lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: O.E , ik XXX, elukoht xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta O.E kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihli 25.09.2019 otsusele nr 2302,19,013387 O.E karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihli 25.09.2019 otsus nr 2302,19,013387 O.E karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 23.08.2019 kella 12:20 ja 12:27 vahelisel ajal xxxx juures juhtis mootorsõidukit, ei andnud teed jalakäijale (ületas teed tõukerattal), kes ületas sõiduteed mööda ülekäigurada, millele juht pööras ja sõitis talle otsa. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 5 p 2 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Soovin vaidlustada mulle esitatud väärteo otsuse täies mahus. Hetkel on määratud mulle rahaline trahv 400 Euro ulatuses ning juhtimisõiguse peatamine 3 kuuks. Väärteo kirjeldus on järgmine: Juhtis mootorsõidukit, ei andnud teed jalakäijale (ületas teed tõukerattal), kes ületas sõiduteed mööda ülekäigurada, millele juht pööras ja sõitis talle otsa. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju A K, mis on fikseeritud sõiduki vaatlusprotokollis, fototabelis. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu millega seatakse ohtu teiste isikute vara, kaasinimeste elu ja tervis. Liiklusõnnetuse põhjustamise eest on riigi poolt kehtestatud ranged karistusmäärad s.h juhtimisõiguse äravõtmine nii lisa kui ka põhikaristusena ja arest. Rangete sanktsioonide kehtestamisega on riik andnud selge signaali, et selline hooletu käitumine liikluses ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. O.E on ka eelnevalt toime pannud liiklusalaseid väärtegusid ületades lubatud sõidukiirust (3 kehtiva karistust) kuid määratud karistused ei ole teda mõjutanud seadusekuulekalt käituma. Tulenevalt eeltoodust, õiguskorra kaitsmise huvides ning eesmärgiga mõjutada isikut edaspidi liikluses hoolsalt ja tähelepanelikult käituma leiab kohtuväline menetleja, et antud juhul on põhjendatud ja eesmärgipärane lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Olen nõus, et liiklusõnnetuse põhjustamine on kahetsusväärne ning ohtlik tegu, kuid antud juhul tunnen väga selgelt, et antud otsusega on mulle selgelt liiga tehtud, sest 2 Esiteks, tõukeratta kiirus ei ole sama, mis jalakäijal. Isegi kui väidetav kannatanu ei kasutanud selle elektrilist jõudu, vaid tõukas ratast jalaga ülekäigurajal, siis selle kiirus on kindlasti suurem kui jalakäija oma. Seega, kui mina isegi oleksin saanud näha tahavaatepeeglist antud isikut tulemas minu auto tagant ülekäigurajale, ei oleks ma sellisel juhul suutnud vältida olukorda, kus tema ise mulle otsa sõidab. Teiseks, on vale, et saan nii suure karistuse selle eest, nagu oleksin mina ise jalakäijale otsa sõitnud, kuigi tegelikult sõitis otsa mulle hoopis tema. Väidetav kannatanu ütles ka ise sündmuskohal, et sõitis otsa minu auto tagaosale. Seda tõestab ka videosalvestis. Seega, tekkis olukord, kus mina olin juba ülekäiguraja ületamise autoga rahulikult sõites lõpetamas, kui antud isik sõitis sellele oma tõukerattaga. On igati loogiline, et ta valis ise selle ülekäiguraja ületamiseks vale kiiruse ja ei suutnud pidama saada ning tekitas liiklusõnnetuse, milles nüüd mind alusetult süüdistatakse. Kolmandaks, tunnen väga suurt ebaõiglust, et antud väärteoasjas on arvesse võetud minu seniseid kehtivaid karistusi, mis on seotud kiiruseületamisega, mitte liiklusõnnetuse põhjustamisega. Siinkohal palun väärteoasja otsus tühistada ja mind mitte karistada. Kohtuistungil kaebuse esitaja O.E selgitas, et jääb kaebuse juurde. Otsus on ebaõiglane, jalakäija sõitis kiiremini kui jalakäija kõnnib jala ja seetõttu tekib selline õnnetus. Sõitis oma autoga poodi, oli peaaegu juba ülekäigurada ületamas kui jalakäija sõitis tema auto tagumisse otsa. Kui oleks tulnud jalakäija kiirusega, tõukeratas käe kõrval, siis ei oleks seda õnnetust juhtunud, ei oleks autole otsa sõitnud. Asus ristmikku ületama xxxx tänavalt xxxx poolt. Seisis enne ristmikku punase tulega. Kas vastassuunas ka mõni sõiduk foori taga oli, seda hetkel ei mäleta. Hakkas ristmikku ületama siis kui foori tuli roheliseks läks, tegi pööret vasakule. Kas suunatuli oli sisse lülitatud, seda ei mäleta. Kas vastassuunast tuleb keegi otse või teeb parempööret, ilmselt nägi, kuid hetkel ei mäleta. Liikumist alustas keskmise kiirendamisega. Nägi vasakpööret tehes, et seal on reguleeritud ülekäigurada. Jalakäijatele põles roheline foorituli. Nägi jalakäijaid, kes tahavad teed ületada, kuid ei oska kirjeldada, mäletab, et seal olid inimesed, ei vaadanud ega vaadelnud neid otse, silmanurgast nägi, et seal on inimesed, kes ootasid rohelist tuld, et ülekäigurada ületada. Rohelise tule süttides alustasid ülekäiguraja ületamist. Et alustasid, 100 % kindlusega väita ei saa, eeldab seda. Vasakpöörde tegemise ajal nad liikusid, lasi gaasipedaali alla. Sõideti talle tõukerattaga otsa. Kõrvalpööret tegev juht peab reguleeritud ülekäigurajal sõidutee ületamist alustanud jalakäijal, tõukerattaga liikujal laskma ülekäiguraja ületada. Jäi talle ette, ei näinud et ületas tõukerattaga kuni oli otsa sõitnud. Pärast videosalvestise vaatamist leidis kaebuse esitaja, et tõukerattal liikunud jalakäija kiirus oli vähemalt kaks korda kiirem jalakäijast. Läks autost välja ja vaatas, kas on terve ja mis üldse juhtus. Edasist täpselt ei mäleta. Tõukerattaga sõitnu esmane reaktsioon oli kutsuda politsei ja väitis, et kahju on 700 eurot, puudub igasugune tõestus. Siis leppisid kokku, et tulevad tee pealt eest ära, pargib auto sinnasamasse ja ootavad politseid. Tõukeratta kiirus ikkagi oli vähemalt 2 korda kiirem kui jalakäija kiirus, siis selle tõttu otsa sõitiski. Peaks sätestama teatud seaduse tõukerattale, mitte võtma teda kui jalakäijat. See on ebaõiglane, et teda sedasi karistatakse, kohus peaks karistuse tühistama. Tunnistaja A K selgitas, et oli ülekäigurajal, hakkas seda ületama siis , kui oli roheline tuli. Oli tõukeratas kaasas, kuna pidi seda rohelist veidi ootama, siis mootor oli väljas aga ei kasutanud seda punast jalgrattateed, kuna seal olid inimesed peal. Siis keset teed märkas, et sõiduauto läheneb paremalt ja kõrval olid ka inimesed. Auto ei pidurdanud, pidurdas ise ja tänu sellele jäi auto alla vaid tõukeratta esiratas. Auto peatus kohe peale seda ja siis peale seda sõitis parklasse, mis oli seal lähedal kaupluse juures. Tutvustas asjaolusid autojuhile ja leppisid kokku, et kutsuvad politsei. Sellega siis sai olukord lahendatud. Tõukeratta esiratas oli katki, pärast pöördus Swedbanki kindlustusse, kus oli autojuhi auto kindlustatud ja nemad parandasid tõukeratta. Millal sündmus toimus kahjuks ei mäleta, aga seal protokollis oli see kellaaeg üsna täpselt kirjas, kuna helistas politseisse. See kõne toimus umbes paar minutit peale seda, siis selle järgi said minuti täpsusega seda kirja panna. Temale tundus, et kes on süüdlane, on üsna 3 ilmne, aga autojuht arvas, et tema ei teinud midagi valesti. Seda kas autojuht veendus, et ei ohusta jalakäijaid, ei oska öelda, aga auto kiirus oli üsna korralik, kuna ta alles startis, selles mõttes ta kindlasti ei pidurdanud. Ei oska öelda täpselt, mis autojuht tegi, aga tegemist oli vasakpöördega, seal peale tema oli veel päris mitu inimest ka, nad jäid ootama kuni ta sõidab mööda. Tõukeratta remondi hind oli umbes 400 eurot. See tänav, kus tahtis sõiduteed ületada on xxxx tänav ja autojuht keeras sinna xxxx tänavalt. Tegi vasakpöörde xxxx xxxx tänavale suunaga kesklinnast xxxx, xxxx tänavalt xxxx tänavale, sõidusuund on xxxx poole. Sõitis välja xxxx poolt ja xxxx tänav on risti xxxx tänavaga. Arvab, et see toimus samal ajal kui autojuhtidele hakkab põlema roheline tuli, autojuhid peavad läbi laskma inimesi ja siis alustama liikumisega aga ei oska öelda, ei näinud tema valgusfoori, nägi siis kui ta juba oli Xxxx tänava peal. Ei oska öelda, mis seal enne toimus, kas ta ootas seal foori taga või ta juba jõudis siis kui roheline tuli põles. Kas vasak suunatuli oli sisse lülitatud, seda ei oska kommenteerida. Kas vastassuunas oli sõidukeid, võimalik, ei mäleta aga kindlasti nad ei jõudnud Xxxx tänavale, kui isegi oleksid seal, seal tavaliselt on niimoodi, et autod ootavad ära ja siis hakkavad liikuma kui inimesed on juba ületanud sõiduteed. Kui jalakäijate fooris süttis roheline, hakkas suhteliselt kohe liikuma, maksimaalselt 1 sekundiline viivitus. Tõukeratta mootor oli välja lülitatud, aga arvab, et see kiirus võis olla 6-7 km/h kui sõidutee keskele jõudis. Kui mootor oleks sees olnud, siis ei oleks jõudnud ilmselt pidurdada, ei oska seda öelda. Läks liikumiseks tõukerattale peale, ei vedanud kõrval. Teised jalakäijad hakkasid liikuma samal ajal ja nad jõudsid umbes samale kaugusele, tõkeratta esiratas oli eespool, jäid seisma umbes sama koha peal aga tõukeratas oli veidi eespool. Auto kindlustus hüvitas kahju, tõukeratas on korras, eile sõitis sellega. Ise jäi püsti, tema endaga ei juhtunud midagi, meditsiiniasutusse ei pöördunud. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu, leides, et tegemist on siin olukorraga, kus hr O.E on sõitnud otsa nõrgemale osapoolele liikluses, tõukeratturid on meile sisuliselt jalakäijad, neile kehtivad samasugused õigused ja kohustused, kui jalakäijatele. O.E-le on süüks pandud seda, et tema rikkus
Nimetatud seaduse punkt ütleb, et autojuht peab andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab. Kui me antud asjas vaatame videot, siis videos täpselt selline situatsioon ka nähtub, tee andmise kohustus oli selgelt O.E. Ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tõukerattur oli kuidagi äärmiselt suure kiirusega seda teed ületamas. Tegemist oli täiesti normaalse kiirusega ja hoolsa tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud kaebaja teda ka tegelikult nägema. Siin ei ole ilmaolusid ega muid takistusi, mis oleks takistanud tegelikult jalakäijat nägemast ja talle teed andmast. Võib olla tõesti see, mis kohus välja tõi, et kaebaja oli natukene kaotanud tähelepanuvõime jalakäija suhtes tänu sellele, et ta üritas sooritada manöövrit teise auto eest, kellel oli siiski eesõigus tema suhtes, kuid selles kaebajat ei ole süüdistatud ja sellel pikemalt ei peatuks. Kokkuvõtlikult leiab, et kaebaja on selle rikkumise toime pannud ja tema rikkumine on õigesti kvalifitseeritud
Mis puutub isiku karistusse, siis karistuse määramisel peab arvestama kergendavaid asjaolusid ja raskendavaid asjaolusid, kuid ka isikut iseloomustavaid asjaolusid, sh varasemat käitumist nii liikluses kui ka üldse. Kui vaadata O.E karistusregistrit, siis juunikuus on isik saanud karistada lg 3 kiiruse ületamise eest, juuni lõpus on isik kiiruse ületamise eest saanud karistada, juuli alguses on isik saanud karistada kiiruse ületamise eest ja nüüd augusti lõpus sõidab ta inimesele otsa. Kaua võib sellist liiklusseaduse nõuete mittetäitmist tolereerida ja antud asjas on kätte jõudnud politsei jaoks see piir, et kuna O.E käitumine on muutunud äärmiselt ohtlikuks juba teiste liiklejate suhtes, siis tuleb ta ajutiselt liiklusest eemaldada, et tagada teiste liiklejate ohutus. Kohtuväline menetleja leiab, et karistus on proportsionaalne ja suudab mõjutada isikut edaspidi uute rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära isikuliste tõendiallikate selgitused, vaadanud kohtuistungil videosalvestist, kontrollinud väärteoasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. 4 Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Seega tuleb esmalt tuvastada seda, kas tegemist on liiklusõnnetusega.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et O.E süüdistatakse selles, et ta 23.08.2019 kella 12:20 ja 12:27 vahelisel ajal Xxxx juures, xxxx juhtis mootorsõidukit, ei andnud teed jalakäijale (ületas teed tõukerattal), kes ületas sõiduteed mööda ülekäigurada, millele juht pööras ja sõitis talle otsa. Menetlusaluse isiku O.E selgituste kohaselt vaatamata sellele, et tal oli tee andmise kohustus, liikus jalakäija tõukerattal liiga kiiresti ja jalakäija sõitis otsa temale, mitte tema jalakäijale. Väärteoasja kirjalikest tõenditest, s.h liiklusõnnetuse aktist nähtuvalt juhtis menetlusalune isik sõidukit Xxxx reg.märgiga xxxx. xxxx kaupluse videosalvestuselt nähtub, et sõiduk Xxxx reg.märgiga xxxx 23.08.2019 kell 12:21 sooritas vasakpööret ning sõitis reguleeritud ülekäigurajale, millel ületas sõiduteed tõukerattal jalakäija, kes liikus otsa temale ette sõitnud O.E juhitud sõidukile. Kohus leiab, et kuigi jalakäija sõitis oma tõukerattal vastu O.E juhitud sõidukit, siis jalakäijal ei olnud võimalik tõukeratast hetkega peatada ning liiklusohu põhjustas kaebuse esitaja, kellel oli tee andmise kohustus ja kes oma sõidukiga jalakäija tee tõkestas. Juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud liiklusseaduse nõuete kohaselt, oleks tõukerattal jalakäija saanud ohutult sõidutee ületada reguleeritud ülekäigurajal, millele sõidukijuht võib kõrvalpööret tehes sõita vaid juhul, kui ta on andnud teed lubava fooritule ajal sõiduteed ületavale jalakäijale (
Videosalvestiselt on üheselt näha, et tõukerattal jalakäija on asunud sõiduteed ületama foori lubava tule ajal ning hetkeks, mil kaebuse esitaja juhitud sõiduk on vasakpöördel jõudnud ülekäiguraja ette, on jalakäija ülekäigurajal jõudnud sõidutee ületamisel poole peale ning selleks ajaks kui kaebuse esitaja juhitud sõiduk on jõudnud ülekäiguraja keskele, on jalakäija jõudnud sõiduteed ületada peaaegu 2/3 ulatuses. Seejuures peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu kaebuse esitaja käitumisele ka pöörde tegemise ajal. Videosalvestiselt nähtub, et kaebuse esitajal toimub kokkupõrge jalakäijaga ajal, mil vastassuunast tulnud sõiduk on alles alustanud parempööret. Samalt videosalvestiselt nähtub seejuures ka kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiirendus, mis ilmselgelt takistaks sõiduki ohutu peatamise ootamatult tekkinud takistuse eest. Seejuures hetkeks, mil toimub kokkupõrge jalajäija tõukerattaga, asub kaebuse esitaja juhitud sõiduk poole auto ulatuses vastassuunavööndis teisel sõidurajal ja pärisuunavööndis on vaid sõiduki esiosa parem osa. 5 Seega on kaebuse esitaja pööret tehes eiranud ka
lg 2 nõuet, mille kohaselt peab juht ristmikul sõitma nii, et sõiduteede lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja vasakpöörde n .ö lõigates läbi vastasuunavööndi kahe sõiduraja. Sellised videosalvestiselt nähtuvad asjaolud näitavad kaebuse esitaja ohtlikku ja liiklusnõudeid eiravat sõidustiili. Kuigi neid asjaolusid kaebuse esitajale süüks ei arvata, iseloomustavad need asjaolud kaebuse esitajat kui sõiduki juhti ja juhi suhtumist liiklusnõuetesse. Lisaks videosalvestisele kinnitavad jalakäija ja sõiduki kokkupõrget nii kaebuse esitaja ise kui ka kokkupõrkes osalenud jalakäija. Seetõttu on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et kaebuse esitaja O.E juhtis sõidukit Xxxx reg. märgiga xxxx, millega vasakpööret tehes sõitis reguleeritud ülekäigurajale, mida ületas jalakäija A K, kes ületas teed elektritõukerattaga ja kelle edasiliikumise tõkestas kaebuse esitaja oma sõidukiga, mille tõttu jäi jalakäija tõukeratta esimene ratas kaebuse esitaja juhitud sõiduki tagaratta alla. Liiklusõnnetuse aktist ja väärteoprotokollist (tl 1, 15) nähtuvalt kuulus Xxxx reg. märgiga xxxx O.E-le . Väärteotoimikus leiduvast elektritõukeratta xxxx vaatlusprotokollist ja fotodest selle juurde (tl 3-5; 9 ) on tuvastatav, et elektritõukerattal on kahjustused eesmisel rattal. Sõiduauto Xxxx reg.märgiga xxxx vaatlusprotokollist ja fototabelist selle juurde (tl 6-7; 8) nähtub, et sõidukil välised vigastused puuduvad. Arvestades vaatlusprotokollis tuvastatud vigastusi elektritõukerattal saab asuda järeldusele, et vaidlusalune elektritõukeratas võis vajada taastamisremonti. Kohtuistungil selgitas tõukeratta omanik A K, et tõukeratas sai vigastada ning ta pöördus kaebuse esitaja sõiduki kindlustusandja poole ning kindlustusandja hüvitas A K kuulunud tõukeratta taastamisremondi 400 euro ulatuses. Sellest tulenevalt saab järeldada, et varalist kahju on tekitatud elektritõukeratta omanikule A Kule. Seega tegemist on liiklusõnnetusega
p 32 mõttes.
lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju tekitamisega. Menetlusalusele isikule on väärteootsuses ette heidetud
lg 5 p 2 sätestatud nõude rikkumist.
lg 5 p 2 järgi peab mitterööbassõiduki juht andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile, robotliikurile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.
p 13 kohaselt on jalakäijaks jalgsi, ratastoolis või muu sarnase üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud sõidukiga liikleja. Jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või –suuski, tõukeratast või –kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutav liikleja. O.E selgituste kohaselt oli tema autoga sõites juba ülekäiguraja ületamist lõpetamas, kui isik sellel liikudes tõukerattaga tema autole otsa sõitis. Menetlusaluse isiku sõnul ei sõitnud tema jalakäijale otsa, vaid jalakäija sõitis hoopis tema juhitud sõidukile otsa. Samuti väidab O.E, et tõukeratta kiirus ei ole sama, mis jalakäijal ning isegi kui isik ei kasutanud elektritõukeratta elektrilist jõudu, vaid tõukas elektritõukeratast jalaga ülekäigurajal, siis selle kiirus on samuti kindlasti suurem kui jalakäija oma. Väärteotoimikus leiduvast sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 1) nähtuvalt on vaadeldud avarii toimumise sündmuskohta, millest nähtub, et sõiduatuo xxxx sooritas vasakpööret, kuid ei andnud teed ülekäigurajal liikunud jalakäijale ning põrkasid omavahel kokk u. Liiklusõnnetuse sündmuskohas on sõidutee kaetud püsikattega, sõidutee on korras, ilmastik pilvine, valge aeg ning tegemist on + kujulise fooriga reguleeritud ristmikuga, millel on fooriga reguleeritud jalakäijate ülekäigurada. Eeltoodud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et sõiduk Xxxx reg. märgiga xxxx sooritas vasakpööret, kuid ei andnud teed fooriga reguleeritud ülekäigurajal liikunud jalakäijale ja põrkas kokku elektritõukerattal liikunud jalakäijaga ning põhjustas sellega kahjustusi elektritõukerattale. Seega menetlusalne isik on sõidukit juhtides otsa sõitnud jalakäijale ja 6 sellise käitumisega on menetlusalune isik eiranud
lg 5 p 2 nõuet, s.o juht peab andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et tema ei ole rikkunud liiklusnõuet ega põhjustanud talle inkrimineeritud liiklusõnnetust. Liiklusõnnetuse toimumises on süüdi elektritõukeratta juht A K, kes ülekäiguraja ületamiseks elektritõukerattaga valis vale kiiruse ega suutnud pidama jääda ning ise autole otsa sõitis põhjustades liiklusõnnetuse. Kohus ei nõustu kaebuses esitatud väidete ja menetlusaluse isiku seisukohaga. Kohus rõhutab, et mootorsõiduki juht peab olema alati tähelepanelik. Liiklusõnnetus on toimunud fooriga reguleeritud ristmiku juures asuvale reguleeritud ülekäigurajal, kus liiklusskeem on üheselt aru saadav. Ristmikul tuleb jälgida erinevates suundades liikuvate sõidukijuhtide käitumist ning lisaks sõidukitele ka jalakäijate liiklemist. Samuti peab eriliselt ettevaatlik olema sõidukijuht, kellel on esmane juhtimisõigus ning sõidukogemust napib, nagu seda on kaebuse esitajal. Kaebuse esitajal ei ole õigus selles, et jalakäija A K valis ülekäiguraja ületamiseks vale kiiruse ja ei suutnud pidama saada ning tekitas liiklusõnnetuse sõites otsa ülekäigurajal liikunud sõidukile Xxxx reg.märgiga xxxx, mida juhtis O.E. Liiklusseaduse § 17 lg 5 p 2 kohaselt peab juht andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Vastavalt
p 1 kohaselt mõistetakse termini „anna teed“ all nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist, ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Seega on juht rikkunud teeandmise kohustust, kui ta ei anna teed isikule, kellel on tee ületamiseks eesõigus. Seevastu ei saa tee andmise nõude rikkumist ette heita juhul, kui jalakäija, jalgrattur jne. hakkab teed ületama ootamatult ning sõiduki juhil reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine. Võttes lisaks eeltoodule arvesse, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, tulebki mitme osapoolega liiklusõnnetuse uurimisel väärteoasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt menetledes välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas (vt nt RKKKo 3-1-1-106-10). Nii A K ütlustest kui ka väärteoasja juurde lisatud videosalvestuselt on näha, et 23.08.2019 kell 12:21:40 xxxx ristmikul põleb fooris roheline tuli ning kaks sõidukit, s.o O.E juhitud sõiduk Xxxx reg.märgiga xxxx ning otse tema ees teisel pool ristmikku vastassuunas seisev halli värvi sõiduk alustavad liikumist. Samuti seisavad ülekäiguraja ees O.E juhitud sõidukiga samal pool teed kaks jalakäijat, kes ootavad rohelise tule süttimist, et ületada ülekäiguraja kaudu teed. Videosalvestuselt on näha, kuidas O.E juhitud sõiduk kohalt liikudes kiirendab, teeb vasak pöörde ning läheneb ülekäigurajale, mida samal ajal ületab elektritõukerattaga A K. O.E juhitud sõiduk sõidab ülekäigurajale ning ilma, et ta ülekäiguraja ees peatuks, sõidab O.E ülekäigurajal ette elektritõukeratast juhtinud A K, kes eemale põrkub ja tõukeratas tõuseb üles ja paiskub vasakule. O.E oleks pidanud enne vasakpöörde alustamist kontrollima, kas on jälaakäijaid, kes ootavad ülekäiguraja ületamist, kuivõrd ka jalakäijatel põles fooris roheline tuli, mistõttu on sõidukijuhid kohustatud jalakäijatele ülekäigurajal teed andma, kuna jalakäijatel on tee ületamiseks eesõigus. O.E seisukoha kohaselt oli tema lõpetamas juba ülekäiguraja ületamist, kui isik ootamatult tõukerattaga ülekäigurajale sõitis ning tema juhitud sõidukile otsa sõitis. O.E poolt öeldut ei toeta aga Torupilli Selveri kaupluse videosalvestis, millelt nähtub selgelt, et A K oli jõudnud tõukerattaga peaaegu ülekäiguraja keskele, kui paremalt lähenes talle hooga O.E juhitud sõiduk, mis ei peatunud ülekäiguraja ees ning seetõttu toimus kokkupõrge ülekäigurajal. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et O.E oleks pidanud andma teed ka teiselpool ristmikku vastassuunast lähenenud halli värvi sõidukile, kes pööras paremale ning lähenes O.E-ga samale ülekäigurajale. Halli värvi sõidukile järgnesid veel omakorda kaks sõidukit, kes suundusid otse üle ristmiku ning 7 kellele oleks samuti pidanud O.E teed andma. Videosalvestuselt on näha, kuidas O.E sooritas vasakpööret ja lähenes jalakäijate ülekäigurajale liiga suurel kiirusel ja ei vähendanud kiirust ega peatunud, et kokkupõrget jalakäijaga vältida. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja ei kohandanud enda sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ja ei arvestanud sellega, et nimetatud ristmik on tähelepanu nõud ev, kuna lisaks teistele sõidukitele tuleb veenduda, et ka jalakäijad saaksid ohutult teed ületada. Kokkupõrke vältimine oleks olnud võimalik, kui O.E oleks valinud liikumiseks ning pöörde tegemiseks sobiva sõidukiiruse ning jalakäijat nähes pidurdanud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega ka selles, et A K valis ülekäiguraja ületamiseks vale kiiruse ja ei suutnud pidama saada ning sõitis hoopis menetlusaluse isiku juhitud sõidukile otsa. Taolisest menetlusaluse isiku väitest tekib kohtul tunne, et O.E ei tunne piisavalt hästi liiklusnõudeid, kuigi ta on isikuks, kes on alles hiljuti läbinud autokooli, kuivõrd tal on esmane juhtimisõigus ning juhiluba on talle väljastatud 05.04.2019. Esmalt oli O.E juhina kohustatud andma teed jalakäija(te)le ning samuti oli O.E aega, et reageerida ning tähelepaneliku juhina oleks pidanud suutma jalakäijale otsasõitu vältida, kuna jalakäijad ei ilmunud ülekäigurajale ootamatult, vaid ootasid tee ületamist enne kui O.E hakkas vasapööret tegema. See asjaolu on üheselt näha ka kohtule esitatud videosalvestiselt. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik põrkas kokku ülekäigurada ületanud jalakäijaga, kes pidi olema talle nähtav juba enne ristmikule sõitmist ning vasakpöörde sooritamist, kuid kindlasti oli jalakäija nähtav vasakpöörde sooritamise ajal, kuivõrd jalakäija oli kokkupõrke ajal otse kaebuse esitaja ees. Seega on tõendatud O.E-le inkrimineeritav väärtegu, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja juhtides mootorsõidukit sooritas vasakpööret ning rikkus tee andmise kohustust, mistõttu sõitis otsa ülekäigurajal olevale jalakäijale, põhjustades sellega liiklusõnnetuse. Arvestades asjaolu, et tegemist oli reguleeritud ülekäigurajaga, on sõiduki juhil tee andmise kohustus sõltumata sellest, kas jalakäija ületab teed lonkides, joostes või tõukerattal või hoopis rula või rulluiskudega. Käesoleval juhul oli jalakäija kaebuse esitajale alates sõidutee ületamise võimaluse ootamisest kõnniteel kuni kokkupõrkeni jalakäijaga kogu aeg nähtavas kohas ja kaebuse esitaja nähtavust ei piiranud miski. Seega tähelepanelikuma suhtumise korral saanuks kaebuse esitaja liiklusõnnetust vältida nii aeglasema sõidu alustamisega kui ka liiklussituatsiooni tähelepanelikuma jälgimisega, mis võimaldanuks täita jalakäijale tee andmise kohustust. Kohus ei tuvastanud jalakäija A K käitumises liiklusnõuete eiramisele viitavat käitumist, mistõttu oli liiklusõnnetuse vältimise võimalus vaid kaebuse esitajal. Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et menetlusalune isik pani süüteo toime hooletusest. Kohus juhib siinkohal tähelepanu KarS § 15 lg-le 3, mille kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega ei oma tähtsust, kas väärtegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, vaid piisab juba hooletusest. Kuna käesoleval juhul on juba eelpool tuvastamist leidnud hoolsuskohustuse rikkumine menetlusaluse isiku poolt, siis tuleb kontrollida, kas sellise teo tulemusena saabuv oht oli objektiivselt etteaimatav ja kas see realiseerunud oht oli toimepanijale äratuntav. Kohtu hinnangul pidi menetlusalune isik juba eemalt nägema, et jalakäijad olid valmis ületama ülekäigurada ja seega võimalikuks pidama, et kui ta sõidab ülekäigurajale suurel kiirusel, siis selle tagajärjel võib ta vasakpööret tehes kokku põrgata ülekäigurada ületava(te) jalakäija(te)ga. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitajale oli teada, et ta soovib teha vasakpööret, millise manöövri ajal peab ta sõitma ka ülekäigurajale. Seega oli tal juba enne manöövri sooritamist võimalus veenduda manöövri ohutuses ja manöövri tegemist takistada võivate asjaolude olemasolus või puudumises. Kohtu hinnangul tekitas menetlusalune isik varalise kahju hooletusest, kuna tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta siiski pidanud seda ette nägema. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 5 p 2 nõuet ja pani toime
8 Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et O.E käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud liiklusnõuete rikkumine ja sellest tulenevalt väärteo tunnused ning see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, on see väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on
lg 1 sanktsiooni, s.o kuni 300 trahviühikut arvestades menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, vaid 1/3 ulatuses ülemmäärast. Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7), mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates O.E süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel leiab kohus, et
lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisest väiksemana, kuivõrd tegemist on
lg 1 sätestatud ühe alternatiivse tagajärjega, s.o varalise kahju tekitamisega ning elektritõukerattale tekitatud kahjustused ei olnud suured. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, samuti ei tuvastanud neid ka kohus. 9 Siinkohal peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdlase süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul kohtuväline menetleja on karistuse väärteo eest määranud vastavalt süü suurusele, s.o
lg 1 ettenähtud süüteo puhul alla sanktsioonimäära keskmist määra, vaid 1/3 ulatuses ülemmäärast. Kohus loeb määratud karistust proportsionaalseks süü suurusega. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3 -1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule süüks arvatud süüteo toimepanemise eest on nii põhi- kui ka lisakaristusena ette nähtud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on tal kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Arvestades seda, et O.E on karistatud liiklusalaste süütegude eest, seejuures lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h kahel korral ning ühel korral suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h ning viimase süüteo toimepanemisest oli menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajaks möödunud vähem kui kaks kuud, ja uue väärteo pani ta toime ühe kuu möödudes eelmise otsuse jõustumisest, leiab kohus, et korduv süüteo toimepanemise oht on üheselt tuvastatud. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalune isik ühe kuu jooksul toime pannud kolm liiklusalast väärtegu ning menetlusesemeks oleva neljanda väärteo on ta toime pannud kuu möödudes viimase otsuse jõustumisest. Kohtu arvates viitavad sellised andmed sellele, et kaebuse esitaja käitumine on muutunud ajas ka ohtlikumaks. Kui kolmel korral on teda karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, millega luuakse oht liikluses, kuid see ei ole realiseerunud, siis viimasel korral põhjustas ta juba liiklusõnnetuse, s.t tema poolt loodud oht ka realiseerus. Seejuures korduvalt määratud rahatrahvid ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud. Määratud rahatrahvid liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on küll tasutud, kuid menetlusalune isik käitub jätkuvalt liiklust ohustavalt. Seejuures on menetlusalust isikut juba varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega karistatud, kuid nende tasumine ning uute liiklusalaste väärtegude toimepanemine näitab, et rahaline karistus ei ole piisav ega mõjuta menetlusalust isikut õiguskuulekusele. 10 Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu ja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Puutuvalt lisakaristuse määra leiab kohus, et just tulenevalt kaebuse esitaja karistusandmetest ja liiklusnõuete eiramise tihedusest väga lühikese aja jooksul tuleb asuda seisukohale, et lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni ülemmääras on täielikult põhjendatud just vajadusest saavutada eripreventiivset eesmärki. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.