1-15-5219/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5219 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuasi N.T süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. novembri
3. a otsus Apellatsiooni esitaja N.T kaitsja Aare Siir ja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Merilo Süüdistatav N.T vanemprokurör Sirje Isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidus; vallaline; emakeel: eesti keel; ei tööta; invaliidsuspensionär; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; viibib vahi all alates
4. veebruarist 2015 Süüdistatava kaitsja Aare Siir RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 1 tühistada Viru Maakohtu
5. novembri 2015 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-15-5219 osaliselt, see on N.T-le mõistetud karistuse osas. N.T-le mõista KarS § 118 lg 1 p 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu N.T on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 118 lg 1 p 1 järgi selles, et ta
6. veebruaril 2015 kella 21.50 paiku XXX korteris ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tülis lõikas oma korterinaabril E.P. il noaga vasakut kõrva ning lõi ühe korra noaga kõhtu, tekitades E.P. ile raske tervisekahjustuse – kõhuõõnde ulatuva ja maksa paremat sagarat vigastava lahtise haava ülakõhus ning vasaku kõrva lahtise haava. Viru Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega tunnistati N.T süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
9. veebruar
10. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks N.T ütlusi selle kohta, et E.P. teda rünnates ise tema käes olnud noa otsa jooksis, üle tema köögiaknasse lendas, aknaklaasiga kõrva vigastas ja seejärel kohe korterist välja naabri juurde jooksis. Kohtu arvates on N.T ütlused ennastõigustavad ja ebausaldusväärsed, kuna ta on kriminaalmenetluse vältel andnud erinevaid omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Samuti on tema ütlused vastuolus teiste asjas olevate usaldusväärsete tõenditega. Kannatanu ütlustes kohus seevastu alust kahelda ei leidnud. E.P. i ütlustest nähtub, et vigastused tekitas talle N.T nende ühises elukohas esikust kööki viiva ukse juures pussnoaga, mille ta ise oli varem süüdistatavale kinkinud. Kannatanu tunnistas ka enda osa konflikti arenemisel ning seda, et tõukas N.T aknasse. Kannatanu ütluste usaldusväärsusele viitab ka asjaolu, et tema ütlusi kinnitavad muud asjas uuritud tõendid (kohtuarstliku ekspertiisi akt, sündmuskoha vaatlusprotokoll, tunnistaja J.M. ütlused). Nende tõenditega kogumis luges kohus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimise N.T poolt ja põhjusliku seose olemasolu N.T tegevuse ja E.P. il fikseeritud vigastuste vahel tõendatuks. Kohus leidis, et N.T pani kuriteo toime otsese tahtlusega nii teo kui ka tagajärje osas. N.T tegevuse õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Maakohtu hinnangul ei esine asjas N.T karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaolu, et N.T on invaliidsuspensionär. N.T on üks kehtiv kriminaalkaristus
11. aastal toime pandud liikluskuriteo eest. Isikuvastaste kuritegude eest teda varem karistatud ei ole. Veel võttis kohus arvesse ka kannatanu käitumist, sh asjaolu, et ta süüdistatavaga suures koguses alkoholi tarvitades soodustas ka ise võimaliku konflikti teket. Arvestades kuriteo tehiolusid, N.T süü suurust ja tema isikut, leidis kohus, et teda on võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele vangistusega, mis vastab kuriteo eest ettenähtud karistuse miinimumi lähedasele määrale. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse N.T kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja N.T õigeksmõistmist. Kaitsja argumendid on lühidalt järgmised. 2 N.T süü ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Kannatanu ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli vahel esinevad põhimõttelised vastuolud, mis on tõe väljaselgitamise jaoks olulise tähtsusega. Süüdistatav on selgitanud, et noavigastuse sai kannatanu siis, kui tema ise süüdistatavat ründas. Selle ründe käigus sai vigastusi ka süüdistatav ise ja purunesid aknaklaasid. Vasaku kõrva vigastuse sai kannatanu siis, kui ta peaga aknaklaasidesse kukkus. Uurimise käigus kogutud tõendid ei lükka neid süüdistatava ütlusi ümber. Seevastu kannatanu ütlused teo toimepanemise koha osas on lahknevad. Samuti ei kinnita ükski tõend seda, et kannatanu käis väljas akent kontrollimas. Verejäljed elutoas viitavad sellele, et kannatanu ei ole pärast köögist ära minemist kohe korterist lahkunud. Kohtuotsus tugineb oletustele ning süüdistatava süü ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud. Süüdistatav ei ole varem vägivallategusid toime pannud ja tegemist ei ole vägivaldse inimesega. Paar nädalat varem aset leidnud konflikt oli tingitud kannatanu enda käitumisest, kes joobes peaga häiris ja tüütas oma käitumisega süüdistatavat ning rüseluse vältimiseks pidi süüdistatav teda kinni hoidma. N.T kuni kohtuotsuseni vahi all hoidmine oli ülekohtune ja põhjendamatu. Süüdistatava tegelik tahe oli välistada noa haaramisega endast tugevama isiku rünnet ja ennast kaitsta. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni ka vanemprokurör S. Merilo, kes vaidlustab otsust süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Prokuröri hinnangul on mõistetud karistus liiga leebe, põhjendades sellist seisukohta järgnevalt. N.T isikut iseloomustavad asjaolud ja see, et kannatanu ise oli füüsilise kontakti algatajaks, võimaldavad N.T-le mõista karistuse küll sanktsiooni keskmisest väiksemas määras, kuid mitte alammääras või selle lähedal. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise tõttu tuleks lähtepositsiooniks võtta sanktsiooni keskmine määr, mis KarS § 118 lg 1 p 1 puhul on 8 aastat vangistust. N.T pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Eriti õõvastavaks teeb tema poolt toimepandu veel see, et lisaks noaga kõhtu löömisele lõikas ta kannatanu kõrva pea küljest peaaegu ära. Järjest süvenev alkoholiprobleem on muutnud N.T isiksust sedavõrd, et teatud olukordades ei suuda ta oma agressiivsust kontrollida. N.T ei ilmutanud kohtuistungil vähimatki kahetsust ega arusaamist sellest, mida ta oli korda saatnud. Vastupidi, ta püüdis end igati õigustada ja kannatanut halvustada. Ringkonnakohtu seisukoht Tartu Ringkonnakohtu
12. jaanuari
13. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni
14. jaanuarini
15. Selleks ajaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele, s.o N.T-le mõistetud karistuse osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdmõistetud isikule. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. N.T süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja N.T kaitsja poolt sellele esitatud apellatsiooniga, on seisukohal, et kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks, s.o N.T õigeksmõistmiseks talle KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. 3 Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt N.T süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega kaitsja apellatsioonis esitatule vastates. N.T kaitsja on apellatsioonis tõstatanud kaitseversiooni, mille kohaselt tegutses N.T
16. veebruaril 2015 kannatanu E.P. ile kehavigastusi tekitades hädakaitseseisundis. Kaitsja väidete kohaselt ilmneb kriminaalasjas kogutud tõenditest, et noavigastuse tekitas N.T kannatanule momendil, kui E.P. teda korteri köögis akna juures ründas. Kõrvavigastuse aga sai kannatanu siis, kui kukkus ründe käigus peaga köögiaknasse. Ringkonnakohus kaitsja taoliste väidetega ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et taotledes N.T õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, ei tugine süüdistatava kaitsja mitte kriminaalasjas kogutud ja omavahel haakuvatele tõenditele, vaid ainult süüdistatava versioonile sündmuste käigust. Nimetatud versioon on aga kriminaalasjas kogutud tõenditega veenvalt ümberlükatud. Toetudes N.T kaitseversioonile väidab kaitsja apellatsioonis, et noavigastuse sai E.P. hetkel, kui ta ründas N.T ja viimane ennast kannatanu ründe eest noaga kaitses. Ringkonnakohus leiab, et N.T taolised väited on maakohus kohtuotsuses veenvalt kummutanud. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga ning leiab samuti, et sündmuskoha vaatlusel tuvastatud veremäärdumiste puudumine aknaklaasil ja aknalaual ning väheste vereplekkide esinemine ribikardinal ja köögiakna ees põrandal, viitavad otseselt sellele, et E.P. ei saanud kehavigastusi köögiakna juures. Nimetatut on eitanud ka kannatanu, väites kohtus ristküsitluse käigus, et N.T lõi teda noaga köögiuksel ning see toimus oluliselt hiljem, kui toimus N.T tõukamine tema poolt. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlused kehavigastuste saamise kohta köögiuksel langevad kokku sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on enim vereloike ja verekahtlasi määrdumisi nimelt kööki viiva ukse ja samas asuva pliidi ees põrandal. Nimelt köögiukse esist nimetab aga kannatanu kohana, kuhu ta pärast noalööki istukile vajus ja kus N.T lõikas tema kõrva. Arvestades kannatanu ütlusi ja vereloikude ja -määrdumiste rohkust nimelt köögiukse ja selle vahetus läheduses põrandal, on igati mõistuspärane järeldada, et kehavigastuste tekitamine kannatanule toimus nimelt köögiukse juures. Ringkonnakohtu arvates kinnitab süüdistatava kaitseversiooni alusetust kujukalt ka tema väide, et kõrvavigastuse sai kannatanu samuti rünnaku käigus, mil kannatanu „lendas“ peaga aknasse. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt esines E.P. il, lisaks maksa parema sagara vigastusele, ka vasaku kõrva lahtine haav. Kõrvavigastuse tekkemehhanismi kirjeldades on ekspert andnud arvamuse, et tegemist on lõikevigastusega, mis on tekitatud eseme lõikeserva ehk tera liikumisel mööda kehapinda ning samaaegsel rõhumisel terale. Kohtumeditsiinieksperdi poolt ekspertiisiaktis kõrvavigastuse tekkemehhanismi kirjeldus langeb aga kokku kannatanu antud kirjeldusega, kuidas ta kõrvavigastuse sai. 4 Nii on E.P. andnud kohtus ütlusi, et pärast seda kui N.T oli teda noaga löönud ja tema istukile kukkunud, võttis N.T tal vasakust kõrvast kinni, ütles, et on lihunik ja hakkas noaga lõikama tema vasakut kõrva. Ringkonnakohtu arvates kinnitab ülalkirjeldatud kokkulangevus objektiivse tõendi ja kannatanu ütlustes veelkordselt kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu arvates ei ole süüdistatava poolt esitatud kaitseversioon E.P. il esinenud kõrvavigastuse saamise asjaolude kohta ka eluliselt usutav. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt olid köögiakna ees suletud ribikardinad. Juhul kui E.P. oleks tõepoolest köögiakna juures N.T rünnanud ja selle rünnaku käigus peaga köögiaknasse kukkunud, oleks tema pea esmalt kokku puutunud ribikardinaga ja alles seejärel aknaklaasiga. Ringkonnakohtu jaoks on ebatõenäoline, et olukorras kus aknaklaasi ja kannatanu pea vahele jäi ribikardin, oleks purunenud aknaklaas saanud kohtumeditsiini ekspertiisi aktis kirjeldatud viisil vigastada E.P. i kõrva. Ringkonnakohtu arvates oleks kõrvavigastuse võinud äärmisel juhul põhjustada vaid ülalt alla kukkuva aknaklaasi tükk, kusjuures E.P. i kõrv pidanuks asetsema kukkuva aknaklaasi suhtes paralleelselt, mitte aga risti nagu seda on kirjeldanud süüdistatav. Küll aga on ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutavad kannatanu ütlused, et köögiakna klaas purunes N.T kukkumisest aknasse. E.P. i ütluste kohaselt tekkis neil N.T-ga sõnavahetus (nimetatut ei eita ka N.T ). Sõnavahetuse käigus tuli N.T talle väga lähedale ja ta lükkas süüdistatava endast eemale. Tõuke tagajärjel kukkus N.T köögiaknasse. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad kannatanu taolisi väiteid nii N.T esinenud peavigastus kui ka süüdistatava enda ütlused. Isiku läbivaatuse protokollist nähtuvalt esines N.T peas, parema kõrva kohal, nahamarrastus. Kohtuistungil on süüdistatav andnud ütlusi, et „kui E.P. teda ründas, siis käis ka minu õlg aknasse, ta jäi kahe akna vahele“. Ringkonnakohtu jaoks on loogiline, et N.T sai tal esinenud vigastuse aknasse kukkumisel. Arvestades ülalesitatud kokkulangevusi kannatanu ütluste ja objektiivsete tõendite vahel, puudub ringkonnakohtul igasugune alus kahelda ka kannatanu ütlustes, et pärast aknaklaasi purunemist väljus ta korterist, et minna kontrollima, kas purunenud olid akna mõlemad aknaklaasid. Taolisele ringkonnakohtu veendumusele lisavad kindlust J.M. ütlused, mis kinnitavad E.P. i väiteid toimunu kohta. J.M. ütluste kohaselt, millalgi kella 21.30 paiku, kuulis ta kõrvalkorterist müdistamist ja sellele järgnes aknaklaasi klirin. Kuna ta tegi köögis samal ajal suitsu, siis oli tema köögiaken lahti ja ta kuulis selgelt aknaklaasi purunemise heli. Seejärel jäi sumin kõrvalkorteris vaiksemaks ja ta arvas, et küllap E.P. ja N.T räägivad omavahel. Mõne aja pärast kuulis ta kuidas kõrvaltrepikoja uks paukus. Tema arvates oli ajavahemik aknaklaasi purunemise ja uksepaugu vahel umbes 10 minutit. Kes või mis selle uksepaugu tekitas, tema öelda ei oska. E.P. tuli tema korteri ukse taha ja rääkis oma vigastustest kuskil 15 minutit pärast tema poolt kuuldud uksepauku. Seega kinnitavad J.M. ütlused uksepaugu kuulmise kohta kaudselt E.P. i ütlusi, et pärast aknaklaasi purunemist väljus ta mõni aeg hiljem korterist. Samas, J.M. määratletud ajavahemik uksepaugu ja E.P. i ilmumise vahel nende korteri uksele, kinnitab E.P. i ütlusi, et N.T lõi teda noaga pärast seda, kui ta oli õuest tagasi korterisse jõudnud. Samas lükkavad J.M. nimetatud ütlused ümber N.T väited, et E.P. sai kehavigastused sisuliselt hetkel, kui purunes köögiakna klaas ja koheselt pärast seda lahkus kannatanu korterist. 5 Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda E.P. i ütlustes, et N.T lõi teda noaga ja lõikas tema kõrva hetkel, kui ta oli pärast aknaklaasi kontrollimist uuesti korterisse sisenenud. Samas lükkavad eeltoodud tõendid ümber N.T kaitseversiooni nagu oleks E.P. saanud tal esinenud kehavigastused kannatanu poolse rünnaku käigus hetkel kui purunes köögiakna klaas. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Arvestades kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et lüües noaga E.P. it ja lõigates kannatanu kõrva pärast viimase sisenemist korterisse, ei viibinud N.T hädakaitseseisundis. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis annaksid aluse väita, et pärast sisenemist korterisse oleks E.P. rünnanud või ähvardanud füüsilise vägivallaga N.T. E.P. i ütluste kohaselt sisenes ta korterisse ning liikus köögi poole. Kui ta jõudis N.T lähedale ja soovis siseneda kööki, lõi N.T teda noaga kõhtu. Löögi ajal N.T talle midagi ei öelnud ja see oli kannatanu jaoks ootamatu. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käik. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et enne N.T poolt E.P. ile kehavigastuste tekitamist, tõukas E.P. N.T ning viimane kukkus tõukest köögiaknasse. Ringkonnakohus leiab, et ka varasem E.P. i käitumine ei andnud N.T-le alust arvata, et E.P. võib teda pärast korterisse sisenemist füüsiliselt rünnata. Ringkonnakohtu taolisele seisukohale annavad aluse eelkõige J.M. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt möödus aknaklaasi purunemisest kuni E.P. i ilmumiseni nende korterisse ca 25 minutit. Ka on tunnistaja kinnitanud, et pärast aknaklaasi purunemist muutus N.T korteris vaikseks. Ringkonnakohtu arvates annavad tunnistaja taolised ütlused aluse väiteks, et konflikt N.T ja E.P. i vahel lõppes pärast aknaklaasi purunemist. Nimetatu aga viitab otseselt sellele, et N.T puudus alus arvata, et pärast konflikti rahumeelset lõppemist võinuks E.P. veel N.T rünnata. Karistus Ringkonnakohtu arvates väärivad prokuröri apellatsioonis esitatud väited N.T-le mõistetud karistuse karmistamise osas tähelepanu. 6 Apellatsioonis on prokurör leidnud, et maakohtu poolt N.T-le karistuse mõistmisel esitatud põhjendused ei andnud kohtule alust mõista süüdistatavale karistust KarS § 118 lg 1 ettenähtud sanktsiooni minimaalmääras. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas prokuröriga ning leiab, et karistust mõistes on maakohus liigselt keskendunud vaid N.T isikule. Isikule mõistetava karistuse aluseks on eelkõige tema süü suurus, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Süü suurust mõjutavad asjaolud võivad olla nii objektiivsed (tegu ja tagajärge iseloomustavad) kui ka subjektiivsed (motiiv, eesmärk). N.T süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus esmalt asjaoluga, et lisaks kannatanule eluohtliku kehavigastuse tekitamisele, lõikas süüdistatav pärast E.P. i vastupanuvõimetuks muutumist noaga kannatanu kõrva. Kohtuekspertiisi aktist nähtuvalt oli vasak kõrv praktiliselt ära lõigatud, suure defekti ja verejooksuga. Ringkonnakohus leiab, et N.T taoline käitumine näitab tema äärmist ükskõiksust kannatanu elu ja tervise suhtes ning suurendab tema süü astet. Ringkonnakohtu arvates suurendab M. Katti süü suurust ka E.P. ile kehavigastuste tekitamise motiiv. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes leiab ringkonnakohus, et N.T tekitas kannatanule kehavigastused kättemaksuks varasema enda tõukamise eest. Nimetatule viitab asjaolu, et kannatanu ütluste kohaselt oli nuga, millega talle kehavigastused tekitati, tavaliselt ja oli ka sellel õhtul, sektsioonkapi riiulil. Seega, kasutades nimetatud nuga, tegutses N.T kaalutletult. Taolist kaalutletust nähtub ka asjaolust, et hetkel kui E.P. korterisse sisenes, oli N.T juba nuga käes. Samas näitab E.P. ile kõrvavigastuse tekitamine N.T kindlat soovi tekitada kannatanule võimalikult palju valu ja kannatusi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades N.T süü suurust ei ole põhjendatud mõista talle karistus KarS § 118 lg 1 ettenähtud sanktsiooni alammääras. Ringkonnakohtus leiab, et süüdistatava süü suurust arvestades tuleks N.T karistada KarS § 118 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas, arvestades kannatanu eelnevat käitumist, asjaolu, et N.T on invaliidsuspensionär, kuid ometi omas töökohta ja asjaolu, et N.T ei ole varasemalt käitunud vägivaldselt, leiab ringkonnakohus, et N.T on võimalik karistada sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra väiksema karistusega. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Mati Kartau