli üheks jõuguliikmeks. Tunnistaja sõnul rääkis poeg talle, et mineku põhjuseks oli jutt, et J.L oli lubanud tema õe ära vägistada. Kohtu hinnangul on XXXa ütlused usaldusväärsed, kohus võiks möönda, et tunnistaja XXXat kallutanuks oma meest, XXXi mustama asjaolu, et XXX pettis teda XXX, kuid kohus ei oska esile tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks oleks tunnistaja XXX pidanud oma poja seotuse osas aprilli 2014 nn „kurikajuhtumiga“ välja mõtlema ning seejärel ka veenvalt kohtus esitama. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et XXXil ja XXXolid aprillis 2014 lähedased suhted. Kohus nõustub kaitsja loogikaga selles, et sauna ukse taha ilmunud jõuk pidi olema J.L-i viibimiskohast teadlik ning on eluliselt usutav, et sellekohane teave sai pärineda kannatanu XXX. Märkimisväärne on see, et 09.06.2014 telefonivestluses eitab kannatanu kategooriliselt kurikasündmusele eelnevat suhtlust XXX , seejärel märgib süüdistatav, et telefoni kõneeristuse pinnalt on hõlpsasti kindlaks tehtav, kas kannatanu ja XXX on sündmusele eelnenud ajal suhelnud. Edasine dialoog poolte vahel on järgmine: kannatanu Süüdistatav: kannatanu: Seega kannatanu alguses eitab oma suhtlust XXX , kuid seejärel, kui süüdistatav osundab võimalusele see fakt kindlaks teha, möönab kannatanu suhtluse toimumist, konstanteerides samas, et selle sisu tagantjärele võimalik kindlaks teha ei ole. Kohtus kuulati kannatanu ja J.L-i vahel 09.06.2014 toimunud telefonivestluse salvestist (vt ka 30.09.2014 asitõendi vaatlusprotokoll). XXX salvestas kõne omal algatusel. 09.06.2014 toimunud kõne iseloomustab asjaolu, et kannatanu on oma sõnades ja väljendustes väga ettevaatlik; kohus ei saa märkimata jätta, et kannatanu poolt kirjeldatud minevikusündmusi (s.o vägivallaepisoodid 2012 aastast alates, 07.04.2014, 08.04.2014 ja 09.04.2014) arvesse võttes on kohtule kannatanu tagasihoidlikkus veidi arusaamatu – olles kõne lindistamas oleks iga mõistlik isik kaalukate tõendite jahil kohtu arvates olnud toimunud vägivalda silmas pidade märksa julgem ja sõnaohtram, kuid millegipärast kannatanu seda ei ole ning valib terve kõne vältel hoolikalt oma sõnu. Kõnesalvestis on mõnevõrra vastuolus kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustega ja nimelt: 1) kohus kahtleb XXX versioonis selles, et ta jäi 07.04.2014 ja 08.04.2014 väidetavate vägivallajuhtumite toimumise ajal rahulikuks. Kannatanu ütlustest nähtub asjaolu, et ta ei hakanud J.L-ile vastu, oli vaikselt ja lasi kõigel toimuda. 09.06.2014 telefonivestluses süüdistatav iseenesest ei eita, et kannatanu ja tema vahel oli füüsiline kontakt, kuid samas märgib süüdistatav, et kannatanu kriiskas (millist väidet kannatanu kõnes ümber ei lükka), rabeles, roomas põrandal ning kiskus süüdistatava käest viimase telefoni. Kannatanu märkis oma ütlustes üksnes, et J.L hakkas XXX helistama, ta hakkas karjuma ja siis hakkas J.L lööma – löömistele kannatanu oma sõnutsi vastupanu ei osutanud; 2) kohtuistungil andis kannatanu XXXütlusi selle kohta, et 10.04.2014 tuli talle tuttav maale autoga järgi, 11.04.2014 läks ta politseisse, seejärel võttis J.L töö juurest ära tema korterivõtmed, korteri luku vahetas J.L ära ning tal ei olnud kusagil elada, ta kartis J.L . 09.06.2014 J.L-i ja kannatanu vahel toimunud telefonivestluses märgib kannatanu J.L-ile , et ei tule koju, sest ei taha jälle olukorda, kus J.L teda sõimab, mõnitab. Samuti märgib XXX, et tema ja XXX plaanivad hakata koos elama. Kannatanu XXXja tunnistaja XXX andsid kohtuistungil ütlusi selle kohta, et kannatanu läks ööl vastu 31.08.2014 peale J.L-i poolset vägivalda tunnistaja XXXjuurde. Tunnistaja XXX väitis kindlalt, et kannatanu helistas talle 04.30-st ning kannatanu jõudis tema juurde mõni minut peale kella 05.

1. Kannatanu selgitas, et J.L peksis teda ca 03.30-ni, seejärel jäi mees magama ning tal õnnestus välja hiilida. Edasi andsid kannatanu ja tunnistaja XXX riimuvaid ütlusi selles, et nad üritasid tellida taksot, see oli raske, kuid lõpuks takso tuli ja nad läksid EMO-sse. Tunnistaja XXXsõnul oli XXXseisund halb, kannatanul olid valud, lamada XXXei saanud. Kohtule esitati SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 31.08.2014 patsiendikaart nr 2014053490, millest nähtuvalt saabus XXXEMO-sse hommikul kella 07.45-st ning arst võttis kannatanu vastu kella 08.26-st. Kohtule ei tundu eluliselt usutav, et kannatanu ja tunnistaja XXX nägid ca 2h ja 30min vaeva vaba takso leidmisega olukorras, kus kannatanu seisund oli tunnistaja sõnul väga halb; kohus märgib, et Tallinna linnas peaks vaba takso leidma siiski lühema aja jooksul – peale kella 05.00 liigub taksosid ringi mh ka põhjusel, et lennureisijad peavad jõudma varahommikul lennujaama. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu näol on tegemist meditsiinitöötajaga, kohtule ei tundu eluliselt usutav, et kannatanu – olles ise meditsiinitöötaja ning tunnistaja poolt kirjeldatud seisus – ei mõelnud vaba takso puudumisel kordagi sellele, et kutsuda kiirabi. Kannatanu ütluste usaldusväärsust osas, mis need puudutavad J.L-ile esitatud süüdistust KarS § 120 järgi, käsitleb kohus edaspidi. Kohtu hinnangul on sarnaselt kannatanule ebausaldusväärsed ka süüdistatava ütlused. Süüdistatav distantseeris end täielikult igasugusest vägivallast, samas nähtub pooltevahelisest 09.06.2014 peetud telefonivestlusest, et poolte vahel on siiski enne 09.06.2014 füüsiline kontakt toimunud. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et soovis kannatanust rahumeelselt lahku minna, 09.06.2014 vestluses ei palunud ta kannatanut koju tagasi eesmärgil temaga edaspidi koos elada vaid seetõttu, et lahendada pooleliolevad küsimused (laps, vara jne). Kohtu arvates nähtub 09.06.2014 kõnesalvestiselt siiski fakt, et süüdistatav üritab kannatanut veenda kooselu jätkamises. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kannatanu ja süüdistatava ütlused on usaldusväärsed osaliselt ja seda üksnes osas, mis need langevad täiel määral kokku kriminaalasjas uuritud teiste ja kohtu jaoks tingimusteta usaldusväärsete tõenditega. II. J.L-ile esitatud süüdistus KarS § 122 (alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi) 07.04.2014, 08.04.2014 ja 09.04.2014 episoodid: J.L-ile on esitatud süüdistus 7 aprillil, 8 aprillil ja 9 aprillil 2014 kannatanu XXXsuhtes füüsilise vägivalla tarvitamises. Vaatamata asjaolule, et tegemist on kolme eraldiseisva, ajaliselt ja ruumiliselt lahutatud episoodiga, peab kohus vajalikuks käsitleda neid koos, sest kohtu hinnangul on need olemuslikult seotud. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et XXXfikseeriti 10.04.2014 ja 11.04.2015 tõepoolest tervisekahjustused. Kohtule esitati tõendina XXXläbivaatuse protokoll 10.04.
2. Protokolli kohaselt tuvastati kannatanu lõua vasakul pool kollane/sinine verevalum ligikaudu 3m2 (õige ilmselt 3 cm2) ulatuses, samuti oli kannatanu üla- ja alahuul nähtavate nahamarrastustega. Kannatanu pöördus vigastuste fikseerimiseks ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus XXXtuvastati pindmised hematoomid (3-4 päeva vanused) ülemisel huulel, parema küünarvarre, vasaku õlavarre, parema reie välisküljel (vt teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest). Kannatanu on arstlikul läbivaatusel 11.04.2014 avaldanud, et elukaaslane tuli 07.04.2014 ja 08.04.2014 kodus korduvalt kallale. Kriminaalasjas viidi läbi kohtuarstlik ekspertiis (vt siinkohal 01.10.2015 isiku ekspertiisiakt nr 15E-PõI0177) eksperdi arvamuse kohaselt (vt p 4) ei ole välistatud, et vigastused tekkisid kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Ekspertiisiakti osas märgib kohus, et eksperdi arvamuse näol on tegemist tõendiga, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Pooled vaidlevad selles, kas XXXtuvastatud vigastused tekitas süüdistatav J.L. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et sündmusteahela käivitas fakt, et süüdistatav teatas 03.04.2014 kannatanule, et tal on teine naine ja väike laps (vt kannatanu ja süüdistatava ütlused). Süüdistatava sõnul reageeris kannatanu võrdlemisi valulikult - XXXoli väljendanud, et XXXja laps tuleb ära tappa, nad peavad Eestist ära kolima jne. Märkimist väärib, et seda fakti heidab J.L kannatanule ette ka poolte vahel 09.06.2014 toimunud telefonivestluses. Kannatanu poolt istungil antud ütlustest nähtuvalt jäi XXXoma sõnade kohaselt rahulikuks, sest vähimgi liigutus, sõna vms ärritanuks J.L. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kannatanu võttis süüdistatava teadet teise naise ja lapse osas sedavõrd stoiliselt nagu kannatanu oma ütlustes kirjeldada üritab – teatavat ärritust täheldab kohus kannatanu hääles, kui pooled puudutavad XXX ja tema lapse teemat oma 09.06.2014 toimunud telefonivestluses. Samuti ei ole kohtu jaoks usaldusväärne kannatanu versioon selles, et ta lasi J.L-i poolsel vägivallal rahulikult toimuda, vastu rääkimata ja midagi ise ette võtmata – 09.06.2014 telefonivestlusest nähtub siiski fakt, et kannatanu võis ka ise olla aktiivne. Kohus on juba eespool käsitlenud asjaolu, et arvestades kannatanu kirjeldatud vägivalda, mis toimus sisuliselt kolmel järjestikusel päeval (s.o 7, 8 ja 9 aprillil) on kannatanu 09.06.2014 telefonivestluses vägagi tagasihoidlik minevikusündmuste meenutamisel. Kohus märgib, et kahtlemata kaotab süüdistatav nii mõnelgi korral enesevalitsuse ning kannatanul olnuks hea võimalus süüdistatava vastu vettpidava tõendi saamiseks. Kahetsusväärselt ei saa kohus välistada, et kannatanu ettevaatlikkus võis olla tingitud eesmärgist vältida talle ebasoodsa teabe käsitlemist. Kohus ei saa mööda vaadata asjaolust, et tunnistajad XXX, XXX, XXX ja XXXei näinud kannatanul 09.04.2014 silmaga nähtavaid vigastusi, sealjuures viibisid tunnistajad XXXja XXX XXX saunas. Tunnistaja XXX mainis, et käis poolte ühise lapse sünnipäeval (08.04.2014), kannatanu ütles talle siis, et neil ei ole kõik korras, eks Andrus ise räägib ning seejärel oli kannatanu avaldanud XXX, et J.L on teine naine ja laps; J.L-i poolsest vägivallast XXX ei rääkinud, kuigi XXX sõnul oli ta näinud, kuidas poeg on minia suhtes vaenulikult meelestatud ning minia-ämma suhteid hindab kohus antud kaasuses vägagi usalduslikeks. Kohus ei kahtle selles, et süüdistatava ja kannatanu suhted olid ajavahemikul 07.04.2014 – 10.04.2014 teravad ja konfliktsed, samuti ei kahtle kohus asjaolus, et poolte vahelised sõnavahetused võisid üle kasvada füüsiliseks kontaktiks, kähmluseks. Kohus kahtleb XXX esitatud versioonis selle kohta, et J.L peksis teda kirjeldatud ulatuses ja süüdistuses näidatud määral. Esmalt on kannatanu 11.04.2014 arsti vastuvõtul märkinud, et sai elukaaslaselt 5-6 lööki mõlemale poole vastu kõrvu – jalaga ja rusikaga. Kohus ei saa mööda vaadata asjaolust, et ajas on löökide arv kasvanud (vt siinkohal süüdistusaktis kirjeldatud löökide arv 07.04.2014 ja 08.04.2014 ning kannatanu ütlused); kannatanu ei ole arsti vastuvõtul sõnagagi maininud näpuga torkimist, mis – kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt tekitas talle valu ja kestis juba aastaid. Teiseks on kannatanu kirjeldanud korduvaid lööke rusikatega pea- ja kõrvapiirkonda, samas on kannatanul tuvastatud üksnes 1 sinikas vasakul lõuapiirkonnas. Kuigi kannatanu väitis, et J.L õppis aastate vältel lööma nii, et sinikaid ei jää, kohtu jaoks ebausutav, et kannatanu poolt kirjeldatud löökidest absoluutselt mittemingisuguseid jälgi ei jäänud. Kolmandaks kirjeldas kannatanu oma ütlustes (ja näitas näppudega) kuidas J.L teda sõrmega torkis (kõrvadesse, peapiirkonda), sarnaselt oli J.L toiminud kannatanu sõnul (ja esitatud süüdistuse loogika kohaselt) 07.04.2014 sõiduautos ajal, mil süüdistatav juhtis samaaegselt ka sõidukit. Kahtlemata inimeste võimes tegeleda üheaegselt erinevate tegevustega nendib kohus, et esmalt on mõistlik eeldada, et torgitav tõmbub instinktiivselt eemale ja seega tuleb torkijal senisest enam sõiduki juhtimise kõrvalt keskenduda, sihtida ning teiseks ei ole kohus kindel kannatanu sõnades selle kohta, et J.L-i poolne torkimine põhjustas talle füüsilist valu, mis on vajalik teokoosseisu sisustamiseks. Kohtu jaoks on 07.04.2014 ja 08.04.2014 episoodides liiga palju vasturääkivusi ning kohus peab pigem tõenäoliseks pooltevahelist, mõlemapoolset kähmlust. Samas ei räägi J.L-i kasuks fakt, et isik on täielikult eitanud kannatanu löömist. Kohus märgib, et kannatanu löömise fakt koorub siiski välja pooltevahelisest telefonivestlusest ning kohus ei välista, et J.L võis kannatanut jalaga lüüa (vt tlk 57). Samas ei ole kohtu jaoks jällegi usutav kannatanu versioon selles, et süüdistatav lõi talle jalaga näkku ning seejärel tekkisid tal 10.04.2014 läbivaatusel tuvastatud huulevigastused. Isiku läbivaatuse protokollile on lisatud värvilised pildid, millest nähtuvalt olid kannatanul paranemisjärgus (s.o kärn) vigastused huulte sissepoole jääval limaskestal. Olukorras, kus mees lööb naist jalaga näkku, s.o huulte piirkonda, tuleb nentida, et jalalöögi tagajärjel peaks kahjustatud ala olema suurem ning kohtu arvates on väga keeruline sihtida jalalööki selliselt, et kannatanule tekiks kärnariba tlk 13 asuval pildil kujutatud kohta (üla- ja alahuul) – vrdl siinkohal nimetatud pilti nt tlk 19 alumise pildiga, millel jäädvustatud huulevigastuse tekkemehhanismis kohus erinevalt tlk 13 jäädvustatud vigastusest ei kahtle. Jalalöögi osas andis kannatanu ütlusi selle kohta, et see toimus 08.04.2014, s.o samal päeval, kui õhtul oli XXX sünnipäev. Kohus märgib, et 08.04.2014 õhtul oli huulevigastus seega värske, samuti ei saa välistada paistetust. Tunnistaja XXX (kellele XXX tol õhtul ütles, et J.L on teine naine ja laps) vigastusi XXX ei märganud; sinikat saab kohtu arvates meigitoodetega võrdlemisi hästi varjata, samas on see veidi keerulisem huulevigastuse puhul. Kokkuvõtvalt ei välista kohus, et süüdistatav lõi kannatanut 07.04.2014 ja 08.04.2014 (kannatanu on järjepidevalt väitnud, et vägivald oli kahel järjestikusel päeval) omavaheliste tülide käigus, kuid kahtlemata ei saanud vägivald olla ühepoolne ja nii ulatuslik, kui seda väidab kannatanu. Kannatanul on fikseeritud vasakul, alalõual sinikas, kohus peab tõenäoliseks, ei sinika põhjustanud löögi tagajärjel tundis kannatanu valu. Samuti puudub vaidlus selles, et kannatanul tuvastati kõrvavigastus, arvestades eksperdi arvamust ja 09.06.2014 telefonivestluse sisu ei saa kohus välistada võimalust, et märgitud vigastuse põhjustas süüdistatava löök. Asjaolu, et kannatanu kurtis aprillis 2014 kõrvavalu ja selgitas, et see on elukaaslase tegevuse tagajärg, kinnitas ka kohtu jaoks usaldusväärne tunnistaja M. Jakobson. Kohus loeb seega tõendatuks, et süüdistatav lõi kannatanut jalaga ning mõned korrad rusikaga (enamat ei luba väita kannatanu meditsiinidokumendid). Löökide intensiivsust kannatanul tekitatud tervisekahjustuste vähesust ja tunnistajate ütlusi nende mittemärkamise kohta arvesse võttes kohus ülemäära suureks hinnata ei saa. 09.04.2014 episoodis väitis kannatanu, et nad tülitsesid süüdistatavaga voodis olles, J.L oli armukade, hoidis teda kinni, pigistas kõrist nii, et tal oli valus ja ei lasknud liigutada. Kohus ei kahtle selles, et J.L oli armukade – nimetatud asjaolu nähtub ka poolte vahel 09.06.2014 toimunud telefonivestlusest. Tunnistaja XXX ütlustega on tõendatud, et kuigi tema, J.L ja kannatanu magasid eraldi tubades olid uksed tubade vahel siiski lahti – tunnistaja selgitas, et oli palav ja muidu ei oleks saanud seal olla. Tunnistaja sõnul ei kuulnud ta mitte midagi, kuigi XXX väitel klaarisid nad J.L-iga, s.o rääkisid, tülitsesid. Kohtu jaoks on veider, et kannatanu, kes on 11.04.2014 arsti vastuvõtul rääkinud 07.04.2014 ja 08.04.2014 intsidentidest ei ole kordagi puudutanud seda, et ka 09.04.2014 oli tal elukaaslasega vahejuhtum, mis seisnes mehe poolt vägivalla tarvitamises. Arvestades asjaolu, et kannatanu on kohtule andnud läbivalt vastuolulisi, süüdistatava teopanust suurendavaid ütlusi, leiab kohus, et nimetatud episoodis tuleb tunnistaja XXX ütlusi arvesse võttes kannatanu sõnadesse selles, et ta tundis J.L egevuse tagajärjel valu, suhtuda kriitiliselt. Kohtu hinnangul tuleb antud episoodis J.L õigeks mõista. J.L-ile esitatud süüdistus KarS § 120 (alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 120 lg 1) järgi. J.L-ile on esitatud süüdistus selles, et ta ähvardas 09.06.2014 kella 13.07 ajal telefoni teel XXX’i sõnadega “ ma võtan su kinni ja lõikan su kõri läbi lihtsalt“, „sa alles saad peksa“, „sa saad füüsilist valu tunda“. Kannatanu viibis sel ajal Tamsalus XXXasuvas majas, J.L helistas telefoninumbrilt XXX kannatanu telefoninumbrile XXX. Kuna J.L on kannatanu suhtes varasemalt korduvalt olnud vägivaldne ning agressiivne, võttis kannatanu kahtlustatava ähvardust reaalselt ning tal oli põhjendatud hirm oma elu ja tervise pärast. Kohtus kuulati 09.06.2014 kõne salvestust, mille kohta on koostatud 30.09.2014 ka asitõendi vaatlusprotokoll. Kohus märgib, et salvestuse mahakirjutus on vigane, tegemist ei olnud üksnes tehniliste vaid kohati ka sisuliste ebatäpsustega. Kahtlemata ei saa vaidluse all olla fakt, et J.L tõepoolest kasutab telefonivestluse käigus süüdistuses märgitud fraase. Samas on kohtu arvates vaieldav fakt, et käesoleval juhul on täidetud teokoosseis. Käesoleval juhul ei ole kohtu arvates täidetud kohtupraktikas kinnistunud tingimused, mis võimaldaksid rääkida sellest, et kannatanu võttis süüdistatava juttu tõsiselt. Kehtivas kohtupraktikas on asutud seisukohale (vt RKKKo lahend nr 3-1-1-59-11), et KarS § 120 järgi saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kohus märgib, et 09.06.2014 episoodi osas esitatud süüdistuses märgitud fraase kasutab süüdistatav kõne keskel, vaatamata süüdistatava sõnakasutusele ei katkesta kannatanu vestlust. Kannatanu toonist, vastustest jms ei saa kohus kuidagigi järeldada, et kannatanu võttis süüdistatava sõnu tõsiselt, veelgi enam - kõne lõpus pooled isegi muhelevad (kui tuleb juttu kannatanu käsitööarmastusest). Kohus märgib täiendavalt, et ka juhul, kui reaalne hirmutunne on aja jooksul möödunud, peaks sellest puudutatud isiku juuresolekul avalikult rääkimisel teatav emotsioon siiski avalduma. Samas veendumust selles, et kannatanu kuidagi süüdistatavat kardaks või oleks minevikus tõsiselt kartnud, ei tekkinud kohtul ka hetkel, kui kannatanu andis kohtuistungil käsitletud episoodi osas ütlusi. Kannatanu vastus, mis puudutas J.L-i kõne blokeerimise või nendele mittevastamise võimatust jne jäi kohtule arusaamatuks. Lisaks tuleb nentida, et pooled kohtusid 19.08.2014 notaris, tehingule eelnevalt pidid pooled kohtu hinnangul suhtlema; kohtu jaoks on kummaline, et kannatanu läks ise notarisse kohale (teades tõenäoliselt, et sinna võib ilmuda ka teda tappa ähvardanud J.L) selle asemel, et oma hirme vältida ning kedagi nt tehinguks volitada. Kahtlemata omab ähvarduste reaalsust hinnates tähendust ka XXXkinnitus, et süüdistatav ei teadnud kõne ajal, kus ta elas. Olukorras, kus süüdistatav ähvardab kannatanut ning viimane ei võta neid ähvardusi tõsiselt, võiks iseenesest kaaluda seda, kas süüdistatav pani toime kuriteokatse (vt RKKKo nr 3-1-1-5911). Lahendis nr 3-1-1-7-07 on RKKKo märkinud, et ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga. Ähvardamisena ei ole vaadeldav kahju tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine, mis asjasse puutumatute kolmandate isikute silmis veenvust ei oma. J.L iseloomustasid tema lähedased kui kergesti ärrituvat isikut juhul, kui asjad ei lähe nii nagu ta tahab. Kohus tunnistajate ütlustes ei kahtle ning märgib, et kahtlemata ei saa J.L-i plahvatuslik iseloom tulla üllatusena ka süüdistatavaga aastaid koos elanud kannatanule. Kõnest nähtub üheselt, et J.L on närvis, läheb kõne jooksul veelgi rohkem närvi ning kohus põhimõtteliselt nõustub kaitsjaga selles, et kannatanu teatud määral ka provotseerib süüdistatavat. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava sõnad kõne tervikuna silmas pidades veenvad ja usutavad. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et J.L tuleb XXXähvardamises õigeks mõista. Sarnaselt kaitsjaga ei saa kohus kahjuks välistada, et XXXlindistas kõne eesmärgiga saada n.ö sobivaid tõendeid. J.L-ile esitatud süüdistus KarS § 122 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi) 19.08.2014 ja 30.08 – 31.08.2014 episoodid: XXXandis kohtuistungil ütlusi, et J.L lõi teda Rävala pst asuvas notaribüroos, liftide juures rahakotiga vastu kõri ja kõhtu, sõimas ja süüdistas. Ta tundis valu, läks uuesti ootesaali, vaatas ennast peeglist. Tunnistaja XXXküsis, kas kõik on korras, ta vastas eitavalt ning läks uuesti tagasi liftide juurde. Kui liftist väljunud inimesed ära läksid, lõi J.L teda uuesti kõhtu nii, et tal oli valus. Tunnistaja XXXselgitas, et viibis 19.08.2014 Rävala pst notaribüroos, seal olid kannatanu ja J.L ; viimase osas märkis tunnistaja, et J.L oli käes rahakott. Tunnistaja ei eita, et süüdistatav ja kannatanu läksid koos lifti, kuid tunnistaja mingisugust vägivalda ei märganud, v.a seda, et hoopis kannatanu vehkis J.L-i silme ees pakiga. J.L eitas asjaolu, et ta tarvitas XXX suhtes vägivalda ja märkis, et kannatanul oli käes pakk, milles olid asjad lapsele ning kannatanu vehkis tema silme ees eneseabiõpikuga, soovitades tal seda lugeda. Kohtu jaoks ei ole antud episoodis kannatanu versioon usutav. Esmalt on notaribüroo näol tegemist avaliku kohaga. 19.08.2014 oli J.L-i suhtes kriminaalmenetlus juba alustatud (vt kannatanu ütlused selle kohta, et helistasin uurijale, samuti tehti asjas menetlustoiminguid 10.04.2014 – vt isiku läbivaatuse protokoll), lisaks oli J.L teda 09.06.2014 telefonivestluse käigus ähvardanud tappa ja kannatanu tundis enda sõnutsi süüdistatava ees sõnulseletamatut hirmu. J.L-i vägivaldsus ei takistanud kannatanul 1) lahkumast süüdistatavaga koos, kuigi kannatanu oleks võinud iseenesest oodata ära ka tunnistaja XXX; 2) peale seda, kui kannatanu sai oma sõnul süüdistatava poolt kõigest jõust löödud rahakotiga valu tekitavalt vastu kõri ja kõhtu, läks kannatanu uuesti ootesaali (kus viibis ilmselt peale tunnistaja XXX ka veel inimesi, sh oli ruumides nt tehingu tõestanud notar) ning siis naases talle valu tekitanud J.L-i juurde. Kohtu jaoks on kannatanu käitumine irratsionaalne. Kohus ei välista taaskord, et pooled võisid omavahe tülitseda ja kes rahakoti, kes pakiga (kohus siinkohal peab täiesti usutavaks J.L-i ja tunnistaja XXX sõnu selles, et kannatanul oli pakk käes – asjas puudub vaidlus selles, et XXX viibis sel ajal J.L-i juures ning on usutav, et eemalviibiv ema saatis lapsele asju) teise nina all vehkida ja isegi teist riivata, kuid kohus ei pea kannatanu sõnu toimunu ja talle tekitatud valu osas usaldusväärseks. Kohus ei saa välistada, et kannatanu on toimunu (ja eelkõige talle tekitatud valu osas) liialdanud. Märkimist väärib, et muidu tõendamiseseme asjaolusid võrdlemisi hästi mäletanud tunnistaja XXX andis ütlusi selle kohta, et samuti oli Andrus oli Anu kas koridoris või liftis ähvardanud, ta ei mäleta täpselt ja ei ole kindel, kas kaasnes ka füüsiline vägivald. Kohtu hinnangul on enam kui tõenäoline, et kannatanu poolt kirjeldatud täie jõuga antud korduvaid lööke kõrri ja kõhtu oleks tunnistaja siiski kasvõi ähmaselt mäletanud, s.o vähemalt osas, et mingisugune vägivald siiski toimus. J.L tuleb kohtu arvates 19.08.2014 episoodis õigeks mõista. 30.08.2014 – 31.08.2014 episoodis andis XXX ütlusi selle kohta, et ajavahemikul 30.08 – 31.08.2014 viibis ta oma korteris, Kalda 60-
3. Kuna J.L oli lapsega maal, siis vahetas ta XXXga 28.08 lukud ära. 30.08.2014 ta kedagi ei oodanud, ta arvas, et J.L tuleb pühapäeval, 31.08 – lapsel pidi kool hakkama ja nad pidid selleks ajaks linna tulema. Tema ema, Helve helistas talle, oli närvis ja mures, ütles, et J.L tuli maale, võttis asjad ja lapse. J.L hakkas Väinurme külast sõitma, sealt sõidab umbes tund, oli õhtune aeg, kella 22.00 paiku. Ema helistas, sest kartis – ta oli J.L-iga suvel, maal ema juures kohtunud, ema nägi, kuidas J.L teda saunas kinni hoidis. Ema kartis, et ta on J.L-iga kahekesi, ta ütles emale, et laps on tema juures ning ta ei usu, et midagi juhtub. Ta kartis, kuid tal ei jäänud muud üle – ta oli terve suve põgenenud, tal ei olnud elukohta. Ta mõtles, et see ei saa kestma jääda, ta ei saa terve elu põgeneda. J.L saabus koos lapsega ca 23.
4. J.L proovis oma võtmega ust avada, kuid kuna ta oli lukud ära vahetanud, siis J.L ei saanud. Ta teadis, et J.L on koos lapsega ukse taga, ta tegi ukse lahti, sest ei jäta ju last ööseks ukse taha. J.L oli väga vihane, küsis mis ta tema korteris passib, lamab tema diivanil ja vaatab tema televiisorit; miks ta korterisse sisse murdis. J.L tuli tema juurde, võttis kahe käega kõrist kinni ja tõstis üles. J.L süüdistas, tahtis võtmeid. Ta ainult kuulas, midagi vastu öelda ei saanud. Kui J.L ta kõrist üles tõstis, tundis ta valu. J.L peksis teda pähe, tiris juukseid, tõstis jalast üles – ta rippus. J.L võttis riidest poekoti, pani pähe, surus alt kinni, torkis silmadesse ja lõpuks koridoris lõi vasakusse külge. See kõik toimus 23.30-st kuni 03.30-ni. Vahepeal J.L rahunes, kutsus lukumehe lukke vahetama. Ta nuttis, J.L ütles, et ta läheks koridori, et laps ei näeks. Korter on avatud, 35m2, seal ei ole ühtegi seina, köök ja tuba, kõik on üks. Laps oli seal kõrval. Laps tuli tuppa, istus tooli peal ja vaatas televiisorit, vahel raamatut. Kui ta koridoris lamas, siis laps läks WC-sse ja nuttis, aga ei öelnud midagi. J.L ja laps läksid voodisse magama, tema läks põrandale. J.L ütles, et ta läheks lapse narisse, kuid tal oli valus ja ta kartis, et ei saa sealt alla. Ta jäi põrandale, voodi ette magama, ta oli pikali. Kui J.L magama jäi, hakkas ta ennast riidesse panema, üks kord J.L ärkas ja küsis, mis ta teeb. Ta ütles, et käis WC-s, J.L jäi uuesti magama, ta läks korterist välja. Ta helistas J.L-i emale, kes elas kõige lähemal. Ta ei jõudnud jalgsi haiglasse minna. Ta läks J.L-i ema juurde, Vabaduse pst
5. Ta helistas enne J.L-i emale ja ütles, et J.L hakkab maalt lapsega tulema. J.L-i ema ütles, et ta tuleks sealt korterist ära ja läheks tema juurde, ta ütles, et ei usu, et J.L lapse ees peksab ning ta jääb sinna korterisse. Öösel läks ta J.L-i ema juurde jalgsi, ta rääkis, mis juhtus. J.L-i ema proovis erinevaid taksofirmasid, lõpuks said nad kätte ja nad sõitsid koos Mustamäele traumapunkti. Süüdistatav J.L selgitas, et kannatanu ootas teda Kalda tn korteris, ta tuli koos lapsega maalt. Ta vaatas, et ukselukud on ära vahetatud, ülemine turvalukk puudus, alumist tema võti enam ei keeranud. Ta koputas, XXXavas ukse. Nad läksid lapsega tuppa, toas läks XXXoma laua ja tooli juurde, hakkas telekat vaatama. Ta läks, istus diivani peale. XXXtõusis tema kõrvalt püsti, võttis köögist tooli, istus lapse ja televiisori vahele, hakkas lapsele rääkima, et miks viimane tahab sellise isaga koos olla, kes käib ja n****b teisi naisi. XXX sõimas ja karjus, ta palus lõpetada. Ta võttis XXX kätest kinni, nad liikusid koridori, XXX hakkas rabelema. Ta lasi XXX lahti, naine ründas teda ja hakkas taguma. Nad olid ukseaugus, ta ütles, et XXX lõpetaks ära sellise suhtlemise, kuivõrd XXXl on niigi raske. Koridor millest ta räägib, oli XXXle nähtav. Mingi hetk XXX rahunes maha, ta küsis XXX võtit, asjad olid autos, et asjad ära tuua. XXX ema saatis maalt mingeid asju, ta palus, et XXX aitaks need kotid ära tuua, et mitu korda käima ei peaks. XXXtuli kaasa. Ta küsis endale ka korteri võtit, XXX ütles, et tal ei ole. XXX nägemuse kohaselt võinuks korteri uks lahti olla ka siis, kui kedagi kodus ei ole. Neil on kodus ka peale sokkide muid asju, siis ta polnud sellega nõus.Ta soovis võtit, et siis nad ei pea ust lukust lahti hoidma. Ta helistas XXXsse, Anule see mingil põhjusel see plaan ei sobinud. Kui XXX tuli, hakkas XXX uuesti ründama, proovisin teda rahustada, võtsin ta õlast kinni, ta oli paljajalu. Lukumees ütles, et ta ei vaheta lukke. Edasi võttis ta asjad ja pakkis need lahti. Ta vaatas kella, tegin XXXle voodi ära, küsis lapse käest kumma kõrval ta magada tahab. Laps vastas, et tema kõrval. Ta küsis XXX käest kas viimasele sobib, et ta magab XXX voodis. Anu polnud nõus, ütles, et magab põrandal, vastas, et pole väärt voodis magama. Poole kahe paiku jäid nad magama. Ta ärkas üles suhteliselt vara, seitsme või kaheksa ajal, märkas, et XXX enam ei ole, mõtles, et äkki XXXon vannitoas, XXXpolnud seal. Siis tõusis XXX üles ja ta tegi neile süüa. Ta helistas XXX, kõnedele XXX ei vastanud, ka mitte sõnumitele. Helistas XXX , teise firmasse ja tellis lukuvahetuse. Lasi paigutada turvaluku, mis eelmine kord ära võeti. Ütles XXXle, et sööme ja lähme kooliasju ostma. Sellepärast nad tulidki maalt varem linna. Ühel hetkel tuli politsei ukse taha. Tunnistaja XXXselgitas kohtus, et ta on käinud XXXlukkusid vahetamas rohkem kui ühel korral. Viimane kord oli tellijaks mees, see ei olnud avamine, oli vahetus, sellepärast ta läkski. Ta ei mäleta, mis kellaajal see oli, oli õhtune tariif, s.o pidi olema peale 22.
6. Mees avas ukse, tagant tuli naisterahvas, neil oli sõnavahetus. Mees pakkus lukk ära vahetada, naine oli vastu. Ta hakkas ära minema, sest selline olukord teda ei rahuldanud. Ta nägi silmanurgast, et naisterahvas tahtis ära minna, aga mees ei lubanud. Kaklust seal ei olnud, ta sai aru, et on perekondlik probleem, mida nad lahendasid. Siis läks ta ära. Kui mees ja naine oma probleeme lahendavad, siis nad ikka karjuvad. Last ta ei näinud. Siis kui naine tahtis ära minna, mees ütles, et jää siia, võttis õlast või kaelast kinni, täpselt ei mäleta; jõupingutust ei olnud, lihtsalt seisis ees. Tal ei ole testrit, ta ei tea, kas keegi oli alkoholi tarvitanud. Tunnistaja XXX andis ütlusi selle kohta, et 31.08.2014 hommikupoole öösel helises tal kella 04.30 telefon. Talle teadaolevalt viibis XXX oma kodus, J.L pojaga maal. XXX helistas, et J.L ja laps tulevad maalt ära, ta ütles Anule, et see ei jääks koju, et tuleks tema juurde. Ta ütles nii, sest 13.06 oli tema juures pahandus, kõva vaidlus; nad olid kolmekesi. Andrus hakkas XXX, siis läks tema sinna vahele, sest ta vaatas, et see asi ei lõpe hästi: J.L oli nii kuri, vehkis XXX silmade ees sirge näpuga, pani käe puusa, ta mõtles, et hakkab lööma. 30.08.2014 ta arvas, et J.L läheb XXX kallale, ta nägi kui vihane J.L oli. Ta arvas, et saab ka oma koosa, kuigi seda ei ole veel juhtunud. 30.08 ütles Anu, et J.L tuleb ju lapsega, ei usu, et J.L midagi lapse ees teeb. Varahommikul talle helistades ütles XXX, et t Telefoni teel XXX rohkem midagi ei selgitanud, XXX saabus mõni minut peale 05.
7. XXX olid marrastused, kriimustused, sinikad igal pool – sinised verevalumid silmade all, punased täpid nagu veri naha all; kael oli marraskil ja punane, käed ka. XXX ütles, et ribid on valusad, hakkas istuma. Ütles, et korra puhkab ja siis läheb haiglasse. Seljal oli XXX selline „latakas“; oli nii paha, ütles, et kõrv valutab, juustest tulid salgud. Kuna anu pikali olla ei saanud, samuti ei saanud ta istuda, hakkas ta taksot otsima. Lõpuks leidsid nad Tulika takso ja läksid koos haiglasse. XXX rääkis, et ostis poisi jaoks kaks pirni, mida J.L hakkas sööma. XXXütles, et need on poisile, siis oli J.L XXX pirni kõrisse toppinud, kilekoti pähe tõmmanud. XXX arvas, et lämbub ära. Jalust oli kinni võtnud ja üles tõstnud, pea alaspidi. Jalaga oli ribidesse löönud, pähe ka, kõrv oli valus. XXX sõnul oli see kestnud poole kolmeni. Kuna asjad oli neil autosse jäänud, J.L käskis asjad autost ära tuua, aga XXX ei olmnud nõus; lõpuks tuli poiss kaasa. Poiss istus terve see aeg oma tooli peal ja nägi kõike pealt. Kui XXX tuli, siis ütles, et on külm; kui XXX kuulis, et J.L hingab sügavamalt ja magab, siis hiilis välja. Kannatanu XXX vigastusi nägid ka tema töökaaslased – tunnistajad XXX ja M. Kelder. Tunnistaja XXX andis ütlusi selle kohta, et 31.08.2014 oli ta tööl, kui Anu kirjutas talle internetis, et on nende haigla EMO vastuvõtus seoses sellega, et sai uuesti peksa Andruse käest. Ta läks alla XXXjuttu rääkima, nägi XXX ootesaalis, lisaks oli seal ka Andruse ema. Ta nägi XXXkätel sinikaid, kaelal muljumisjälgi, paistes silmaaluseid. XXX rääkis, et peksmine oli ööl vastu 31.08, ta tahtis juba öösel helistada, et kas ta saaks autoga järele minna, aga ei teinud seda. Hommikul vara sai XXX kodust põgenema – XXXsõnade järgi oli Andrus magama jäänud ja tal tekkis võimalus uksest välja minna. XXXrääkis, et Andrus peksis teda lapse juuresolekul. Ta ei mäleta, kas XXX rääkis midagi ka põhjusest. 31.08.2014 isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati XXXmenetlustoimingu käigus kaelal kriimustused, vasaku silma all hematoom, huuled kuivanud verega, parema käe varrel hematoomid/marrastused, parema käe õlavarrel hematoomid, vasaku käe käsivars turses. Kannatanu vigastusi pildistati, kohus märgib samas, et läbivaatuse protokollis on vigastuste kirjeldus mõnevõrra drastilisem, kui fotodel. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi kohaselt saabus XXXEMO-sse 31.08.2014 kella 07.45-st ning arstlikul läbivaatusel tuvastati kannatanul vasaku õlavarre piirkonnas värsked, formeeruvad verevalumid, valu rindkere kompressioonil, vasaku silma all verevalum. Samuti on kannatanu kaebustega EMO-sse pöördunud hiljem, 03.09.2014 diagnoositi rindkerepõrutus. Eksperdi arvamuse kohaselt (vt 01.10.2015 isiku ekspertiisiakt nr 15E-PõI0177) võisid 31.08.2014 fikseeritud tervisekahjustused olla tekitatud mitte varem, kui 1 ööpäev enne läbivaatust. Tuvastatud vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel. Nahakriimustused kaelal võisid olla tekitatud löökidest/survest kõvade, tömpide, piiratud pinnaga esemetega (näiteks küüntega või muude sarnaste esemetega). Pea pindmised hulgivigastused suure tõenäosusega võisid olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade, tömpide piiratud pinnaga esemega/esemetega. Hematoom vasaku silma all suure tõenäosusega võis olla tekitatud löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega (näiteks rusikaga). Hematoomid ja nahamarrastused paremal küünarvarrel võisid olla saadud löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega või kukkumisest vastu samalaadseid pindu (vt eksperdi arvamuse p 6,7). Kohtu hinnangul on nimetatud episoodis tõendatud fakt, et J.L oli kannatanu suhtes vägivaldne ning seda enam-vähem süüdistuses märgitud mahus (arvestades süüdistatava ja kannatanu pikkuste vahet ei tundu usutav jutt sellest, kuidas süüdistatav hoidis kannatanut jalga pidi rippumas). Esmalt on tunnistaja XXXtäheldanud ja kirjeldanud teatavat pinget XXXväljakutsel kohatud mehe ja naisterahva vahel, sealjuures nähtub tunnistaja ütlustest fakt, et meesterahvas valitses olukorda (keelas naisel lahkuda, sh mõjutas naist füüsiliselt). Süüdistatava versiooni sellest, et XXX oli agressiivne, hüsteeriline ja tagus teda, ei toeta ükski asjas esitatud ja uuritud tõend (sh ei kajastu võimalikud vigastused 31.08.2014 isiku kinnipidamise protokollis, kuhu need reeglina talletatakse). Kannatanu XXXütlusi seevastu toetavad tunnistaja XXXja tunnistaja XXX ütlused ning asjas esitatud meditsiinidokumendid ning eksperdi arvamus. Kohtu jaoks on ainukene vasturääkivus kõnealuses episoodis fakt, et kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav kannatanu ja tunnistaja jutt 2,5h kestnud edutust takso tellimisest. Samas ei väära nimetatud vastuolu kuidagi kohtu veendumust selles, et kannatanul tuvastatud vigastused tekitas süüdistuses märgitud ajal ja kohas just J.L. Küll aga ei saa kohus välistada, et ka antud juhul (vt nt isiku läbivaatuse protokollile lisatud pildid) võis kannatanu tagajärgi paisutada, üritades näidata süüdistatava süüd suuremana. III. Eeltoodu alusel leidis tõendamist J.L-i süü 07.04.2014, 08.04.2014 ja ajavahemikul 30.08.2014 – 31.08.2014 toime pandud kuriteoepisoodides. Kohtu hinnangul tuleb J.L-i tegevus kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 122 järgi (vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni §-le 121 lg 2 p 2, 3), kuivõrd antud juhul saab rääkida teatavast ajalisest järjepidevusest (vt siinkohal nt RKKKo nr 3-1-1-6-15). 07.04.2014, 08.04.2014 ning ajavahemikul 30.08.2014 – 31.08.2014 toime pandud episoodide puhul tuleb jaatada kannatanul valu tekkimist – kohus märgib, et kannatanu kehal tuvastatud vigastused ja jäljed (sinikad, kõrvakile vigastus ja eelkõige viimases episoodis tuvastatu) räägivad sellest, et kannatanul oli valus. Alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni kohaselt vastab süüdistatava tegevus,) KarS § 121 lg 2 p 2, 3 mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest korduvalt lähi- või sõltuvussuhtes. Asjas puudub vaidlus selles, et süüdistatava ja kannatanu näol oli tegemist elukaaslastega, samuti oli tegemist 3 eraldiseisva, ajaliselt piiritletud ning uuest tahtlusest kantud teoga. RKKKo on selgitanud (vt 3-1-1-61-15, 3-1-1-70-15), et käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Kohtu hinnangul pani J.L kõik talle süüksarvatavad teod toime otsese tahtlusega; teise isiku löömise puhul selliselt, et tema kehale tekivad jäljed, ei saa rääkida muust tahtluseastmest. 09.04.2014, 09.06.2014 (ähvardamine) ja 19.08.2014 episoodides tuleb J.L õigeks mõista; kannatanu ütlused on vastuolulised, kohtule ei ole esitatud objektiivseid tõendeid selles, et kannatanu tundis valu või võttis ähvardust tõesena. IV. Kannatanu esitas taotluse süüdistatava suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks; kannatanu soovis, et süüdistatav ei läheneks talle kaugemale kui 100m ning ei võtaks temaga telefonitsi ühendust. Kannatanu hinnangul tuleks lähenemiskeeldu kohaldada tähtajaga 1 aasta. Süüdistatav vaidles vastu ja märkis, et XXXsuhtes on talle varasemalt lähenemiskeeldu kohaldatud, kuid kannatanu kasutab lähenemiskeeldu ära just lapsega seotud üritustel. Kannatanu möönis selle peale, et iseenesest võiks lapse tähtsündmustel lähenemiskeeldu mitte kohaldada.

§ 3101

lg 1 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat;

§ 310

-1 lg 2 kohaselt lahendab kohus lähenemiskeelu taotluse

§ 310sätestatud korras.

VÕS § 1055 lg 1 kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis nr 3-2-1-91-13 märkinud, et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Sh peab kohus ka lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määramisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest (vt Riigikohtu

1. augusti
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p-d 7.2–7.3). Kohtu hinnangul on kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamises põhjendatud. Kahtlemata on asjas tõendatud, et J.L on plahvatusliku iseloomuga; J.L-ile esitatud süüdistus leidis osaliselt tõendamist. Kohus märgib, et oma süüd mitte tunnistava isiku jaoks võib süüdimõistev otsus olla teguriks, mis vallandab süüdistatavas soovi kannatanuga siiski suhelda. Kohtu arvates on selline tõenäosus J.L-i isikut arvesse võttes keskmisest kõrgem. Seega tuleb kannatanu XXXtaotlus rahuldada. Kahtlemata on põhjendatud lähenemiskeelu mitte kohaldamine poolte ühise lapse tähtsündmustel (kooli lõpetamine, sünnipäev) – asjaolu, et laps soovib suhelda mõlema vanemaga ning sellest tulenevalt ka mõlema vanema osalemist enda jaoks olulistel sündmustel võiksid kannatanu ja süüdistatav täiskasvanud inimestena ning lapsevanematena siiski arvestada ning vältida kirjeldatud olukordades isiklikke konflikte ja sõnavahetusi. Kannatanu poolt taotletud 1 aasta pikkune tähtaeg on kohtu arvates mõistlik. Kohus ei ole iseenesest vastu ka kannatanu palvele keelata J.L ühenduse võtmine telefonitsi – lühisõnumite/e-kirjade saatmise keeldu kannatanu ei taotlenud ning kannatanul on endal võimalik süüdistatavaga ühendust võtta, juhul kui viimane soovib midagi olulist (nt lapsesse puutuvat) arutada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et J.L ei tohi 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest võtta ühendust XXX telefonitsi. Samuti ei tohi J.L läheneda XXX lähemale kui 100 (ükssada) meetrit. Lähenemiskeeld ei kehti Eesti Vabariigi kohtuhoonetes pooltevahelistel võimalike tsiviilasjade kohtuistungitel ning poolte ühise lapse XXX tähtsündmustel (eelkõige sünnipäev, klassi lõpetamine vms). V. KarS § 56 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. RKKKo on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-1-1-11-07, 3-1-1-35-08, 3-1-1-61-09, 3-1-176-09, 3-1-1-84-10, 3-1-1-132-12) ning kohus on sellele juba varasemalt viidanud, et tulenevalt KarS § 5 lg 1, 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni; KarS § 5 lg 1 järgi mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. J.L-i poolt toime pandud ja teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo (so 16.11.2013, 26.12.2013 ja 03.03.2014 episoodid) toimepanemise eest nägi kehtinud KarS redaktsioon ette rahalise karistuse või kuni 5-aasta pikkuse vangistuse. Kohus tuvastas, et käesoleval hetkel vastab J.L-i tegevus kehtiva KarS redaktsiooni §-le 121 lg 2 p 2, 3, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5-aasta pikkune vangistus. Keskmine sanktsioonimäär vangistuse puhul on seega 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Kohus märgib, et iseenesest võimaldavad asjaomased sanktsioonid J.L-ile ka rahalise karistuse mõistmist, samas puuduvad kohtul andmed J.L-i sissetulekute osas (vt ka tlk 86), lisaks on J.L 2 alaealist last, keda süüdistatav peab seadusest tulenevalt ülal pidama. J.L ennast süüdi üheski tõendatuks osutunud episoodis ei tunnistanud, ühtegi KarS § 57 lg 1 loetletud karistust kergendavat asjaolu kohus ei tuvastanud. Karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine pereliikme suhtes (vt KarS § 58 p 4). J.L on varem kriminaalkorras karistamata; süütegude toime panemisest on möödunud üle aasta ning vahepealse aja jooksul ei ole süüdistatava karistusregistri seis muutunud - selles puuduvad jätkuvalt sissekanded. Kohtu hinnangul tuleb J.L KarS § 122 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) süüdi mõista ning karistada samuti 1 aasta pikkuse vangistusega – kuigi nii kehtinud kui ka kehtiv sanktsioon näeb ette kuni 5-aasta pikkuse vangistuse, ei ole käesoleval juhul kohtu arvates raskema karistuse mõistmine põhjendatud – 07.04.2014, 08.04.2014 episoodides ei saa välistada nii süüdistatava kui kannatanu mõlemapoolset tegevust; viimases episoodis võivad kannatanu vigastused esmapilgul tunduda suured, kuid need paranesid siiski iseeneslikult, nõudmata olulist arstlikku sekkumist. Kohtu hinnangul puudub vajadus süüdistatava ühiskonnast isoleerimiseks, kuivõrd eripreventiivsed eesmärgid on J.L-i puhul täidetavad ka tingimisi kohaldamata jäetava vangistusega, so sisuliselt siis nn pea kohal rippuva karistusähvardusega. Kohtu arvates puudub käesolevas asjas vajadus J.L-i allutamiseks käitumiskontrolli nõuetele. Perevägivalla kaasuste puhul on reeglina vajalik, et 1) süüdimõistetu läbiks sotsiaalprogrammi (viha juhtimine, individuaal- või paariteraapia), 2) süüdimõistetu, kes on teod pannud toime alkoholijoobes läheks ravile või hoiduks edaspidi alkoholi tarvitamisest. J.L ja kannatanu enam koos ei ela, tunnistaja XXX – J.L-i praeguse elukaaslase sõnul ta süüdistatava puhul vägivaldsust ei tähelda. Kohus ei näe antud juhul vajadust selleks, et süüdistatav peaks läbima mingisuguse sotsiaalprogrammi, see oleks tõenäoliselt vajalik kannatanu ja süüdistatava kooselu jätkumisel. XXX ütlustes selles, et neil J.L-iga elu laabub, kohus ei kahtle. Paljud istungil ära kuulatud tunnistajad iseloomustasid J.L selliselt, et kui kõik laabub J.L-i arusaamise ja nägemuse kohaselt, on kõik hästi, kui mitte, siis ei ole. Kohus märgib, et iseloomu ei ole võimalik sotsiaalprogrammi abil muuta. Eeltoodu alusel leiab kohus, et J.L-ile mõistetav 1 aasta pikkune vangistus tuleb KarS § 73 lg 1 alusel jätta täielikult, tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuseks määrab kohus KarS § 73 lg 3 alusel 1 aasta ja 6 kuu pikkuse perioodi. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 29.01.
3. J.L-i suhtes on tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada. VI.

§ 179

lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäär. RKKKo otsuses nr 3-1-1-83-10 on väljendatud seisukohta, et sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015.a. määrusega nr 139 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 2,54 eurot tunnis ja 430,00 eurot kuus. Seega on sundraha II astme kuriteo toimepanemise korral 645,00 eurot. J.L mõisteti süüdi II astme kuritegude toimepanemises, seega peab ta sundraha maksma II astme kuriteo järgi fikseeritud määras, so 645,00 eurot.

§ 175

lg 1 p 3, 4 kohaselt loetakse menetluskuluks määratud kaitsjale ja riiklikul ekspertiisiasutusel ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu. Käesolevas kriminaalasjas määrati kannatanule riigi õigusabi korras (Harju Maakohtu määrus asjas nr 1-15-3355) esindaja, kes esitas taotlusi 912,00 euro tasu määramiseks ja hüvitamiseks. Esindaja taotlused on rahuldatud. Samuti viidi asjas läbi ekspertiis, mille maksumus oli 84,00 eurot.

§ 180

lg 1 järgi tasub menetluskulud süüdimõistetu,

§ 181kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskuluid riik; Kar

S § 180 lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulude väljamõistmisel süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid; kohus võib määrata, et menetluskulud tasutakse ositi. Arvestades asjaolu, et kohus tegi J.L-i suhtes osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse, leiab kohus, et J.L-ilt tuleb välja mõista ½ ekspertiisikulust ja ½ kannatanu esindajale makstud tasust, kohus nendib, et J.L-ile esitatud süüdistuse maht vähenes tema õigeksmõistmise tõttu ca ½ võrra. Seega tuleb J.L-ilt välja mõista 42,00 eurot ekspertiisitasu ning 456,00 eurot kannatanu esindajale makstud tasu. Arvestades menetluskulude suurust, leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud sundraha ja menetluskulude ositi tasumine; J.L on 2 alaealist last, kelle suhtes on isikul ülalpidamiskohustus. Eeltoodu alusel tuleb J.L-ilt välja mõista sundraha 645,00 eurot, ekspertiisitasu 42,00 ja 456,00 eurot kannatanu esindajale makstud tasu. Ekspertiisitasu 42,00 eurot ja 456,00 eurot kannatanu esindajale makstud tasu jätta riigi kanda. Kriminaalmenetluse kulud kokku 1143,00 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuulub ühes kuus tasumisele 92,25 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „J.L , 1-15-3606, menetluskulud“. Menetluskulude tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Kriminaalasja juurde on asitõendina võetud CD plaat, mis asub kriminaaltoimikus. Kohtu hinnangul võib CD plaadi jätta

§ 126

lg 3 p 1 alusel toimiku juurde - selle säilitamine asja materjalidega ei koorma seda ülemääraselt, plaadi hävitamisega kaasneb ressursikulu. /allkirjastatud digitaalselt/