Obsah (5)

§ 127§ 16§ 230§ 72§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 09.05.2016 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-16-1518 (2302,15,018931) Kohtukoosseis Kohtunik Janika

§ 127

kohaselt tuleb kaebajal 5 (viie) tööpäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest loovutada juhiluba Maanteeameti liiklusregistri büroole. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse poolt 20.01.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1264122 kohaselt juhtis M.T (isikukood: XXX) 01.12.2015 kella 10.30 ajal Harju Maakonnas Saue vallas Tallinn-Paldiski mnt 14. kilomeetril, liikudes Keila suunas mootorsõidukit Renault Megane r/n XXX, sooritades möödasõitu ületas teekattemärgist 915 „eraldussaar“ ning ei hoidunud möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut külgvahet, põhjustades liiklusohu sõidukijuhile, kes oli sunnitud ohu vältimiseks muutma liikumissuunda ja kiirust. M.T rikkus

§ 16

lg 2, 53 lg 1 ja pani seega toime

§ 230lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 09.02.2016 otsuse alusel karistati M.T

§ 230

lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400,00 eurot ning isikult võeti

§ 230lg 3 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

Menetleja leidis, et M. M.T tegu on tõendatud videosalvestusega ning tunnistajate ütlustega. M. M.T karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel võeti arvesse asjaolu, et isik on varem toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, mille eest mõistetud karistused ei ole avaldanud soovitud mõju. Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil: M. M.T esitas kohtule kaebuse, mille kohaselt ei saanud ta toime panna talle süüksarvatavat rikkumist, mis toimus 01.12.2015 kella 10.30 Saue vallas Harju Maakonnas Tallinn-Paldiski mnt

1. kilomeetril. Kaebaja märgib, et viis tol päeval sõiduki omaniku XXX kella 10.15-ks Tallinna Ülikooli, nad jõudsid sinna täpselt loengu alguseks, s.o 10.15-ks. Seejärel suundus ta Õismäe tee 105a asuvasse Lombard pandimajja, sest nädal varem varastati/kadus tema telefon ning ta käis seda erinevates pandimajades isiklikult otsimas. Pandimajja jõudes võis kell olla juba 10.30 – 10.
2. Sealt edasi suundus ta Astangu 2a Rimisse, mille parkla väljasõidutee äärde parkis ta sõiduki XXX, kell oli umbes 11.
3. Ta läks jalgsi tee äärtest oma telefoni otsima. Sõiduki juurde tagasi jõudis ta 11.40ks, sest ta läks kella 12.00-ks Sparta Spordiklubisse trenni. Kaebaja hinnangul ei olnud tal oma 01.12.2015 päeva läbi mõeldes kuidagi võimalik olla 10.30 Tallinn-Paldiski mnt
4. kilomeetril sõidukiga XXX, arvatavasti võivad pardakaamera videosalvestuse kellaaeg ja kuupäev valed olla. Juhul, kui tema poolt 01.12.2015 läbitud sihtkohtades on töötavad turvakaamerad, siis on teda nendelt näha märgitud kuupäevadel. Kaebajale jääb mõistmatuks, miks ei kutsutud sõiduki omanikku uuesti tunnistust andma olukorras, kus tema väärtegu omaks ei võtnud ning sõiduki omaniku esimeses tunnistuses seisis kirjas, et mitte, et Kaebaja leiab, et sellise ebakindla tunnistuse alusel ei saa teda väärteo toime panemises süüdistada. Lisaks ei nähtu videosalvestiselt, mitu inimest sõidukis viibib ning kas tegemist on mehe või naisterahvaga. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et tema ei olnud isikuks, kes juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas tema elukaaslasele kuuluvat sõidukit ning seega tuleb otsus tühistada. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse ja selles esitatud taotluse juurde. Täiendavalt märkis kaebaja, et väärteoasja materjalides on märgitud tema ja XXX sissekirjutuse järgsed aadressid, samas nende tegelik elukoht on XXX. Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et 09.02.2016 otsuse tühistamiseks alus puudub. Menetleja märkis, et kaebaja ütlused on ajas muutuvad. Kaebaja väitis, et tema ja tunnistaja XXX kodu on Põhja-Tallinnas, kuid asja materjalidest nähtub, et kaebaja kodu on Mustamäel ning tema elukaaslane elab Pärnumaal. Kaebaja väide selles, et nad käisid 01.12.2015 enne elukaaslase ülikooli viimist Ristikheina kohvikus ja jõudsid ülikooli 10.20 – 10.25 ei ole usutav – ajaliselt ei ole võimalik sinna jõuda, sest vahemaa on 9.minutit. Tunnistaja XXX ütlustes alust kahelda ei ole: isiku ütlused on järjepidevad. Mobiilsideoperaatori vastusest nähtub, et kaebaja elukaaslasele kuuluv telefoninumber oli Narva mnt 25 asuva tugijaama piirkonnas, kui kaebaja elukaaslane viibinuks Põhja-Tallinnas, oleks tugijaam olnud teine. Seega on asjaolu, et kaebaja ja tunnistaja XXX asusid kusagil mujal, ümber lükatud Elisa AS vastusega. Tunnistaja XXX kinnitas, et andis auto võtmed tol päeval kaebajale, sõiduk oli terve päeva kaebaja valduses. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja on toime pannud väga ohtliku teo, pannes korduvalt ohtu teised liiklejad ja nende vara; kaebajale 09.02.2016 otsuse alusel mõistetud põhi- ja lisakaristus on isiku varasemat karistatust ja tegu arvesse võttes proportsionaalsed. Kohtu seisukoht: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) tunnistaja XXX pardakaamera videosalvestisel on sinist värvi sõiduauto Renault Megane r/n XXX; 2) sõiduauto Renault Megane r/n XXX omanik oli 01.12.2015 tunnistaja XXX; 3) 01.12.2015 kasutas tunnistaja XXX sõidukit kaebaja M. M.T. Kuigi kaebaja ei vaidlusta 01.12.2015 oma elukaaslase sõiduki kasutamise fakti, on tema keskseks vastuväiteks asjaolu, et tema päevaplaani arvesse võttes polnud tal võimalik väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sõiduki Renault Megane r/n XXX roolis olla. Sõiduki omanik XXX kinnitas kohtule, et viibis väärteoprotokollis märgitud kuupäeval ja kellaajal ülikoolis. Kohtu hinnangul taandub käesoleva väärteoasja lahendamine isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele: tunnistaja XXX jäi kohtuistungil selle juurde, et istungil vaadatud pardakaamera video on filmitud 01.12.2015 kella 11.30 paiku. Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel võetakse kohtupraktikas reeglina arvesse järgmisi momente (vt nt ka RKKKo lahendid nr 3-1-1-73-15, 3-1-1-25-15, 3-1-1-109-15, 3-1-1-10015): - ütluste ajaline järjepidevus; ütluste kõrvutamine teiste olemasolevate (sh ka kaudsete) tõenditega, tegemaks kindlaks võimalikud vastuolud; ütluste sisu (kas isik peatub ütlustes ka asjaoludel, mis jäävad väljapoole tõendamiseseme piire, nn ütluste detailsus); isiku seisund sündmuste tajumise hetkel, isikust tulenevad võimalikud eripärad (so alkoholijoove, alaealisus, vaegkuulmine või –nägemine jne); ütluste nn eluline usutavus. Lisaks on RKKKo oma lahendis nr 3-1-1-94-04 märkinud, et toimunu hindamisel on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumine kogu menetluse vältel, sh tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs ning selle võimalik muutus ajas. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et tunnistaja XXX ütlused on olnud järjepidevad, isik ei ole kohtueelses- ega kohtumenetluses avaldanud kordagi kahtlust, et politseile edastatud pardakaamera video on filmitud mõnel teisel kuupäeval, mõnel teisel kellaajal; vastupidi – XXX oli kohtuistungil endas kindel. Tunnistaja XXX ütluste usaldusväärsust toetab osaliselt ka väärteoasja toimikus sisalduv e-kiri: K. Roosipuu on edastanud kohtuvälisele menetlejale 02.12.2015 kella 09.59 kirja, millest nähtuvalt edastab K. Roosipuu politseisse pardakaamera video, märkides kirjas, et Kuigi e-kirjas ei ole märgitud täpset kellaaega, on sellest siiski üheselt järeldatav toimunu kuupäev – 01.12.2015 ning kaudselt toetab väljend tunnistaja XXX ütlusi selles, et sündmus toimus 11.30 (milline kellaaeg on kohtu hinnangul paigutatav mõiste „ennelõunane aeg“ alla). Kaebaja M. M.T positsioon ei ole iseenesest muutunud, samas on kohtu hinnangul kaebaja kaitseversiooni puhul täheldatavad teatud muutused selle detailides, kaebaja kaitseversiooni kinnitava tunnistaja XXX ütlused on samuti ajas täpsustunud. M. M.T on 01.12.2015 sündmusi kirjeldanud järgmiselt: 1) 20.01.2016 andis kaebaja ütlusi selle kohta, et ta sõitis 01.12.2015 hommikul kella 10.00 – 10.15 sõiduautoga Renault Megane r/n XXX Tallinna Ülikooli, kuhu ta viis XXX. Pärast seda sõitis ta Õismäele pandimajja, siis Harku uue Rimi parklasse; see oli ajavahemikul 10.40 – 11.
5. Seejärel sõitis ta Sparta spordiklubisse ja hiljem, kella 14.00 läbi Tabasalu Keilasse, et kella 15.00 trenn läbi viia. M. M.T märkis, et ta arutab toimunut oma tüdruksõbraga, kui tuleb meelde, siis ta võtab süü omaks; 2) 28.02.2016 koostatud kaebuses selgitab M. M.T, et ta viis 01.12.2015 XXX kella 10.15ks Tallinna Ülikooli, nad jõudsid ülikooli juurde täpselt loengu alguseks. Seejärel läks ta Õismäel asuvasse Lombard pandimajja, kuhu jõudes võis kell olla 10.30-10.
6. Edasi suundus ta Astangu tn Rimisse, kell oli umbes 11.
7. Sõiduki juurde tagasi jõudis ta 11.40-ks, sest läks kella 12.00-ks Sparta spordiklubisse trenni; 3) 05.04.2016 kohtuistungil selgitas M. M.T, et 01.12.2016 kasutas sõidukit tema – kõigepealt viis ta XXX kooli, peale seda sõitis Õismäele pandimajja, edasi jättis ta sõiduki Astangul asuvasse Rimisse. Pandimajas ta dokumente ei allkirjastanud, seal olnud naisterahvas oli venelane, ta ei saanud selle naisega üldse rääkida. Siis jättis ta auto parklasse, jalutas mööda tee äärt. Edasi läks autoga Spartasse – kella 12.00 pidi ta saama seal ühe poisi vanemaga kokku, kes pidi talle tasuma sõidu eest, sest ta sõidutab nende lapsi. Tunnistaja XXX on 01.12.2015 sündmusi kirjeldanud järgmiselt: 1) 21.12.2015 andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et ta läks 01.12.2015 kella 10.15-ks Tallinna Ülikooli loengusse, auto jäi M. M.T kätte. Loengus oli ta 10.15 – 11.45; 2) 05.04.2016 kohtuistungil selgitas tunnistaja, et 01.12.2015 läks ta kella 10.20-ks kooli, auto jäi pärast seda M. M.T kätte. Ta ise pidi minema 10.15-ks kooli, kuid kuna see oli tema sünnipäev, siis nad käisid veel Ristikheina kohvikus söömas ja ta jõudis alles mingi 10.20 – 10.25-ks kooli. Üks päev ta avastas selle, kui täpsemalt seda päeva mõtles. Kohtueelses menetluses on ta öelnud, et ta pidi olema 10.15 koolis – loeng hakkab sel ajal. Ta ise mäletas ka, et läks selleks ajaks, kuid nüüd, paar päeva tagasi, kuna iphone salvestab asukohti, siis ta nägi, et neil on tehtud tema sünnipäeval koos pilt ja seal on kellaaeg 10.14 ja nad on alles Põhja-Tallinnas. Järelikult nad sealt jõudsidki mingi 10.20 kooli, mitte 10.15-ks. See detail meenus talle alles nüüd, sest ta leidis telefonist nagu pildi. Ta ei teadnud, et ta peab rääkima hommikust saadik, et ärkas, läks sööma jne. Loengus oli ta umbes 13.45-ni. Ei mäleta täpselt, teab, et oli esimese loengu poole aja ja teises ei olnud. Esimene loengu pool kestab 1,5h. Kohus märgib, et kohtueelses menetluses väitsid kaebaja kui ka tunnistaja XXX täie kindlusega, et 01.12.2015 hommikul viis kaebaja XXX ülikooli kella 10.15-ks. Nimetatud väite juurde jäi kaebaja ka kohtule esitatud kaebuses. Järgnevalt rääkis XXX kohtus, et tegelikult käisid nad tema sünnipäeval kohvikus, sellest on nutitelefoniga tehtud pilt ning detail meenus talle alles hiljaaegu. Kohus ei kahtle tunnistaja XXX väites, et tal oli 01.12.2015 sünnipäev – nimetatud asjaolu kinnitab tunnistaja isikukood (vt tunnistaja ülekuulamise protokoll), samas kahtleb kohus tunnistaja poolt alles kohtulikul uurimisel avaldatud väites selles, et tegelikult ei jõudnud ta ülikooli 10.15-ks vaid ta jõudis sinna kohvikus käigu tõttu märkimisväärselt hiljem. Kohus märgib, et isegi kui tunnistaja ei pidanud vajalikuks mainida fakti, et ta käis oma sünnipäeva hommikul koos elukaaslasega kohvikus, on oma sünnipäeval selle tähistamise tõttu loengusse hilinemise näol tegemist sündmusega, mida on keeruline isegi 20 päeva hiljem mitte mäletada (s.o ajal, mil tunnistaja XXX käesolevas asjas esmakordselt üle kuulati). Tunnistaja väidet selles, et tal on nutitelefoniga tehtud endast ja kaebajast selfi 01.12.2015 kella 10.14 Põhja-Tallinnas, ei toeta Elisa AS vastus kohtu järelpärimisele, millest nähtuvalt viibis XXX mobiilsidevahend 01.12.2015 ajavahemikul kella 09.30-12.00 Tallinnas, Narva mnt 25 asuva tugijaama SILVA piirkonnas. Kohus märgib, et Tallinna Ülikooli aadress kattub tugijaama asukoha aadressiga. Tunnistaja XXX ja kaebaja selgitasid kohtule, et tunnistajale kuuluva nutitelefoniga iphone tehtud pildi kuupäeva, kellaaega ja pildistamise asukohta ei ole võimalik muuta, kuid kohus peab vajalikuks märkida, et nt seadme tootjafirma kodulehe andmetel on EXIF infot ja faili nime muutmine võimalik (vt siinkohal https://itunes.apple.com/us/app/exif-editor-andviewer/id560004690?mt=8 ja https://itunes.apple.com/us/app/photo-investigator-viewedit/id571574618?mt=8). Samuti sõltub märge kellaaja kohta pildil nutitelefoni kellaajast, mis ei pruugi olla õige. Kohtu hinnangul viitab ajas tunnistaja XXX ütluste muutumine ja Elisa AS poolt kohtule edastatud järelpärimise vastus asjaolule, et kaebaja on soovinud kindlustada endale tunnistaja XXX ütluste abil alibit. Kohus leiab, et tunnistaja XXX ütlused on usaldusväärsed üksnes osas (vt siinkohal ka RKKKo lahend nr 3-1-1-131-13), mis need puudutavad fakti, et tema sõidukit kasutas 01.12.2015 M. M.T, ülejäänus osas andis tunnistaja kohtus valeütlusi. Kaebaja M. M.T versioon on olnud järjepidev osas, mis see puudutab 01.12.2015 tegevusi. Samas ei viita see kohtu arvates asjaolule, et M. M.T ütlused on usaldusväärsed. Kohus ei sea iseenesest kahtluse alla fakti, et kaebaja võis nimetatud kohtades käia ja olla. Samas tekitab veidi hämmingut asjaolu, et kaebaja suutis kohtule esitatud kaebuses kellaajalise täpsusega meenutada mis kellast mis kellani ta kusagil viibis. Kohus märgib, et üldiselt isiku mälupilt siiski aja möödumisel tuhmub. Kohtuvälise menetleja tähelepanek selles, et olukorras, kus kaebaja viis oma elukaaslase ülikooli peale 10.15, nihkuvad ka M. M.T poolt varasemalt märgitud kellaajad (vt ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud google maps väljatrükk arvestusliku sõiduaja kohta), milles kaebaja samas nii kindel oli. Spordiklubisse Sparta mineku põhjuse osas on kaebaja ütlused vastuolulised – esmalt märkis kaebaja, et läks trenni, kohtuistungil selgitas kaebaja, et spordiklubisse Sparta mineku põhjuseks oli kokkulepitud kohtumine ühe lapsevanemaga. Samuti väärib märkimist, et sarnaselt tunnistaja XXXga oli kaebaja kuni istungini üheselt seisukohal, et ta viis tunnistaja XXX kooli 10.15ks. Sarnaselt XXXga ei ole kaebaja varem rääkinud sellest, et nad käisid hommikul, enne tunnistaja koolipäeva algust viimase sünnipäeva tähistamas, mille tõttu jõudis tunnistaja loengusse märkimisväärselt hiljem. Kaebaja M. M.T väited, et tal ei olnud üldse mittemingisugust telefoni kasutuses alates 27.11.2015 ja sealt edasi kuu aega ei ole kohtu jaoks loogilised, kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja vanune inimene, kellel on kahtlemata jooksvalt vaja ajada isiklikke- ja tööasju (nt pidi kaebaja 01.12.2015 kokku saama ühe lapsevanemaga, kohtumise aja ja koha muutumist ei saa välistada ning on mõistlik eeldada, et sellistest muudatustest teatatakse operatiivselt, telefoni teel) ei kasuta ca kuu aja jooksul üldse mobiilsidevahendit. Kaebaja märkis, et ta ei tea, kes võis jääda tunnistaja XXX pardakaamera videosalvestusele.

§ 72

lg 2 kohaselt peab mootorsõiduki omanik juhul, kui ta annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates 6 kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama p-des 1-4 nimetatud andmed (kasutaja ees- ja perekonnanimi, aadress, sünniaeg või isikukood, kasutaja juhiloa number). Sõiduki omanik XXX sõnul on sõidukil vaid üks võti ning 01.12.2015 andis ta auto M. M.T kasutusse. Tunnistaja XXX ütlustes sündmuse kuupäeva, kellaaja ja koha osas kohus ei kahtle: kohtu hinnangul ei ole sõiduki juhile siiski tavapärane olukord, kus ta peab vajalikuks oma pardakaamera video saatmist politseisse (vt ka väärteotoimikus tunnistaja XXX elukaaslase e-kiri 08.12.2015 – . Kaebaja M. M.T ja tunnistaja XXX ütlusi kohus usaldusväärseks ei pea – ütlused ei ole järjekindlad, kaebaja on oma alibit pidevalt kohandanud, aja möödumisel on esitatud uusi asjaolusid, mille esitamiseks varasemalt takistusi ei esinenud jne. Kohus leiab, et 01.12.2015 kella 11.30 oli sõiduauto Renault Megane r/n XXX roolis M. M.T. Andmeid selle kohta, et sõidukit oleks juhtinud tunnistaja XXX või senise menetlusega tuvastamata isik kohtul alust järeldada ei ole. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuselt nähtub, kuidas tunnistaja XXX juhitud sõiduauto kõrvale ilmub ootamatult sinine Renault Megane r/n XXX, mis möödub tunnistaja sõidukist vasakult, ületades sealjuures eraldussaare; tunnistaja väljendab ennast ebatsensuurselt ning muudab järsult oma sõidusuunda, hoidudes paremale sõidutee äärde. Arvestades videosalvestuselt nähtut ning tunnistaja XXX reaktsiooni toimunule (sh emotsiooni) tuleb üheselt nentida, et kaebaja tekitas liiklusohu. Kahtlemata väärib märkimist, et vastassuunavööndist (mille kaudu kaebaja möödasõidu sooritab) läheneb sõidukite kolonn. Kohus nõustub menetleja seisukohaga selles, et kaebaja rikub

§ 16

lg 2, 53 lg 1 nõudeid (s.o liikleja peab täitma liikluskorraldusvahendi nõuet; möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet).

§ 6

lg 6, § 7 lg 11 alusel kehtestatud, Majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt 22.02.2011 vastu võetud määruse § 25 lg 6 kohaselt tähistab videosalvestiselt nähtuv märgis 915 (vt määruse lisa 9) eraldussaart ning tegemist on sõitmiseks keelatud alaga. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on kaebaja teo õigesti kvalifitseerinud

§ 230lg 2 järgi, s.o möödasõidunõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud liiklusoht.

Kohus ei saa märkimata jätta, et kohtus vaadatud videosalvestiselt nähtub vähemalt kolm kaebaja põhjustatud liiklusohtlikku olukorda, kuid väärteoprotokollis on nimetatutest millegipärast kajastatud ainult üks. Kohus on valitseva arvamuse kohaselt seotud väärteoprotokollis kajastatud faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-15) ning tulenevalt sellest põhimõttest ei saa kohus kaebajale midagi täiendavat antud asjas ette heita, kuid menetleja käitumine jääb kohtule sügavalt arusaamatuks. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-11-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 31-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

§ 230

lg 2 järgi kvalifitseeritava teo eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 200 trahviühikut;

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada

§ 230

lg 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 6 kuuni. M. M.T-le mõisteti kohtuvälise menetleja 09.02.2016 otsuse alusel

§ 230

lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut, s.o 400,00 eurot; lisaks kohaldas menetleja

§ 230lg 3 alusel M.

M.T suhtes lisakaristust ning isikult võeti ära sõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Kohtuväline menetleja on seega M. M.T-le mõistnud põhikaristuse sanktsiooni keskmises määras, lisakaristust on samuti isiku suhtes kohaldatud sanktsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul on menetleja põhjendatult märkinud, et M. M.T puhul puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuse pinnalt tuleb nentida, et üksnes kaasliikleja(te) kohane reageerimine hoidis ära võimalikud fataalsed tagajärjed. Esmalt tekitab M. M.T liiklusohtliku olukorra tunnistaja XXXst möödudes, seejärel jätkab isik oma teekonda, sõidumaneere muutmata (veendumata möödasõidu ohutuses); nähtu pinnalt tuleb nentida, et kaebajale on videolt nähtud sõidustiil harjumuspärane, tunnistaja XXXst möödumise näol ei olnud tegemist üksikjuhtumiga ning kahtlemata on kaebaja liikluses ohtlik. Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt sai M. M.T B-kategooria juhtimisõiguse 14.01.2013, tegemist ei ole staažika ja kogenud juhiga. Karistusregistri õiendi kohaselt on M. M.T kaks kehtivat väärteokaristust. Kohtuväline menetleja on põhjendatult leidnud, et M. M.T suhtes ei ole varasemad karistused mõju avaldanud. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub antud juhul seetõttu, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Lisakaristus täidab ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet, kaebaja puhul esineb tema käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. Arvestades M. M.T süü suurust ja isiku varasemat karistatust on kohus seisukohal, et isikule mõistetud karistuse ja lisakaristuse revideerimiseks puudub igasugune alus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et M. M.T kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 09.02.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,15,018931 tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/