Obsah (4)

§ 424§ 68§ 73§ 50

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2016.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2060 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Urmas Reinola ja Orvi Tali Kriminaala

§ 424

järgi, lühimenetlus kiirmenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. märtsi 2016.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.L Prokurör Enge Selge Süüdistatav Kaitsja K.L (ankeetandmed otsuses) Adv. Karine Nersesjan RESOLUTSIOON Süüdistatava apellatsioon Harju Maakohtu
2. maakohtu märtsi 2016.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas
3. märtsi 2016.a otsusega süüdi tunnistada K.L-i

§ 424järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada K.L-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 2 (kaks) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg 12.03.2016-14.03.2016, s.o 3 (kolm) päeva päeva karistusaja hulka, kandmisele kuulub 2 (kaks) kuud ja 17 (seitseteist) päeva vangistust. 1

§ 73

lg 1,3 sätteid kohaldades jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui K.L ei pane 18 kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 14.03.2016. Vabastada kinnipeetud K.L kohtusaalis.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta K.L-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on K.L kohustatud 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. K.L mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 12.03.2016.a kella 20.45 paiku Tallinnas, XXX maja juures, liikudes Punase tänava suunas, mootorsõidukit Renault registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,98 mg/l laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,89 mg/l). APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav lisakaristuse mõistmist. Ta taotleb lisakaristuse osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega lisakaristuse mõistmata jätmist. Taotlust põhjendab sellega, et ta töötab autojuhina ning juhtimisõiguse kaotamine tähendab automaatselt ka töö kaotamist. Tema ülalpidamisel on invaliidist alaealine laps, naine, kes ei tööta ja isegi 1 kuu ilma tööta tähendab perekonnale sissetuleku puudumist ja elukohast ilmajäämist, kuna elukohaks on üürikorter. Käesolev apellatsioonimenetlus registreeriti ringkonnakohtus

1. märtsil 2015.a süüdistatava apellatsiooni alusel. Apellatsioon esitati maakohtu 14.03.2015.a resolutiivotsusele. 16.03.2016.a, so alles peale kaebuse esitamist esitas süüdistatav ka apellatsiooniteate. Seaduse järgi peab olema motiveeritud otsus kättesaadav 15 päeva pärast teate esitamist e. 31.03.2016.a. Tegelik apellatsioonimenetluse tähtaeg hakkas kulgema järgmisest päevast, so 01.04.2016.a. Apellatsioonitähtaeg lõppes seega 18.04.2016.a. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui 2 juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg
2. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud lisakaristus.

§ 50

lg-s 1 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol teenib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevuse olulise tõkestamise eesmärki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07). Selliseid erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Maakohus on lisakaristuse mõistmisel kohelnud süüdistatavat pigem ebamõistlikult leebelt.

prg 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et

prg 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada

prg 50 alusel lisakaristust, on paigutatud karistusseadustiku

1. peatükki ja liiklusseaduse
2. peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Arvestades eeltoodut, aga ka seda, et liiklusseaduse prg 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud , siis ei saa pidada õiglaseks kuriteo eest juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks. Kohtukolleegium on 3 seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemil peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ja ei saa mingil juhul jääda alla väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on lisakaristust mõistes olnud teadlik sellest, et süüdistatav töötab autojuhina, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu ja et tal on ülalpidamisel perekond. Kohtukolleegium ei pea neid asjaolusid piisavaks aluseks, jätmaks süüdistatavale alles mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kohus märgib, et antud asjaolud olid süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise joobes, minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Üheks kuuks süüdistatava ilmajätmist juhtimisõigusest taotles ka maakohtus süüdistatava kaitsja vastuseks prokuröri seisukohale, kes taotles lisakaristuse mõistmist 3 kuuks. Maakohus on K.L-ile lisakaristuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. / 4